Imelikust ja ebaharilikust Uppuvas Linnas puudust ei tule. Üldiselt on kohalikud elanikud kummaliste juhtumistega harjunud ning ei pilguta Korralikus Kõrtsis bridži mängivate koerte peale silmagi. Mõned lood panevad aga ka neid, konjakis ja meresoolas karastunud inimesi pimedal tänaval üle õla vaatama ja pakse kardinaid akende ette tõmbama. Üks selline juhtum leidis aset möödunud nädala paiku.

Kui linna südamest, Suurelt Tähtsalt Väljakult, põhja poole jalutada, jääb esmalt vasakut kätt Soolane Maja, kus salapärased sõelujad kullahinnaga nuusksoola valmistavad. Hiljem võib paremal märgata Halli Õlletuba, mis on madruste ja kalameeste redupaigaks. Viimaks tuleb aga vastu järsk kivine kallas, mille murenenud kaljusse on raiutud Suur Sadam. Sealsamas, külma tuule ja soolaste pritsmete meelevallas, seisab valge silt, millele on mustade tähtedega kirjutatud “Kajakate toitmine keelatud”. Silmatorkava sõnumi alla on väiksema punase kirjaga lisatud: “Kõigile peale Vaikse Vanaema”.

Viie päeva eest polnud aga pisikesi punaseid tähti veel märgi alla ilmunud ning sadamas pidas vahti kardavoi, üks Kauge Tsaari politseinikest. Nagu kõigil eelnevatel hommikutel tegi Vaikne Vanaema, pärisnimega Magda, oma tururingi. Ta külastas Pruuni Pagarikoda ning korjas üles igahommikuse tellimuse – viis küpsist, suurte rosinatega, ja päts eilapäevast saia. Järgmisena kiikas vanaproua läbi apteegist, kus Kõõrdsilmne Härra talle hommikuse rohu välja valas, niisama heast tahtest ja vanade aegade mälestuseks. Pärast tervisenapsi suundus vanaproua lillemüüja manu, kust ta kunagi midagi ei ostnud. Kollase Aia poes pakkusid kädistavad daamid ja sosistavad tüdrukud hoopis palju magusamat kaupa, ja täitsa tasuta. Tuli ainult kõrvad lahti hoida. Meeled virgad ja uudised kuuldud, võttis Magda ette teekonna Haisvale Turule, mis asus linna põhjaosas. Ta vaatas lettide vahel ringi ning ostis, vahel Paksult Puujalalt, vahel Tähniga Tüdrukult, ühe kilo kõige värskemat kilu.

Sisseostud kulunud pajuvitstest korvis, suundus Vaikne Vanaema sadamasse. Ta armastas mere lõhna ja lainete mühinat. Need meenutasid vanaprouale kauget nooruspõlve, mil ta noore abielunaisena iga päev kaidel kõndis. Olnud tema abikaasa, keda Soolase Mantlina tunti, ju laevakapten, kes veetnud suure osa oma elust merel. Magda teadis aga oma mehe pärisnime – Viktor. Uppuvas Linnas oli nimi iga inimese kalleim vara, mida kiivalt hoiti. Nimi kujutas olemust ja vabadust, mida pidi kiivalt saladuses hoidma. Kes teise nime teadis, võis teha temast alandliku teenri või halvemal juhul lausa orja. Seetõttu kasutati igapäevasuhtluses kirjeldavaid nimesid. Oma pulmaööl olid Magda ja Viktor üksteisele aga oma nimed avaldanud.

Ka nüüd külma mere halli avarusse vaadates sosistas Vaikne Vanaema mõtetes abikaasa nime. Kallis kapten oli juba ligi kümne aasta eest märga hauda heitnud. Lõikava tuule ja soolaste pritsmete rüpes tundis Magda aga surisevat elevust, mis kuulunuks nagu nooremale inimesele. Horisonti jälgides otsis ta pilguga mustatriibulisi purjesid ja kujutas vaimusilmas kiilaspäist meest, kes paksu halli mantli lehvides reelingu ääres seisab ja pikksilmaga rannajoont kaeb.

Magda ei märganud kunagi kajakate saabumist, kuid ühel hetkel seisid nad tema ümber, hallid tiivad kokku volditud ja kollased puurivad silmad naisele naelutatud. Seljas valu tundes asetas Vaikne Vanaema korvi maha ning võttis istet väikesel punasel pingil. Linnud olid ta täielikult sisse piiranud. Nad ei teinud aga häält, vaid ootasid kannatlikult, täielikus vaikuses.

“Tere-tere, sõbrakesed,” lausus Magda vanaemalikul häälel ning küürutas korvi järele. Paberisse mähitud kuivanud saiapäts krõbises naise kondiste sõrmede vahel. Linnud jälgisid pingsalt.

“Tõin teile täna jälle maiuseid,” sõnas Vaikne Vanaema ning harutas paberi hoolikalt lahti. Muretult asetas ta saiapätsi enda kõrvale pingile ning voltis krõbiseva pakendi ilusaks väikeseks ruuduks. Kes teab, millal head paberit vaja võib minna. Linnud ootasid ja vaatasid.

“Küll teid on täna palju,” ohkas naine heldinult. “Vaadake, et siis ikka kõigile jätkub,” lisas ta noomival toonil ning murdis saiapätsist suure tüki. Kajakate pead tõusid üheskoos.

Kiirustamata hakkas Magda saia küljest tükke noppima. Tuul näpistas ta põski ja nina, kuid kulunud hallikas meremehemantel, mis neelas vana naise endasse nagu onn, kaitses teda külma eest.

“Küll te olete mul tublid sõbrakesed,” ütles ta lindude poole vaadates.

“Ootate nii ilusti ja kannatlikult,” kiitis Magda aina kasvavat kajakate hordi, mis ähvardas tervet sadamaesist enda alla matta.

Olles ühe poolega lõpetanud, võttis ta peotäie saiatükikesi ning heitis need linnuparve. Vaikselt ja ontlikult, nagu uhked härrad ja prouad teelauas, ootasid kajakad, kuni raasukesed olid maandunud. Alles siis hakkasid nad palakesi üles nokkima. Iga lind jäi omale kohale ning maiustas enda lähedusse kukkunud tükkide kallal. Keegi ei kakelnud, kisendanud ega saputanud tiibu.

“Väga tublid olete,” heldus Magda ning heitis teise peotäie, seekord endast paremale. “Nii ilusti oskate käituda, lausa rõõm on vaadata.” Tema habras hääl ei kandunud lainete kohina varjus kaugele. Kolmas peotäis saiatükke lendas vasakule poole ning ka sealsed linnud asusid kombekalt sööma.

“Jälle! Seal, näete, seal jälle oma lindudega!” kaikus kellegi kriiskav hääl üle merekohina, “Ei aita selle vastu sool ega püssirohi, ma ütlen teile, härra kardavoi! Peate ikka käed külge panema! Vaata, kuidas ta neid jõletisi meie linna reostama kutsub!”

Magda saiapuruga täidetud käsi vajus sülle ning naine pööras end ida suunas, kust lähenesid kaks kuju. Keskmist kasvu sinises, punase kraega mantlis mees ei saanud olla keegi muu kui Kauge Tsaari kardavoi. Tema kõrval vahutas aga pikk lihavate käsivarte ja hallinevate helepruunide juustega naine. Karm Poodnik – Vaiksele Vanaemale polnud ta kunagi meeldinud.

“Ma olen juba ammu rääkinud, et nende lindudega tuleb midagi ette võtta! Ja see sõge vanaeit ka asja paremaks ei tee! Meelitab neid siia, et nad linna lagastaks ja meie toitu solgiks! Hirmsad elukad!” vuristas ärritunud poodnik. Nüüd pöörasid ka kajakad pea tulijate suunas. Lindude seast kostus vaikne “Käk, käk”.

Aeglaselt poetas Magda saiatükid pika meremehemantli taskusse ning asetas pooliku pätsi korvi. Ta pühkis puru oma põlvedelt ning ajas selja sirgu. “Käk, käk.” Kardavoi ja poodniku lähenedes tõmbusid linnud kahte lehte.

“Vastikud haisvad olevused!” sajatas turske naine ning vehkis pika puulusikaga, sundides lähemaid kajakaid taganema. “Käk, käk,” sagenesid häälitsused hallikasvalgest sulemerest. “Käk, käk!”

Karm Poodnik ei lasknud end neist häirida, kuid mundrikandja paistis nähtavalt ärevil. Mehe sõrmed tantsisid ebakindlalt saabli käepideme ümber. “Käk, käk!”

“Kasige minema siit!” räuskas poepidaja ning üritas lähimale kajakale lusikaga äsada.

“Ja sina! Mida sa teed siin jälle? Miks sa neid linde toidad? Ma olen sulle sada korda öelnud, et meil pole neid räpaseid elukaid siia vaja! Ja ikka sa tuled neid siia meelitama! Nagu räägiks seinaga!” voolas vihane sõnavoog naise suust. Magda vaatas teda vaikides. Talle ei meeldinud karjumine. Viktor ega lapsed polnud tema peale kunagi karjunud. Keegi ei karjunud tema peale. Kössi tõmbudes vajus Vaikne Vanaema aina sügavamale kadunud abikaasa villasesse kuube. “Käk, käk! Käk, käk!”

“Miks sa tuled siia kogu aeg, kui sa tead, et keegi sind siia ei taha?” jätkas poodnik, kuid kardavoi astus vahele, lõigates raevuka sõnavoo katki.

“Proua, proua, nii karmide sõnade jaoks pole tarvidust,” proovis ta vahutavat naist rahustada. “Jääme siiski viisakaks.”

Karm Poodnik heitis korrakaitsjale leegitseva pilgu, kuid vaikis. Kardavoi noogutas heakskiitvalt ning asetas käe mõõgapidemele. Ta näis paar sentimeetrit kasvavat. Sätendav silm mundrikandja mütsil helkis üksiku päiksekiire käes, mis läbi igise pilveloori piilus. Rahulikul, kuid tõsisel ilmel kõnetas mees pingil istuvat vanadaami: “Proua, te ju olete silti näinud, me näitasime seda teile juba üle-eelmisel nädalal. Palun, kas te võiksite kajakate toitmise lõpetada? Te võite siin istuda ja kui vaja saame leida ka mõne noore mehe, kes teil sisseostud koju viia aitab, aga palun, ärge toitke neid linde. Nad tekitavad kära ja mustust ning häirivad viisakaid kodanikke.”

Magda piilus arglikult kardavoi poole. Mees polnud enam esimeses nooruses, kuid tema hoolikalt pügatud habe ja õlitatud vuntsid jätsid noobli mulje. Need tuletasid talle meelde Viktori karust habet ja vohavaid kulme. Vana naise silmanurka moodustusid väikesed pisarad. “Aga nad on näljased, kena noormees, neid on nii palju ja nad on näljased, ja keegi ei anna neile süüa.”

“Jaa, aga keegi ei toida kajakaid, sest see pole lubatud, nad on mustad linnud ja häirivad korralikke kodanikke,” seletas korravalvur tasasel toonil ning osutas sildile, mis sadama ääres seisis.

“Aga nad nutavad kui neil kõhud tühjad on, ma kuulen, kuidas nad öösel minu akna taga nutavad,” seletas Magda peaaegu sosinal. Linnud vaatasid neid tummalt. Sajad kollased silmad, mis ei pilkunud, keskendusid ainiti vanaemale ja kardavoile. Nende seast ei kostunud piuksugi.

“Proua, kas te tahate ma viin teid koju ja palun apteekri saata? See külm ei mõju teile hästi,” sõnas mundrikandja murelikult.

“Ei, ei, kena noormees, palun ärge ajage mind ära, neil on kõhud tühjad ja ma pean neile süüa andma, muidu nad nutavad näljast,” anus Vaikne Vanaema õhkõrnal häälel, nii et kardavoi pidi kuulmiseks talle lähemale nõjatuma.

“Proua, olge nüüd, las ma viin teid koju,” lohutas korrakaitsja ning kummardus Magda korvi võtma. “Soojas hakkab teil parem, ostan teile poodnikult väikse pudeli kanget napsi tee sisse.”

“Ei, ei, ei!” palus vanaproua, kui kardavoi tema korvisangast haaras. “Käk, käk! Käk, käk!” kostusid linnuparve seast ärevad hüüded. Helkiva silmaga mütsis mees peatus. Ta vaatas valget kajakatemerd enda ümber. “Palun ärge ajage mind ära,” anus Magda, “ma pean neile süüa andma.”

Kõhklevalt lasi mundrikandja korvisangast lahti. “Käk, käk,” kostus viimane ärev kägin linnuparvest.

“Mis komejanti te siin teete!” ärkas Karmis Poodnikus taas viha. “Kas te kardate neid linde? Või kavatsete te tõesti sellel arutul vanamemmel end pehmeks rääkida lasta? Ta on ju täiesti hull peast! Tuleb siia ja meelitab neid neetud linde siia!”

Otsustava liigutusega lükkas ta kardavoi kõrvale ning haaras korvisangast. “Käk, käk!”

Ropsuga tõmbas ta korvi enda kätte ning kiikas selle sisse. “Käk, käk! Käk, käk!”

“Näete! Näete!” siunas naine poolikut saiapätsi välja tõmmates ja surus selle kardavoi nina alla. “Vaadake, mis tal siin on! Toidab linde! Talle tuleb trahvi teha! Kui mitte kinni panna!”

Magda vajus veel sügavamale mantli varju. Viktori kuue soolane hõng vajus üle tema näo. See oli turvaline nagu abikaasa kaitsvad käed kunagi ammu.

“Käk, käk! Käk, käk! Käk, käk!” käis ärev laine üle kajakaparve. Mõned linnud ajasid kaela õieli. Paar tükki saputas tiibu.

Pahase puhinaga asetas turske naine saiapätsi tagasi korvi. “Ja näe! Vaadake, mis siin on! Kala! Ma ütlesin, et sellelehullule tuleb trahvi teha! Ta meelitab need hirmsad linnud kalaga siia!”

“Proua, palun rahunege,” sõnas kardavoi. “Minge palun tagasi oma poodi ja lubage ma tegelen sellega.”

“Kuidas palun!” tõstis Karm Poodnik häält. “Teie tahate mind minema ajada ja jätate selle korrarikkuja siia niisama istuma! Teist pole ikka mingit kasu!” Nende sõnadega astus ta pingile lähemale, haaras Magda käest ning tõmbas vanadaami järsult püsti. Vaikne Vanaema libastus ning oleks kukkunud, kui turske naine poleks tema käsivart raudses haardes hoidnud. Kajakaparve läbis sahin. Linnud saputasid tiibu.

“Proua!” hüüatas šokeeritud kardavoi.

“Kui teie midagi ette ei võta, siis mina ei kavatse küll sellel segasel eidel siia jääda lubada!” vastas turske naine enesekindlalt. Tema sõrmed pigistasid Magda käsivart ja tegid vanaprouale haiget.

“Krii, krii, krii! Kva, kva, kva, kva!” mattis kajakate kisa poodniku sõnad enda alla. Tiibade plaginal tõusid sajad linnud maapinnalt ning langesid kisendades vihase naise peale. Magda tõmbas pea õlgade vahele ja käelabad varrukatesse. Soojas soolases pimeduses ei näinud ta mitte midagi, kuid hääled jõudsid siiski temani.

Vanaproua kõrvalt kostus karjatus ning terasest sõrmed vabastasid tema käsivarre. Valusa matsakaga kukkus Magda tänavakividele. Tema kõrvale pudenes raksakaga pajuvitstest korv. Tera sahinal tõmbas kardavoi vöölt mõõga. Karm poodnik kriiskas. Kajakate kisa ja tiibade rapsiv sahin matsid hääled enda alla. Siis kostusid kolm lasku. Karjatus. Midagi väikest ja rasket langes maha. Lugematute tiibade laksud kasvasid tormiks. Kuskil kajakate viha ja sulgede sahina sees kaikus hirmus kile karje, mis kriipis vanadaami kõrvu. Külmad judinad jooksid üle Magda ihuliikmete. Naise silmadest voolasid hirmupisarad.

Siis hakkasid plaksuvad tiivad kaugenema. Kajakate karjed triivisid merele. Ajapikku kadusid need täielikult. Jäi vaid lainete müha ja tuule kaeblik vile. Korra tundus Magdale, et iilide seast kostab karjumist, kuid ta ei saanud selles kindel olla. Vaikselt lamas ta kerratõmbununa maas, kuni Viktori mantli soolane hõng ja soe embus julguse taastasid. Ettevaatlikult sirutas vanadaam jalad välja ning leidis kätega niiske külma kivi. Ta ajas end istukile.

Sadamaesine oli tühi. Vaikse Vanaema kõrval lebas kummuli läinud korv. Vettinud saiapäts laiutas sulava plönnina tänaval. Kilud olid paberist välja libisenud ning katsid kive nagu tikitud lilled laudlina. Eemal märkas vanadaam kardavoi musta revolvrit ja helkiva silmaga ehitud mütsi. Ei poodnikust ega korrakaitsjast polnud mingit märki. Vaid üksik kajakas istus pingil, kust Magda oli maha tiritud. Lind kaapis nokka vastu puitu ning vaatas oma kollaste silmadega vanaprouale otsa. Esimest korda nägi naine seal midagi ohtlikku, kiskjalikku.

Talle meenus midagi, mis Viktor kunagi ammu enne merele minekut öelnud oli: “Tuul on mere hingus ja linnud mere silmad,” ning tol hetkel tundis ta end väetina millegi tohutu ja mõistmatu pilgu ees.

“Käk, käk!” krääksus kajakas vaikselt ning tõusis hüppega lendu, kadudes peagi halli taevalaotusesse. Magda ei teadnud, kui kaua ta seal maas istunud oli, enne kui üks lahke tüdruk mööda läks ja ta koju aitas. Hiljem tulid sinistes mundrites mehed teda küsitlema, kuid vanaproua suust ei lahkunud sõnagi.

Sellel ööl valitses Magda akna taga vaikus. Ta värises pimeduses, ehkki oli tõmmanud peale kolm villast tekki. Linnud ei nutnud, nende kõhud olid täis.