Kiilaspäine+TõnisSel kuul lasin jutte arvustada oma kuuenda klassi rühmal. Kuna eelmisel kuul tegid kaheksandikud minu meelest liigagi sõbralikke arvustusi, proovisin seekord kõigile rõhutada, et olgu nad rahumeeli kriitilised - et nad ei saa minu käest plusspunkte selle eest, et neile võiks meeldida üks ulmejutt. Ikkagi oldi enamjaolt väga ulmesõbralikud. Sel kuul neil vedas kah - ülilühijuttude võistlus tähendas, et nad said rahulikult lugeda mitut teksti ja valida välja lemmiku, pealegi olid tekstid läbinud mingi hindamissõela (ja võistlusele saadetud juttudena ka enesekriitilisema autori sõela). Seekord kleepisin-lõikasin kõik nende muljetused – arvasin, et kui mõni ongi vähem detailne, siis mingi meeleolu või arvamuste paljususe mõttes on ta ikkagi teretulnud.

Kuna jutte oli aga väga palju - ehkki enamik väga lühikesed, siis ikkagi ühtekokku 14 juttu -, on mul sisuülevaated napimad kui muidu (ja avastasin, et need polegi kunagi pidanud pikemad olema - kuni 2 lauset on enam kui küll) ja muljetus enamasti tehtud hoogtööna, alustades esmamuljest ja lisades jooksvalt mõningaid mõtteid. Välja arvatud mõne teksti puhul, mis pani korraks peatuma ja edasi mõtlema (Mairi Laurik, ma vaatan Sinu poole!). Loodan omalt poolt, et järgmisel kuul on jutte käputäis. Õpilastele ehk tülikam, aga ikkagi.

 

Säde

Kristian-Joel Paas

Krossirattur sõidab mööda postapokalüptilist maailma, et leida uut tugipunkti. Jõuab majja. Notib ühe mutantjänese. Leiab taime, viib kaasa, sisustab sellega oma toa.

Krossiratas oli hea element, lisas postapole mingi lootusrikkuse ja laheduse oreooli. Krossirattaga oleks sõitnud Nausicaä, krossirattaga poleks sõitnud Mad Max. (Kas minust on vale tajuda Nausicaäd lootusrikkana, kui anime lõpp oli lootusrikas (lõputiitrite ajal näitas uute lillede lootusrikast tärkamist), samas kui manga lõpp (inimestele mõjus taimede puhastatud loodus mürgina, sest inimkeha oli kohanenud oma saastamisega) viitas olukorra pöördumatusele, inimliigi paratamatule võimetusele vastu võtta looduse pakutavat puhast maailma? Äh, vahet pole.)

Esimene tunne - et stiil oli hea, kenasti kirjeldav, ponnistusevaba väljakirjutatus.

Teine mõte - maailm oli tore, just see krossiratas. So far, so good.

Kolmas mõte - see osa tekstist, kus kirjeldatakse taime kui lootusesädet, oli idees tore, aga ei jõudnud pärale, ei mõjunud ehedana. Võib-olla oli liiga filosoofiline, selmet olla elamuslik või elamuskirjeldus. Pidanuks ehk olema peategelasele väike nirvaanahetk, pigem mõjus autori poeetikakatsena. Selle vääratuseni oli stiil stabiilne.

Viimane mõte – muidu kena jutt, tore maailm, aga emotsioon ei tabanud täiel määral ning lõpuks jäi lugu kuidagi ikkagi liiga ebaambitsioonikaks. Öelge mulle, et see polnud lugu sellest, kuidas keegi saab endale vinge toakaunistuse, ja ma ütlen, et teil on ju tehniliselt võttes õigus, aga ega seal palju enamat lõpuks juhtunud.

https://www.ulmeajakiri.ee/?jutt-sade


Nikerdis

Kairit Kolk

Haraldile helistab tuttav ja soovib talle müüa ajamasinat. Ta läheb külla, kasutab masinat - ja mis aega ta ka ei läheks, näeb ta iseennast vastu vaatamas ajastukohases riietuses.

Eelarvamus: ajamasin tekitas pelgust, et tuleb mingi kamarajura - mõne lihtsa paradoksi väljamängimine ja hirmus suure vaimustuse tundmine sellest, et “aga seda poleks juhtunud, kui ma poleks sinna läinud, aga ma sain sinna ainult minna seepärast, et ma muutsin kõike nii, et ma tahtsin sinna minna” jne (ja sellised paradoksid on veel hea juhus - halvemal juhul on see lihtsalt mingi ammuse asja muutmine, kahetsuse muutmine ilukirjanduseks). Kusjuures olen ma väga suur elegantsete ajaparadokside fänn - hea ajamasinalugu on lihtsalt suur erand!

Poolepealt: ossa, see oli lahendatud ootamatult! Mulle meeldis see veidrus, mida peategelane nägi (iseennast kõikjal vastu vaatamas). Ajamasina-motiiv polnud keskne, aga oli vältimatu element.

Lõpus: tjah, see leping “kuradiga” või džinniga või mis ta on mõjus siiski veidi poolikult. Ja mingid küsimused tekkisid (a äkki ei saanud ma lihtsalt aru) - nii et iga ajamasina kasutaja näeb iseennast… Miks peab ta sellest šoki saama, miks peab ta tahtma oma “jumalikkust” unustada? Lahendus on huvitav, aga tee selleni pole ühene ja ainuline.

Kommenteerivad kuuendikud:

Kristjan Randmaa: Ma ei saanud sellest alguses aru, aga kui ma seda teist korda lugesin, siis ma sain aru. Minu arust oli üsna segadusse ajav, aga muidu hea. Selle kõige parem osa oli lõpus, kus juhtus täpselt sama asi mis alguses, kui ta ütles: kas sa tahad ajamasinat osta. See tekitas sellise Deja-vu tunde.

Romet Vahter: Seda juttu oli äge lugeda ja see on päris ulmeline, aga mitte liiga palju ulmet.

Hannes Narusberg: Ma arvan et see on ulmeline aga mitte liialt ulmeline oli mõnus ja huvitav lugeda. Äge oli. Ei tekkinud lisa mõtteid.

Miia Maria Treier: “Jutt oli lühike. See oli hästi loogiline, arusaadav ja selline parajalt (mitte liiga) ulmeline. Mulle endale lugu väga meeldis, sest ma sain sellest aru. Kuigi peab tõdema, et lõpuosa jäi natukene segaseks. Soovitan kindlasti lugeda!!!”

https://www.ulmeajakiri.ee/?jutt-nikerdis

 

Viimane päevik

Joonas Piik

Poiss kirjutab sellest, kuidas sõja puhkedes püüab isaga elades hakkama saada keerulises, hääbumisele määratud postapokalüptilises maailmas.

Esimene mõte (alguse kujundatud eelarvamus) - Euroopas olevat puhkenud sõda ja tuli pähe, et see on samasugune reaktsioontekst nagu olid mõned viirusetekstid 2019. aasta pandeemia aegu. Ent sõja asjaolusid ei selgitata lähemalt, mis üldiselt sobib, aga paneb mõtlema, kellele peategelane kirjutab (ta ei käitu nii, nagu kõik teaksid enesestmõistetavalt, mis sõda on, vaid ta lihtsalt jätab ütlemata). Ja jutt on huvitav, tõmbab endaga kaasa ja kasutab toredat võtet, ebausaldusväärset jutustajat (jutustaja natuke rumalam kui autor - isa saabub farmist, kus toimus tulekahju, ega soovi poetada sõnagi - ja jutustaja küsib: "Kas mu isa on tõesti nii masendunud selle üle, et hein maha põletatakse?" Tore nüke, ühesõnaga!).

Tahaks nuriseda, et see pole üldse päevikulik tekst - kes alustab päevikusissekannet sõnadega "Mu isa oigas, lüües roostetanud haamriga vastu näppu."? Päevikulikum oleks ehk midagi, et ma pidin isalt töö üle võtma, sest ta lõi haamriga vastu näppu. Roostetanud haamriga. Ja nii edasi. Samas, paljudele ei meeldi mingid "leitud dokumendid"-stiilis tekstid, võib-olla oleks sääne stiil mingeid lugejaid tõrjunud.

Lugu liigub huvitavalt, põneva õõvastavusega. Vahel neis asjus keskel on mingi särav moment, mis kannab teksti, või on algus hea, aga ülejäänu on juurde sokutatud. Siin on kõik üsna ühtlane (ehk on rämeda porgandi episood ülejäänud tekstist eredam elamus, hästi maalitud jupp, aga mitte sedavõrd eristuv, et hakata loos domineerima või sedavõrd, et taandada teksti "porgandijutuks"). Lõpp on ehk veidi järsk, natuke tahaks, et õõva oleks mõnevõrra süvendatud, et ukse avamine tekitaks suuremat õudust. Aga need pididki olema ülilühijutud, seega on kõik omal kohal.

Kommenteerisid kuuendikud (kõige populaarsem lugu, enim õpilasi kommenteeris seda):

Kirke Sibul: “Mulle meeldis see jutt, sest see oli huvitav ja ootamatu. Lõpp oli minu jaoks segane, sest õiget lõppu minu meelest ei olnudki. Fantaasia abil mõtlesin ise lõpu välja ja mulle see sobis.”

Hanna-Lene Sommer: “Minu arvates on see jutt väga oskuslikult kirjutatud ja väärib kindlasti võistlusel esimest kohta. Mulle meeldis, et see polnud liiga pikk. Seda oli põnev lugeda ning soovitaksin seda kindlasti ka teistele. Lugesin ka mõnda teist juttu (Ajumudija ja Laevakargaja) ning minu jaoks oli see jutt kõige põnevam. Mulle meeldis ka see, et jutt oli kirjutatud päeviku kujul, sest minu arvates muudab see jutu lugemise kergemaks.”

Kaisa Sarnit: “Ma arvan et see teos on nagu selline halloweeni-eri sarnane, kuna see lõppes väga traagiliselt ja ma ka arvan et see püüdiski nagu halloweeni-tundeid tekitada. Väga lahe lühijutt, lihtsalt magada ei saanud öösel.”

Marta Laanoja: “Mulle meeldis see jutt, sest see oli huvitav ja ootamatu. Ma sain ise välja mõelda milline nende elu alguses oli ja kuidas see lõppes.”

Erki Raid: “Minu arust polnud see jutt väga ulmeline sest minu arust võiks see juhtuda ka päris maailmas. Alguses oli päris igav, aga alles viimased paar lõiku läksid huvitavaks. Minu arust võiks autor seda edasi kirjutada, sest jutt ise oli huvitav.”

Maali Toots: “Mulle meeldis selle jutu kohta selle voolavus ning ideede kasutus. Ideed olid väga mitmekülgsed ning mõnes mõttes ka naljakad. Eriti meeldisid mulle ootamatused lausete sees, mis lisasid veidrust ja põnevust palju juurde.”

Lukas Krull: “Teksti oli minu arvates väga mõnus lugeda ja sõnavara varieerus.”

Gabriela Palm: “Mulle meeldis see lugu, sest et see muutus väga huvitavaks, aga ma oleks tahtnud teada, mis lõpus juhtub.”

https://www.ulmeajakiri.ee/?jutt-viimane-paevik


Laevakargaja

Tim Hornet

Kapten seisab vastakuti veidra vanamehega, kes ilmselt sõidab jänesena. Vanamees hoiatab, et laev ei tohi teha ruumihüpet - mispeale kapten otsustab vanamehe spioonina vangi panna. Ent kes oli see vanamees…

Esmamulje - dialoog kummalise vanamehega oli lühike ja konkreetne, vanamees oli kenasti ära kirjeldatud, kapteni mõtted selle kohta, et tegemist on ilmselt laevakargajaga, olid kah põhjendatud. Võib-olla tahtnuks, et kapten pole vaid B-kategooria laevakapten ja pigem karjuja kui mõtleja, vaid et ta kuidagi paremini põhjendaks oma tegutsemist (“vastavalt paragrahvidele see ja see peavad laevakargajad minema sinna osakonda” vms, mitte lihtsalt: “TÜRMI PANNA!”). Oleks ehk olnud veidike elegantsem. Aga ajab seegi asja ära.

Mõte sellest, et kotermann, oli tore - mulle meeldivad teadusulme ja fantaasiakirjanduse põimumised(või on kotermann õudus? Folkloor? Ütlen siis, et fantaasiakirjandus, aga laias mõttes). Ja kotermann on kuidagi eriliselt eestlaslik olend - ei ole kuigi sageliesinev tegelane, on kuidagi sümpaatne, aga samas ikkagi kahtlasevõitu. Juba Smuuli “Kihnu Jõnnis” on need põnevad, vägevamad kui inimsugu, aga samas valmis mahutama oma hierarhiasse eriliselt vägevaid tegelasi. Kas polnud Smuulil lausa nii, et üks neist võttis kätte ja rääkis otse Metskapteniga, sest ta oli seda väärt? Kui niimoodi mõtlema hakata, muutub selle jutu kapteni lihtlabasus kuidagi veelgi ebameeldivam - aga kogu tähelepanu koondamine sellele oleks ülekohtune autori ja teksti suhtes, sest tähendab mingi eelhoiaku ületähtsustamist.

Tegelikult oli väga konkreetsete vahenditega edastatud igati terviklik (kui tahes lühike) tekstielamus. Ma ei saanud ka rääkida poole pealt kujunevatest eelarvamustest ega muust säärasest, sest lugu läks ühe tervikliku ampsuga ära, oli igati ühtne.

Kommenteerivad kuuendikud:

Susan Siimus: “Kui ma alustasin selle jutu lugemist olin natukene segaduses, kuna ei saanud täpselt aru kuhu see jutt viib. Lõpus tundus see mulle ikkagi natukene segasena, kuigi oli seletatud kõik tegevused ilusti ära, ei saanud ma neist täpselt aru. Ma annaks sellele jutule 2,5/5. Suhteliselt okei, lihtsalt veidikene segane.”

Lauren Paab: “Lugu oli minu arust hea. See lugu oli huvitav ning tundus põnev, aga kui ma seda esimest korda lugesin ei saanud ma aru, kes need tegelased täpsemalt on ning kus see tegevus toimus. Üldisel oli huvitav. See jutuke meenutas mulle Peeter Paani seikluseid.”

Karoliine Kreutzwald: “Ma arvan, et jutt püüdis öelda, et ei tohiks olla nii umbusklikud ja kahtlustavad. Kuid natuke võib küll, sest nad on mereröövlid. Tasub ikka vahel teiste juttu ka uskuda, sest muidu võib juhtuda õnnetusi. Ära arva, et kõik valetavad sulle. Jutt saavutas selle mis oli plaanitud. See oli piisavalt ulmeline ja pikk.”

https://www.ulmeajakiri.ee/?jutt-laevakargaja


Oodates

Heinrich Weinberg

Mees ootab oma metsaonnis, kuni tehnokraatia esindajad tema juurde ilmuvad, sest tal on neile midagi anda.

Esimene mulje: natuke selline jutustav tekst, pikkade minevikusündmuste ümberjutustamine siis. Juba lõikudele peale vaadates näha, et pikad dialoogita lõigud, ja kui veidi lähemalt vaatad, siis näed - pseudoajaloolised tiraadid, tulevikuhetkest kirjutatud ülevaade selle kohta, kuidas selle hetkeni on jõutud. Mis on ehk väheke kuiv, aga vaatame, kuhu see jõuab.

Sotsiaalse krediidi lisandumine sellesse maailmapilti teeb loost düstoopsema kui seni, muudab blackmirrorlikuks (minu tõenäoliselt lemmik osa sest sarjast on “Nosedive”) ja mõte, et peategelane on tehnokraatia silmis asotsiaal ja sellega rahul, teeb ta omamoodi huvitavaks tegelaseks. Kas ootus tähendab siis suurt võitlust tehnoloogia vastu? Mingi “Üksinda kodus: mina vs maailm” süžee?

Mark Zuckerberg III peategelase nimena ei meeldinud mulle. Sama hästi võiks maailma juhtiv tehisteadvus olla Macrohard või maailma vihatuim korporatsioon The Nile (okei, Amazoni asemel Niilus oleks isegi suht okei, sest ei riiva silma…).

Lõpulahendus töötas hästi, kuigi mind teksti lõpus pole viimseni veendud selles, et maailm on tegelikult kohutav koht, kus elada. Peategelane hävitab senise maailmakorra, aga seda justkui presenteeritakse meile kui sangarlikku tegu. Tema “vägiteo” terroristlikkuse rõhutamine võiks ehk kuidagi anda lisavärvingut asjale, tema ise olla kuidagi vastikumgi. Ent see on pigemini tagantjärele mõte, lugedes see hirmsasti ei seganud. Pigem segas see, et tekst oli liiga suures osas tulevikuajalooline tekst, otse ümber jutustatud, selmet kuidagi kasutada mingit võtet või vahendit selle info edastamiseks lugejale. Lahendus oli tore, aga lugu oli lahenduseni veidi kuiv.

https://www.ulmeajakiri.ee/?jutt-oodates

 

Ajumudija

Maarja Kruusmets

Mihkel kasutab eksperimentaalset ajukohendajat, mis “masseerib” aju elektroodide abil ning mille abiga on võimalik mida tahes õppida senisest kiiremini. Hispaania keele kiirõppel esinevad kõrvalnähud.

Esmalt üllatas mind see, et technobabble mõjus igati adekvaatselt. Ei olnud niisama, et tegelased löövad käega ja seletavad, et “ah, ega mina ei tea täpselt, midagi ajuga,” vaid oli isegi üsna usutavalt esitatud. Autori jutustamisoskust olen varemgi kiitnud, nii et mind ei üllatanud, et tekst läks ladusalt ja mugavalt, hästi haaratavalt (ma ei tahaks ent ülekiita - ta polnud otseselt ülihaarav, vaid lihtsalt väga hästi sissesöödav, kergestiminev ja mugav).

Pikemates juttudes on autor pahatihti libastunud melodraamasse, siin seda ei juhtunud, polnud ruumi selleks. Varem olen kirunud, et autor ei tee midagi eriliselt särtsakat ega ootamatut ja et kõik jutud on äärmiselt vanilje ulme, aga siin ei sega seegi, sest lugu on lühike ja jõuab anda esialgse probleemipüstituse ning sellest piisab täiesti. Kenasti jutustatud terviklik lugu.

Kommenteerivad kuuendikud:
Liise Rähn: “
Mulle väga meeldis see lugu. Sellel lool oli parasjagu ulmet ja selles jutus oli head kirjeldused. Nt “Meenutab vana head raamat-padja-alla nippi." Ma mõtlesin juttu lugedes, et selline seade võiks päriselt olemas olla, kuid kõrvalmõjud võiks välja jätta.”

Adeele Paulus: “Mulle väga meeldis see jutt. Minu arust sai see õiglaselt 1.koha.See oli väga huvitav ja seda oli huvitav lugeda. Minu arust see jutt töötas väga hästi ja ma soovitan kõigil seda lugeda. Ausalt öeldes hakkas mind ennast ka huvitama kas see katse tõesti toimiks, kui jah siis oleks elu palju lihtsam ja ma arvan ,et kõigile tuleks see kasuks. Väga hea jutt!”

https://www.ulmeajakiri.ee/?jutt-ajumudija


Eepiline fantaasiaseiklus!

Karmo Talts

Poiss ja tüdruk peavad minema seiklusele, tooma ära seemne, millest kasvaks uus puu, mille alla deemoneid vangistada. Tegevusse sekkuvad kaunis naine Kližee ja võlur ja kuningas ja kõik jääb pooleli, sest autor peab produtsentide juurde tõttama sarjaversiooni väntamise teemadel.

Autori metanaljad jätkuvad tekstist teksti. Tahaks nagu olla eksperimentaalkirjandus, aga need otsingud ei ole viljakad - õigupoolest lähevad iga tekstiga aina halvemaks. Ma ei oska seda kuidagi viisakamalt öelda. Nagu olen kord öelnud - tahaks piirduda lihtsalt sõnaga: “Ei.” See lihtsalt ei tööta.

Teksti kommenteeris kuuendik Villem Erik Treier: “Mulle ei meeldinud see jutt väga, sest see oli minu arust halb. Lihtsalt natukene lauseid, mis on vähe seotud. Lõpp oli ka imelik.”

https://www.ulmeajakiri.ee/?jutt-eepiline-fantaasiaseiklus


Taassünd

Getter-Agnes Aareleid

Li Ivana on keegi, keda püütakse tagasi ellu turgutada esimese taastatud inimteadvusega androidina. Korduvad katsed vahelduva eduga. Asja komplitseerib asjaolu, et Li Ivana oli võimulolijate vastu lahingus hukkunud sõdur.

Esmamulje - hea. Teadvuse hääbumised ning tagasitulekud ning neid saatev tehniline sõnavara (mitte nüüd technobabble, vaid lihtsalt see, et meditsiinilise asemel tehniline sõnavara) mõjub esiti üllatavalt, seejärel huvitavalt.

Kui lugu jätkus ja näidati, kuidas lugu selleni oli viinud (kuidas peategelane võitles lahinguväljal, kaotas kõik oma inimesed ja lõpuks seisis silmitsi sellega, kellest sai uue valitsuse pea), olin tõtt-öelda veidi pettunud. Korduvad väljalülitamised ja sisselülitamised (või teadvusekaotused ja teadveletulekud) mõjusid huvitavalt, sest võimaldasid terve maailma mahutada pausihetkede sisse. Flirt teadmatusega, nuh. Lahingueelne tegelastevaheline suhtlemine oli kenasti esitatud, nad olid ju sümpaatsed, aga lahingustseen oma alastuses polnud enam selle flirdi tasemel, see oli lihtsalt tavaline stseen.

Lisaks ei tundunud kuigi loogiline, et suure ja tähtsa eksperimendi esimene katsealune on keegi, kes ilmselgelt ei taha asjas osaleda. Ehk oli siin mingi püüd psühhoterrorit teha (midagi umbes “mul pole suud ja ma pean karjuma”-võtmes, isegi kui tal oli suu ja keha), aga see ei jõudnud minuni, vähemalt mitte emotsionaalses plaanis.

https://www.ulmeajakiri.ee/?jutt-taassund


Ragne missioon

Kaupo Sempelson

Ragne on valitsuse komando-agent (nagu spioon, ainult et millegi bondiliku asemel schwartzeneggerlik massihävitusrelv), kes on saadetud mässulistega tegelema. Teda duubeldab Cassandra. Ja lõpus on kokkupõrge pahalastega ning õnnelik lõpp.

Päris alguses oli Ragne ebamäärane liikumine sihtpunkti, kokkusaamine kontaktisikuga. Isegi skeptiline teematõstatus - äkki on ta juba simulatsiooni sattunud? Ta ei tea, pole kindel. Algul on suht selline kena džunglisse liikumine, rahulik missioonile minek. Umbes kolm esimest lõiku lubavad sisseelamist mingisse konteksti.

Aga mida edasi, seda tavalisem märul see tundub. Ei ole selge see, milline on maailm ja millised on pooled. See, et Ragne on “hea”, on küll arusaadav, aga sellest ei piisa. Lugesin seda mõned nädalad tagasi, aga kui õigesti mäletan - Ragne oli peaplaneedilt ja on tulnud appi kohalikule omavalitsusele, kes on mässajatega hädas. Mis riigivormi kumbki osapool esindab? See aitaks selgitada, kellele me tegelikult võiks pöialt hoida? Mingi ebakõla oli minu jaoks sellegi osas, et peavõim on saatnud Ragne sinna teiselt planeedilt, aga ei mäleta, mis mind selle juures vaevas.

Asi edeneb, mingid väike äravahetamiskomöödia kah. Head võidavad. Lugu on läbi. See pole isegi maru halb lugu, sellekski pole see piisavalt eemaletõukavalt halb. On lihtsalt hästi mittemidagiütlevalt tavaline. Minus pole piisavalt professionaalsust, et seda asjatundlikumalt lahata. Ma ei leia seda momenti või elementi, mille jaoks autor on pidanud vajalikuks selle ära kirjutada. Või on selleks äkki Ragne tegelaskuju? Ei oska arvata.

https://www.ulmeajakiri.ee/?jutt-ragne-missioon


Hõljukid

Kaur Järve

Ühel hetkel märkab peategelane, et tema silme ees olevad hõljukid (mis ta nüüd ongi, tolm? Mikroskoopiline sade? Meie igavene visuaalne kaaslane, mida me ei märka, kuni ei teadvusta) hakkavad moodustama selgeid kujundeid.

Esmamulje - oo, jess, kõigile ühise kogemuse pahupidi väänamine! Nii hea õuduselement. Miski teadvustamatu omandab teadvuse, mitteintellektuaalne saab oma tahte, ja siis pead endaga võitlema, kas seda karta või sellega kaasa minna. Kui kaasa minna, võiks tegemist olla maagilise realismiga - mitte et Neil Gaiman oleks maagiline realist, aga kui Shadow naine ilmub tema ette “Ameerika jumalates”, siis tema reaktsioon, “Tere, kallis…”, on ikkagi üsna maagilisrealistlik. Kui karta ja võidelda, võib see olla tõsine õudus. Kujuta ette tegelast, kes tunneks tõelist ja põhjendatud surmahirmu oma varju ees - õudust tekitava elemendi eest pole pääsu.

Kujund, mis hõljukitest moodustub, on ühtäkki kaart. Või mingi kaardi piirjooned. Oo, hea lahendus, viib mingi väravani, viib millegi juurde, mis on minategelase välja valinud. Väga lahe. (Kaart on ka sümbolina äge - nagu võti või mõni muu alkeemiline nähtus.)

Ja lõpp - ei, ei ole mingit lahendust. Hõljukeist moodustuvad väiksed mehikesed. Need lähevad ära, peategelase kõrvas käib väike pop ja - siis on kõik. Mehikesed tänavad teda rõõmsalt ja lahkuvad. Peategelane läheb rahulikult koju. Ta pole ammu magada saanud ja nüüd, kus sai sellest lahti, võib jälle oodata rahulikke öid.

See mõjus lollaka naljana. Härjapõlvlaste tüngana, mitte mingi maailmat raputava elamusena. Pinge kasvamine ja kasvamine ja selle lahenemine idee poolest vinni ärapigistamisena (või kuidas teisiti kirjeldada seda kõrvus kõlanud pop-i?), no andke andeks. Lõpp tõmbas asjale vee peale.

https://www.ulmeajakiri.ee/?jutt-holjukid

 

Hingega töö

Tim Hornet

Indrek läheb oma viiekümne teise majja, et seal teha väikest remonditööd. Räägib põhjalikult, kuidas mõnikord tulebki sisuliselt vundamendini välja remontida. Kuni saab särtsu - ja tema kui androidi kohta öeldakse sedasama, mida maja kohta.

Esmamulje - hüva, mees remondib maja. Selline käed-külge-meeleolu, millesse on endalgi vahel tore laskuda (remontimise või muu kätega töö ennast unustama panev kaasahaaravus) ja millesse on tore sisse elada. Ent ei tundunud kuigi ulmelisena.

Tasapisi aga nähtub, et Indrek on ise androidne, endale lisandusi teinud siin ja seal. Ja see teeb remontimise kergemaks tal, aga teksti ülemäära ulmelisemaks ei teinud (sama hästi võiks ta kätte võtta veidi suurema haamri) - või noh, mingi kadeduse süstis küll sisse. Kui palju kergem oleks sääraseid toimetamisi teha, kui oleks eneselgi mehaaniline käsi.

Kui ta aga lõpuks särtsu sai ja tema enda kohta öeldi seda, mida tema ütles maja kohta - et vahel tulebki kõik puhtaks kaapida ja nullist alustada -, siis noogutasin ja ütlesin, et jaa, tore. Muhe paralleel. Üks väike seos eesti luulega kah: “Sõber, kui ehitad maja, siis tee talle suured aknad.” (Ain Kaalepi tekst, umbes et me kõik ehitame oma elusid nullist, aga vaadakem, et ehitame need avatute ja valgusküllastena). See maja ja androidi paralleel sümpatiseeris, aga mitte kuigivõrd kauemaks kui hetkeks. Eriti edasi mõtlema ei pannud. Vist oli see teine jah parem, mis samale võistlusele saadetud ja auhinnatud sai, aga sellelgi polnud häda midagi.

Marii Pedaja: Ainus probleem oli see, et lõpp oli natukene segane. Ta sattus haiglasse aga miks ta haiglasse sattus ja mis seal haiglas juhtus oli väga segane. Ma ütleks, et seda lugu tasuks lugeda.

https://www.ulmeajakiri.ee/?jutt-hingega-too

 

Kassikuld

Anne Vetik

Tekst on ilmunud 2020 Artišoki kunstibiennaali materjalide hulgas

Anna Mari läheb jooksma, siis näeb kassi, kes nõuab talt teenet. Vastutasuks annab talle oma kakat - mis osutub siiski kauniks merevaiguks.

Tore väike nupuke. Kõnelevad kassid viivad mõtted korraks Miyazaki juurde - suvalisele kassile järeleminek on “Whisper of the Hearti” moodi, kassi kõnelemine on “Cat’s Returni” moodi. Miks just need ja mitte “Meister ja Margarita” Peemot - sest Peemoti kõnevõime on vähim tema grotesksetest hullumeelsustest, samas kui siin on mingi soojus ja sõbralikkus tegelaste ja maailma suhtes. Seetõttu kuidagi ontlik, kuidagi soe, kuidagi, jah, miyazakilik.

https://www.ulmeajakiri.ee/?jutt-kassikuld


Saatuse iroonia

Anne Vetik

Kusti mängib põrandal autodega ega pane tähele, et raadio teatab, et Must Kirst Ratastel on hauast tõusnud ja teel tema juurde. Lõpuks jõuab kirst majja.

Esmamulje: mängib õuduse peal, aga kohe aru saada, et pilamisi. Esiteks sellest, et pahalane on Must Kirst Ratastel. Teiseks sellest veidi tobedast paanikast, mis diktoris kasvab, aga mille suhtes kõik ükskõiksed on. Kõige üleüldisemalt aga autori häälest üldisemalt.

Lõpp ei rahulda Kirstu “tuhandeaastast ootust”, selle asemel ta ilmub ja jääb ühele peole. Kas pidu valmistab pettumuse või mitte, ei anta üheselt mõista. Kas Kirst ebaõnnestub oma ettevõtmises, ei anta üheselt mõista. Mis siis üldse juhtus, ei anta üheselt mõista.

Jabura meeleoluga jutuke, ilmunud Artišoki kunstibiennaali materjalide hulgas. Pakub pigem mängu ja meeleolu kui tekstielamust.

Mõned 6. klassi õpilased valisid selle jutu oma tunnitööks.

Hanna Aasa kommenteeris: See jutt oli alguses arusaamatu, kuid lõpus hakkas midagi koitma. Selle loo moraal tundus olevat see, et kui sa üritad kellelegi midagi halba teha, siis see ei tööta ja sa teed endale halba (kes teisele auku kaevab, see ise sisse kukub).

Sigrid Aitsen: Lugu oli alguses sünge ja kõlas depressiivselt, aga lõpp oli naljakas. Oleks võinud natukene huvitavam olla ja mitte nii julm väikse lapse vastu, aga muidu tõmbas lugema.

https://www.ulmeajakiri.ee/?jutt-saatuse-iroonia

 

Luua ja lummata

Mairi Laurik

Ere on nüüd varemeiks jäänud raamatukogu kunagine õpilane, kuid tasane hääbumine on teinud oma töö, nüüd on temast saanud ainus tark, milletaolist enam vastu võetakse - ta on nõid. Tasapisi näeb ta, mil määral nõiakunst on ent tõene ja mil määral temas peituvat nõiakunsti vastu võetakse.

Kui varasemate Lauriku juttudega tundsin ehk rohkem kas viimasele minutile jätmist või ärakirjutamist selleks, et oleks ära kirjutatud, siis seekordne jutt on kirjutatud nii, nagu see oleks tema pärisosa ja ainus, mida ta tegema peaks ja kõik. Autor oli selle kallal vaeva näinud, aga higipisarad ei seganud, vaid kuidagi oli pigemini tunne, et see läks autorile korda, tegelikult ka.

Esiteks oli see üsnagi poeetiline. Mitte ainult selle poolest, et tegelased loevad-loitsivad paari värsistatud laulu (aga millal pole laulud värsistatud, luule ongi ju Hando Runneli sõnul viisita laul - ütleme siis, et meetrumis ja riimis värsid). Pigemini selle poolest, kuidas maailm võtab tasapisi vastu võluväge. Ja mitte võluväge kui uut sõjalist või majanduslikku või “tehnoloogilist” ressurssi või vahendit, vaid võluväge kui olemise ja maailma tajumise viisi.

Poeetilist on veel maailmaloomes, eriti meeleolus, kuidas reageeritakse muutuvale maailmale. Kaduva suhtes melanhoolne, saabuva suhtes sõnastust otsiv. See võiks ju olla postapokalüptiline, aga on hoopis pehme ja hõllanduslik. (Kuna mulle on vahel öeldud, et kasutan neis arutlustes kohati liiga peent sõnavara, siis ütlen kohe ära - hõllanduslik = nostalgiline, aga kui “nostalgia” kõlab nagu vanaema lapsepõlvekahetsuste loetelu või nõukaaja üleidealiseerimine, siis “hõllandus” kõlab nagu praegusel hetkel tabanud pehme emotsioon, kunagise tugeva elamuse järelkajast saadav täielik elamus.)

Sellegipoolest, ma tajusin lugedes, kuidas ma seda teksti pigem imetlen ja tunnustan kui et haaran õhinaga. Ega melanhoolia-hõllandus tekitagi adrenaliini ja ehk polegi nagu adekvaatne kriitika (umbes et “Vaatasin “Schindleri nimekirja”, ma ei naernud kordagi. Kaks punkti.”). Kõik ju toimis ja loole pole midagi ette heita, masinavärk oli professionaalselt paigas.

Samas on mul ikkagi tunne, et mingitest asjadest tahtnuksin hästi nõksa teravamat elamust või mingite asjade suhtes tunda veidi intensiivsemat uudishimu. Kus seda saanuks: väike puust ese, mida ta püüdis lahti võtta, mõjus hästi väheke juhusliku asjana, mille kallal ta nokitses. Igaõhtune sudoku, mille kallal pusida. Mitte et selle lahendamise järele pidanuks olema mingi maailmapäästev vajadus, aga selle emotsionaalne tähendus võinuks mumst lugejale veidi varem paljastuda.

Väga sümpaatne tekst, minu seni lemmik Lauriku sulest, oli kurblik, aga veidi tahtnuks mingit edasi lugema sundivat motiivi, mingit uudishimukõditust juurde. Ent see on pigem maitseasi kui tegelik viga - ent millestki muust ei oska ma ju lähtuda kui oma maitsest.

PS! Mulle meeldis pealkirjas peituv mitmemõttelisus - luua ja lummata. Ühelt poolt loomise ja lummuse alatine põiming, ka ilukirjandus on üks alkeemia vahendeid näiteks jne. Teisalt vaatasin seda ilmaütlevas käändes - peategelane ise ei olnud nõid (või noh, oli petis nõid, pahupidi šarlatan - ta väitis end olevat nõia, et anda inimestele ratsionaalteaduslikke meditsiinilisi lahendusi), seega oli ta ilma luuata ja ilma lummata (mispuhul oleks pealkiri siiski irooniline, sest oma lumm temas oli, teadmiste lumm ja vägi). Seetõttu oli mul veidi kahjugi, et viimases lõigus näidati ära, et see on välja võetud konkreetsest lausest, seega kogu minu loodetud mitmetähenduslikkuse asemel lihtsalt “loomine ja lummamine”. Mis ei riku asja, aga kröömi võrra oli ikkagi kahju.

https://www.ulmeajakiri.ee/?jutt-luua-ja-lummata

Reaktori tööle saab kaasa aidata igaüks! Saada oma jutt, artikkel, arvustus, uudisvihje, arvamus või muu kaastöö toimetuse aadressile toimetus@ulmeajakiri.ee.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0510)