„Ja-jaa!“ urises Joosep, ajades VR-kiivrit peast. Juba tükk aega oli keegi tema käist sikutanud, kuid ta ei saanud ju niisama mängu pooleli jätta – esiteks tuli leida salvestuspunkt.

Kindlasti oli see tüütu naaber või õde, kes ootamatult külla tuli ning nüüd, nähes suurt segadust ses ühetoalises korteris, leidis, et peab selle tekitajaga tõsise jutuajamise pidama. Keegi teine siin ei käinud.

Ta sai kiivri peast ja vaatas sikutaja poole. Seal seisis pisikene mehikene.

„Jaah?“ venitas Joosep.

„Peremees! Kas sul süüa on?“ piiksus mehike.

„Süüa?“ Joosep sügas oma mängimisest higiseid juukseid. See oli hea küsimus. Ta polnud tükk aega midagi söönud ning päris maailmas tuletas see end kohe häirivalt meelde.

„Kiirnuudleid peaks olema,“ ajas ta end püsti. „Teen sulle ka?“ Ta pani vee keema.

„Ma võtaksin meeleldi ühe pisikese kulbitäie,“ muheles pikuke mees.

„Kes siis kulbiga kiirnuudleid sööb,“ turtsatas Joosep. „Püüa!“ Ta viskas mehikesele paki ühekordseid söögipulki, mida tegelikult võis kasutada... kaua. Joosep oli enda omasid ehk juba mitu aastat kasutanud. Pesnud vahel kah.

Mehike hoidis kramplikult ja nõutult pulki, mis olid sama pikad kui ta ise. Joosep ei suutnud muiet tagasi hoida: „Oota hetk.“ Tal polnud väiksemaid pakkuda, kuid kusagil sahtlis märkmete ja paberite vahel oli nuga, mille ta aastaid tagasi VR turniiril võitis. Nuga leitud, nüsis ta mõnda aega pulki ja ulatas siis väikemehele tagasi. „On äkki parem?“

Vesi sai valmis. Joosep tegi köögikapi ukse lahti. Seal seisis kaks potsikut. „Krabi või liha?“

„Liha ikka, peremees!“ sõnas väikemees.

„Mitte, et see väga palju midagi muudaks,“ muigas Joosep, pani lihamaitseliste kiirnuudlite topsi mehikese ette, tõmbas kaane ära ja kallas aurava vee peale.

„Aga kus siis liha on?“ uuris väikemees.

„Hea küsimus,“ nõustus Joosep ja võttis voodi peal istet. „Nüüd laseme sel mõni aeg seista ja siis peaks kõhu täis saama. Või noh vähemalt midagi.“ Ta viskas end selili. „Niikaua võid sa mulle rääkida, kes sa selline oled.“

„Ma olen-“ väikemees otsis õigeid sõnu. „Ma-„ taaskord ei jõudnud ta kaugemale.

„Vaata,“ sõnas Joosep. „Siin olen ainult mina.“ Tema hääles oli kuulda kerget kibestumise nooti. „Mängin ja elan. Hikikomori nagu Jaapanis öeldakse. Kuigi väikese erinevusega – ma teenin võrgus piisavalt, et end ära elatada. Mitte uhkelt, aga piisavalt. Sellest hullem sa ikka olla ei saa.“

Väikemees neelatas valjult. „Ma olen ahjualune,“ ohkas ta. „Aga ahjudega on kitsas.“

Joosep vaatas toas ringi. Keskkütet suvel sisse ei lülitatud. Ainus, mis oli püsivalt kuum, oli konsool. Või et siin oli ahjualune, kes ei leidnud teiste seas endale asu ning elas nüüd, olude sunnil, ta konsooli all.

Ahjualune, või oli õigem öelda Konsoolialune, proovis kärsitult pulkadega auravaid nuudleid tõsta, kuid need vajusid sama targalt topsi tagasi. „Sul kahvleid pole?“

Joosep raputas pead.

„Isegi külaliste jaoks mitte?“

„Ainus, kes siin sees käib, on mu õde, kuid ta ei jää kunagi sööma. Enamasti peab lihtsalt iga kuu tagant mulle pika loengu maha sellest, kui must siin kõik on,“ ohkas Joosep. „Proovi nii.“ Ta näitas enda omadega ette.

Mehike asetas pulgad õpetuse järgi ja tõstis ettevaatlikult nuudli suu ligi. Hetkega oli see kadunud. Pea silmapilgutusega oli terve tops tühi. „On sul veel, peremees?“

Joosep vaatas oma potsikusse, seda ta ära anda ei saanud, ja lõi peas rahalisi varasid kokku. „Saan homme juurde tuua või kui oled väga näljas, võin ka kohe nurgapoes käia.“ See oli küll kallis, kuid vahel võis. Vähemalt polnud sellisel kellaajal seal rahvast.

Konsoolialuse silmad läksid märjaks. Seejärel hakkas ta ladinal nutma.

„Mis nüüd juhtus?“ üllatus Joosep. See oli üks põhjustest, miks ta inimesi, ning nagu selgus, siis ka teisi olevusi, ei sallinud – need emotsioonid olid täiesti mõistmatud.

„Peremees on väga lahke ja pakub isegi rohkem, kuigi tal pole palju. Mul pole midagi vastu anda,“ nuuksus väikemees. „Ei kulda, ei muud. Ma olen kasutu ahjualune.“

„Konsoolialune,“ täpsustas Joosep.

„Mida?“

Joosep ohkas.

„Sa oled minu konsoolialune. Ma olen sellega nõus ja saan sulle süüa pakkuda. Noh, mitte küll hetkel, aga üldiselt.“ Joosep vaatas toas ringi. Tegelikult polnud tal ju midagi vaja – elamine oli lihtne. Kõik eluks vajalik juba olemas. Kuid talle endalegi üllatuseks tundis ta, et tal polnud ühe pisikese korterikaaslase vastu midagi. Vähemalt keegi, kellega vahel rääkida. Ainus, kes siin käis...

„Kuule, konsoolialune?“ tekkis Joosepil äkki mõte.

„Jah?“

„Ütle mulle, kas sa koristada oskad?“

Reaktori tööle saab kaasa aidata igaüks! Saada oma jutt, artikkel, arvustus, uudisvihje, arvamus või muu kaastöö toimetuse aadressile toimetus@ulmeajakiri.ee.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0467)