Autor Aino Pervik
Lavastaja, dramaturg Jaanika Juhanson
Kunstnik Johannes Valdma
Valguskunstnik Märt Sell
Helilooja Argo Vals
Grimmikunstnik Evelin Sulg
Heli- ja valgustehnikud Anselm Püvi ja Rene Topolev
Online režii Rene Topolev
Mängivad Liia Kanemägi, Riho Rosberg
Esietendus Kellerteatris 1. oktoobril (ülekanne)
Viimasel paaril aastal on mul õnnestunud näha õige mitut Kellerteatri etendust tänu sellele, et tänapäeva tehnikaimed toovad elamuse koju kätte. Nii ka seekord: vaatasin esietendust koduselt ekraanilt. Päris reaalajas õnnestus tabada küll vaid killuke, sest tehnikanõidus nõuab veidi kangemat võrku, kui mul päeval metsa vahel levis, aga õnneks püsis ime hilisemate tundideni, kui täiskasvanud inimesed enam päevaloojanguga võidu ei pea rabelema.
Vaatamisaja osas sai küll täiskasvanud-minale sedaviisi järeleandmine tehtud, aga ülekande kestel üritasin püüdlikult tabada ka enda seesmise põnni vaatepunkti. Noh, umbes, et mida ma mäletan väiksest peast endale meeldinud olevat ja kuidas praegune teater selle taustal mõjub.
Seesmine põnn sai kohe algusest peale gümnastilistes mõõdetes lustida - eks katsu sa ükskõikseks jääda, kui peakangelanna tervituseks end batuudile viskab ja jalgu siputab! Kirjeldus sellest, kuidas Kunksmoorile meeldib hirmsasti haige olla, oli juba varajases lapsepõlves mu suur lemmik ja sütitas samuti äratundmisrõõmu (gümnastilise mõõte boonuse andis pikkade pulkadega kraadimine).
Täiskasvanud mina meeli erutavad rohkem tehnilise kallakuga asjad. Näiteks Kellerteatri puhul jälgin alati kõrgendatud huviga, kuidas nad nappi lavaruumi ära kasutavad ja mis vahenditega mõõteid juurde loovad (elav läbi-kaamera-vaade, kineetilised numbrid, koomiks seinal, valgustrikid…). Sõnaga, nauding nutikatest teostustest.
See lavastus kehtestas oma lavakeele-vahendid selgelt ja jõuliselt: esimesest hetkest oli selge, et Kellerteatri Kunksmoor on väga heliline etendus ja suur osa õhustikku ning taustainfot etendatakse kuuldavas vormis. Enamik, kui mitte kõik laval nähtavad esemed on ühtlasi muusikariistad ja niipea, kui hakatakse nõiarohtu keetma, saab selgeks, kui ilmekalt tegevusi helidega edasi saab anda. Seda ei oska ma päris lõpuni hinnata, kuidas lapseeas vaataja võtab vastu need täiskasvanu-silmale nii nuti-nauditavad abstraktsed rekvisiidid nagu suur trumm nõiakatla asetäitjaks (hehe, trumm!), taburet autorooliks või batuut mitmesuguse mööbli osa etendamas. Samas, nagu jäi kõlama mõte hiljutiselt ulmepäevalt, on laste mõtlemises see ulmepisik veel täies elujõus, võibolla on ettekujutusele jäetud ruum neile veel nauditavam.
ruumi on jäetud. (Isikliku mätta otsast pean siiski taas ära nimetama digitaalselt vaatamise kasuteguri, sest nõidumisel ja õhupalliga lendamise stseenid teeb kaameratrikitamine veel toredamaks.)
Loo tegevus on Kellerteatri versioonis üsna kiireks kokku surutud. Kapteniga kohtumine (raamatu muidumeremees jääb ka siin vahele), linnaelu käes hukkaminek ja linnast põgenemine mahuvad kõik mõne kiire pildi sisse - just paras portsjon sündmusi väiksemale vaatajale. Etenduse keskpaigas jõutakse abieluranda ja sealtsaadik läheb lahti saare-elu, tegelaste käänutee ja omavahelise tasakaalu otsimine. (Kui sündmuste kulgemine asetada meelevaldselt kohakuti lapsepõlvemultikatega, siis etenduse esimene pooltund on linnaskäimise lugu, teine pooltund on ümbermaailma-reisi õppetund.)
Kokkuvõtvalt: Kellerteatri Kunksmoor on on lühiduses, tempokuses ning helide ja liikumise väljendusrikkuses üks väga põhjalikult on läbimõeldud teatriamps lastele.
Etenduse lõppedes tõdesin, et täiskasvanud mina, kes jälgis etenduse tehnilist arsenali ja loo esitamise lahenduskäike, pidi aina heakskiitvalt noogutama ja seesmine põnn sai ka hulga rõõmu. Hinge jäi siiski väike kahtlus, et mis nipiga ma nüüd hindan, kuidas etendus praeguseid päris lapsi kõnetab? Õnneks vastas sellele küsimusele minu asemel publik: kui aplaus oli peetud, tegijad kummardamas käinud, ja rahvas laiali minemas kostis saalist hele lapsehääl: “väga tore!”
Kunksmoori lisainfot ja pildigaleriid vaata siit:
