Roland astus trammile. Uks sulgus ta seljataga selle alatise kärgatusega, millega Tallinna trammide uksed sulguvad. Vastu hoovas vana sõiduki kibe-tuttav lõhn. Mees võttis istet.

 Inimesi polnud väga palju, see oli pühapäeva viimane tramm, peaaegu kesköös sõites. Rolandi pea vajus tahes-tahtmata vastu akent, Ennu juures võetud hilised napsud polnud kunagi parim idee olnud, kuid nüüd lubas ta endale, et see oli tõesti viimane kord.

 Rasked laud vajusid pea iseenesest kinni. Las need siis minna, jõudis mees veel enne magama jäämist mõelda.

 Ta ärkas tugeva raputuse peale. Roland ei tahtnud kohe silmi avada, kuid see sakutamine, mille osaliseks ta sai, oli liig ka tema jaoks.

 “Türa, mida?” pobises ta käriseval häälel.

 “Mees, ärgake, teil on väga vähe aega,” kellegi nooruslik hääl kajas liiga tugevalt ta kõrval. Ta äsas sinna poole, kuid selle asemel võeti vaid ta küünarvarrest kinni. Keegi sikutas teda püsti.

 “Anna andeks, et ma seda teen, aga see on tõesti teie enda jaoks,” häälest oli kuulda juba meeleheidet. Roland lõi käega, tõusis ja avas silmad.

 Tramm oli muutunud, see polnud enam punase interjööri ja vastikute nahkistmetega sõiduk, vaid midagi hoopis pentsikumat. Toole oli vaid käputäis, kõik akendealused, kust paistis tuttav Lasnamäe maastik, olid palistatud kasvukastidega, mullahunnikutest paistsid rohelised taimelehed, Roland ei tundnud ära missugused. Kaugemal, lõõtsast tagapool asusid riidest kardinad, mis varjasid väikese kambri suurusi alasid. Keegi liigutas seal, kuid Roland sulges uuesti silmad.

 Ta pea valutas ja silmad valutasid liiga ereda valguse käes. Kuidagi tundus kõik väga segane. Kuidas see juhkam trammi nii ära lagastada sai, mõtles ta. Järsku tundis ta tõmmet õlast.

 “Tulge, palun, teil on veel võimalus pääseda,” noor mees, oma kahekümnendates, kulunud must ülikond seljas, kingad jalas, hoidis ta õlast kinni. Tolle nägu oli väga kahvatu ja kondine, justkui poleks saanud tükk aega süüa.

 “Mida noh?” ei saanud Roland aru.

Mees aga osutas sinna, kus asus tavaliselt juhikabiin. Selle klaasist seljale oli löödud rist, puust, hoolikalt nikerdatud.

 “Kas te näete seda, kes juhib, palun öelge, et näete,” anus mees. Ta tõmbas Rolandi lähemale ja too pidi laest kinni võtma, et mitte kukkuda. Laagna tee akna taga vuras aeglaselt mööda.

 Nüüd vaatas mees aga sinna, kuhu teda oli juhatatud. Ta astus lähemale ja vaatas paremalt, kust klaas polnud tumendatud. Rooli taga istus Saatan, punane soomuseline nahk, pikad teravad küüned ümber rooliratta. Ta ninas kõlkus kuldne ninarõngas, suur nagu isapullidel. Grimassis nägu vaatas laialt naeratades Rolandile otsa.

 “No kurat,” sõnas too, sekundiga kainenedes. Vanapagan irvitas veel rohkem.

 “Mina ise jah, mis tahad?” küsis too, hääl lõbususest paisumas. Preester Rolandi kõrval aga vabises, nähes mehe näoilmet.

 “Te peate talle piiblit lugema, muidu jääme me kõik siia igaveseks. Ma anun teid, ainult need, kes alles ilmunud on, näevad teda ja saavad rääkida temaga. Mina jäin hiljaks, Siiri ka, Charlie oli kahjuks prantslane, ei rääkinud sõnagi meie keelt. Palun, aidake meid,” preester langes põlvili Rolandi ette.

 “Tõuse, mis jama sa ajad üldse? Kes sa oled üldse?” küsis ta, mõtteid katnud uduloor kadumas.

 “Ma olen Johannes Kividik, viin läbi teenistusi Toomkirikus. Kuid see on tähtsusetu. Palun, lugege seda.” Ta surus Rolandile kätte paksu nahkkaantega kapsaks loetud köite.

 Väikeses kirjas tähed panid mehe silmi kissitama. Ta vaatas jumalasõna kaugelt ja siis lähedalt, saades aru, millega on tegemist ning andis raamatu tagasi.

 “Ei aitäh, ma olen ateist, pole mingit jõudu meil taevas,” lausus Roland, ise samal ajal kabiini kiigates. Kurat vaatas talle otsa ühe silmaga, mis oli liikunud pea taha. See pilgutas oma kaheiiriselise silmaga.

 “Aga ta on ju otse siin, ma anun teid,” Johannes oli nutma puhkemas. Roland seisis hetke, krapsas siis pühakirja Johanneselt ja avas selle.

 “Nojah, mis seal ikka. Kust kohast?” küsis ta. Johannes vääksus tasakesi ja kehitas õlgu. Roland ohkas ja astus akna juurde, koputades luugile. Saatana kitli alt ilmus kolmas käsi, tõstes luugikese üles.

 “Tahad piletit osta?” küsis ta. Roland köhatas aga hääle puhtaks.

 “Alguses lõi Jumal taeva ja maa,” mees tõstis pilgu ja vaatas Vanapaganat. Too oli oma käe ära tõmmanud ja sügavamale kitlisse pugenud.

 “Maa oli tühi ja paljas ja pimedus oli sügavuse peal ja Jumala Vaim hõljus vete kohal,” Saatan oli hakanud aurama, ta kahest lehmakõrvast tõusis suitsu ja ta vibreeris silmnähtavalt.

 “Ja Jumal ütles: „Saagu valgus!” Ja…”

 “Jää vait!” käratas Põrguline. Tramm oli peatunud ja ta keeras end toolil Rolandi poole.

 “Lase meid välja, muidu loen terve selle,” Roland koputas piiblile, ”sulle ette, aega meil oleks.”

 “Olgu, olgu, lase nüüd mul tööd teha. Ole hea, ära loe rohkem ette, ma annan sulle krati.”

 “Ja lased välja?”

 “Ei, seda mitte,” Vanapagan irvitas ikka veel. Roland keeras demonstratiivselt lehte. Irve kadus Saatana näolt.

 “Olgu, lasen välja. Aga ainult sinu, ja kratti ei saa,” kähvas ta. Maagiliselt ilmus ta kätte pudel, mille nägemine Rolandil neelud käima pani.

 “No teeme nii, anna nüüd pudel,” sõnas mees. Pagan vaatas aga piiblit kahtlustavalt. Roland heitis selle Johannese suureks ehmatuseks trammi tahaotsa. Saatan vajutas mingit nuppu ja uksed avanesid. Roland astus välja ja jõudis veel näha Johannest uste poole jooksmas, kui need kärgatusega sulgusid.

 Roland vajus Laagna tee äärde istuli, korkis Mõrnaja lahti, vahtides ise trammi. Aga tramm sõitis edasi, ilma rööbasteta, igavikku või põrgusse, Rolandil vahet polnud.