Tere! Kirjutan teile, et saada mingitki ekspertarvamust.

Tean, et olete riigi üks parimaid spetsialiste vaimse tervise alal.

Lugu, mida nüüd lugema hakkate, tundub täiesti uskumatu. Kui see poleks juhtunud minu vennaga, arvaksin, et tegu on lihtsalt mõne narkomaani luuludega. Samas tean, et mu vennal ei olnud probleeme narkootikumidega ja isegi alkoholi tarbis harva. Ta oli alati kaine mõistuse ja loogikat esikohale seadva mõttelaadiga. Ilma selleta poleks temast saanud IT-ettevõtte vanemarendaja.

See uskumatu lugu juhtus eelmisel suvel. Allpool on venna kiri, mille me leidsime haiglapalatist peale tema kadumist.

 

Palun see kiri edasi anda mu pereliikmetele!

 

Tere, vennas!

Tean, et just sina loed seda teksti. Sa küsid, kust ma seda tean, ja ma vastan, nagu alati, et ma mõtlen loogiliselt. Sina oled ainus, kes mind on siin vaatamas käinud, seega on igati asjakohane järeldada, et see kiri antakse just sinu kätte.

Proovin nüüd kirjeldada, mis minuga tol ööl juhtus. Olen selle peale palju mõelnud ja suutnud taastada kõik sündmused. Kuigi kogu lugu võib tunduda sulle uskumatu jampsina, loe palun Sellegipoolest mu kiri lõpuni, sest kuigi see kõik tundub täiesti võimatuna, tean siiski kindlalt, et kõik juhtus täpselt nii.

Käisin ühe töökaaslase sünnipäeval. Sa ei tea teda, ta on formaalselt minu alluv ehk siis minu osakonna töötaja, aga meil ei ole kunagi olnud mingit vahet, mis positsioonil keegi töötab, kõik on nii võrdsed, kui see üldse võimalik on.

Töökaaslane pidas sünnipäeva oma kodus Kalamajas. See sünnipäevapidu oli ühtlasi ka soolaleivapidu, kuna ta ostis selle kolmetoalise korteri paar kuud tagasi. Peole tuli kokku päris palju rahvast, nii umbes paarkümmend inimest. Pidu oli tüüpiline korteripidu: palju rahvast, vähe ruumi ja nalja nabani.

Enamus kohalviibijatest oli kuidagi seotud IT-valdkonnaga ja oli isegi paar üksikhunti, kes põhiliselt töötasid välja igasugu muukimistarkvarasid. Tead küll selliseid häkkereid filmidest ja

IT-folkloorist.

Enamik jutust peol oli muidugi seotud programmide, tehisintellekti või krüptorahaga. Selles ei ole midagi ebatavalist, kui ühe eriala inimesed saavad kokku. Siis räägitakse ju ikka tööst.

Sa ju tead, et ma ei ole mingi häkker ega isegi tipp-programmeerija. Ma olen ikkagi eelkõige vanemarendaja või siis tippjuht, nagu mulle endale meeldib end nimetada.

Enamikel teemadel sain kaasa rääkida, kuid kui jutt läks liiga peensustesse, polnud mul midagi öelda. Niisiis ei osalenud ma aeg-ajalt vestluses ja lihtsalt vaikisin.

Sa tead, vennas, et ma pole kunagi uskunud horoskoopidesse, aga peoolukorras, kus tarbisime ka päris palju jooki, lõi välja mu lõvi-tähtkujule omane iseloom. Ma tean, et see kõlab kolmekümneaastase inimese kohta lapsikult, aga ma tahtsin lihtsalt tähelepanu.

IT-inimestel on omamoodi huumor ja kõik, mis asub väljaspool nende huvisfääri, ei avalda neile erilist muljet. Kõik mu naljad, mille peale naerad sinagi, kui me kohtume, jätsid neid täiesti külmaks. Üks asi, mis aga oli minul ja neil mitte ning mis seostus IT-ga, oli nutikodu, mille ma olin endale ehitanud.

Ma ei usu, et kellelgi teisel oleks üldse nii hästi ja teadlikult üles ehitatud süsteemi. Sa pole minu juures ammu käinud ja viimasest korrast on palju muutunud.

Mu väike maja oli täisautomatiseeritud ja ühtsesse juhtimissüsteemi ühendasin ka kõikvõimalikud seadmed. Telefoni kaudu ja osaliselt ka häälkäsklustega sain juhtida kõike alates kohvimasinast kuni oma elektriautoni.

Kogu süsteemi keskmes oli keskprotsessor, millega sai ühendust võtta äpi või majja paigaldatud mikrofonide kaudu. Suutsin süsteemile selgeks õpetada isegi eesti keele, mida pean eriti suureks saavutuseks. Mul oli plaanis isegi asutada lähitulevikus oma firma, mis oleks pakkunud selliseid nutikodulahendusi. Jah, siin rääkis minus arvatavasti jälle tunnustusvajadus, kuid nüüd ma saan aru, et selliseid süsteeme tuleks võimaluse korral vältida.

Rääkisin teistele üha suureneva õhinaga oma majast. Energilisust mu jutule andis teadmine, et see on kõik minu enda käte ja ajuga ehitatud.

Mida hoogsamalt ma rääkisin, seda rohkem inimesi mind kuulas. See omakorda kannustas mind rääkima nutisüsteemi üksikasjadest. Ma rääkisin kõigest: kuidas mul selline mõte tekkis, kuidas ma ühendasin süsteemi üha rohkem seadmeid, ja sellest, mida tahan selle kõigega saavutada.

Sa tead, et mul on korralik palk. Kasutasin seda peaaegu täielikult oma tulevikumaja ehituseks. Soetasin kõike, mida sain. Põhiline kriteerium oli internetti ühendamise võimalus.

Nii ma tuunisin meie vanaema maja selliseks, et kui ta oleks seda oma elu ajal näinud, oleks ta kindlasti risti ette löönud. Suutsin juhtida ja oma programmeeritud mustrite järgi toimima panna kõik alates valgustusest kuni uste sulgemise ja kodutehnika toimimiseni.

Tellisin isegi suure raha eest humanoidroboti, mis suutis täita mõningaid käske.

Peo lõpuks olin nii purjus, et ei mäletagi täpselt, kuidas sealt ära läksin. Just nagu läbi udu mäletan, et läksime koos ühe häkkeriga õue. Ta pakkus, et võiksime teha ühe joint’i. Pärast seda naersime mingite tobeduste üle ja ta saatis mulle ühe video. Ma ei saa seda küll kuidagi tõestada, aga olen kindel, et kõiges järgnevas oli süüdi just see väike video. Videos ei olnud iseenesest mitte midagi erilist: umbes kümnesekundiline animalõik, kus naljakas mehike jookseb aasal ja teda lömastab hiiglaslik käsi. Tol hetkel oli see naljakas.

Alkohol ja kanep tegid mind uimaseks ja ma ei mäleta enam, kuidas istusin autosse. Ärkasin alles oma maja juurde keerates. Autopiloot oli oma töö teinud ideaalselt. Võib-olla oli see esimene kord Eestimaa pinnal, kui autopiloot viis purjus inimese koju kainenema. Suure lombi taga oli selliseid juhtumeid küll ette tulnud, aga meil on autopiloodid seadistatud vähem iseseisvateks. Nüüd aga blokeeris mingi jõud lahti kogu auto aju potentsiaali. Ma küll imestasin selle üle, aga olin nii purjus, et suutsin mõelda ainult sellele, kuidas kukun oma voodisse.

Komberdasin garaažist tuppa, samal ajal riideid seljast võttes. Mäletan, et teksad lendasid kööki ja särk jäi trepi peale. Nagu hiljem selgus, siis bokserite ja sokkide jalastvõtmiseni ma ei jõudnud. See, mis toimus edasi, oli nagu üks pikk õudusunenägu.

Ärkasin selle peale, et mul oli raske hingata. Ma köhisin ja ei suutnud köhimist lõpetada. Kogu tuba oli suitsu täis. Ainult paarikümne sentimeetri kõrgusel põrandast oli õhk enam-vähem läbipaistev. Sain peagi aru, et maja põleb. Ma ei suutnud uskuda seda, mida just nägin. See tundus pikaleveninud halva unenäona.

Sul, vennas, peaks see tunne lapsepõlvest olema meeles, kui sind kimbutasid õudusunenäod, kui olid enne magamaminekut koos minuga vanemate teadmata vaadanud mõnd õudusfilmi. Sellistel kordadel võisid öösel ärgata ja karjuda nii kaua, kuni sind äratati.

Oleksin samuti tahtnud karjuda, aga suutsin ainult köhida. Viskusin põrandale, et saada sõõmukese puhtamat õhku.

Just siis, kui ma tundsin, et põrandalauad ei ole külmad nagu tavaliselt, vaid õhkavad soojust, uskusin lõpuks, et see ei ole unenägu.

Ma tean, et tavaline inimene oleks pikemalt mõtlemata püüdnud end päästa, kuid minul hüppas esmalt pähe küsimus, miks minu nii hoolikalt konstrueeritud nutisüsteem ei olnud mind äratanud. Enda üllatuseks ei kuulnud ma suitsuandurite üürgamist ega tuletõrjesireene. Kuulsin ainult, kuidas praksub ja vuhiseb tuli esimesel korrusel.

Teise korruse aken ei olnud kõrge. Mäletad, kuidas me teismelistena isegi öösel sealt alla ronisime, kui tahtsime küla peale peole minna.

Võtsin sügava sõõmu õhku ja tormasin akna juurde.

Silmad kipitasid ja pisarad segasid niigi halba nähtavust. Ma olin juba aru saanud, et mu nutikodu süsteem on mingil põhjusel välja lülitunud ja ma ei hakanud isegi proovima häälkäsklusega ribikardinat avada.

Kui proovisin tõmmata kardinat ülespoole, ei õnnestunud see mul – kardin oli lukustunud. Need kergest alumiiniumsulamist tehtud ribikardinad olid ju mõeldud ka kaitseks sissetungi eest.

Tõmbasin kardinat kogu jõust, kuid lõikasin teravate ribidega oma sõrmed veriseks.

Lukus kardin tähendas, et elekter oli majas sees, kuid see tekitas küsimuse, miks ei tööta suitsuandurid ja, nagu peagi selgus, ka valgustus.

Proovisin ukse juures tavalisest lülitist tuld põlema panna, kuid see ei töötanud. See polnud minu jaoks kuigi suur üllatus. Ainus valgusallikas oli täiskuu, mille külm valgus paistis läbi kardinaribide ja pani nõrgalt kumama toas hõljuva halli suitsu.

Avasin toa ukse, samal ajal rõõmustades, et mul ei tulnud pähe anda töötamast lakanud elektroonikale kontroll ka toauste üle.

Koridoris oli suitsu veel rohkem. Nägin nüüd leeke, mis valgustasid maja.

Tulekahju oli esimesel korrusel. Kööktuba põles pea täielikult. Ainult kahhelplaatidega põrandariba, mis viis trepist välisukseni, oli pealtnäha terve.

Püüdsin trepist alla joosta, kuid sain peagi aru, et see on halb mõte. Leegid olid nii kuumad, et ma ei oleks suutnud end vigastamata läbida viis meetrit välisukseni.

Õhk hakkas otsa saama ja ma keerasin end ringi, et tagasi üles tormata.

Järgmised sündmused näitasid, et minu enda ehitatud nutikodu töötab minu vastu. Mööda teise korruse koridori kihutas robottolmuimeja. Tema kiirus oli nii suur, et trepini jõudes tegi ta väikse õhulennu, rammides mind rindu.

Selle tulemusel kukkusin trepist alla tulikuumale plaaditud põrandale.

 

Selga läbistas kirjeldamatu valu. Hüppasin püsti, jättes põrandale osa oma kõrbenud nahast. Meetrikaugusel lõõmavad leegid kõrvetasid mu keha paremat poolt. Trepist üles tormates karjusin nagu hullumeelne. Selga ja paremat külge oleks justkui küpsetatud, mis iseenesest oli tõele väga lähedal.

Kuulsin, kuidas tolmuimeja plahvatas ja selle plastdetailid lendasid vastu seina ja treppi. Kuumuse mõjul plahvatas masina aku. Esimest korda elus tundsin rahuldust sellest, et mu tehnikavidin hävines.

Teadsin, et mul on veel ainult üks võimalus sellest majast pääseda. Ainus aken, millel ei olnud turvakardinat, oli teise korruse vannitoas.

Sa kindlasti mäletad seda panipaika, milles vanaema hoidis hooajariideid ja mingit vana kola.

Kui olime päris väiksed, meeldis meile seal mängida. Kas mäletad, kuidas me seal mängisime? Kord oli panipaik muutunud krahv Monte-Cristo vangikongiks ja me põgenesime sealt läbi väikse, alati tolmuse akna terrassikatusele.

Teinekord aga mängisime, et lendame Marsile. See oli peale seda, kui isa rääkis meile, et reis Marsile kestab vähemalt aasta ja kosmonaudid on kogu selle aja kitsas ruumis. Me veel võtsime endaga kaasa ühe konservipurgi ja šokolaadi, mille luba küsimata omastamine tõi kaasa peapesu vanaemalt. Istusime kosmonautidena pool päeva tolmuses kitsukeses ruumis. Sõime ära kogu šokolaadi, aga konservi lahti ei saanudki. Lend Marsile lõppes siis, kui vanaema avastas sanktsioneerimata omastamise, vedas varas-kosmonaudid panipaigast välja ja sakutas meid õrnalt. Ta karistas meid ju alati sümboolselt, endal naerukortsud silmanurgas.

Just selle panipaiga ehitasingi ümber vannitoaks. Mulle tundus, et kahekorruselisel majal võiks vannituba olla mõlemal korrusel.

Ma ei olnud kindel, kas ma mahun sellest kitsukesest ruudukujulisest aknast välja. Teisest küljest ei olnud mul ka muid pääseteid.

Vannitoauks oli irvakil, kuigi ma teadsin, et see peaks olema kinni. Mul on põhimõte, et ruumide uksed peavad olema kinni, kui neid ei kasutata. See harjumus oli nii sügavalt juurdunud, et isegi hoolimata valust, õhupuudusest ja hirmust panin lahtist ust tähele.

Valge vannitoauks oli esimesel korrusel lõõmava tule valgusest moondunud oranžikaks. Ukse vahelt paistis aga hõbedane kuukuma.

Tormasin uksest sisse ja sain kohe aru, kes, või õigem oleks öelda mis, oli ukse avanud. Peale minu oli majas ainult üks, kes seda võis teha, ja see oli minu humanoidrobot, mille ma olin ostnud mõni aeg tagasi.

Nüüd seisis ta keset plaaditud ruumi ja toetas ühe käega vanniservale. Tema rohelised kaamerasilmad jälgisid mind, nagu mulle tundus, pingsa vaenulikkusega.

“Palun minge tagasi oma tuppa! Säilitage rahu! Olukord on kontrolli all.”

Robot, mille põhiline ülesanne oli inimesi lõbustada ja teha reklaami oma tootjale, hakkas mind ühtäkki käsutama.

See oleks olnud uskumatu, kui ma poleks juba kohtunud oma tolmuimejaga, mis püüdis mind sõna otseses mõttes tappa.

Oleksin tahtnud jätta roboti terveks, et hiljem proovida välja uurida, mis siin tegelikult toimus ja miks.

Mul oli aga õhk otsa saamas ja terve keha valutas kui põrgutules.

Ühe liigutusega viskasin roboti vannitoanurka, kus ta laksatas vastu pesumasinat ja jäi kohmakalt ja abitult siplema nagu selili keeratud mardikas.

Vannitoaaken oli umbes poole korda poole meetri suurune ruut minu näo kõrgusel vanni kohal.

Kõige suuremat muret tekitas just akna suurus. Ma teadsin, et pean end ületama ja kõvasti pingutama, kui tahan siit eluga pääseda.

Mu rikkalik fantaasia manas mulle kujutluspildi, kuidas ma olen aknaavasse kinni jäänud, pool keha väljas, hingamas jahedat maitsvat öist võrratut õhku, pool keha põlemas elusalt koos majaga.

See kujutelm oli nii erk, et ma isegi peatusin korraks, jäädes kõhklevalt vanniäärele seisma.

“Palun minge tagasi oma tuppa!” kostis mu selja tagant. Elektrooniline ime oli end püsti saanud ja lähenes mulle ebakindlal sammul.

Tema pea oli natukene viltu pööratud ja oli näha, et üks jalgadest ei liigu enam eriti kindlalt.

Astusin vanni ja tegin akna lahti. Joovastav värske õhk tungis ruumi ja ma sain lõpuks täiel rinnal hingata.

Joovastus lõppes, kui kuulsin kokkukukkuva trepi tuhmi raginat. Nüüd oli mul väga vähe aega.

Proovisin laiendada aknaava, kuid aknaraam osutus palju vastupidavamaks, kui oleksin arvanud. Mul ei õnnestunud raami seest välja murda isegi aknaklaasi. Olin kindel, et see oleks õnnestunud suurema akna korral, kuid väiksel asusid hinged üksteisele liiga lähedal. Pealegi ei ulatunud aken eriti aknalauast sissepoole ning jõu õlg jäi liiga väikseks.

Mul ei jäänud muud üle: tuli hakata end välja pressima ilma eelneva ettevalmistuseta.

Panin käed noolena kokku nagu vettehüppe ajal, lootes sellega teha end veidigi voolujoonelisemaks. Kahjuks ei olnud ma elu sees puutunud kokku võimlemise ega joogaga. Mu keha oli selliseks katsumuseks täiesti ettevalmistamata. Mul oli üksnes suur tahe elada ja ainult selle tõttu ei kaotanud ma teadvust, kui hakkasin oma põletatud keha aknast välja vinnama.

Tundsin, kuidas õrn põlenud nahk koorub parema õla ja külje pealt. Kõditavad ja soojad verenired jooksid küljelt kõhu ja rinna alla. Võib-olla just tänu sellele jõudsin nii kaugele, enne kui jäin rinnakorvi pidi kinni.

Kuna ma olin kõhuli akna peal, mille alumise ääre kõrgus oli mulle rinnuni, ei ulatunud mu jalad enam keha edasi lükkama. Vann jäi liiga kaugele.

Vehkisin jalgadega, kuid ei leidnud kusagilt tuge.

Tundsin varbaotstega, kuidas sokid vanni puudutavad.

Maja praksus ja ragises juba üleni ja ma olin valmis, et see kukub iga hetk kokku.

Näo ja kätega tundsin juba sedagi, et terrassi katus hakkab kuumenema.

Kuna mu õlad olid veel aknaraamis kinni, ei saanud ma ka kätega end edasi lükata.

Vana maja paksud seinad olid mu õlgade ja rinnakorvi ümber nagu surmav tunnel. Olin nagu loom püünises.

Proovisin end edasi liigutada ainult keha jõul. Veri, mis mu haavadest jooksis, toimis määrdena ja ma liikusin aeglaselt edasi.

Märkasin, et kui õhk endast välja hingata ja samal ajal vingerdada, saab edasi liikuda palju paremini. Sellega tekkis aga teine probleem: ma ei saanud enam sisse hingata.

Nüüd hakkas õhupuudus tekkima juba mitte vannituppa imbuva suitsu, vaid kokkupressitud rinnakorvi pärast.

Mul tuli korraga meelde, et boad ja anakondad tapavad oma saakloomi just sellisel moel. Paljud arvavad, et suured maod suruvad oma ohvrid nii kõvasti kokku, et nende luud murduvad. Tegelikult ei lase nad ohvril lihtsalt sisse hingata, kuna suruvad iga väljahingamise ajal rinnakorvi üha rohkem kokku.

“Palun säilitage rahu ja minge oma tuppa!”

See oli mu humanoidroboti hääl, mida kuulsin randmel olevast kellast.

“Mine persse!” Urisesin läbi kokkusurutud hammaste.

Ma ei kuulnud enam, mis toimub majas, kuid tundsin, kuidas miski klammerdub mu jala külge.

Algul ma ehmatasin, siis sain aru, et see on robot, mille ma enne pikali lõin.

Robot, mis kaalub kümmekond kilo ja mille haare ei ole tugevam kui lapse oma, ei suuda mind loomulikult peatada. Olin selles kindel.

Imestasin aga, kui osavaks oli see elukas muutunud. Enne võis tema suurimaks saavutuseks lugeda trepist üles kõndimist. Nüüd aga hoidis ta oma silikoniga kaetud kätega mu vehkivast jalast kinni ega kavatsenudki lahti lasta.

Puht professionaalselt on huvitav tagantjärele mõelda, kuidas üks programm võib nii hulluks minna, et lülitab välja kõik seadmesse ehitatud kaitsemehhanismid.

Virutasin jala küljes rippuva roboti vastu vannipõhja ja enda rõõmuks sain nüüd selle peale toetuda. Nüüd olin 30 sentimeetrit kõrgemal ja sain hõlpsamalt end edasi lükata.

Tundsin, kuidas roboti käed siblivad mööda mu jalga, kuid see hoop oli vist uhke masina jaoks fataalne.

Toetudes jalgadega roboti korpusele, sain end aknast välja pressitud.

Teadsin, et mu kannatusterada ei ole veel lõppenud: mind ootas tulikuum plekist terassikatus.

Ekstreemses olukorras valib aju automaatselt enda jaoks vähemkahjuliku variandi, hoolimata sellest, kui seegi on väga valulik.

Niisiis, kuigi ma teadsin, et katus on tulikuum, tahtsin selle peale maanduda nii kiiresti kui võimalik.

Veel üks tugev tõuge ja ma kukkusin, käed ees, hõõguvale katusele.

Kui sa kunagi elus proovid asetada oma käsi kuumale pannile, siis peaksid aru saama, mida ma tundsin. Mu nahk söestus ja sõõrmetesse tungis praetud liha ja kõrbenud karva lõhn.

Alludes gravitatsiooni vääramatule jõule, veeresin mööda katust alla ja kukkusin umbes kolme meetri kõrguselt pöetud murule.

Üks elutoa aknast kaugemale lennanud pika ja kitsa tera kujuline klaasikild tungis mu vasaku jala säärde.

Selle nõelterav ots turritas sääre eesmisel küljel, täpselt kahe sääreluu vahel.

Tavaolukorras oleks selline valu mind halvanud.

Praegu, kui mu keha oli vähemalt kolmandiku ulatuses kõrbenud, oli see lihtsalt veel üks valunoodike minu kehas.

Roomasin nii kiiresti, kui suutsin, majast eemale.

Esimene korrus põles lahtise leegiga. Terrass oli üks suur lõke ja katus kui põrgupann selle kohal.

Mulle tundus, et oma magamistoast väljapääsemiseks läks mul tunde, kuid vaadates kella, oli mu ärkamisest möödunud ainult seitse minutit.

Roomasin nii kaua, kuni ei tundnud enam leekide soojust, ja jäin lebama.

Oli kirjeldamatult mõnus lamada kastest märjal pehmel murul.

Vaatasin selget taevast ja tõmbasin hinge.

Järgnevate minutite jooksul jõudsin sada korda kahetseda, et ei liigutanud end kiiremini.

Tule praksumise tõttu jäi mul kuulmata, kuidas läheneb järjekordne oht. Sain järsku tugeva obaduse vastu vasakut õlavart.

Ehmatusest pöörasin end paremale küljele, seljaga muruniiduki poole, mis mind ka päästis.

Mu tragi robotmuruniiduk, mille hoolitsetud murul ma vedelesin, oli mulle täiskiirusel otsa sõitnud.

Kui ma oleksin jäänud selili lebama, oleks tal tekkinud võimalus minu peale ronida ja põhja all olevate teradega mind tõsiselt vigastada.

Nüüd rammis ta mind masinliku järjekindlusega, hõõrudes oma korpusega põlenud nahka mu seljal. Proovisin püsti hüpata, kuid kukkusin taas pikali.

Valu vasakus jalas oli selline, nagu keeraks maniakk seal nuga.

Võrdlus ei olnud asjakohatu: kukkudes lõikas klaasikild mu jalga ligi kolme sentimeetri laiuse haava, millest järjekindlalt voolas veri.

Surusin hambad kokku ja tõmbasin klaasikillu välja. See öö ei olnud ilmselgelt just parim mu elus. Nagu sellest veel vähe oleks olnud, vigastasin klaasikildu välja tõmmates oma sõrmi killu teravate äärtega. Ma poleks kunagi arvanud, et tavaline aknaklaas võib nii terav olla. See lõikas mu sõrmed luudeni katki.

Tõukasin terve jalaga muruniidukit, mis püüdis jälle mind rünnata. Kahjuks ümber ma teda lükata ei suutnud. Ise veel ostsin niiduki, mille raskuskese oleks võimalikult madalal, et see suudaks niita ka ebatasasel pinnal.

Nüüd aga muutus roboti taktika: ta ei rünnanud mind enam sirgjooneliselt, vaid järgnes mulle kord ühelt, kord teiselt poolt.

Püüdsin roomata võimalikult kaugele. Mul tuli pähe, et kui ma saaksin maja wifi levialast välja, lõpeks kogu see hullus.

Lootsin, et kui internetiühendus mu kellaga katkeb, ei saa niiduk enam mind jälitada.

Verekaotus ja üldine organismi kurnatus hakkasid tunda andma. Kõrvus hakkas kohisema ja pilt udunema. Võib-olla selle pärast kaotasin valvsuse ja sirutasin välja oma parema käe.

Neetud muruniiduk või õigemini see, mis seda juhtis, kasutas hetke ära ja sõitis niitmistiivikuga mu käe peale.

 

Ma võin vanduda, et tundsin, nagu see oleks toimunud aegluubis: kuidas tiivik ajas maha mu käekarvad, seejärel aga lõikas kihiti maha kogu naha ja liha selle all. Selle igavikupikkuse sekundi lõppakordiks oli krigin, kui tiivik kraapis küünarvarreluud. Uue valu kõrval taandus isegi põletushaaavade valu.

Algul mulle tundus, et keegi karjub ja ma juba rõõmustasin, et ma ei ole selles hullumeelsuses üksinda. Hetk hiljem sain aru, et see, kes seal kõrvulukustavalt karjub, olen mina ise.

Sa tead, et mul pole kunagi olnud kuigi vastupidav kurk. Lapsepõlves käisid minust üle kõikvõimalikud kurguhaigused: angiin ja larüngiit olid pea igaaastased.

Sellist pingutust mu kurk vastu ei pidanudki. Ma keerasin teise käega niiduki külili. Verine tiivik hakkis nüüd õhku, pritsides laiali minu verd ja lihatükikesi.

 

Vaatasin oma paremat kätt.

Randmest poole küünarvarreni oli üks suur ja sügav haav.

Õnneks ei näinud ma luud, sest see oli vere kihi all.

Mind päästis ka see, et haav oli käeseljal, mitte siseküljel, kus on suuremad ja tähtsamad veresooned. Mu teadvus kaalus hetkeks võitlusväljalt lahkumist, kuid õnneks mõtles ümber ja kannatas edasi. Hiljem olin talle selle eest lõpmata tänulik.

Nüüd oli aeg proovida abi kutsuda. Surusin hambad kokku ja proovisin vigastatud käega vajutada kella küljel olevat nuppu. See oleks pidanud tegema automaatse kõne häirekeskusesse.

Ma ei arvestanud aga sellega, et parema käe sõrmed ei allunud mu tahtele.

Proovisin küll sõrmi kokku suruda, kuid valu oli nii tugev, et ma loobusin sellest.

Veri lahtisest haavast jooksis mööda mu sõrmi ja tilkus kella ekraanile, muutes selle kasutuskõlbmatuks. Ekraan lihtsalt ei tuvastanud mu puudutusi.

Ainus võimalus oli kasutada hambaid. Võtsin kella korpuse hammaste vahele ja proovisin lõugu viis korda kokku suruda.

Kell aga libises hammaste vahelt välja ja mul ei õnnestunud omale abi kutsuda.

Pisarad jooksid mööda mu nägu, segunedes higi ja verega. Mul oli tunne, et viimased kümme minutit olid minust kõik elujõu välja pigistanud.

Mul ei olnud enam jõudu edasi võidelda.

Kaalusin, kas ma oleks hommikuks elus, kui jääksin lihtsalt siia murule. Selleks, et roomata lähimate naabrite majani, ei olnud mul enam jõudu. Poolekilomeetrine retk sinna tundus millegi täiesti utoopilisena.

Tundsin, kuidas mu silmad hakkavad kinni vajuma. Valu, millega olin kogu selle aja võidelnud, hakkas kaugenema, muutudes millekski kättesaamatuks.

Sain aru, et varsti lülitab aju välja mu teadvuse, et säästa minu närvisüsteemi ja organismi. Enne seda pidin aga midagi ette võtma verejooksuga. Parim variant oleks kätte saada auto meditsiinikomplekt. Seal oli kõik, mida mul hetkel oli vaja.

Garaaž minu autoga oli paarikümne meetri kaugusel. See oli tavaline igav betoonblokkidest nelinurkne hoone ülestõstetava uksega.

Tavaliselt avasin selle häälkäsklusega, nüüd ma aga esiteks ei usaldanud nutikodu ja teiseks lootsin, et see on maha kärvanud koos juhtimisbloki ja wifi-ruuteriga.

Roomasin kastest ja verest märjal murul. Iga liigutus kajas mu kehas tsunaamisuuruse valusööstuna.

Ühel hetkel mu teadvus hägustus ja tegin monotoonselt roomamisliigutusi. Mul oli tunne, et peaksin olema juba kohal, kuid kui tõstsin pilgu murult, selgus, et ma olin läbinud vaevalt mõned meetrid.

Garaaž oli ikka veel liiga kaugel. Minust paremal mõne meetri kaugusel kõrgus pilliroosein.

Seal oli tiik, kus me püüdsime sinuga lapsepõlves konni ja triitoneid.

Olin selle veesilma unarusse jätnud ja selle kaldad kasvasid kinni.

Ma isegi ei teadnud, kas ja kui palju seal veel vett alles oli.

Garaaž oli otse ees ja maja, mille leegid ööd valgustasid, vasakul.

Vaatasin seda nurgelist betoonehitist, mille sisemuses oli auto ja autos omakorda mulle praegu nii vajalikud medikamendid ja side.

Garaaži valged seinad olid värvunud leekide mõjul oranžikaks. See uinutavas taktis võbelev valgus ei võimaldanud mul kohe aru saada, et midagi on teisiti.

Algul arvasin, et maja hakkas lihtsalt põlema tugevama leegiga.

Mõni hetk hiljem sain aga aru, et ma ei näe mitte ainult seintelt peegelduvat leekide valgust, vaid ka garaažiuks helendas.

Veel mõni hetk hiljem hakkas uks ülespoole kerkima ja alles siis sain aru, mis toimub.

Mu autopiloodiga üle kahe tonni kaaluv elektriauto oli üles ärganud.

Esmalt rõõmustasin: auto sõidab ise minu juurde ja saan kätte oma meditsiinipaki.

Seejärel aga tuli mul meelde, kes oli kogu selle inimjahi korraldanud. See sama programm oli nüüd käivitanud auto ja teinud lahti garaažiukse.

Uks helendas, sest auto oli oma tuled põlema pannud ja ribidest koosnev uks lasi seda valgust läbi.

Kangestusin hetkeks.

Olin selle autoga sõitnud viimased kaks aastat ja teadsin, milleks see suuteline on. Üle kahetonnine kaal, kiirendus sajani umbes kolme sekundiga ja suurepärane juhitavus tegid sellest ideaalse tapamasina. Oleksin võinud vanduda, et tunnen selle metallmonstrumi pilku, seda, kuidas see jälgib mind oma kaameratega.

Vaatasin ringi: ainus pääsetee oli hüpata pilliroogu. Kõik teised varjumiskohad olid liiga kaugel. Lähimad puud olid garaaži taga. Ülejäänud majaümbrus oli lage nagu meie vanaisa pealagi.

Tabasin hetke, kui auto tegi hüppe. Kuuldus isegi, kuidas vastu garaaži seinu lendas betoonitükke ja kruusaklibu.

Auto lülitas sisse kaugtuled ja sööstis minu poole.

Tõugates end täiest jõust vasaku jalaga, veeretasin end monstrumi rataste eest eemale.

Auto hõbedane läikiv külg tuhises minust mööda paari sentimeetri kauguselt.

Tead, inimese aju on ikka väga huvitav. Hetk tagasi oigasin veel valu tõttu kogu kehas ja nüüd, päästes end kindla huku eest, ei tulnud valu enam isegi meelde.

Peale seda juhtumit tean kindlalt, et meie keha on loodud võitlema. Miljonite aastate pikkune evolutsioon on vorminud meist ideaalse võitlusmasina, mille sisselülitamiseks on vaja ekstreemolukorda.

Veeresin mööda lühikeseks pöetud muru, tundmata rohuliblede torkeid põlenud nahal.

Enne, kui jõudsin peadpidi sukelduda kõrkjatesse, märkasin, et mööda tuhisenud neljarattaline kiskja tegi selles olukorras ainuõige valiku.

See elajas ei hakanud end ümber pöörama, vaid tagurdas.

Ainult tänu kastemärjale murule kirjutan praegu sulle seda kirja.

See kolmesaja kilovatine elukas oli küll tohutult kiire, kuid ka tema ei saanud füüsikaseaduste vastu.

Tema rattad käisid ringi hetke kauem, kui oleks vaja olnud nõrga kahejalgse tapmiseks.

Olin end juba peaaegu kõrkjate vahele vingerdanud, kui auto sõitis üle mu jalalaba.

Sellele järgnes täiesti võimatu valu.

see on asi, mis mul alatiseks meelde jääb.

Haiglas sain hiljem teada, et mul olid murdunud kõik viis pöialuud.

Adrenaliini jätkus veel nii paljuks, et sulpsata kõrkjate vahelt vette.

Kuna ma ei olnud aastaid hoolitsenud selle väikse tiigi eest, oli see kõrkjavaba üksnes keskelt. Kogu kallas oli kinni kasvanud.

Nüüd tagantjärele meenutades on isegi natuke naljakas, kuidas ma oleksin võinud meetrisügavusse tiiki uppuda. Kukkusin ju sinna pea ees, karjumisest pärani suuga. Silmapilk oli mu suu täis muda ja vetikaid.

Rabelesin end veepinnale. Mudane vesi kõrvetas haavades, nagu oleks see hape. Kogu keha valutas, justkui oleks see pesumasinast läbi lastud ja seejärel kuivatusrullidest läbi tõmmatud.

Vaatasin kaldale. Olin ramminud end läbi pooleteise meetri laiuse pillirooriba. Mu põgenemisteed märkis kitsas koridor laialilükatud vetikatest.

Mu auto, mida ma pidasin lihtsalt hästiautomatiseeritud sõiduvahendiks, seisis tiigikaldal. Täielikus vaikuses oli kuulda ainult seda, kuidas surisevad elaja tulede kõrgust reguleerivad mootorid, püüdes mind valgusvihku püüda.

Püsisin võimalikult veepinna lähedal ja pidasin meeles, et peale tavaliste kaamerate on tal ka

LiDAr-skänner.

Lootsin elektroonilistele ajudele. Eeldades, et seda kõike juhib arvutiprogramm, oletasin, et see ei hakka proovima lömastada mind siin, mudamülkas. Õnnestumisprotsent peaks olema piisavalt väike, et see nullidest ja ühtedest koosnev mõistus hakkaks üldse katsetama.

Sellises olukorras oli tal ainult üks võimalus, sest kahetonnine masin ei saaks enam sellest mülkast välja.

Püsisin täiesti liikumatult, et masin ei märkaks mind. Kui auto täiesti hääletult hakkas tagurdama, sain alles aru, et ma ei julgenud kogu selle aja ka hingata.

Kõrgtehnoloogiline monstrum kadus pillirooseina taha. Nüüd nägin ainult tema tulede kuma, mis liikus aeglaselt ümber tiigi.

Nüüd oli mul aega tegeleda oma haavadega. Kõige rohkem tegi mulle muret niiduki tekitatud haav, kuigi hoolimata oma koledast väljanägemisest ei tundunud see olevat eluohtlik, sest minu teadmiste järgi ei olnud vigastada saanud suured veresooned.

Sellegipoolest tegi see haav tugevat valu ja sõrmed ei paindunud.

Tegin oma sokist žguti. Tõmbasin ülevalpool küünarnukist käe võimalikult kõvasti kinni, lootes, et ma ei tee endale veel rohkem kahju.

Kusagilt mäletasin, et žgutt ei tohi kaua peal olla, kuid mul ei olnud erilisi valikuid.

Kui ma ei pääse siit lähiajal, siis ei ole enam vahet, kas žgutt oli kasulik või lihtsalt veel üks nael minu kirstukaanes.

Ülejäänud vigastustega ei olnud mul midagi teha. Praegu jahedas vees olid põletushaavad talutavad.

Murtud jalalaba polnud mul aga millegagi fikseerida. Olin ka kindel, et isegi vahendite olemasolul poleks ma osanud seda teha.

Nüüd oli vaja siit tiigist välja pääseda. Maantee oli kõigest kahesaja meetri kaugusel. Sinna viis männimetsaga ääristatud liivane tee.

Ootasin, kuni mind jahtiva monstrumi läikiv külg möödub minu tekitatud tunnelist.

Arvestades, kui kiiresti oli ta teinud eelmised ringid, oli mul aega umbes nelikümmend sekundit, et tema vaateväljast kaugemale jõuda.

Oigamise ja hammastekrigina saatel roomasin tiigist välja.

Sain end edasi vedada ainult ühe käe ja jalaga, seega võttis kõik rohkem aega, kui ma oleks tahtnud.

Põleva maja rusudeni oli umbes kakskümmend meetrit ja mul oli selle vahemaa läbimiseks pool minutit.

Need sekundid olid kõige piinarikkamad mu elus. Oleksin nõus nende mõnekümne sekundi asemel läbima järjest kümme triatloni.

Praegu ma isegi ei suuda enam meenutada, kuidas sellega hakkama sain. Mäletan ainult hoomamatut valu ja ainsat mõtet, et ma ei tohi kaotada teadvust.

Hiljem haiglas tuli välja, et mu vasakul käel puudub kolm küünt. Ma arvan, et need jäid just sinna lühikeseks pöetud murule.

Mu aju oli sedavõrd keskendunud maanteele jõudmisele, et järgmine mälupilt on alles sissesõiduteelt.

Roomasin mööda männiokastega kaetud jahedat liiva ja mastikõrgused männid kahisesid minu kohal.

Ma ei tea, kui kaua ma roomasin seda kahtsadat meetrit, kuid kui ma lõpuks asfaldini jõudsin, oli taevas heledam kui enne.

Lebasin kõrvalise maantee krobelisel asfaldil ja olin õnnelik. Õnnelik selle üle, et olen elus, ja selle üle, et hoolimata kõigest on inimene tugevam kui masin. Mul oli nüüd kogemus, mis võis selgelt muuta üldist arusaama elektroonikast meie ümber ja tõmmata pidurit tehisintellekti arengule.

Ma ei tea, kui kaua võisin sellel kõrvalisel maanteel lamada. Olin kindel, et edasi liikuda ma ei suuda. Pool kilomeetrit naabrini tundus asuvat ebareaalselt kaugel.

Aeg-ajalt suikusin rahutusse unne. Võib-olla oli möödunud paarkümmend minutit, kuni nägin lõpuks läheneva auto tulesid. Ma olin päästetud.

Järgmisel hetkel nägin aga omaenda autot, mis veeres hääletult mööda sissesõiduteed. Pilt tühja salongi ja väljalülitatud tuledega hääletust masinast tekitas õudu.

Kaugusest lähenev auto oli aga juba paarisaja meetri kaugusel.

Mu ajust sööstis sekundi jooksul läbi kümneid mõtteid. Kas II on ettevaatlik? Väljalülitatud autotuled justkui vihjaksid sellele. Või on tegu varitsustaktikaga? Kui see on ikkagi masina ettevaatlikkus, siis kas ta tõesti ründaks mind võimalike tunnistajate juuresolekul?

Küsimusi oli palju, kuid vastuseid mitte ühtegi.

Samal ajal hakkas lähenev auto pidurdama ja läbi hommikuse udu nägin, et see on mikrobuss.

Esiklaasist jõllitas mind habetunud nägu. Isegi läbi pika ja tiheda habeme oli näha tema imestust.

Kui mu päästja oli viiekümne meetri kaugusel, nägin, et mu isiklik neljarattaline monstrum jäi seisma. Ta isegi tagurdas mõned meetrid liiva ja männikäbide krabina saatel. Hetk hiljem ei olnud teda enam madalate männiokste taga näha.

Buss peatus minust kümmekonna meetri kaugusel. Sellest hüppas välja punase habeme ja pikkade juustega keskealine mees, kelle ühes käes oli papist kaanega kohvitops.

Ta liikus kiirel sammul minu poole. Jõudnud minust paari sammu kaugusele, sööstis mändide tagant välja hõbedane nool. Avasin suu, et habemikku hoiatada, kuid mu kurk oli kuiv ja sealt kostis ainult kähinat.

Mees lendas autolt saadud löögi mõjul umbes kolme meetri kõrgusele ja kukkus tee äärde. Hiljem sain teada, et tema surm oli silmapilkne.

Üks tema pruunidest kingadest kukkus minu kõrvale. Olin kuulnud, et inimesel, kes saab autolt löögi, tulevad jalanõud jalast ära. Nüüd sain selles ise veenduda.

Minu auto aga, ületades kitsast maanteeriba, ei suutnud end pidurdada ja sõitis üle madalate noorte mändide ja jäi kahe puutüve vahele kinni.

Kui ta hetk hiljem hakkas end peeglitükkide ja ustepleki ragina saatel vabastama, ei olnud mul enam mitte mingeid emotsioone. See öö oli mind tunnetest tühjaks pigistanud. Hirm, lootus ja rõõm olid nii kiiresti vaheldunud, et nüüd ei tundnud ma enam midagi. Hakkasin iseendale meenutama elektroonilist süsteemi, mille ainus eesmärk on ellu jääda.

Surusin hambad kokku ja roomasin habemiku bussi poole.

Ma ei vaadanud selja taha, kuulsin ainult raginat ja elektrimootori undamist.

Ronisin habemiku bussi. Õnneks oli ta juhipoolse ukse pärani lahti jätnud.

Olin juba poolenisti istmel, kui uks autolöögist sulgus ja jättis vahele mu vasaku jala.

Sel ajal, kui mina asfaldit kraapides bussini roomasin ja end selle kõrgele juhiistmele vinnasin, oli mu jälitaja end vabaks saanud.

Olin nüüd ukse vahel kinni. Nagu hiljem välja tuli, oli mu hüppeliiges purustatud.

Praegu, pool aastat hiljem, kõnnin ikka veel kepiga.

Mu aju pidas selles valus vastu kümmekond sekundit ja lõpuks lülitus välja. Enne, kui mu teadvus lõplikult kustus, kuulsin kaugusest sireenide undamist.

Ärkasin neli päeva hiljem. Arstid seletasid, et minu vigastused olid nii rasked ja verekaotus sedavõrd suur, et nad viisid mind kunstlikku koomasse.

Mul oli jalgades neliteist luumurdu, kolmanda astme põletus kahekümnel protsendil nahast, mitu lõike- ja torkehaava ning emotsionaalne kurnatus.

Tead, kogu see poole aasta pikkune taastumine ei ole üldse nii vaevarikas, kui see, et mind ei usu mitte keegi.

Kui ma räägin oma lugu, ilmub arstide näole kaastundlik-äraolev ilme. Seevastu politseiuurijate näole ilmuv ilme ütleb mulle: “Me teame, et sa valetad, ja sellepärast paneme su vangi!”

Politseinikud ei usu mind ja arvavad, et see kõik oli minu korraldatud.

Minu verest leiti jääke alkoholi ja kanepi tarvitamisest, mis on loogiline, sest öösel olin tulnud peolt.

Iga kord, kui ma oma lugu räägin, teeb uurija näo, nagu ta oleks sidruni alla neelanud.

Nad arvavad, et ma ise põletasin maha oma maja ja tekitasin omale jõhkrad põletushaavad, peatasin habemiku mikrobussi, ajasin ta oma autoga alla ja seejärel sõitsin tema bussiga otsa oma autole, jättes jala ukse vahele.

Mul on tunne, et nad ise ka ei usu, et kõik see tõepoolest juhtus. Nad usuvad pigem oma idiootset versiooni kui minu lugu.

Kuna ma ei tagane oma sõnadest ja räägin juhtunust ladusalt, paigutasid nad mind siia. Nüüd tegelevad minuga psühhiaatrid. Aga seda kõike tead sa isegi.

Kogu see lugu on ainulaadne ja õõvastav. Ma olen kindel, et puhtalt suure skandaali vältimiseks ei liiguta nad lillegi, et tõeni jõuda.

Kirjutan sulle kogu seda lugu, sest ma pean siit välja pääsema.

See, mis püüdis mind poole aasta eest tappa, on tagasi.

Kindlustus taastas mu auto ja see on mu üles leidnud.

Üleeile öösel sõitis see ise haigla juurde. Ta teab täpselt, kus ma asun.

Ta seisis mu palati akna taga ja lasi mulle otse aknasse kaugtulede valgust.

See elajas sõidab iseseisvalt ringi ja teeb, mida tahab.

Kuna mind ei usu absoluutselt mitte keegi, siis ma pean ise peatama selle õuduse.

Mu akna all on suur lumehang. Seega maandumine teiselt korruselt ei tohiks olla eriti ohtlik. Ma lähen välja ja teen selle koletise kahjutuks.

Praegugi seisab ta seal all ja ootab mind, tema tuled jõllitavad mind kutsuvalt.

Loodan, et me kohtume sinuga, vennas.

 

PS

Rõhutan veel kord, et mu vend oli alati terve mõistusega inimene.

Fakt on aga see, et ta sooritas põgenemise vaimuhaiglast.

Nagu ta lubas, hüppas ta aknast välja kõrgesse lumehange ja kadus teadmata suunas.

See juhtus kaks nädalat tagasi ja siiani ei ole temast muud märki peale suure augu lumes.

Ma loodan, et teie kogemus ja professionaalsus aitavad mul ja teistel pereliikmetel jõuda arusaamani, kas selle kirja kirjutas terve mõistusega inimene.

Reaktori tööle saab kaasa aidata igaüks! Saada oma jutt, artikkel, arvustus, uudisvihje, arvamus või muu kaastöö toimetuse aadressile toimetus@ulmeajakiri.ee.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0628)