Ma teinekord öösiti, siis kui midagi muud enam ei jaksa, aga magama minna veel ei taha, et siis öösiti ma guugeldan. Teen internetis mõtestatud ja mõtestamata otsinguid. Mõtestatud otsingud on siis mingid vanad mõtted-mälestused, mida vaja kontrollida ning mõtestamata on sellised uitmõtted, millest saab mõni otsing. Kuna ulme ja eriti bibliograafia mul pidevalt peas, siis on ka otsingutel pea alati ulmeline mekk küljes.


Raadioulme ajalugu sai 13 aastat pikem

Ausaltöelda, ei mäleta, mida ma Digaris otsisin, aga kuidagi jõudsin ma ennesõjaaegse raadiokavani, kus oli kirjas, et 17. augustil 1939, kell 21.35 on raadioeetris Pidu pahandusega, Juhan Jaiki fantastiline novell kogust Võrumaa jutud II. Loeb Ruut Tarmo.

jyrka pilt

Noh, et suvel Estconi ettekandes ja selleteemalises artiklis „Raadioulme Eestis“ väitsin ma: „Olles pisut lapanud esimese vabariigi aegseid raadiokavu, sai selgeks, et suure tõenäosusega ulmet sel ajal raadios ette ei loetud, pigem olid eetris kontserdiülekanded ja uudised.“

Ja nüüd siis selgus, et loeti ikka küll. Iseküsimus, kui palju seda seal oli, aga võib kindel olla, et ülalmainitud Juhan Jaigi jutt polnud ainus. Selline ainulaadsus oleks juba paras absurd.

 

Maardlate osakonna inspektor

Mõnikord tuleb mul aga midagi meelde ja siis ma otsinguga kontrollin, kas ma mäletan õigesti? Näiteks oli mul meeles, et „„Loomingu“ Raamatukogus“ ilmunud Ilja Varšavski ulmeloo puhul justkui põhjendati, miks eestikeelne pealkiri on „Veel üks lask“...

Ja nädalalehe „Sirp ja Vasar“ 1986. aasta 10. jaanuari numbrist ma leidsingi artikli, kus „„Loomingu“ Raamatukogu“ tolleaegne peatoimetaja Agu Sisask vastab kuhjunud küsimustele. Üks küsimus oli, et miks ilmuvad LR-i väljaanded muudetud pealkirja all?

Agu Sisask vastas: „/.../ Kuna teose pealkiri sageli tema sisust ligilähedastki ettekujutust ei loo või mõtte hoopiski valedele radadele juhib, praktiseeritakse pealkirjade muutmist kogu maailmas. Mõningatel puhkudel on seda teinud ka LR, mis ei tähenda sugugi, nagu oleks see reegliks kujunenud. Toon näite. Kes oleks pealkirja „Maardlate osakonna inspektor“ järgi osanud otsustada, et tegemist on J. Varšavski ulmelise tagataustaga kriminaalromaaniga. Teosest võetud lause „Veel üks lask“ aga vihjas konkreetselt, millega tegemist on. Teos osteti ära ja keegi pole seda praeguseni kahetsenud.“

(Igaks juhuks mainin, et autor on siiski I. Varšavski ja tegu pole romaaniga, isegi mitte lühiromaaniga, vaid pikema jutuga.)

 

Boris Kaburi kirjutamata(?) ulmenäidend

Sama ajalehe kõrvalleheküljel sain ma aga suisa ootamatu info osaliseks! Ajalehes oli lühiintervjuu Boris Kaburiga, kus mees rääkis eelkõige oma tõlgetest ning siis viimane küsimus oli omaloomingust ja Kabur ütles: „Ühe näidendi tahaksin veel kirjutada. See tuleks nagu „Ropski“ teaduslik-fantastilises žanris, ent täiskasvanuile. Mul ongi kujunenud nii, et tõlkimises tunnen huvi kõige kaugemate aegade vastu, oma loomingus võlub aga kõige kaasaegsem ja moodsam žanr – teaduslik fantastika.“

Kahjuks jäi see näidend vist siiski kirjutamata...

 

Vaat sellised öised guugeldamised oktoobris. Ei, neid oli rohkem, aga ülalesitatud kolm tundusid kõige olulisemad...

Reaktori tööle saab kaasa aidata igaüks! Saada oma jutt, artikkel, arvustus, uudisvihje, arvamus või muu kaastöö toimetuse aadressile toimetus@ulmeajakiri.ee.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0535)