Teate küll: ainult omad muljed ja lugemismõnu, sügavmõtteid otsitagu mujalt, jne. jne. jne.

Novembri esimese poole lugemismuljetust saab lugeda eelmise aasta novembri-Reaktorist.

Kõik, mis tookord öeldud sai, jääb kehtima ka uue raamatu puhul. Seepärast on teise raamatu kohta ka üsna keeruline midagi uut arvata. Kui esimest osa lugedes kummitas kuklas Kiviräha täistekst, mis tänaseks on klassikajuured alla ajanud ja koolikirjandusse betoneeritud, siis nüüd tantsivad lisaks silma ees mullu-novembrised ilvesed, kratid ja tondikesed.

Kokkuvõtvalt avaldub jätku-Rehepapis katsetuspõhise maailmavalemi “fuck around, find out” teine pool ja tegelasi hakkab järjest kätte saama sitt, mis esimeses osas hauduma sai pandud.

Sündmustik on justkui igituttav ja tavapärane. Ja ometi…

Meie maapealse maailma vedru on end jälle sinnamaale kerinud, et tegelased ning olukorrad, laksavad sama valusa äratundmisega, nagu teksti-Rehepapp kakskümmend aastat tagasi, pildiruutu vermituna aga veelgi võimsamalt.

Lõpupeatükk, nagu romaaniski pühendatud sulane Jaani vägitegudele, on poritoonides täisdüstoopia ilma ühegi valge või punase träpsuta. Lugeja osaks jääb väestatud töllaka laamendamist abitult pealt vaadata ja kuigi lugemise vahelt õue piiludes katab lumevaip praegu sitajunnid, püsib hinges kibemagus tõdemus, et karistamatu pröökaja võidukäik on just see portree mida ka meie rahvas suuremate sigaduste foonil endistviisi väärib - jälle kajab kõige kaugemale tussikrabajate ja seebisööjate hääl, ullikesed koogutavad vene keisri poole ja loodavad “jebijäinaste” eest hõberublasid, karistust kannavad ainult need, kelles leidub just parasjagu ausat meelt, et sigadustega, mida kõik ühtemoodi teevad, vahele jääda, õnneulma võib tunda ainult enne koidikut teki all …

See pole vist küll otseselt autorite tegu, aga graafilise Novembri lugemine kisub kohati üles “Ussisõnade” kaliibriga kaduva maailma ja hääbuva põlve melanhooliat.

Sama ootamatult kui omal ajal originaaltekstis lumemehe lüüriline tulek, mõjus nüüd kahkja lumevarju-sinise tooni lehekülgedele ilmumine.

Pööripäevani on aeg pikk ja lumevaip ei too mitte pääsemist ja ümbersündi, vaid sünnitab kõikjale nukrad poolvarjud. Piir selle maailma ja selle teise vahel on veel õhem kui esimeses raamatus ja kõiksugused lummutised kooserdavad lausa päevavalges ringi - iseasi muidugi, kui päevavalgeks seda novembrivinet üldse pidada saab.

Uusi tegelasi (peale paari tont-elaja) teises raamatus enam tutvustada ei ole, nii on täislehekülje-vaated nüüd põhiliselt pühendatud mõjukamatele sündmustele ja järelemõtlemist vajavatele hetkedele.

Tagakaas näitab teisel raamatul maamuna sisemist poolt. Vähemalt lõpeb lugemine teadmisega, et põrgus on hea ja soe!