Kui kuulsin, et Amazon hakkab Keskmaast sarja väntama, tundsin korraga nii rõõmu kui ka hirmu. Ühelt Poolt on tore, kui mingi osa legendaariumist jõuab ka kinolinale või teleekraanile. Teisalt valdas mind õud, et mida siis seekord algmaterjalist välja jäetakse või hoopis juurde pannakse. Kui Peter Jacksoni “Sõrmuste isanda” triloogia suutis mõningate mööndustega raamatutele üpris truuks jääda, siis sama režissööri “Kääbiku” filmid sisaldasid juba rohkem stseene ja tegelasi, keda raamatutes polnud. Muudatuste tegemine pole iseenesest halb, kuid niivõrd võimsa algmaterjali puhul peavad need olema väga hästi põhjendatud. Kuid paraku leidsid need “Rings of Powers”`is või “Võimusõrmustes” aset kõige ilgemal moel. Nagu ära sõnatult selgus, et kuigi sooviti teha Teise Ajastu ainelist telesarja, õnnestus Amazonil hankida Tolkieni pärandi valdajate käest vaid Kolmandat Ajastut kirjeldava “Sõrmuste isanda” ja selle lõpus olevate lisade, mitte “Silmarillioni”, “Lõpetamata lugude” või ühegi muu Teist Ajastut kirjeldava teose kasutusõiguseid. Kui iga kainelt mõtlev olend oleks selles olukorras plaanidest loobunud, siis Amazon sai hakkama ühe vastiku käkiga. Vaatasin ära terve “Võimusõrmuste” esimese hooaja kõik kaheksa osa lihtsalt selleks, et keegi teine ei peaks oma aega ja raha raiskama.
Järgnev on kokkuvõte ja tähelepanekud sarjast. Juhul kui keegi ikkagi soovib ise need kannatused läbi elada, siis ärge edasi lugege, kuna järgnev osa koosneb spoileritest!
“Võimusõrmustes” ei ela Galadriel koos oma abikaasa Celeborniga Lindonis, Eriadoris ega ka mitte Eregionis. Taaskord teevad filmimehed Celebornile ehk vanale heale Telepornole ülekohut. “Sõrmuste isanda” filmitriloogias sai sõdalasest ja Lórieni targast isandast valges hames tüüp, kelle ülesanne oli lihtsalt Galadrieli kõrval seista ja vait olla. “Kääbiku” filmidest puudus Celeborn sootuks. “Võimusõrmused” lähevad aga veel kaugemale, nimelt on Galadrielist saanud lesk.
Vaba ja vallaline Galadriel on haldjakuningas Gil-Galadi Põhja Armee juhataja ja jahib Sauronit. Nimelt tahab Galadriel maksta kätte oma venna Finrodi surma eest. Amazoni Galadrielil on ainult üks vend ja seegi leidis oma otsa mingis nimetus lahingus Sauroni vastu, mitte libahundi läbi. Esimesel Ajastul, mil Finrod hukkus, võitlesid haldjad ikka eelkõige Morgothi vastu. Sauron oli siis vaid üks paljudest Morgothi käsilastest, seega tundub siinkohal Sauroni nime rõhutamine veidi kohatu. Igatahes käib Gil-Galadile Galadrieli kinnisidee närvidele ja saadab ta Läände, sest “Võimusõrmustes” on Noldorite kuningal otsustusõigus, milline haldjas läheb Läände, milline mitte!
Peale Gil-Galadi on Lindonis ka Elrond, kelle puhul ilmneb selle sarja üks kõige häirivamaid visuaalseid probleeme ehk lühikeste juustega haldjad. Millegipärast on Elrondil 1980. aastate hurmuri Patrick Swayze soeng. Gil-Galad otsustab Swayze, vabandust Elrondi, viia kokku kuulsa haldjasepa Celebrimboriga. Celebrimboriga on aga lood veel kehvemini, sest tema puhul ilmneb teine väga häiriv probleem, ehk vanad ja kortsulised haldjad. Üks peamisi erinevusi haldja ja inimese vahel on, et haldjas on surematu ja ei jää vanaks. Isegi “Võimusõrmustes” endas mainitakse seda, kuid kahjuks mitte seoses Celebrimboriga. Paraku näeb Celebrimbor välja nagu vanemas keskeas Briti parlamendisaadik. Ülikonna asemel on tal seljas mingisugune sametist vanaema öösärk. Nagu sellest kõigest veel vähe oleks, meenutab Celebrimbori soeng mõne kaheksakümnendate armastusromaani kaanel ilutseva meeskangelase oma. Kahjuks pole Celebrimbor “Võimusõrmuste” ainus kortsuline haldjas.
Igatahes on Celebrimboril plaanis läbi viia suuremat sorti ehitustöid, kuid ta vajab selleks päkapikkude abi. Veidral kombel pole Fëanori lapselapsel endal Aulë rahva seas sõpru. Elrond pakub välja, et võib olla haldjate ja päkapikkude vahemees ja suundub Khazad-dûmi oma sõbra Durini jutule. Ka siin ilmneb veidrusi. Nimelt on sarjas korraga kaks Durinit, kuningas Durin ja tema poeg prints Durin. Vastavalt päkapikkude uskumusele sünnib nende esiisa Durin seitse korda uuesti, et taaskord oma rahvast valitseda. Igal reinkarnatsioonil on sama iseloom, välimus ja nimeks Durin. Seega ei saa eksisteerida korraga kuningas Durin ja prints Durin.
Elrondi sõber prints Durin on, nagu päkapikud “Sõrmuste isanda” ja “Kääbiku” filmitriloogiateski, tujukas ja karune, kuid heasüdamlik sell. Elrondi ja Durini sõprust võib võrrelda Peter Jacksoni Legolase ja Gimli omaga - pidev lõõpimine ning haldjate ja päkapikkude vastandamine - haldjad on peened ja graatsilised, päkapikud labased ja kohmakad. Seda illustreerib lugu Elrondi ja Durini tutvumisest, kus üks päästis teise mäetrolli käest. Kummalgi on loost oma versioon, kus vahelduvad nii päästetu isik kui ka mäetrollide arv. Täpselt sellised päkapikud olid Gimli ja Thorin Tammiskilbi kaaslased Jacksoni filmides. Harilikuks saanud haldjas vs päkapikk stiilis jauramise asemel oleks tahtnud näha Celebrimbori ja Narvi sõprust, kus erinevast rassist meistrite ühisosaks oli mõlema armastus käsitöö ja kunstide vastu.
Igatahes on Khazad-dûmi päkapikud avastanud mithrili leiukoha ja kahtlustavad, et Elrondi tegelik eesmärk on nende väärtuslik maak sisse vehkida. Kuna sari on igav ja eriti midagi ei toimu, siis pidid sarja tegijad kasvõi vägisi mingi intriigi välja punnitama. Nimelt selgub, et päkapikkudel oli täiesti õigus haldjate suhtes umbusklik olla, sest kui Elrond on Lindonis tagasi, tunnistavad Gil-Galad ja Celebrimbor Elrondile üles, et kasutasid teda ära ja et nende tegelik eesmärk ongi mithril kätte saada. Gil-Galad jutustab väga haige loo mingi puu pärast võitlevast haldjasõdalasest ja balrogist. Selle lahingu tagajärjel olevat valgus maa sisse imendunud ja mithril tekkinud. Mithrilis aga pidavat leiduma silmarilli (millegipärast ainsuses) valgust. Gil-Galad viib Elrondi ühe sureva puu juurde, mis pidavat olema haldjate hääbumise märk. Kummalisel kombel tuleb teadmine Keskmaale jäävate haldjate saatusest neile üllatusena.
Tagasi Galadrieli juurde, kes ikkagi ei seilanud Läände, vaid hüppas viimasel hetkel enne Valinori jõudmist üle parda. Galadriel ujub tunde või päevi, ühes käes Finrodi pistoda, kuni kohtub teise merehädalise, Halbrandiga. Esimesest pilgust on vaatajale selge, et tegu pole mingi suvalise tüübiga, sest nagu selgub, on ta hoopis Keskmaa lõunaosa õigusjärgne valitseja. Huvitav, kas see muudab tulevase Gondori ja Arnori asutaja Elendili usurpaatoriks ja vallutajaks? Nagu hundist juttu - merehädaliste päästjaks osutub númenorlasest kapten Elendil (jah, seesama Elendil), kes nad oma laeva peale korjab ja Númenóri viib.
Vähemalt on pealinn Armenelost kujutatud suurlinnana, mitte mingi kökatsina nagu Gondorit “Sõrmuste isanda” filmides. Armeneloses kohtub vaataja kuninganna Tar-Mírieli, Pharazôni (paraku lihtsalt kuninganna nõuandja, mitte kuningas Ar-Pharazôn) ja Elendili poja Isilduriga. Millegipärast on sarja tegijad asendanud Elendili poja Anárioni Eärieni nimelise tütrega.
Tähelepanelik vaataja küsiks, et kuidas on võimalik, et Celebrimbor ja Elendil tegutsevad samal ajahetkel, sest kuigi mõlemad elasid Teisel Ajastul, elasid nad ometi hoopis erinevatel aastatuhandetel. “Võimusõrmustes” on Teise Ajastu (ja osaliselt ka Kolmanda Ajastu) sündmustik ühte ajahetke kokku surutud. Esmapilgul ei tundu ajajoone kokku lükkamine ehk nii hull kui tegelaste ja nende iseloomuomaduste mõttetu muutmine, mida selle sarja jooksul ka ette tuleb. Kuid siiski muudab nelja aastatuhande pikkuse perioodi ühte väga kitsasse ajavahemikku surumine mingid sündmused ebaloogiliseks ja segaseks. Näiteks toimuvad võimusõrmuste valmistamine ja Númenóri allakäik samal ajal. Tegelikult olid võimusõrmuste valmistamine ja Sauroni reetlikkus need, mis vallandasid sündmuste jada, mille üks tagajärgi oli Númenóri hukk. Sauron pettis Celebrimborit ja Eregioni haldjaid ning valmistas selle ühe, kurikuulsa võimusõrmuse, mis andis talle enneolematu võimu Keskmaa rahvaste üle. Haldjad, päkapikud ja númenórlased sõdisid Sauroniga, mis lõppes omakorda Sauroni vangistusega Númenóris. Valede ja võimusõrmuse abiga sai endisest vangist Sauronist kuninga nõuandja, kellel õnnestus númenórlaste ja haldjate vahele kiil lüüa. Númenórlased eemaldusid haldjatest ja valaritest. Haldjate ja inimeste sõpruse sümbol Nimloth ehk Valge Puu raiuti maha ja põletati Morgothile pühendatud altaril. Sarjas saabuvad aga Galadriel ja Halbrand Númenóri, mis on juba oma lõpule väga lähedal. Númenórlaste ja haldjate vaheline suhtlus on katkenud ja kuningriiki valitseb, küll regendina, Númenóri viimane kuninganna Tar-Míriel. Sauronist ja tema intriigidest Númenóris pole aga juttugi, millest võib järeldada, et Sauronil pole Númenóri moraalse langusega mingit pistmist. See aga jätab täiesti vale mulje Tolkieni legendaariumi inimestest. Nii haldjad kui inimesed on Ilúvatari lapsed, mingis mõttes on nad vennad. Väga lihtsustatult öeldes pole inimesed oma loomult halvad, kuid nad on halvale vastuvõtlikumad kui haldjad, sest nende maailma tuleku ajal valitses Keskmaad Morgoth, mistõttu sattus suur osa inimesi kurjuse mõju alla. Númenóri ja haldjate vahelise sõpruse katkemise ja valaritele vastu hakkamise põhjustasid peaasjalikult Sauroni valed ja võimusõrmuse mõju. “Võimusõrmustest” jääb aga mulje, et Númenóri allakäigule ei andnud tõuke mitte Sauron ja tema kohutav sõrmus, vaid et inimesed lihtsalt ongi loomult kurjuse poole kreeni.
Veidral kombel on Númenori kujutatud erakliku saareriigina, millel puudub suhtlus Keskmaaga. Tegelikult oli Númenór võimas impeerium, millel olid püsivad tugipunktid Keskmaal ja kellele kohalikud “alamad” rahvad andamit maksid. Kummaline on ka Tar-Mírieli ja Pharazôni üpriski leige reaktsioon Galadrieli nähes. Isegi paadunud haldjafoob ei tohiks ükskõikseks jääda, sest tiitlid nagu “põhja armee juhataja” ja “Finarfini koja liige” viitavad, et tegu pole lihtsalt ühe suvalise haldjaga, vaid noldorite kuningliku pere liikmega. “Võimusõrmuste” Númenóri liin võitnuks palju kui Kuninga Meeste ja Ustavate konflikt oleks olnud kaasatud. “Võimusõrmuseid” vaadates jääb mulje, nagu ainsad Ustavad oleksid Elendil ja kuninganna. Ülejäänud númenórlastel tundub kõigest ükskõik olevat, kui ehk välja arvata Pharazôn ja Galadrieli küllaltki leebelt pilav nukuteater linnaväljakul.
“Võimusõrmuste” kõige ebameeldivam aspekt, mis selle sarja nii vastikuks muudab, on Galadrieli tegelaskuju täielik transformatsioon. Tolkien kirjeldas Galadrieli kui “üht suurimat noldorite seas”, väärika ja targa emandana, kelle relvaks polnud mitte mõõk, vaid mõistus. “Võimusõrmustes” on aga Galadriel asendunud rumala, nipsaka, iseka, vaat et vägivaldse plikaga, kes ei suuda suud kinni hoida ja end õukonnas ülal pidada. Liigse ülbitsemise ehk stiilis “kõik, mis teil on, on tänu meile, haldjatele” tõttu satub Galadriel veidikeseks isegi vangikongi. Arvatavasti on soovitud luua tugevat naiskarakterit, kuid targa ja võimuka naistegelase asemel on mingi tüütu ja tige mõõgaga rapsiv tüdruk. Kui raamatutes kirjeldati Galadrieli pikakasvulisena, siis oleks võinud “naissõdalast” kehastada vähemalt mõni pikk näitlejanna. Ehk oleks siis osagi haldjalikku ebamaisust säilinud. Elendilile vaevu õlani ulatuv Galadriel ei näe lihtsalt kuidagi usutav välja.
Lõpuks õnnestub Amazonadrielil (väga raske on seda tegelast Galadrieliks nimetada) veenda Númenóri kuningannat vägesid Keskmaale viima. Ei saa küll aru, miks see vajalik on, sest pole isegi teada, kelle vastu nad võitlema peaksid. Sauroni asukohast pole kellelgi ju aimugi. Võib-olla sellepärast koosnebki Númenóri “vägev” armee ainult kolme purjelaeva jagu linnaväljakult värvatud vabatahtlikest.
Keskmaa lõunaosa koosneb kahe külatäiest inimestest, kelle esivanemad võitlesid Esimesel Ajastul Morgothi poolel. Paraku on ajaloohõngulistes ja fantaasia maailma kujutavates filmides levinud praktika kujutada lihtrahvast ebapraktilistes hilpudes räpaste nägudega massina. Üksikema ja ravitseja Bronwyn on ainus oma külas, kes oskab nägu pesta, millest võib järeldada, et tegu on olulise tegelasega. Küla lähedal paikneb metshaldjate garnison, mille sõdalased räägivad millegi pärast omavahel kvenja keelt. Metshaldja Arondiri ja Bronwyni vahel puhkeb armastus, sest kui armastuslugu puudub, tuleb see tekitada. Kuna tegu on tüütu ja igavalt välja mängitud klišeega ning näitlejate vahel puudub igasugune keemia, mõjub see kõik piinlikult.
Lõuna-Keskmaa inimesi ohustavad aga orkid ja orkipealik Adar. Kuigi adar tähendab sindari keeles isa, pole ilmselt siiski tegu orkide looja Morgothiga. Sarja jooksul selgub, et armilise haldjanäoga Adar (vähemasti temal on pikad juuksed) on protoork ehk üks neid röövitud haldjaid, keda Morgoth rüvetas ja piinas ning mille tulemusel tekkisid orkid. Kentsakas on see, et sarjas üritatakse kurjuse rüvedaid sünnitisi, orke, humaniseerida. Näiteks ei meeldi Adarile, kui teda orkiks kutsutakse, vaid ta eelistab nimetus uruk, mis tähendab mustas keeles lihtsalt orki. Seega ei saa ma aru, mis on Adari probleem. Veel häirivam on, et soovi tappa võimalikult palju orke suhtutakse kui pimeduse ilmingusse. Orkid ei ole rass, nagu seda on inimesed, haldjad ja päkapikud, vaid nad on mutandid või zombid, kes küll suudavad kõnelda, kuid on loodud kurjuse, mitte Ilúvatari poolt. Erinevalt päkapikkudest puudub neil Ilúvatari heakskiit. Seega on orkid ilma hinge ja vaba tahteta kurjust kehastavad olendid, mis omakorda seab nad madalamale haldjatest, inimestest, päkapikkudest ja isegi loomadest ja taimedest.
Orkid ründavad Bronwyni küla ja on võidukad, kuni númenórlaste saabumiseni. Uskumatu, et númenórlased oskasid olla õigel ajal õiges kohas ning teadsid, et just seda küla rünnatakse! Galadriel tutvustab kohalikele nende kuningat Halbrandi. Kuigi väidetavalt pole tuhandeid aastaid Keskmaa lõunaosas ühtki kuningriiki olnud, võtavad külaelanikud “kuninga” vaimustunult vastu. Paraku on rõõm üürike, sest sarja stsenaristidel lõppesid ideed otsa. Samal ajal kui inimesed võitu tähistavad, hakkab lähedal asuv vulkaan purskama. Katastroofis kaotavad paljud oma elu ja númenórlased otsustavad tagasi koju pöörduda. Haavatute seas on ka Halbrand, kelle Galadriel Eregionisse viib. Kohale jõudes selgub, et Halbrand polegi nii hädine kui ennist näis. Eregionis üritab Celebrimbor väikesest mithrili tükist luua midagi, mis peataks haldjate hääbumise. Kuulus sepp Celebrimbor pole aga midagi metallisulamitest kuulnud ja Halbrand soovitab tal mithrili mingi teise metalliga kokku segada. Samuti annab Halbrand Celebrimborile võimusõrmuse idee. Seda kõike vaatab pealt juhmi näoga Galadriel, kes viimaks mõistab, et mees kellega ta terve hooaja flirtinud on, polegi ehk see, kellena ta näib. Galadriel nõuab Halbrandilt aru ja too vastab, et on tegelikult Sauron. Halbrand-Sauron üritab Galadrieli meelitada võimuga ja teeb talle ettepaneku tema kuningannana Keskmaad valitsema hakata. Galadriel keeldub ja Sauron, nagu üks kuri incel kunagi, suundub Mordorisse, et Mustaks Isandaks hakata. Panna mingilgi viisil paari üht legendaariumi olulisemat ja valgemat tegelast, nagu Galadriel, ja üht kõige kurjemat ja mustemat olendit, nagu seda on Sauron, on lihtsalt ilguse tipp ja lugupidamatus Tolkieni pärandi suhtes.
Kõigist teistest kusagil kaugel eemal, Anduini orgudes elavad aga karvasjalad ehk siis üks kolmest hõimust, kellest hiljem kujunesid kääbikud. Kuigi tegelikult saabusid kääbikute eellased Keskmaale alles Kolmandal Ajastul, siis “Võimusõrmustes” asustavad nad Keskmaad tuhandeid aastaid varem. Karvasjalgade laagri lähedale langeb meteoriit. Kuigi müra ja valguse pärast peaks terve küla jalul olema, märkab meteoriiti vaid kaks karvasjalga. Noored karvasjalad Nori ja Poppy leiavad meteoriidikraatrist kummalise võõra. Küllaltki kohe on vaatajale selge, et meteoriidimees on istar ehk võlur. Viimases osas saab see ka kinnitust. Kuna võõras on pika kasvu, riietatud halli ürpi ja sehkendab kääbikulistega on ilmselgelt tegu Gandalfiga. Kui kääbiku eellaste sarja toomise taga on ilmselt nunnufaktor, siis võlurite puhul jääb motiiv segaseks. Miks peaksid valarid Keskmaale istari saatma, kui Númenór endiselt eksisteerib, Gil-Galad on kuningas, Khazad-dûm oma hiilguse tipul ning Sauron ilma võimuta ja teadmata kadunud? Võlurite mõte oli aidata Keskmaa rahvaid Sauroni-vastases võitluses olukorras, kus kõik eelpool mainitud inimeste, haldjate ja päkapikkude suurvõimud olid langenud. Pealegi, mis kasu on võlurist, kes kukub maa peale ja ei tea, kes ta on ja miks ta seal on.
“Võimusõrmused” on igav ja veniv seriaal, kus eriti midagi ei toimu ja kui toimub, siis mõjub see ebaloogiliselt ja tobedalt. Kohe alguses tekkis küsimus, et miks seda sarja üldse vaja oli, kui autoritel puudus juriidiline õigus Teist Ajastut kirjeldava materjali kasutamiseks? “Võimusõrmused” oleks võinud olemata olla, maailm oleks parem paik ja hunnik raha oleks jäänud raiskamata. Kohe kindlasti ei soovita “Võimusõrmuseid” vaadata neil, kes südamest Tolkieni loomingut hindavad ja armastavad. Vaadake parem “Lohede koda”.
