Pilt majas

Lühijutt «Pilt majas» on kirjutatud 12. detsembril 1920, esimest korda avaldati see väljaande National Amateur suvel 1921 ilmunud numbris, mis kandis daatumit ’juuli 1919’. Jaanuaris 1924 avaldas loo ajakiri Weird Tales, kordustrükk loost ilmus samas väljaandes märtsis 1937. Et kirjanik 15. märtsil 1937 suri, oli siiski vaid kurb kokkusattumus. Raamatukaante vahele jõudis pala 1939. aastal kogumikus «Kõrvalseisja ja teised» (The Outsider and Others).

Uurijad on loos märganud paralleele ja mõjutusi Edgar Allan Poe «Usheri maja hukust» (The Fall of the House of Usher; 1839) ja Arthur Conan Doyle’i «Punaste pöökide mõistatusest» (The Adventure of the Copper Beeches; 1892). Olulisim selle pala puhul on aga tõsiasi, et tegu on esimese Lovecrafti palaga, kus pea manifesteerivas vormis on mängu toodud kirjaniku loomingule hiljem nii iseloomulik Uus-Inglismaa iidsete häärberite ja degenereerunud suguvõsade õudus. Kuigi loos toimub vähe, on selle ajalooline ja topograafiline külg Lovecrafti loomingu uurijaile äärmiselt tähtis.

Just selles loos mainitakse esmakordselt kohanimesid Arkham ja Miskatonicu jõe org. Uurijad on vaielnud, kas kirjaniku Arkham asub Massachusettsi keskosas või pigem idaranniku lähedal, mispuhul sobiks paremini selle prototüübiks Salemi linn, mida enamasti ka tõsikindla faktina korratakse. Arkhami nimi arvatakse tulenevat Arkwrighti küla nimest, mis hiljem jäi Rhode Islandil asuva Fiskville’i linna piiresse.

Miskatonic tähendab kohalikus algonkini keeles ’punase mäe koht’ ja arvatakse, et Lovecraft võttis selle kasutusele analoogi tõttu Housatonicu jõega, mis kulgeb Kesk-Massachusettsist Connecticuti osariiki ja sealt juba Atlandi ookeani.

Ulmekirjanikud Colin Wilson ja Joanna Russ on pala pidanud kirjaniku vähemtähtsate tekstide hulka kuuluvaks, kuid Lovecrafti-uurijad Peter Cannon ja Donald R. Burleson peavad seda vägagi oluliseks tekstiks, kus kirjaniku loomingus väljendub erakordselt realistlikus võtmes esmakordselt Uus-Inglismaa puritaanide omapärane psühhoajalugu. Ka tunnustavad nad kirjaniku vanaaegset keelekasutust – väidetavalt sellist murrakut keegi Lovecrafti eluajal enam neis piirkonnis ei rääkinud, mis peaks näitama jutus tegutseva vanamehe äärmiselt kõrget iga.

Filippo Pigafetta «Regnum Congo» (1591) on reaalselt eksisteeriv raamat.

Raul Sulbi


Õudusteotsijad käivad kummalistes ja kaugetes kohtades. Nende päralt on Ptolemaioste katakombid ning kaljudesse uuristatud mausoleumid jubedais paikades. Nad ronivad kuuvalgel Reini-äärsete varemeis kindluste tornidesse ning komberdavad alla mustadest ämblikuvõrkudes treppidest Aasia unustatud linnade laialipillutatud kivide vahel. Kummitav mets ja kõle mägi on nende pühamud, ning nad jõlguvad ümber süngete monoliitide asustamata saartel. Ent tõeline hirmugurmaan, kelle jaoks iga uue kirjeldamatu võikusega kaasnev erutusvärin on olemasolu õigustus ning eesmärk omaette, hindab kõige enam igivanu, üksildasi talumaju Uus-Inglismaa vähekäidud paikades, sest seal saavad kokku tugevuse, üksilduse, grotesksuse ja ignorantsuse sünged elemendid, moodustades nii perfektse koleduse.

Õudseimad kõigist vaatepiltidest on tillukesed värvimata puumajad kaugel käidavaist teedest, lasudes enamasti mõnel niiskel rohtukasvanud nõlval või nõjatudes hiiglasliku kaljupaljandi vastu. Kakssada aastat ja rohkemgi on nad seal nõjatunud või lasunud, sellal kui väänkasvud aina edasi roomasid ning puud kasvasid ja levisid. Praeguseks on nad korratu lopsaka roheluse ning kaitsvate varjulooride all peaaegu kadunud, ent nende väikseruuduliste akende pilk on ikka veel ehmatav, otsekui vaataks nad läbi surmaune, mis tuhmistab mälestusi sõnulkirjeldamatutest asjadest, hoides nõnda eemal hullumeelsust.

Säärastes majades on elanud terved põlvkonnad veidrat rahvast, kelletaolist maailm rohkem näinud pole. Haaratud mornist ja fanaatilisest usust, mis nad omasuguste seast pagendas, otsisid nende esivanemad kõnnumaalt vabadust. Seal õilmitsesid vallutava rassi võsud tõepoolest vabana oma kaaslaste piirangutest, ent langesid omaenda meelte süngete fantasmide kartuse kohutavasse orjusse. Tsivilisatsiooni valgustatusest eemal pöördus nende puritaanide jõud kummalistesse suundadesse. Isoleerituses, ebaterves eneseohjelduses ning halastamatu loodusega elu eest võideldes lõid neis välja külmast põhjamaisest minevikust pärinevad tumedad salajased iseloomujooned. Praktilisest vajadusest ning karmist filosoofiast tulenevalt polnud selle rahva patud kaunid. Eksides nagu kõik surelikud, sundis range seadus neid üle kõige oma patte varjama, nii et selles, mida varjasid, oli üha vähem ja vähem maitsekust. Vaid vaiksed, unised, valvsad majad kaugeis paigus oskavad rääkida kõigest, mis on varastest päevadest peale peidetud olnud, ning nad pole jutualtid, soovimata raputada endalt maha uima, mis neil unustada aitab. Vahel tundub, et oleks armulik need majad maha kista, kuna kindlasti näevad nad tihti und.

Ühte säärasesse päevinäinud hoonesse juhtusin ma ühel 1896. aasta novembrikuu pärastlõunal, kui sadas nii külma ja tihedat vihma, et igasugune peavari tundus selle kätte jäämisest parem. Olin mõnda aega Miskatonicu oru rahva seas ringi liikunud, ajades taga teatavat genealoogilist infot. Et mu tee oli pikk, käänuline ja keeruline, olin ma hilisest aastaajast hoolimata otsustanud jalgratta kasuks. Nüüd leidsin ma end pealtnäha mahajäetud teerajalt, mis oli paistnud lühima teena Arkhamisse, kui torm mind kaugel igasugusest asustusest kinni püüdis. Mul polnud võtta teist varjupaika peale kaljuse künka ääres seisva iidse ja eemaletõukava puust hoone, mille ähmased aknad kahe tohutu raagus jalaka vahelt minu poole vaatasid. Ehkki see asus teejäänusest üsna kaugel, jättis maja mulle sellegipoolest kohe ebameeldiva mulje. Ausad, korralikud ehitised ei põrnitse rändureid nii salakavalal ja painaval pilgul, ning oma genealoogilistes uuringutes olin ma sattunud sajanditagustele legendidele, mis mind niisuguste kohtade suhtes valvsaks tegid. Ent ilm oli säärane, et surus alla kõik mu kõhklused, ning ma väntasin rohtunud nõlva mööda üles suletud ukse poole, mis näis ühekorraga nii sugestiivne kui salalik.

Olin miskipärast enesestmõistetavaks pidanud, et maja oli mahajäetud, ent lähemale jõudes ei olnud ma selles enam nii kindel – ehkki jalgrada oli rohtu kasvanud, oli see siiski liiga selgelt äratuntav, et olla täiesti mahajäetud. Seetõttu ma mitte ei katsunud ukselinki, vaid koputasin, tundes sealjuures raskestiseletatavat hirmuärevust. Seistes rohmakal sammaldunud kivil, mis ukseläve aset täitis, silmitsesin ma ümbritsevaid aknaid ja täheldasin, et ehkki need olid vanad, logisevad ja mustusest peaaegu läbipaistmatuks muutunud, ei olnud nad katki. Maja pidi hoolimata selle eraldatusest ja üldisest hooletussejäetusest siiski asustatud olema. Ent mu koputamine ei toonud mingit vastust, ja kui ma olin seda korranud, katsusin ma roostes linki ning avastasin, et uks polnud lukus. Selle taga oli väike esik, mille seintelt pudenes krohvi, ja ukseavast tuli õrna, ent iseäranis vastikut lehka. Ma sisenesin koos rattaga ning panin ukse enda järel kinni. Minu ees oli kitsas trepikoda, mille küljel oli väike, ilmselt keldrisse viiv uks, ning vasakul ja paremal olid samuti suletud uksed, kust sai esimese korruse tubadesse.

Toetanud ratta vastu seina, avasin ma vasakpoolse ukse ja astusin väiksesse madala laega kambrisse, mille kaks tolmust akent vaevu valgust läbi lasid ning kus oli vaid kõige ilmetum ning primitiivsem mööbel. See näis olevat elutuba, sest seal asus laud ja mitu tooli ning tohutu kamin, mille simsil tiksus antiikne kell. Toas oli vähe raamatuid ja ajalehti ning hämaruses ei olnud näha, mis nende vähestegi peal kirjas oli. Mind köitis kohe üleüldine iidsus, mis oli nähtav igas detailis. Ma olin avastanud, et enamikes selle piirkonna majades leidus rikkalikult minevikusäilmeid, ent siinne antiiksus oli lausa kummastavalt täiuslik. Kogu toast ei leidnud ma ühtki asja, mida oleks võinud kindlalt dateerida kodusõja-järgsesse aega. Olnuks mööbel vähem tagasihoidlik, oleks see koht olnud kollektsionääri paradiis.

Seda omapärast elamist vaadates tundsin ma taas esile kerkivat võõristust, mida maja lohutu väljanägemine minus esmalt tekitanud oli. Mis see täpselt oli, mida ma kartsin või jälestasin, ei osanud ma kuidagi öelda, ent miski kogu siinse atmosfääri juures näis toovat mõttesse maja ebapüha vanuse, ebameeldiva rohmakuse ning saladused, mis väärisid unustust. Ma ei tahtnud maha istuda, vaid kõndisin ringi ja uurisin erinevaid esemeid. Kõigepealt pälvis mu tähelepanu laual lebav keskmise suurusega raamat, mis oli nõnda enneveeuputusaegse ilmega, et ma imestasin, nähes seda väljaspool muuseumi või raamatukogu. See oli nahkses köites, metallist garnituuridega ja suurepärases seisukorras – ebaharilik köide, mida nii lihtsast elamisest leida. Kui ma tiitellehe avasin, kasvas mu imestus veelgi, sest raamat osutus ei millekski vähemaks kui Pigafetta Kongo-regiooni kirjelduseks, mis oli ladina keeles meremees Lopezi märkmete põhjal kirja pandud ning trükitud Frankfurtis 1598. aastal. Olin sellest teosest tihti kuulnud, nagu ka seal leiduvatest de Bry vendade kummalistest illustratsioonidest, seega unustasin ma hetkeks oma rahutuse, ihaledes pöörata minu ees seisva raamatu lehekülgi. Raamatu gravüürid olid tõesti huvipakkuvad, olles joonistatud pelgalt kujutlusvõime ning hooletute kirjelduste põhjal, ning kujutasid valge naha ja rassi näojoontega neegreid. Ma oleks raamatu alles tükk aega hiljem kinni pannud, kui üks äärmiselt triviaalne sündmus poleks mu väsinud närve häirinud ja minus taas rahutustunde äratanud. Selleks oli järjepidevus, millega köide näis alati langevat lahti just 12. pildi juures, kus kujutati koleda detailsusega kannibalidest anziikide tapamaja. Häbenesin veidi oma vastuvõtlikkust nii väiksele asjale, ent joonistus häiris mind sellegipoolest, eriti seoses mõnede lähedalasuvate lausetega, kus anziikide kokakunsti kirjeldati.

Pöördusin kõrvalasuva raamaturiiuli poole ja uurisin selle nappi kirjanduslikku sisu – 18. sajandi piibel; samast ajast pärit grotesksete puulõigetega kaunistatud «Palveränduri teekond», mille trükkis almanahhitegija Isaiah Thomas; mädanev Cotton Matheri «Magnalia Christi Americana» ning veel mõned pealtnäha sama vanad raamatud. Äkki tõmbas mu tähelepanu ilmeksimatu sammukaja ülakorruselt. Olin esmalt hämmeldunud ja ehmunud, arvestades, et mu hiljutisele koputamisele mingit vastust ei järgnenud, ent kohe järeldasin ma, et ju oli kõndija äsja sügavast unest ärganud. Samme kriiksuval trepil kuulasin ma juba vähema üllatusega. Sammud tundusid kuidagi ettevaatlikud ja mulle ei meeldinud, kui raskelt need kõlasid. Peale hetkelist vaikust, mil kõndija ilmselt uuris minu koridoris asuvat ratast, kuulsin ma ukselingi lõginat ning nägin, kuidas tahveldatud uks avanes.

Ukseavas seisis nii ainulaadse välimusega isik, et vaid hea kasvatus hoidis mind valjult hüüatamast. Mu võõrustaja oli vana, valge habemega ja räbaldunud rõivais ning tema ilme ja kehaehitus tekitasid nii imestust kui austust. Ta ei võinud olla vähem kui kuus jalga pikk ja hoolimata tema ilmsest vanusest ja vaesusest oli ta turske ja võimsate proportsioonidega. Tema nägu, mida enamuses varjas kõrgele põskedele ulatuv pikk habe, näis ebaloomulikult õhetav ning vähem kortsuline kui oleks võinud arvata. Tema kõrgele laubale langes aastatega hõrenenud valge juuksepahmakas. Tema sinised silmad, ehkki veidi verd täis valgunud, näisid seletamatult teravad ning lõõmavad. Kui poleks olnud tema üldist kasimatust, oleks see mees tundunud ühtaegu silmapaistev kui muljetavaldav. Tema kasimatus muutis aga nii ta näo kui keha eemaletõukavaks. Millest ta rõivastus koosnes, ei saanudki ma aru, kuna see meenutas peamiselt kõrgete, raskete saabaste otsa upitatud räbalapundart. Mehe räpasust pole lihtsalt võimalik kirjeldada.

Tänu tema välimusele ja instinktiivsele kartusele, mida ta tekitas, ootasin ma temalt mingit laadi vaenulikkust. Seetõttu ma peaaegu võpatasin üllatusest ja kohatustundest, kui ta mind ühe tooli poole suunas ning tervitas, tehes seda nõrgal häälel, mis oli täis püüdlikku austust ning tänuväärset külalislahkust. Tema kõne oli väga eriskummalises ja tihkes Uus-Inglismaa murrakus, mida ma olin ammu väljasurnuks pidanud, ning ma kuulasin seda pingsalt, kui ta vestluseks minu vastas istes võttis.

«Jäite vihma kätte, mes?» alustas ta juttu. «Hää, et teil oli aru sisse tulla, kui te maja ligi olite. Ma olin vist magama jäänud, muidu oleks ma teid kuuld – ma pole nii noor, kui vanasti, ja ma vajan tublisi uinakuid. Rändate ka kaugele? Ma pole siin teel eriti palju rahvast näinud, sellest ajast, kui nad Arkhami-otsa kinni panid.»

Ma vastasin, et olingi teel Arkhamisse ning vabandasin oma jultunud sissetungi eest tema koju.

«Mul on hää meel teid näha, noorhärra – uusi nägusid on siinkandis vähe ning mul on viimasel ajal elus niigi vähe rõõme. Las ma arvan, te tulete Bostonist? Ma pole nii kaugel ise kunagi käinud, aga ma linnamehe tunnen ära – üks oli meil 84ndal piirkonna koolmeistriks, ent ta ütles äkitselt kohta üles ja keegi pole temast senimaani kuulnud.» Siinkohal hakkas vanamees imelikult itsitama ning ei seletanud seda lähemalt, kui ma talt aru pärisin. Ta näis olevat äärmiselt heas tujus, ent omade veidrustega, mida tema päritolust ka oodata võis. Mõnda aega lobises ta suisa palavikulise südamlikkusega, kuni mulle tuli pähe temalt küsida, kust ta leidis nii haruldase raamatu nagu Pigafetta «Regnum Congo». Ma olin endiselt selle raamatu mõju all ja kõhklesin veidi sellest juttu tehes, ent mu uudishimu ületas kõik ähmased hirmud, mis minus seda maja esimest korda silmates tekkinud olid. Minu suureks kergenduseks ei osutunud küsimus vanamehele ebamugavaks, vaid ta vastas sellele vabalt ja varmalt.

«Oo, too Aafrika-raamat? Kapten Ebenezer Holt andis selle mulle 68. aastal, enne kui ta sõjas hukka sai.» Miski Ebenezer Holti nime juures pani mind äkki silmi tõstma. Olin seda nime oma genealoogilistes uuringutes kohanud, ent ainult revolutsiooni-eelsetes allikates. Mõtlesin, kas mu võõrustaja ei võinud ehk mind minu töös aidata ja otsustasin temalt selle kohta hiljem edasi küsida. Ta jätkas.

«Ebenezer teenis aastaid ühel Salemi kaubalaeval ning nägi igas sadamas veidraid asju. Ta sai selle raamatu vist Londonist – talle meeldis poodidest asju osta. Olin kord tema juures künka otsas hobuseid müütamas, kui ma seda raamatut nägin. Selle pildid meeldisid mulle, niisiis andis ta raamatu mulle vahetuskaubaks. See on üks kentsakas raamat – oot, las ma panen prillid ette…» Vanamees kohmitses oma räbalates ja tõi lagedale paari räpaseid ning äärmiselt antiikseid prille, millel olid väiksed kaheksanurksed klaasid ja terasest raamid. Need ette pannud, võttis ta laualt raamatu ja pööras armastavalt lehekülgi.

«Ebenezer oskas veidi seda va ladina keelt lugeda, aga mina mitte. Ma lasin kahel-kolmel koolmeistril mulle natuke ette lugeda, ning Passon Clarkil ka, kes olla tiiki uppunud – kas sina saad sellest keelest aru?» Ma vastasin, et saan küll, ning tõlkisin talle algusest ühe lõigu. Kui ma ka mõnes asjas eksisin, ei olnud ta piisavalt õpetatud, et mind parandada. Vastupidi, minu ingliskeelne versioon näis talle suisa lapselikku lusti pakkuvat. Viis, kuidas ta mulle lähemale nihkus, hakkas üsna ebameeldivaks muutuma, ent ma ei näinud võimalust sellest ilma teda solvamata pääseda. Mulle tegi nalja selle vaimupimeda vanamehe lapsik rõõm piltidest raamatus, mida ta lugeda ei osanud, ning ma jäin mõtlema, kui palju paremini ta väheseid toas leiduvaid ingliskeelseid raamatuidki mõista võis. Tema lihtsameelsuse taipamine võttis mult ära hulga ebaselget hirmu, mida ma tundnud olin, ja ma naeratasin tema heietuste peale.

«Veidrad pildid panevad mõtlema. Võta või see pilt siin alguses. Oled sa iialgi sääraseid puid näinud, millel on üles-alla õõtsuvad suured lehed? Ja need inimesed on veel kummalisemad. Nad ei saa ju ometi neegrid olla, vaid rohkem vist indukate moodi, isegi kui nad Aafrikas elavad. Mõned neist näevad jälle välja nagu ahvid, või pooleldi ahvid ja pooleldi inimesed. Aga millestki sellisest nagu see siin ma küll kuulnud pole.» Siinkohal osutas ta kunstniku kujutatud imepärasele olendile, mida võiks kirjeldada kui alligaatoripeaga lohet.

«Kuid nüüd näitan ma sulle kõige paremat pilti – see on siin raamatu keskkoha lähedal…» Vanamehe aktsent muutis tihkemaks ning tema silmad särasid veel eredamalt, ent tema pealtnäha kohmakad käed said oma ülesandega siiski hakkama. Raamat vajus pealtnäha omal algatusel või harjumuse pärast lahti just tolle eemaletõukava 12. pildi juurest, kus kujutati anziigi kannibalide tapamaja. Minu rahutus naasis, ehkki ma seda välja ei näidanud. Eriti iseäralik oli see, et kunstnik oli kujutanud aafriklasi valgete inimestena. Tapamaja seintel rippuvad jäsemed ja lihatükid olid koledad vaadata, ent lihunik oma kirvega nägi välja lihtsalt jubedalt kohatu. Ent minu võõrustajale näis pilt meeldivat samavõrd, kui mina seda jälestasin.

«Mis sa sellest arvad? Siinkandis säändseid asju ei näe, mis? Kui ma seda nägin, ütlesin ma Eb Holtile: «Vat see on miski, mis sind üles äratab ja vere käima paneb!» Kui ma Pühakirjas olevate tapatööde kohta lugesin, nagu näiteks midjanlaste tapmise kohta, siis ma jäin ka mõtlema, aga selle kohta polnud pilte. Siin raamatus on aga kõik näha – ju see on patune, aga kas me kõik nagunii ei sünni ja ei ela patuselt? See sell, keda tükkideks raiutakse, pakub mulle alati närvikõdi, ja ma ei saa muidu, kui ma pean teda vaatama. Näed sa, lihunik on tal jalad otsast raiunud, ja tema pea on seal pingil ja üks käsi selle kõrval, ning teine käsi on paku kõrval maas.»

Mida edasi vanamees oma jõledas ekstaasis vatras, seda kirjeldamatumaks läks ilme tema karvasel, prillidest varjatud näol, ent tema hääl mitte ei kerkinud, vaid jäi vaiksemaks. Minu oma tundeid pole peaaegu võimalik kirjeldada. Kõik mu endine õõv tuli ägedalt tagasi ja ma teadsin, et ma jälestasin toda vana ja jubedat olevust äärmise kirega. Tema hullumeelsus, või vähemalt osaline väärastumus näis olevat kindel. Ta peaaegu sosistas, ning tema kähe hääl oli kohutavam kui mis iganes röökimine, ja ma värisesin teda kuulates.

«Nagu ma ütlesin, panevad veidrad pildid sind mõtlema. Teate, noorhärra, et ma olen sellest pildist siin täitsa sisse võetud. Kui ma olin Ebilt raamatu kätte saanud, vaatasin ma seda tihti, eriti pühapäeviti, kui ma olin Passon Clarki oma suure parukaga kõnelemas kuulnud. Ükskord proovisin ma midagi imelikku… ärge kartke, noorhärra, ma ainult vaatasin seda pilti enne lammaste tapmist ja turule viimist. Lammaste tapmine tundus pärast nagu lõbusam…» Vanamehe hääl vajus väga madalaks, nii et vahepeal oli tema sõnu vaevu kuulda. Ma kuulasin vihmasabinat ähmastel väikeste ruutudega akendel ja täheldasin lähenevat äikest, mis oli praeguse aastaaja kohta vägagi ebatavaline. Kord näisid kärgatus ja välgusähvatus maja vundamendini raputavat, et sosistaja ei paistnud seda märkavat.

«Lammaste tapmine tundus lõbusam, aga sellest ei piisanud, kas tead? Kas pole imelik, kuidas iha sinust võitu saab? Kui sa Kõigevägevamat armastad, noormees, siis ära sellest kellelegi räägi, aga ma vannun Jumala poole, et too pilt pani mind himustama rooga, mida ma ei osta ega ise kasvatada ei saanud. Püsi nüüd paigal, mis sul häda on? Ma ei teinud ju midagi, üksnes mõtlesin, kuidas oleks, kui ma teeksin. Öeldakse ju, et liha loob verd ja ihu ja annab uut elu, niisiis mõtlesin ma, kas inimene elaks kauem, kui ta sööks rohkem omasugust…» Kuid vanamees ei lõpetanud oma sosistust. Teda katkestas mitte minu ehmatus, ega ka kiirelt ägenev torm, mille raevu käes ma oma silmad keset mustunud varemeid avasin. Teda katkestas hoopis üks väga lihtne, ent mõnevõrra ebatavaline juhtum.

Avatud raamat oli meie vahel ning too jälestusväärne pilt vaatas otse üles. Just siis, kui vanamees sosistas «rohkem omasugust», kostis kerge plartsatus ja miski ilmus raamatu lahtisele leheküljele. Ma mõtlesin kohe vihmale ja lekkivale katusele, ent vihm pole punane. Anziigi kannibalide tapamaja peal sätendas punane piisk, mis lisas gravüürile jubedust. Vanamees märkas seda ja jättis sosistamise veel enne, kui minu õõvunud pilk selle vajalikuks tegi. Ta nägi seda ja vaatas kähku üles toa poole, kust ta tund varem lahkunud oli. Minu pilk järgnes tema omale ja märkas kohe meie kohal igivana lae lahtisel krohvil suurt vormitut karmiinpunast laiku, mis suisa minu silmade all näis laienevat. Ma ei kriisanud ega liigutanud, vaid üksnes sulgesin oma silmad. Hetk hiljem saabus kõigi välgulöökide titaanlik ema, mis purustas tolle sõnulkirjeldamatuid saladusi täis maja ning saatis mind teadvusetusse, mis ainsana mu mõistuse päästis.

 

Inglise keelest tõlkinud Priit Kenkmann

Illustratsioon Tiit Pähnapuu

 

Tekst ilmub esmakordselt eesti keeles raamatukaante vahel H. P. Lovecrafti autorikogus «Ulmad nõiamajas» (Kirjastus Viiking, Tartu 2022).

Reaktori tööle saab kaasa aidata igaüks! Saada oma jutt, artikkel, arvustus, uudisvihje, arvamus või muu kaastöö toimetuse aadressile toimetus@ulmeajakiri.ee.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0489)