„Ehk olete te kuulnud sellest, et voodi all elavad koletised. Ei? Kuid just nii see on. Täpselt samamoodi nagu ka koletiste maailmas, mis meie omaga kõrvu käib, räägitakse ilutistest, kes elavad voodi peal. Koletiste maailmas nimelt magatakse voodi all. Seal on üldse kõik asjad teistpidi, meie jaoks vähemalt. Nende jaoks on see kõik jällegi tavaline ja meie oleme imelikud. Ning kui midagi on imelikku, siis kiputakse seda kartma. Selle pärast ilutised kartsid koletisi ja koletised ilutisi. Nii oli see kord juba seatud.

Kuid ühel saatuslikul õhtul, mitu-mitu aastat tagasi, juhtus midagi ootamatut.

Üks pisitillu koletis, kes ei uskunud, et ilutised üldse olemas on, upitas sel pimedal ööl oma käe eriti kõrgele. Niisamuti kui ka üks väikene ilutis, kes kaheldes koletiste olemasolus, upitas käe eriti sügavale voodi alla.

Ühel hetkel said käed kokku.

Te võite arvata, kui hirmus see võis olla, kuid ilutis polnud tehtud suhkrust ja maasikavahust ning ka koletis polnud papist. Mõlemad nihkusid voodi äärele ja upitasid oma pea üle selle. Peagi vaatasid kaks võõrast, kes olid aastaid jaganud voodit, kuid ei midagi enamat, üksteisele näkku.

"Sa-sa oled päriselt olemas?" ütles ilutis.

"Ka sina?" sõnas koletis.

Tükk aega uudistasid nad vaikuses teineteist, käed endiselt sõlmitud.

"Sa pole üldse nii kole, kui ma arvasin," naeratas ilutis viimaks.

"Sa pole üldse nii ilus, kui ma ootasin," sõnas koletis ning muigas. "Tegelikult oled sa veel ilusam."

Juba järgmisest päevast hakkasid nad mõlemad, lapsevanemate suureks rõõmuks ja imestuseks, igal õhtul täpselt õigel ajal magama minema. Sest vaadake, selleks, et kohtuda, pidid nad ju samal ajal kohal olema. Ning nüüd on ka teil täpselt õige aeg magama jääda.“ Ema suges hellalt laste päid.

„Pole aus!“ kurtis tumedapäine põnn. „See jutt jäi pooleli.“

"Just. Me tahame teada, mis edasi juhtus," kaebles heledama peaga laps.

"Oh, küll te teada saate, aga mitte täna," muigas ema, tegi veel mõlemale otsaesisele ühe musi ning libistas end lastetoast välja. „Head und!“

„Head und, emme!“ kostus kahehäälne vastus. Õnneks olid mõlemad kratid liiga väsinud, et pikalt vaielda.

Vaikselt liikus ema magamistoa poole, endal naeratus näol. Jah, mis sai edasi? See tundus praeguseni uskumatu.

Igal õhtul rääkisid ilutis ja koletis üksteisele lugusid oma elust, sest nii põnev oli ju kuulata teise ilma ja elu kohta. Esialgu rääkisid nad naljakaid ja lustlikke lugusid, kuid ühel hetkel ka neid teisi, raskemaid ja kurvemaid – sest selleks, et rääkida, peab olema keegi, kes hoiaks su käest ja kuulaks, ning see keegi oli ju olemas.

Ja kui sa juba käest hoiad...

„Magavad?“ uuris partner ja võttis lugemisprillid eest, kui ta magamistuppa jõudis.

„Hetkega,“ muigas ema.

„Pikk päev kah. Mis lugu sa neile rääkisid? Ma siis tean, kust homme edasi minna.“

„Ma rääkisin neile loo kartmatust ilutisest ja uudishimulikust, kuid pelglikust, koletisest,“ naeris naine.

„Kas see mitte teistpidi ei olnud?“ kergitas partner kulmu.

„Oh, kes seda täpselt mäletab?“ muigas naine ja viskas end voodile. „Ma olen ka omadega täiesti läbi.“ Ta venitas end lina peale laiali. „Kuidas me täna teeme - kumb all, kumb peal?"

Kummaline, kuidas nad küll kunagi ei vajanud suurt voodit.

Reaktori tööle saab kaasa aidata igaüks! Saada oma jutt, artikkel, arvustus, uudisvihje, arvamus või muu kaastöö toimetuse aadressile toimetus@ulmeajakiri.ee.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0558)