Novembri esimese poole lugemismuljetust saab lugeda eelmise aasta novembri-Reaktorist.
Kokkuvõtvalt avaldub jätku-Rehepapis katsetuspõhise maailmavalemi “fuck around, find out” teine pool ja tegelasi hakkab järjest kätte saama sitt, mis esimeses osas hauduma sai pandud.
Meie maapealse maailma vedru on end jälle sinnamaale kerinud, et tegelased ning olukorrad, laksavad sama valusa äratundmisega, nagu teksti-Rehepapp kakskümmend aastat tagasi, pildiruutu vermituna aga veelgi võimsamalt.
Lõpupeatükk, nagu romaaniski pühendatud sulane Jaani vägitegudele, on poritoonides täisdüstoopia ilma ühegi valge või punase träpsuta. Lugeja osaks jääb väestatud töllaka laamendamist abitult pealt vaadata ja kuigi lugemise vahelt õue piiludes katab lumevaip praegu sitajunnid, püsib hinges kibemagus tõdemus, et karistamatu pröökaja võidukäik on just see portree mida ka meie rahvas suuremate sigaduste foonil endistviisi väärib - jälle kajab kõige kaugemale tussikrabajate ja seebisööjate hääl, ullikesed koogutavad vene keisri poole ja loodavad “jebijäinaste” eest hõberublasid, karistust kannavad ainult need, kelles leidub just parasjagu ausat meelt, et sigadustega, mida kõik ühtemoodi teevad, vahele jääda, õnneulma võib tunda ainult enne koidikut teki all …
See pole vist küll otseselt autorite tegu, aga graafilise Novembri lugemine kisub kohati üles “Ussisõnade” kaliibriga kaduva maailma ja hääbuva põlve melanhooliat.
Sama ootamatult kui omal ajal originaaltekstis lumemehe lüüriline tulek, mõjus nüüd kahkja lumevarju-sinise tooni lehekülgedele ilmumine.
Pööripäevani on aeg pikk ja lumevaip ei too mitte pääsemist ja ümbersündi, vaid sünnitab kõikjale nukrad poolvarjud. Piir selle maailma ja selle teise vahel on veel õhem kui esimeses raamatus ja kõiksugused lummutised kooserdavad lausa päevavalges ringi - iseasi muidugi, kui päevavalgeks seda novembrivinet üldse pidada saab.