Nii nagu vahetuvad aastaajad, annavad jaapanlased iga hooaeg uut animet välja. Pikaajalisest harjumusest olen võtnud eesmärgiks iga hooaja alguses vaadata ära kõigi veidigi lubavate animete esimesed episoodid. Kuna investeering on keskmiselt 26 minutit tükist, jõuab tempos 2-3 tükki õhtusöögi kõrvale parajalt järje peale, et terad sõkaldest eraldada.

Rõhutan siinkohal veidigi lubavaid - paljude puhul saab juba kolmerealisest tutvustusest aru, et tegu on teosega, mis üldse ei paelu ega hakkagi paeluma (üks selline paljulüpstud žanr on suvaliste nunnude waifudega mobiilimängude adaptsioonid, mis ikka väga harva on õnnestunud.) Exception jäi aga silma hoopis millegi muuga. Üldjuhul ma isegi ei vaevu kirjeldust lugema, kui MAL hinne on alla 6, aga antud anime köitis esimesest kuvapaugust, mis siis, et negatiivselt.

Haha, mis sõnnik see on? Playstation 2 helistas ja tahtis oma graafikat tagasi.

Häbitu B-kategooria filmide ja anime nautijana oli sellise jubeduse allalaadimine* ju lausa kohustuslik.

Algus:

Maa on muutunud elamiskõlbmatuks, seega proovib inimkond õnne kosmose vallutamisega. Esimene piiraja on, et FTL reisimine tapab kõik elava, ning meie misjonärid prinditakse sihtkohas uuesti. Ja siit algab põnevus - nimelt lajatab süsteemi kesktäht neid võimsa Loidega**, mis ajab bioprinteri segadusse ning tulemuseks on härra Misprint. Palju õnne, teil on nüüd koll laevas. Järgmised paar episoodi luurab koll varjudes, tapab ühe meeskonnaliikme (õnneks saab uuesti printida), esitatakse eksistentsiaalseid küsimusi ja filosoofilisi valikuid, avatakse tegelasi ja motiive jne. Tavaline värk.

Üldiselt on tegu kõige tavalisema mõrvamüsteeriumiga, mis on ulmekastmega üle valatud. Lihtsustatult lukus maja, kuus tegelast, laip ja verine nuga. Ja selle lihtsa ehituse peal sõidetakse peaaegu lõpuni välja. Ning veel täiesti edukalt - pinge püsis, dünaamikad olid paigas ja jube huvitav oli vaadata. Allpool, spoilerihoiatuse lipu järel lahkan ka anime teise poole keerdkäike, aga veel enne seda pean selgitama ka oma pealkirjavalikut.

Exception on sama hästi kui kirjutatud meie eesti ulmekirjanike poolt. Sellel on palju häid ideid, aga need on omavahel kokku seotud teibi ja traadiga. Ulmeosa on väga kõva - kosmose vallutamine, bioprintimine, mälu ja isiksuse salvestamine, paraterraforming jne. Aga kõikidel asjadel on üks konks küljes. Ei, konksud on väga vajalikud, aga need on ülimalt ühetasandilised. Võtame kohe loendina.

Meil on vaja, et tegelasi prinditaks - FTL tapab elusa.

Meil on kolli vaja - päike purskab õigel hetkel ja printer hakkab jukerdama.

Meil on vaja, et peategelased kolli kohe maha ei lööks - printer ei luba relvasid printida.

Meli on vaja, et tegelased roomaksid kanalisatsioonis - no paneme laeva alumisele korrusele  tellistest laotud võlvkaartega kanalisatsioonisüsteemi, mis siis et laeval on kokku 5 inimest.

Meil on vaja konflikti venitada ja uus küsimus tekitada - teeme nii, et üks tegelane ei ütle paari lausega, mis värk on vaid laseb kõigel eskaleeruda.

Meil on vaja tundeid ja diipi ja vennastumist - südamedaam suri ära ja nüüd on ainult mälestused!

Kõige esimesena torkas see silma küsimusega “printer ei luba relvasid printida” ning tegelased leppisid sellega koheselt. “Printer, palun prindi mulle üks vintske kaigas. Nüüd prindi mulle jupp peenikest aga tugevat nööri.” ja ongi vibu olemas. Kui juba ühe korra oli selline “paneme loogikaaugule tüki teipi peale” lahendamine silma jäänud, siis tuli üsna kiiresti tõdemus, et seda lappimist on ikka üsna palju. On see laiskus? On see küündimatus? On see ükskõiksus? Ei oska mina sellele vastata, kuid millegipärast tekkis mul suur äratundmine ja sidestus eesti ulmega, kus liiga tihti mõeldakse samasuguseid lahendusi käigu pealt, et lugu edasi kestaks. Meelde tuleb Dr Tüli arvustus Mairi Lauriku “Süsteemile”:
“Osutub, et see väidetavalt ülimalt ohtlik linnaväline keskkond on oma ohtlikkuse osas ka rohkem nagu naljanumber, sest seal saab suurepäraselt hakkama vati sees kasvanud tupsuke, kes kasvatab endale kahe peenra peal aasta söögivarud (kuidas selle maailma põllumajandus printsiibis funktsioneerib, pole autorile muidugi ka eriti oluline) ning kodustab möödaminnes tassi piimaga mängleva kergusega kõigile teistele inimestele kohutavaks ohuks olevaid "hiiglaslikke kihvu" evivaid 20cm-se läbimõõduga lepatriinusid.”

Sul on vaja, et inimesed elaks linnades: linnast väljas on radioaktiivne põld ja tapjalepatriinud. Aga stoori edenemiseks on vaja, et peategelane läheks linnast välja: kapsad-porgandid-kaalikad maja taha kasvama ja tapjalepatriinule sorts piima. Lahendatud! 

SPOILERID KESKOSANI!

Et kuidas siis see anime progresseerub ja kulmineerub, kokkuvõte neile, kes on arvustuse lugemisega siiani jõudnud ja otsustanud, et nemad vaadata ei jõua, aga tahaks teada, mis siis seal tegelikult juhtus.

Tuleb välja, et Misprint ei olnudki üdini paha ja kuri, sest muidugi. Tahtis endale krüokambri ehitada ja oma edasise saatuse peale mõelda siis, kui ülejäänud inimesed kohale jõuavad. Selle käigus selgub aga, et laost on üks megapomm jalutama läinud, mis on siis see n-ö mõrvamüsteerium päris pikaks ajaks. Laevameeskond on veendunud, et Misprint varastas pommi ning hoiab neid nüüd kuni oma krüokambri ehituseni pantvangis.

SPOILERID: KES ON MÕRVAR?!

Hea krimiloo saab siis, kui pikkida vihjeid kohe alguses, ning avaldamise hetkel saab lugeja muheleda “vot! Kõik märgid ja vihjed näitasid tema peale, mina olen tark ja tabasin ära! Kaval! Nutikas! Autor ja mina mõlemad!” Exception ei ole siinkohal exception. Kuigi vahepeal serveeritakse punaseid heeringaid, on pommivargaks siiski kõige tüütum tegelane ja pidev moraalimajaks, ehk ökoveegan bioloog.

Aga lahendus ise on väga äge. Et laevale on smuugeldatud veel üks bioprinter, mis prindib põhiprinterist kiiremini, aga vigaselt, seega on tulemuseks kaks psühhopaatset Pattyt. Hõrk veiderdetail on veel Pattyde vaheline täiesti varjamatu armastus ja kirg. Suures osas on see lihtsalt väga kummaline, aga samas on selge vihje selle inimese egomaaniale - vihkab kogu inimkonda, on valmis paraterraformimise projekti hävitama ning seeläbi terve asurlaeva jagu inimesi surmale määrama, sest tal on õilsamad eesmärgid. Ning viha inimkonna vastu, kes reostasid Maa ära. Ja ta kiimleb enda teisikuga. Väga kummaline, aga samas kaootilise kompotina täiesti kokkusobiv.

SPOILERITE LÕPP.

Nagu ikka, ei õnnestu 4h jagu materjali ühte arvustusse kokku pressida. Pigem soovitan anime ette võtta ja kasvõi esimene osa ära vaadata. Eelnevalt lisasin allalaadimise juurde tärni, põhjusel et tegelikult on tegu järjekordse Netflixi animega, täiesti legaalselt vaadatav. Dublaaži pakuti vist inglise ja jaapani keeles, subtiitreid oli vähemalt kümnekonnas keeles.

Kõige lihtsam kokkuvõte oleks ikkagi, mis ma ka juba eelnevalt ütlesin - ulmekastmes mõrvamüsteerium. Mitte midagi uut, pigem äraproovitud lahendused üksteise järel, pluss siis üsna palju traati ja teipi.

Halb CGI on üks meie ajastu suur nuhtlus - see on odav, see on lihtne, seda saab kasvõi koduarvutis teha. Aga nagu öeldi ühes teiseski arvustuses - see veider disain ja madal eelarve andsid isegi oma stiili. See on omamoodi nostalgiline, jäljendab varanullindate madalaeelarvelisi ulmekaid, ning kui sulle need meeldisid, siis nii sisult kui vormilt peaks sulle ka Exception meeldima.

MyAnimeList: link
Treiler: Youtube

7,5/10
**meelega