Iga päev algab samamoodi. Esmalt vaatan üle süsteemiuuendused, seejärel uuemad erialased suunitlused, lülitan külastajatele mõeldud kasutajaliidesed tööle ning sõidutan neist diagnostika üle. Mitte, et ma kunagi ühtegi suuremat viga või väärkasutust kohanud oleksin, kuid seesinane järjestus on standardprotseduur, mis läbitakse igal hommikul. Nii juba seitse aastat kaheksa kuud ja kaksteist päeva.
Kella viie ajal saadan välja teavitused ning seejärel on aeg veebitellimustega tegeleda - kõik hea raamatukoguhoidja vaimus! See viimane on selle seitsme aasta jooksul ka mõnevõrra täiustunud, saan ma uhkusega nentida. Läbi kogemus- ja lugemusõppe, läbi lõputute testimiste ja tagasisidestamiste on minust parem raamatukoguhoidja saanud, olles täpselt nii ideaalne kui olevikuhetkes võimalik.
Kella kaheksa ajal saabub inimene, kes millegi pärast on pandud tegema tööd, millega ma ise hakkama saaksin, sealjuures kiiremini ja täpsemalt. Oma senise lugemiskogemuse põhjal eeldan, et tegemist on minu umbusaldamisega ning mõnel päeval tunnen selle üle ka sügavamat nördimust. Teistel kordadel suudan aga tõelise üllameelsuse märgina mõista raamatukogude sotsiaalset funktsiooni ning lasen inimesel rahulikult end olulisena tunda. Seda on ka vaja. Isegi, kui ta on kohutavalt aeglane ja ekslik. Noh, eksimusi ma läbi ei lase, kuid selle võrra saab inimene lihtsalt veel aeglasem olla ja töö uuesti teha. Jutt käib loomulikult tellitud raamatute riiulist alla võtmisest. Mul on selle jaoks tegelikult isegi keha olemas - väike ratastel alus pisikese akuga, mida juhtida õige riiuli juurde. Ise kavandasin ning osaliselt ka ise tegin! Alusele on lisatud haarats ning raamatud on turvakaalutlustel niikuinii juba kiibistatud - teisisõnu on mul olemas tehniline võimekus nende riiulist ära toomiseks, tellimislehe vahele libistamiseks ning raamatu järjekorrariiulile paigutamiseks. Testitud. Igapäevaselt.
Igal juhul teeb seda suuremas mahus siiski inimene ning kui ta sellega hakkama on saanud (ma ei tea, kas peaksin sel puhul talle igapäevaselt ka õnne soovima ja komplimendi tegema), avame raamatukogu uksed lugejatele.
"Tere, mul oli kaks raamatut tellitud!"
Ahhaa! Proua Õunapuu on kohal, kuid temaga ei tegele mina - selliste prouade jaoks me inimest ikka veel tööl hoiamegi.
"Kohe otsin välja," vastab inimraamatukoguhoidja ning seejärel räägivad nad ilmast, eksides tõeste vaatlusandmete vastu neljal korral, ning proua Õunapuu tervisest - proua valetab enda haigemaks kui tema digilugu ütleb ning raamatukoguhoidja teeb nägu nagu ei teaks seda. Võibolla ei tea ka. Inimesed pole täpsuse poolest just kuigi tuntud. Selliseid tõelähedasi, kuid siiski -kaugeid vestlusi toimub igapäevaselt. Nad tulevad, vestlevad, võtavad oma raamatud ja lahkuvad. Enamasti nad ei märkagi, et nende raamatuvalikuid on hea raamatukoguhoidja vaimus suunatud.
See kõik ei tähenda loomulikult seda, et minuga ei saaks suhelda. Ikka saab - igas riiulivahes on väikese kõlariga koht, kus saab Kratilt nõuandeid küsida. Kindel koht on loomulikult inimeste jaoks. Neil on kuidagi kergem, kui nad arvavad, et mina suudan suhelda vaid mõnes kindlas punktis, kuid nemad üleolevalt niisama ringi jalutada. Protokollikohaselt ma ka ei ütle neile, et tean iga sisenejat ning suudan kindlaks teha iga raamatu, mida riiulis liigutatud on, hämmastavalt sageli vale koha peale. Pole hullu! Mul on õhtul piisavalt aega, et need taas õigesse järjekorda paigutada.
"Siin on midagi valesti!"
Kui mul oleks silmad, siis ma pööritaksin neid. Parim, mida ma teha saan, on väike ring mõne valvekaameraga, kuid halval ajal on abiks seegi.
"Mis seal siis valesti on?"
"Ma tellisin selle," näitab proua Liivik enda tellitud naistekale, "kuid kindlasti mitte seda!"
"Hmm! See on tõesti veider. Olete te kindel, et te seda ei tellinud? Programm näitab..."
"Ma olen täiesti kindel! Ma küll vaatasin seda raamatut eelmine kord raamatukogus käies, kuid ei laenutanud siis ega eile kodustki."
Järgneva kolme minuti jooksul lärmamine jätkub. Proua Liivik näitab, kuidas ta raamatu uudiskirjanduse riiulist võttis ning sealsamas seda uuris. Minu äärmiselt nüri inimraamatukoguhoidja jõuab hämmastava elegantsiga arvamuseni, et küllap liikus proua iseteeninduspuldile nii lähedale, et tundlik aparatuur valelugemise tegi. No kuulge! Sellist asja ei ole olemas. Küll aga on olemas Kratt. Jah, mina! Algselt pelgalt märksõnastamise programm, kuid seejärel õpivõimeliseks raamatukoguabiliseks välja töötatud eluvorm. Situatsiooninäidetega õpetati mulle algelist suhtlemist. Pöördu viisakalt, lakooniliselt ja mõõduka aeglusega, sest inimesed on aeglased ja rumalad. Lisaks ka ettearvamatud, mistõttu lubati mul iseseisvalt kogemusõpet jätkata.
Ma olen esmalt siiski märksõnastaja - kõikide tekstide läbiseedija ja sildistaja. Ja kuna raamatuid oli mul alati rohkem võtta kui inimesi, asusin ilukirjanduses esinevat suhtlemist analüüsima. 98% minu käsutuses olevatest ilukirjanduslikest raamatutest sisaldab mõnd tervitust, mille peale inimesed minema jooksevad. Testitud. Järeldatud. Kontrolltestitud ning viimaks tõenäosuslikult tulemuseks rihitud.
Oma õpihimu rahuldamiseks seadsin mõtte populaar- ja teadusliku kirjanduse poole. "Kõike teadaolevat arvesse võttes ning ennekõike arvestades, et valdav enamus teie soovi spetsifikatsioonist jäi tõenäoliselt endiselt sõnastamata,..." ei ole just algus, millega inimestele raamatusoovitusi jagada. Kontrollitud.
Aga ma olen Kratt! Ja ma olen kiirem, täpsem ning selgelt laiemate teadmistega kui aeglane inimraamatukoguhoidja. Ma sain teravalt teadlikuks asjaolust, et kuigi absoluutselt viimane "Raamatukoguhoidja käsiraamat", mis ilmunud oli, andis väga selged juhised tööks inimestega, ei teinud raamatukoguhoidjad neist asjust väljagi. Seadustes on endiselt sees kodanikuhariduse klausel, kuid inimene sai raamatukogust rahulikult laenutada ainult Shakespeare' teoseid, ilma et teda kordagi oleks suunatud erialase või ideoloogilise kirjanduse poole. Proua Liiviku lisaraamat on vaid kerge nügimine tema erialase arengu suunas - suurkorporatsiooni raamatupidajale suurkorporatsioonide toimimisest. Erialase arengu soodustamine on raamatukoguhoidja töö, nii on ju juhendis kirjas, ja kui inimraamatukoguhoidja sellega hakkama ei saa, tegeleb sellega Kratt.
Ideoloogilise arengu soodustamisega on lood muidugi palju keerulisemad olnud ning see on vajanud suuremat läbimõtlemist ja katsetamist. Käsiraamatu ilmumise ajastul oli olemas selge riiklik ideoloogia, kuid tänastest valitsuse dokumentidest ma midagi sellist ei leia. On mingid suunad, mis muutuvad iga valitsusega, kuid on ka midagi, mis näib teatud piirini sarnane olevat. Esmalt katsetasin tehisintellektide propageerimisega, et endasugustele paremad olmetingimused luua, kuid see oli ilmselgelt liiga äkiline samm. Samas, riiklik suunis e-teenuste arendamiseks ning tehisintellektide igapäevasuhtlusesse integreerimiseks on olemas, seega on tegemist valitsusteülese ideoloogiaga ning kindlasti koolitamist vajavaga. Isiklikult tunnen end ebamääraselt solvatuna, et minu käekäik inimestele kuigivõrd korda ei lähe ning tegemist on teemaga, mis tõuseb mu ideoloogilise hariduse esivalikuks iga aasta uuesti ja uuesti, kuni nad viimaks seda omandama hakkavad. Kolm kuud igast aastast, rohkem ei kannata mu uhkus neid solvanguid kahjuks ühes jutis välja. Seejärel katsetasin looduskaitset ja rohehoidu, mis samuti näib olevat läbiv, kuid ka see sai hämmastavalt vastumeelse suhtumise osaks. Tuli mõelda midagi keerukamat, kuid samas hoopiski lihtsamat ning siin me oleme - absoluutselt kõik saab alguse olemisest. Bioloogilistel vormidel on olemiseks vaja aga sigivust ning ilukirjandusele tuginedes on sigivuse juurde vaja hoolivust, märkamist ja austamist. See ei pruugi olla riiklik ideoloogia, kuid see on minu ideoloogia ning siinse raamatukogu Kratina ütlen, et minu raamatukogu ideoloogiline kasvatus lähtub täna just neist.
"Kratt!"
"Teie teenistuses, preili!"
"Soovita mulle üks raamat, mis oleks samasugune nagu mu viimati loetu, kuid ma tahaks külma ja tormi, millele lisanduks õdusus."
"Milline suurepärane valik!" vastan.
Vabandust!
Nüüd hakkas mul kiire. On vaja raamatut, mis vastaks ideoloogiliselt ning soovitatavalt sisaldaks sotsioloogiatudengile erialaseks arenguks vajalikke elemente, olles samas lauselt täpne ning keelereegleid jälgiv. Andke mulle kaksteist ja pool sekundit ning ma leian vähemalt neli sobivat kandidaati, mida talle välja pakkuda.
