Terve öö müristas kõuejumal Tor taevalaotuses, ratsutades tulisel kaarikul oinarakendi taga, keerutades oma võimast Mjölnirit pea kohal ning peletades isegi jäisepalgelise kuujumalanna rünkmustade pilvede varju, et see ei valgustaks vaenlaste jaoks tundmatut võitlustandrit. Purunematu haamer pritsis välguseid nooli, nagu oleks see vastaste turjade asemel langenud sepavasarana tulisele rauale, kärgatades seejuures kõrvulukustavalt. Pimestavad piksevardad rebisid mustava taevakupli kärisedes tükkideks, tõestades järjekordselt, et see oli valmistatud tihkest materjalist. Sel ööl ei saanud kõrvulukustava ja halvaendelise mürina saatel magada keegi – ei emarinna küljes rippuvad imikud ega õllemärjase habemega vanurid -, välja arvatud surnud, kes imetlesid metsikut taplust kõrge pilve veerel ja hõiskasid kõuekajana ergutushüüdeid oma võidukale tšempionile. Sel ööl ei saanud magada ka Gnud Elksson, kes täiendas hülgerasvaküünla valgel oma loodava kroonika lehekülgi kõige uskmatute saagadega, mis võisid sellist hävitavat vaatemängu seletada. Vahetult enne kuke esimest kiremist suigatas ta korraks, vajudes näoli värskelt kirjutatud ruuniridadele, et ärgata ehmatades, pool põske söevärviliste tindilärakatega kaetud. Isaslinnu kuri äratuskisa tundus talle läbi une kui kaelale langev timukakirves, mis eraldab ainsa hoobiga ta kiilaneva peanatukese kidura keha küljest.

Ta ajas enda piinatud kondid söögilaua tagant püsti. Istukil põõnamine oli ta ihuliikmed ära vaevanud, nagu oleks keegi neid une ajal kaikaga kloppinud. Ta toetus kätega räämas lauaplaadile, mille lõhkikuivanud pragudesse olid ammused toiduriismed kogunenud. Keset lauda istuv rott krõbistas segamatult pisikest leivakoorukest oma roosade esikäppade vahel ja põrnitses talle üksisilmi otsa. Gnud korjas lauale laotatud paberikontsud kokku, närilise teravate hammaste ulatusest eemale, keeras tulevase üriku ehitusmaterjalid ettevaatlikult rulli ja suskas tervenisti laia kuuevarukasse.

Ta seisis hämaras ruuminurgas, mitte kaugel kitsede köidikust, mille aiaplagude vahelt kostis summutatud mälumist. Ta pilutas silmi, et ta unesegune pilk küündiks viiekümne sammu kaugusele pikliku ruumi kaugema seinani, kuid sinnamaani polnud ainsamatki kahejalgset hingelist silmata. Tavapärastel hommikutel kihas avar ruum mängivate laste ja nende toimetavate vanemate sagimisest, kuid täna oli kõik nagu väljasurnud, jättes seinapragudes luusivatele rottidele ja nirkidele vaba voli. Gnud kratsis sügelevat tagumikku läbi veisenahksete pükste, mis olid pesemata praovahe tõttu naha külge kleepunud, haigutas veelkord sügavalt, heitis liikumatule rotile korralekutsuva pilgu ja siirdus välisukse juurde. Karge hommikuõhu pahvak põrkas talle näkku, kui ta kärisevate hingedega tammise ukse pärani lükkas ja majast välja astus. Kummuli pööratud laeva meenutav maja oli küljega mere poole ja ta silmas kohe kauget inimsumma, kes oli rannale kogunenud ja käratses isekeskis. Üle inimpeade nägi Gnud paksu uduviirgu, mis oli kaotanud kitsa silmapiiri halli mere ja sinise taeva vahel, värvides kõik eristamatult valgeks. Nii paksu udu oli Gnud siinkandis sageli kohanud ja pidas inimeste kestel levivat elevust öise äikesetormi süüks, millel võis olla nendesuguste paganausku inimeste jaoks hommikuse udu tekkeks iselaadne tähendus.

Udu kleepis end vee külge terveks päevaks ja ei kadunud ka õhtu hakul, häirides saareküla tegemisi märgatavalt. Selleks ajaks oli juba kindlaks tehtud, et udu oli terve saare enda kägistavasse haardesse võtnud.

Kütid, kes lootsid laevadega välja saata oma hinnalised karusnahad, et neid vahetada mere taga mandril soola ja vürtside vastu, käisid läbematult liivaranda pidi edasi-tagasi, kuid neil ei õnnestunud isegi ähvardustega veenda laevakapteneid oma aluseid läbitungimatusse udusse saata. See põhjustas nõutust ka teistes külaelanikes, kes vajasid soola värske liha kuivatamiseks ja säilitamiseks ning vürtse raipehaisu varjamiseks. Sel päeval jäid tööta lihunikud, kelle juurde ei toonud karjapidajad nuumatud tapaloomi, kartes nende liha soolapuuduses roisku lasta. Löödud kalurid vaatasid igavlevalt udusesse kaugusesse, kuhu kogunesid prisked heeringaparved, kelle püüdmiseks tulnuks sel heldel aastaajal vaid võrk vette heita. Meremehed, kes vajasid orienteerumiseks silmsidet rannaga, olid ühtäkki jäänud ilma oma silmadest ja kõrvadest. Näis, et udusse ei julgenud lennata isegi merelinnud, kelle abil saanuks määrata ranniku suunda.

Külale, mille iga hingetõmme sõltus mere lahkusest, hakkas laskuma hirm. Nädalapäevade möödudes, kui olukord polnud kriipsugi muutunud, hakati otsima lepitust jumalatelt, kelle vihastamiseks oli külarahvas enda teadmata kindlasti midagi pühadusepõlglikku teinud.

Esimese hädaabinõuna kästi sekkuda maismaalt sõjaorjana toodud šamaanil, kellele tõotati vastutasuks vabadust. Kuid teadjamehe kivikesed ja luukillud olid udu vastu võimetud. Kuigi külas polnud vanemate asunike mäletamist mööda valatud inimnestet ohvriverena juba terveid põlvkondi, sai säärane komme nüüd taas au sisse tõstetud, kui kasutu usupetise kael aadrilaskmiseks avati. Kui ka sellest kasu polnud ja udu püsis kui takjas veepinna küljes, otsustati jällegi harjumuspäraste ohvritalituste kasuks, saates paadiga välja merele üksik isane kits, kelle küljeluudesse oli lõigatud veritsev haav. Otsustagu siis jumalad ise, kas nad võtavad pakutud anni vastu surnuna või elavana. Terve küla saatis lootusküllaste pilkudega haledalt mögisevat kitse, kui see pisikese paadikese pardal udu rüppe kadus ja viimaks hääletuna vakatas. Järgnevalt hommikult oodati parimat, kuid ka see osutus tulutuks lootuseks. Udu püsis sama jäärapäisena kui mõne jonnaka jumala kius.

Osa rahvast arvas, et see võis olla riukaliku Loki kätetöö, kes võitis sellel koletul öötaplusel ilmselt Tori juhatusel olnud jumalikud väed ning mattis kogu maailma mingiks veidra kättemaksu tähistamiseks uduvinesse. Ent mitte kõik ei olnud säärast meelt. Neil meeleheitlikel päevadel võis näha Gnud Elkssoni saatmas külavanem Bard Frorsoni, kui nad kahekesi mööda mereranda patseerisid ja aeg-ajalt kätega elavalt udu suunas vehkisid. Gnud oli külarahvale võõras kuju, kuid külavanem Bard näis hindavat võõra noormehe vaimuavarust ja silmateravust sedavõrd, et pakkus talle ulualust oma pere ja arvuka teenijaskonna kõrval. Gnud Põdrapoja varane elutee oli juhtinud teda oma rännakutel suure Mere kallastele, kuulsa Bütsantsiumi pealinna Konstantinoopoli, mida siinkandis tunti Suure Linna ehk Miklagardina. Seal veetis uudishimulik noormees mõned viljarikkad aastad kohalikes mungakloostrites iidseid tarkusi ja võõrast kirjakeelt õppides. Ta oli tutvunud kadunud Aleksandria raamatukogu säilinud ürikute ja teadjaraamatutega ning taipas maailmast rohkem, kui selles oleksid mõistnud pajatada kõik külaelanikud ja nende levitatud pärimused kokku. Elanikele tundus külavanema säärane omamehelikkus noorukese Gnudi suhtes vastumeelne, mis sellest, et tegu oli iidse Elkssoni soo viimase järelejäänud liikmega.

Müstiline udu erutas Gnudi piiritut kujutlusmeelt, muutes küla uudse mure lahendamise tema südameasjaks. Ta ei läbinud passida oma sule ja paksu kirjarulli seltsis enam hetkekski. Udu oli teinud ta püsimatuks. Nagu palavikus soigus ta ühtejärge erinevatest põhjustest, mis võisid küla säärase needusega koormata. Ta käis näpuga mõõtmas merevee jahedust ja nõrga tuule tugevust ning silmaga mõõtmas madalate lainete kõrgust ja läbitungimatu udu tihedust. Kuigi neil päevil püsis enamik külarahvast tegevusetult, lükates argitoimetused määramatusse tulevikku ja konutades hirmunult majahämaruses, olid Gnudi talitused ja tema asukoht sama ettearvatavad ja muutumatud nagu udulgi. Kaks vaenupoolt naaldusid teineteise poole kaljukindlalt vastakuti, udu laisalt lainetava vee kohal ja Gnud rannaliival, suur kivirahn istmiku all.

Sedasi külmal kivil kükitades silmas ta ühel hommikul kaht turjakat inimkuju seismas vee ja liiva piiril. Vahusegused lained üritasid tulutult nende varbaid nilpsida. Meretuul sakutas õrnalt rasvaseid juuksetuuste, kuid nende paksud põimikutesse punutud habemed püsisid liikumata – järelikult seisid nad vaikides, vahetamata omavahel sõnakestki. Ehmatusega taipas Gnud, et need mehed polnud sugugi küla lihtasunikud, vaid vikid, halastamatud mõrvarid ja röövlid, kes elasid saarel vaikiva kokkuleppe alusel külarahvaga mestis rahumeelses ühtsuses.

Ühes neist tundis Gnud ära Leif „Bjorn“ Magnusseni. Raske sõjakirves oli torgatud vartpidi tema vikerkaarevärviliselt kenitleva vöönööri vahele ja mees toetas oma hiiglaslikku kämmalt selle terasest peale. Leif ei olnud saanud oma karuse hüüdnime üldsegi mitte hiigelkasvu pärast, mis tegi ta oma kaaslasest ligi pea jagu pikemaks. Kuuldavasti oli Leif ihuüksinda ja üksnes selle võimsa kätepaariga, mille isa oli talle ihuseemnega pärandanud, maruse pruunkaru seljatanud. Et tühiseid suukaudseid kuulujutte maise kinnitusega toetada, kandis ta õlgadel enda kangelaslikkuse tõestamiseks jõukatsumises alla jäänud karu nahka ja ühel näopoolel jooksvat sügavat armi, mis jättis ta parema silmakoopa mustavalt tühjaks. Tema saatjaks oli ilmselt ei keegi muu kui Harald “Blod” Magnus, kelle verise liignime tähendus ei vajanud üksikasjalikku täpsustamist. Tegemist oli kohaliku sõjatare pealikuga, kes oli isiklikult tulnud olukorra läbipääsmatust hindama.

Külavanem Frorson oli heidutanud oma soosikut Gnudi hoidma eemale vikide sõjatarest ja selle asukate isepäistest tegevustest ja see pidev hoiatamine oli sügavale Gnudi meeltesse sööbinud. Seepärast lõi ta koheselt alalhoidlikult oma pilgu maha, kui tema silmad kohtusid korraga Leif Magnusseni ainsa silmaga. Südame põksudes ootas ta enda arvates piisava aja, et muutuda hiiglasliku viki jaoks ebahuvitavaks, ja tõstis pilgu vargsi liivaselt jalgealuselt, silmamaks kaugenevaid kogusid, kes olid ilmselt taibanud, et udu polnud loovutanud oma valdusi küünra jagugi võrreldes eilse ega üleeilsega.

Nagu igaöise mörina järgi oletada võis, oli küla piirile püstitatud ja jämeda puutaraga kindlustatud sõjatares otsustatud kulutada pealesunnitud jõudeelu magusa mõdu kulistamise ja ennastunustavate prassingutega, pühitsedes vanade roomlaste eeskujul Johannese ettekuulutuse sarnast maailmalõpu eelaimdust. Muretuna näivad vikid võisid küll endale lohutavate sõnade ja valuvaigistava joominguga sisendada, et pärast neid tulgu või veeuputus, kuid oli ilmselge, et nad seedisid kibedalt kaugeid kuuldusi, et üks saksi kuningas oli lähipäevil korraldamas oma tütrele priiskavat pulmapidu, kuhu oli oodata tähtsaid külalisi, kelle kaitseks sisemaale koondatud sõjasalgad jätsid järelevalveta rannaasulad, mis olid nagu peibutuseks seatud valmis rüüstamiseks ja vägistamiseks. Kerge sõjasaak ähvardas uduvines käest libiseda, sest vaatamata hulluljusele ei olnud vikid hullud. Udu oli nendegi saamahimu taltsutanud.

Sõjatares pesitses sajapealine jõuk sõjapealikutest ja sõjasulastest koos nende peredega. Üldiselt hoidsid külaelanikud, kes teenisid elatist loomakasvatuse ja kalanduse-küttimisega, ja sõdalasmehed, kes kogusid rikkuseid röövimise ja laastamisega ja sõjalise kaitse pakkumisega ümbruskonna ülikkonnale, omaette. Ometi olid nad üksteisega tihedalt seotud, varustades ühtesid eksootilise sõjasaagiga, mis oli kõrges hinnas igas vanuses ja soos rahumeelsete asunike seas, ning teisi oma käsitööoskusega, mis varustas sõdalasi nii sõjalaevade kui relvastusega. Lisaks kõigele hoidis hirmuäratava sõdalaskonna kohalolek naaberasulate pahatahtlikke kavatsusi külast eemal.

Kuid mitte kunagi polnud ükski varasem oht lähendanud rahumeelset külarahvast ja omaette hoidvaid vikisid sedavõrd, et mahitada neid jagatud mure lahendamisel üheskoos töötama. Sel hommikul harjumatult murelikke viki sõdalasi silmates tekkis noore Elkssoni pähe uljas plaan, millest ta vanale Frorsonile läbematult teavitas. Terve päev ja õhtu takkajärge kulus Gnudil tõrksa külavanema veenmiseks ja kui viimane lõpuks leebus, siis kindlasti mitte selle pärast, et ta oleks oma noore kaitsealusega ühel nõul olnud, vaid seepärast, et ta ei viitsinud enam visa noormehega vaielda. Kuivõrd ta tahtis lubada noormehel oma sõnade eest karistust kanda, soovis külavanema isalik pool noorukit halvemast säästa.

„Luba üksnes minul Verise Haraldiga rääkida,“ ütles Frorson pahuralt ja Gnud oli temaga viivitamatult päri. Lisades koheselt, et vaid juhul, kui külavanem võtab ta endaga läbirääkimistele sõjataresse kaasa.

Järgmisel päeval astusid noor ja vana mees inimkõrguse puittarandiku vahele, sisenedes läbi kaheosalise värava, mis oli enamjaolt külaelanikele takistamatult avatud. Seekord jälgisid kümned umbusklikud silmapaarid uustulnukate igat liigutust, sest sõjataresse oli juba eelnevalt saadetud sõnum, et külavanemal oli sõjapealik Haraldiga üks pakiline asjatoimetus. Mõlemad külalised istutati massiivse ja pika ühislaua ühte inimtühja serva ning omamehed võtsid istet nende vastu, kuhjates kahevahele erinevaid roogasid ja kanget imalat mõdu, mida tuli kohaliku kombe kohaselt külalislahkuse hindamiseks aplalt pruukida. Karske loomusega Frorson üritas küll kangest märjukesest eemale hoida, kuid tavasid tuli austada. Ta pidi koos noore Gnudiga enne paar toopi mõõtvate pilkude all suule kummuli keerama, kuni neid tunnistati omaks sedavõrd, et neid kuulda võtta.

Vaatamata mungalikule kasinusele oli Gnud tuttav Bütsantsi pillava köögiga, mis haises rohke küüslaugu ja sibula järele. Ta teadis, kuidas inimese seedimisele mõjub segiläbi magus ja vürtsine, kuid ta polnud veel elu seeski midagi uimastavat tarbinud. Meest villitud mõdu hakkas tema peal juba pärast esimesi neelatusi sootuks isevärki ja ettearvamatult toimima, sundides teda luksuma ja hirmuäratavat vastandumist vikidega kuidagi kerglasemalt hindama. Külavanem Frorson oli temast aga tunduvalt enam karastunud ja säilitas oma argliku loomuse ka pärast kahe jõutoobri tühjendamist.

“Rasked ajad meil on külas,” andis vanem Frorson ääriveeri ja luuleliselt teada oma saabumise põhjuse. Selle kinnituseks kostis teiselpool lauda heakskiitev mörin ja kõigil tuli taas vennalikult üks toop tühjendada. “Ei saa minna meie merele oma asjatoimetusi talitama ja ei saa meie lahkunud omaksed võõrsilt koju tagasi. Udu lahutab meid kui müür.”

Harald “Blod” Magnus mekutas seda kuuldes suud, mis moodustas sügava augu ta tihkes habemes. Muud ta ei kostnud.

Ammutatud vägijoogist julgust kogunud Gnud söandas viimaks pilguga tohutus sõjatares ringi rännata. Lauaveerele tema vastu olid kogunenud tõenäoliselt kõik võitlusvõimelised ja -ealised mehed. Aeg-ajalt ilmusid nende kaenlavangudesse lapsikud poisinäod, kõrvad kikkis ja silmad põlemas, nagu koopast välja kiikavad karihiired. Isade ja onude tähtsat jutuajamist oli põnev pealt kuulata. Neitsiohtu tütarlapsed ja küpsed naised koos nende vanaldaste emadega askeldasid kaugemal seinaääres, tegemata näiliselt meeste asjadest väljagi. Ent Gnud teadis, et selles tares kandsid paljud naised pükse ja nende sõnal oli kohati sama palju kaalu meeste sõjapidamises kui sõdalastel endilgi. Ilma naiste toetuseta sündis siin vaevalt midagi. Et Gnudi ja Frorsoni toodud sõnum oma eesmärki saavutaks, oli nende sõnadel tarvis kuidagi naiste kõrvadesse kostuda.

Joovastav mõdu tekitas kummalise kaja Gnudi kuuldud sõnadest, kuigi ta sai nende tähendusest suurepäraselt aru, mis sellest, et pisukese viivitusega. Külavanem tema kõrval rääkis endiselt edasi.

“Me arvame, et oleme jumalaid millegiga vihastanud. Me oleme toonud neile erinevaid armuande selle seletamatu viha lepitamiseks. Te teate ju küll, kui kiuslikud võivad jumalad vahest olla. Kuid alati on nad järele andnud, sest ilma surelike inimeste toeta ei jätkuks kauaks ka neid. Meie esivanemad on suutnud ohvriannukitega isegi vihma taevast alla tuua, mis sellest, et see oli püsinud seal mitmeid ja mitmeid päikesetõuse. Nüüd ei saa me aga jagu tühisest udust, mis hajub tavapäraselt päeva jooksul. Praegu võime me seda aga mõõta ühe inimese käe sõrmi ja jala varbaid kokku lugedes.”

Taas tehti üks mõduring. Nooruke Elksson tundis, kuidas ta ihuliikmed lähevad pehmeks nagu Jäämaa kuumades allikates vedeledes. Niisamuti läks pehmeks ka ta keel, mis oli senini hoidnud kõik vägisõnad kammitsas.

„Me oleme hakanud arvama, et meiega toimuv ei ole sootuks meie esiisade jumalate kius, vaid hoopis uue jumaluse kätetöö,“ jätkas Frorson enda kõrval konutava Gnudi poole kiigates. Polnud aru saada, kas ta otsis oma noorelt kaaslaselt julgustust või kartis ta, et viimane kukub mõduuimas näoli lauaplaadile. „Kõikjal meie ümber tunnustatakse ristirahva jumalapoja kannatusi ja palvetatakse isa, poja ja püha vaimu poole. Alles hiljuti püstitati üle mere mandrile pilbastest pühakoda nende palveriituste läbiviimiseks. Kõikjal langetatakse päid harduses uue taevase hingekäskija ees. Vaid meie küla on senini uutele tuultele vastu pidanud ja oma eluviisile ja ammustele uskumistele truuks jäänud.“

„Kas mitte selle sama jumaluse teener ei ole mitte sinu uus kannupoiss?“ tegi viimaks kõneks suu lahti karutapja Leif, põletades oma pooliku pilguga Gnudi, kes näis samasuguse kiirusega elavnevat nagu jää päikese käes sulades.

Kõik mõõtsid kidurat vibalikku külavanema kõrval, kelle luidrad sõrmed olid harjunud hoidma kerget linnusulge, mis raiusid koltunud paberile imelikke võõramaiseid kirjamärke, mitte ei talitsenud külma terast, mis eemaldas ihuliikmeid vastaste kehadelt. Ta isegi ei üritanud varjata oma kiilanevat pealage harvade juuksesalkudega, mis jättis tast nõrga ja äbariku mulje. Iga pöidlaküüne jagu pinda tema nõrgal kehal ja tagasihoidlikel rõivastel tundus mõnitavana sõdalastele, keda oli laua ümber kogunenud kolmekümne seitsme pea ringis.

Enne kui külavanem jõudis enda vabanduseks ja noore Gnudi väärikuse säästmiseks midagi kosta, venitas viimane üle huulte pika ja veniva häälitsuse, mis sarnanes lamba määgimisele. Ta maigutas oma suud pärani lõugadega ja tõmbas keelega üle kleepuvate huulte, mille kohal oli aimata õrna vuntsijumet.

„Ma olen oma lühikese elu vältel kuulnud ja lugenud juba liialt paljudest pühakutest ja jumalustest, et ennast ühegi nende teenriks pidada,“ rääkis noormees sõjasalga üllatuseks enda eest, vajamata suuvoodriks kedagi teist.

Viki meeste ilmetest võis välja lugeda, et nende usk enda jumalatesse oli kallutamatu. Kuigi lihtsameelne Elksson polnud õnneks ristiinimeste jumalat nende omadest kõrgemale asetanud, ei meeldinud neile kuuldu mitte üks põrm. Vaid tema julgus soojendas pisut nende jäist arvamust temast. Seejärel pöörati tähelepanu tagasi külavanemale, kes suutis oma saatjast paremini vägijooke taluda.

“Mida mu noor kaaslane soovib öelda,” üritas too Gnudi teravaid sõnu siluda, “on see, et tema arvates on see kõik ristijumala sepitsused ja me ei saa neid rahumeelselt ohvriannete või palvetega kõrvaldada, kui me ise ristiusku ei pöördu.“

Rahulolematu mõmin tõusis laetalade alla ja külavanem jätkas kiirustades, peljates, et tema sõnade mõttest jõutakse tegudega ette. „Kuna me ei kavatse seda loomulikult teha, siis peame ristijumala kiusu sõjarammuga murdma.”

“Ristirahvas räägib koletust peletisest, kes saabub maakettale lõppu tooma,” võttis sõnajärje taas omaalgatuslikult tagasi Gnud, sihtides oma tindise sõrmega tema vastas istuvaid vikimehi, kelles sünnitas noormehe jultumus vaevutajutavat lugupidamist. Sõjakad viki mehed olid harjunud temas nägema alalhoidlikku lambukest, kes ei söandanud möödakõndivatele loheseilajatele isegi silma vaadata. Nüüd oli aga joovastava märjukese ühine manustamine teda võõrustajatega võrdsustanud, lasknud väljuda sellel mehel, keda poisike oli senini põues vangistanud. Kuigi tal võisid olla mehised kerad pükstes, oli tal poisikese aru peas, sest ükski võõras ei lahkunud sõjatarest omal jalal pärast võõra usu jutuks toomist.

Gnudi sissejuhatusel oli mõju. Pisikesed kriimulised silmapaarid välkusid lauaserva taga ning nii mõnigi naine katkestas oma töö ja nihutas kõrva meeste salgale pisut lähemale. Saavutatud tähelepanu andis Gnudile hoogu juurde.

“See peletis ilmub ristirahva ette alati erineval kenitleval kujul. Ristijumala sohipojale ilmutas ta end meelitava maona, keelitades teda usust loobuma. Põrguvalla valitsejana tuntud söerd üritab ristirahva arvates alatasa inimsugu ja selle loojat omavahel tülli ajada, kuni saabub lõplik Harmagedoon, mille ajal ta võtab hirmuäratava lohemao kuju. See udu, mis püsib kui nõiakatla suits meie ranniku lähedal ja ähvardab meid tulevase talve saabudes nälga jätta, pole miski muu kui märk saabuvast viimsepäevast. Inimeste keskele on laskunud kohutav lohe, kelle tuline hingeõhk aurab maapinna lähistel nagu udu. Selle udu taga võiksime me leida pahategija, kelle pea maharaidumine lepitab ristijumala ja lükkab ilmalõppu veel tuhandeks inimpõlveks edasi. Selliseks eepiliseks vägilasteoks küla teiesuguseid sõjas karastunud tapamehi vajabki.”

Nähtavasti oli Gnud lisaks arule ka kehaosavuse kaotanud, sest enda julgusest uhkust kogununa tõstis ta võidukalt mõdukruusi enda pea kohale ja loksutas üle ääre vahuse tordi, mis maandus vesise plärtsuga täpselt tema pealael. Joomauimas ta isegi ei märganud oma eksitust, vaid kissitas kibeda joogi käes oma silmi, toobrit endiselt pea kohal hoides.

Pingeline vaikus kestis vaid viivu. Siis rõkkas terve tare võimsast naerukoorist, mis ähvardas katuse pealt lennutada. Sõjatare kirjutamata reegel ei lubanud joomaste sõnade pärast kakelda, sest mõdu lähendab, mitte ei kaugenda mehi. Siin oli patt joobnu lälinat tõeseks pidada, kui just juttu ei tulnud usust, mis oli ennegi tervet maailma omavahel tülli ajanud.

Külavanem oli hirmust kange ja paugupealt kaine. Teda ei julgustanud vikide naer, sest need tulised mehed olid tuntud oma äkiliste meelemuutuste poolest.

Sõjapealik Haraldit seevastu ei kõigutanud noore mehe joobnu uljus vähimalgi moel. Ta põrnitses vaikides Gnudit, kelle ramm andis lõpuks järele ja sundis teda rasket toobrit kolksatuse saatel enda ette lauale langetama.

“Sa kõneled laste unejutte täisealistele sõdalastele, poiss.” Pealik rõhutas iseäranis sõna “poiss”, mis tema arvates jäigi eristama tavalisi püksikandjaid tõelistest meestest. Gnudi pikkade mantlihõlmade alt ei paistnud väljagi, kas ta kandis pükse või hoopis eidetanu. “Minu esiisad on kõik maapinnal ja vetesügavustes luusivad sigitised maha tapnud. Neist on jäänud järele vaid suust suhu kantud mälestus, vastasel juhul oleksin mina või keegi nendest hatustest meestest juba oma pikkadel meresõidureisidel vähemalt ühte kohanud. Ei, eideloba jutustad mulle, poiss! Parem skriba nendest väljamõeldistest oma tohlatükkidele, kui tuled siia kotta meie meeli mürgitama.”

Gnud vaatas talle otse silma sisse. Ta hakkas lõplikult purju jääma ja suutis hädavaevu sõnu sirgesse ritta seada. “Ma võin kõigi oma paberite peale kihla vedada, et kõiki ilmapeletisi su silmad näinud pole.“ Ta vehkis sõrmega torkivalt Haraldi poole. „Sa oled võibolla kuulnud mustal mandril elavatest karvututest ratsudest, kes suudavad oma toruks veninud ninaga inimese nagu oksarao pooleks murda. Hirmus väepealik Hannipal peletas nendega lausa võitmatuid roomlasi. Ma kahtlen, kas sa oled säärast elukat isiklikult näinud. Su rüüsteretked võivad ulatuda küll Heraklese sammasteni, kuid nende taha jäävate läänepoolsetele meredele pole sa veel jõudnud. Kuidas saad sa siis nii kindel olla, et tead kõike selle ilma asjust, kui sa oled vaid küünemusta jagu kunagise Rooma valdusest näinud!”

Kaaslase jultumusest kohkunud külavanem soovis juba midagi lepituseks lausuda, enne kui nad mõlemad kui takutuustid uksest välja heidetakse, kuid Harald katkestas teda käeviipega, andes mõista, et see sõnavahetus oli vaid tema ja noore Elkssoni pärusmaa.

“Ristirahva uskumused mind ei huvita. Nende peletised jäävad Juudamaale, mis asub kusagil kaugel lõunas. Siia meiekanti ei eksi ükski lõunamaine lohedraakon, kes võiks meie jäistes vetes ära külmuda. Ristirahva maailmalõpp toob hukatust vaid neile endile. Meie Odin ei loovuta oma kantsi iialgi ja võidutseb Ragnarökis siis, kui selleks õige aeg saabub.”

“Vaata enda ümber ringi!” röögatas omaenese vaprusest joobunud Elksson vastuseks, nii et mõni viki meestest asetas käe vaistlikult noapidemele. “Ristiusk levib kulutulena ja jõuab siia külla veel enne, kui sina või mina oma loomulikku surma sureme. Ma olen näinud kõige visamaidki valitsejaid oma pead ristile langetamas.” Siis muutis purjus Elkson oma tooni leplikumaks. “Pealegi olen ma erinevatest ürikutest ja pühakirjadest lugenud, et viimsepäevalahingut, mida meie põhjarahvana tunneme Ragnaröki nime all, tuntakse ristiinimeste kestel Harmagedoonina. Viimases ristavad oma piigid ristirahvas ja paganad nagu meie, kes on suutnud vastu panna ristiusu ahvatlustele. Kui peaks tõepoolest viimaks puhkema ristirahva pühakirjas ettekuulutatud Harmagedoon, siis heidetakse kohutavas tapluses meiesugused paganad põrmu. Selle ärahoidmiseks peame me end vabastama põrgulisest, kes meelitab meid ristirahvaga taplema. Selles viimses sõjas peaks hukkuma meie sugu. Meie võimuses on see kole ettekuulutus kas edasi lükata või sootuks olematuks muuta. Me peame selle tuldhingava lohemao tapma ja selleks on suutelised vaid sinu mehed, Harald, keda kutsutakse ka Veriseks.”

Üleüldiseks jahmatuseks Harald vaikis. Tema muutumatust ilmest oli võimatu välja lugeda, kas ta tundis end meelitatuna, et teda oli peetud vääriliseks olla paganarahva viimne päästja. Kõik vikid tundsid Haraldit sõdalasena, kes ei lase end mesikõnest eksitada.

Tekkinud vaikust otsustas ära kasutada Gustav Isekas, kes otsis igas ettevõtmises omakasu ja näis seda ka leidvat. “Sa poiss tahad meid hukatusse saata, pidades meid lolliks. Sellise udu sisse purjetamine on enesetapp, mis juhatab meie hinged vetevanema valdustesse, mitte Valhallasse, kus me oleme oma koha välja teeninud. Ehk oled sa mestis külavanemaga, kes ihkab meiesugustest naabritest vabaneda!”

Gnud võttis täiendavaks julgustuseks mehise sõõmu mõdu kellegi pooltühjast toobrist, mida oli tema ette kogunenud juba viie jagu, ning vastas: “Ma poleks iialgi arvanud, et vaprad viki mehed loobuvad kuulsusrikkast sõjakäigust, kartes meresügavusse ära uppuda.”

Mitu tera väljus samaaegselt tupest, sest talitsemata keel vormis äärepealt kõige koletumat solvangut, mida ükski viki ei võinud ilma verise kättemaksuta taluda. Oleks Gnudi lällutavast suust lipsanud kogemata välja kõige vihatum solvangusõna „argpüks“, poleks ükski kirjutatud ja kirjutamata seadus karistanud tema tapjat, õigustades hoopistükkis viimase teguviisi. Kuna Gnudi sõnade tähendust võis mitmeti tõlgendada, arvestades pikalt võõrsil viibinud nooruki vähest teadlikkust vikide kommetest, ei andnud Harald asjatuks verevalamiseks luba. Tema kivisest näoilmest järeldati, et polnud mõtet oma tera purupurjus kehkenpükside peal nüritada.

Ent tegelikkusetaju lõplikult vägijookidele kaotanud Gnud kavatses kõigile otsemaid tõestada, et seal ja praegu, kümnete sõjameeste ees seistes, pole tegu tühja ärpleja ja kiidukukega. Ta rebis oma hõlmad lahti, paljastades kondise rinnaesise ja röökis täiest kõrist lähima mõõka hoidva sõjardi poole. “Raiu oma tera siia kaitsetusse põue, Sten Kivipea! Siis saab minu surematu hing Valhallasse teiste vaprate sõdurite sekka, kes on seisnud oma sõna ja tahte eest kindlalt. Te võite arvata, et Valhalla on valla vaid nende jaoks, kes hukkuvad tapatandril relv käes võideldes, ent minu sõna on minu relv ja minu tapatander asub siin, sõjakojas, kus ma kutsun armutuid sõdalasi püha ettevõtmise nimel võitlema.”

Külavanem Frorson polnud sugugi nii kindel, et sealsamas vihaleaetud tapja käe läbi hukkudes satuks temagi Valhallasse, nagu sõdalasele kombeks. Ta oli valmis oma elu säästmise nimel kasvõi põlvili langema, ent Harald Verine oli juba oma otsuse teinud.

“Ma lahkun udusele merele kahekümne kõige armutuma tapja seltsis, kuid see läheb sulle, Bard Frorson, maksma su tütre süütuse, kelle sa vastutasuks mulle kingid. Ja sina, kirjateadlane, Elkssoni soo viimane pärija, tuled meiega kaasa, et oma sõnade eest oma eluga vastutada, nagu sa praegu kõigile lubad. Võibolla on tegu tõesti võõramaise koletisega, kelle kohta on sinul rohkem teadmisi kui kellelgi meist. Neist teadmistest võib meil kasu tulla ja ma ei kavatse võitlusesse söösta, tundmata oma vastast.”

Küla maksis samuti kallilt oma vanema abipalve täitmise eest. Tõrvaaukudes aeti männipuud põlema, et katta tulise veekindla tõrvakihiga viki meeste kõige uhkema loheratsu plangud. Täkitud kilbilauad vahetati uute lihvitute vastu. Kirved ja odad said endale uued varred, nürid mõõgaterad ja kirvesilmad uue lihvi. Mõrsjaks pakutud külavanema tütar Astrid kinkis Haraldile isiklikult kopranahast õlakud, mis muutsid niigi koguka mehe veelgi turjakamaks. Soolaheeringa ja soolasingi tünnid asetati laeva istmeridade vahele; kõverad aerud asendati sirgetega, kriuksuvad õlitati hülgerasvaga; kirkavärvilised kilbid kinnitati reelingutele igale sõjamehele kaitseks kurja peletise tulise hingeõhu eest; möödunud sõjakäigust rebenenud puri nõeluti kuivatatud hülgesoolikatest punutud paeltega kokku ja merelohepäine alus oligi külarahva ühise pingutuse tulemusena väljasõiduks valmis.

Karmid viki mehed läbisid rituaalse puhastuskäigu enne sõjakäigule asumist, mis võis mõne – kui mitte kõigi - jaoks jääda viimaseks. See lähendas neid üksteisele, kinnistades katkematut vennalikku sidet, mida ei lahutanud isegi lahkumine Valhallasse. Mehed sugesid teineteise juukseid ja pikki habemeid kalaluudest kammidega ja punusid peenikestesse patsidesse. Laubale ulatuvad juuksed pügati traditsiooniliselt lühemaks, et vastane ei saaks võitlusmöllus neist haarata, kuid kuklasalgud jäeti pikaks, et nad kaitseksid kaela külma meretuule eest. Igaüks sai laubale, silmade vahele, ja ülamokale pöidlasuuruse veretäpi, mille oli sinna surunud parim sõber – nägemise teravdamiseks ja haistmise ergutamiseks. Viki naised kantseldasid meeste toimingutest sõltumatult omaette edasi, kuigi kõigi mõtted olid lahkuvate sõdalaste juures. Poisikesed kiikasid sõjatare uksepilu vahelt suurte meeste toiminguid, uudishimulikud näod üksteise kohal.

Närviline Gnud, kes tundis end kui saatanliku kavalusega sõjameeste poolt lõksu veetuna, tuiutas valvsate viki meeste pilkude all sihitult ringi. Ta lonkis nende pikk-kojast mööda ja piilus üle laste peade selle sisemusse. Temani kostus vaid meeste pilkav lora, millega nad üritasid üksteise meelt üleval hoida. Eelmisel päeval pruugitud mõdu tegi talle samamoodi haiget kui selle mõju küüsis väljaöeldud sõnad. Kuitahes süvenenult ta ka oma valutava peaga ei mõtelnud, ei suutnud ta ikkagi välja mõelda, miks oli ta hüljanud külavanemaga algselt kokku lepitud plaani paluda vikidel näidata külarahvale eeskuju, seilates oma lohelaevaga uljalt udusse, kinnitamaks ka kõige kartlikumale kaupmehele ja kalurile, et piirav udu tekitas meresõitmisel küll arvestatavat ebamugavust, kuid kindlasti mitte ohtu nende turvalisusele. Miks oli ta küll kokku luuletanud jutu ristirahva pühakirjast tuntud koletisest, kelle olemasolusse ta ei uskunudki! Joobnud sõnad olid tema suust omatahtsi välja lipsanud ja hakanud elama oma isepäist elu. Ehk oli ta märganud vikide pilkudes kahtlust nende palve rahuldamisega kaasneva kasulikkuse pärast. Mõistagi ei oleks ükski täisvereline viki olnud nõus vabatahtlikult oma elu mingi küla nimel kaalule panema, saamata midagi vastutasuks. Ehk lootis Gnud peibutada vikisid udu rüpes peituva varanduse või kuulsusega, mis kaasneb koletise tapmisega. Sellisest võimalusest oleks unistanud iga viki, kes tahtis oma nime kangelaseepostesse jäädvustada. Aga võibolla soovis Gnud oma praalimisega hoopis jõhkratele vikidele muljet avaldada! Või hirmu naha alla uuristada. Näidata neile, et tema ei raisanud oma eluaastaid tarkades raamatutes tuhnides tühja, teades palju rohkem maailma asjust kui nemad. Et vaatamata ihulisele allajäämisele ületab ta neid kordades vaimutarkuses. Oh edevus, ole sa maapõhja neetud! Helheim sind võtku, vandus ta põrgu valitsejannale mõeldes.

Teda ei lubatud põgenemise kartuses sõjataret ümbritseva tarastiku vahelt väljudagi. Ta väljapääsu tõkestasid kaks ristatud odakirvest niipea, kui ta raske südamega värava juurde tuiutas. Ilma vardjate sõnadetagi oli talle selge, et ta pidi jagama oma saatus lahkuvate vikidega. Tuikav pea ja eluohtliku olukorra väljapääsmatus kiskusid ta tuju morniks, mida mõned vikid üritasid sõbraliku parastamisega leevendada. Vaikimisi lootis ta udu ootamatule taandumisele, kuid üle tarapiirde piiludes polnud oodatud muutusest märkigi. Mis iganes varitses selle neetud udu sees, seda pidi tema nüüd esimeste seas omal nahal tunda saama.

Väljasõidu hommikul valgus terve küla niiskele kaldaribale, lainetes kergelt õõtsuva lohelaeva juurde. Ulf Himur pidi kaaslaste lõbuks kuulama oma naise, paksu ent tööka Helga, õpetussõnu, kuidas võõrsil teistest seelikukandjatest eemale hoida, nagu oleks ta mees siirdunud tavapärasele rüüsteretkele. See valmistas kurbust vaid Rune Libedale, kelle naine võttis Helgalt eeskuju ja esines omalt poolt tüütu lobaga kümnepealise lastekarja kantseldamisest ilma perepea abita. Kõigi teiste vikide naised, kaasa arvatud Trygve Kauni noor ja ihaldusväärselt ilus kaasa, olid teadlikud oma meeste liiderlikkuses, kuid hoidsid keeled puseriti hammaste taga, nagu olid nad toiminud kõigi varasemategi sõjakäikude eel. Nende mehed kõndisid vahedal noateral ja mõnikord oli raske aru saada, kummale poole nad parasjagu enne kukkumist kaldusid. Enne surmavalda purjetamist polnud mõtet nende keskendumist argiste muredega häirida. Kui laeva aerud sukelduvad esimest korda vette, unustavad lahkujad nagunii koheselt oma lapsed, söögipaja ja naised ning koondavad oma tähelepanu vaid sellele, mis jääb draakonipäise käilakuju ette. Keegi saatjatest ei nuta, keegi ei hala, keegi ei nuuksatagi. Viimane embus ja levitus, mis võivadki jääda viimaseks, on ainsaks lohutuseks mahajäänud peredele.

Seistes lohelaeva kõikuval pardal ja tundes selle kereplankudest imbuvat värske tõrva lehka, vaatles Gnud igatsevalt kindla maapinna suunas, kust temale ei lehvitanud keegi. Isegi külavanem vältis temaga süüdlaslikult pilguvahetust. Salamisi tõotas Gnud endale, et naaseb sellelt reisilt uuestisündinuna, veidi vihasemana ja kindlasti kogenenumana. Esimene kollektiivne aerutõmme kukutas ta äärepealt jalust ja ta istutas end vööri, inimpikkuse siukaela taha. Meeste omavaheline tögamine oli vaibunud ja keegi isegi ei muianud tema kohmakuse üle.

Kauge udumüür lähenes iga aerutõmbega. Tuulepuudusel oli puri ristmasti külge seotud, lootes vähemalt tagasiteel soodsale pärituulele. Mehed hingasid ühiselt ja häälekalt aerude tõstmise ja langetamise rütmis sisse ja välja, jättes mulje, nagu oleks lohelaev ise ellu ärganud ja puhkinud mööda vetevälja edasi. Mida sügavamale nad udu valda tungisid, seda kitsamaks muutus silmapiir, küündides lõpuks lausa käe sirutuse kaugusele.

Gnud vaatles ebaledes udu enda ees, kuid see püsis ühtemoodi tummine, reetmata selle varjus luusivaid koletisi ja hiiglasi. Kuigi sõudjad olid aerutamisse süvenenud, olid kõigi närvid pingul. Vaid ühest ebaharilikust helist – näiteks ettevaatamatust peeretusest või röhatusest - oleks piisanud, et kõik kui üks mees jalule kargaks ja oma tapakirved ja pikad mõõgad välja tõmbaks. Udu näis lisaks valgusele ka hääli neelavat. Aerude krudin ja vee loksumine kostusid summutatult, nagu oleks nende kõrval teine laev udu katte all liikunud.

Aeg venis piinarikkalt, pakkudes Gnudile võimalust korduvalt needa oma mõdust keelt, mis oli teda sellesse plindrisse tirinud. Ta polnud elu sees midagi raskemat kui kümnest paksust raamatust koosnevat virna käes hoidnud. Tema oli oma tulevikku näinud rahumeelse skribana, kes räägib läbi kirjakeele teiste meeste kangelaslikkusest. Vaevalt näeb tema vastane temas ohutut ullikest, keda eneselõbustuseks surmalöögist säästa. Maailm oli muutunud Gnudi jaoks korraga mõõtmatult ohtlikumaks, kui seda võis kirjakambri sisemusest näha või vanade ürikute vahendusel kogeda.

Ühel hetkel märkas Gnud muutust sissehingatava õhu koostises ja temperatuuris. Soe vastutuul hajutas õrna udu. Aerude nagin jäi harvemaks – sõudjad lükkasid oma vammuste hõlmad pärani. Aurune hingeõhk nende nägude eest kadus ja peatselt tõmbusid nende näod pingutuse ja palavuse koostoimel punaseks. Meresõidus võhiklik Gnud ei osanud aimatagi, kaugele nad olid rannikust jõudnud. Omaenese sisendatud hirm udus luusivate koletiste ees oli pikendanud aja kulgu. Ometi tundus millegi üleloomuliku kohalolek pisut varasena. Ta oleks hea meelega vältimatut edasi lükanud. Nüüd tundus see saabuvat.

Võõrad ennetabamatud lõhnad tungisid sõõrmetesse, ajades Gnudi köhima ja vikisid tema suunas vandesõnu sosistama, et teda vaikima sundida. Ta surus suu mõlema peopesaga kinni, ent läkastamine ei lakanud. Ehk oli selle põhjustajaks udus luusiva koletise hingeõhk, mis muutis õhu palavaks ja mõruks!

Kummalised hääled lõikasid läbi udumüüri, mis tundus muutuvat üha hõredamaks ja hõredamaks, vihjates udupiiri lähedusele. Veest tilkuvad aerud tõmmati sisse ja asetati istmeridade vahele. Laev libises rahunenud vee peal omasoodu edasi, nagu kantuna mingist nähtamatust hoovusest.

Esimesena märkas Ragnar Kondinärija midagi laeva kohal kõrgumas. Selle ähmased piirjooned püsisid liikumatud, nagu udus ootava libardi vari. Gnud libistas end vaistlikult vöörist eemale ja taganes selg ees, lootes sedasi hiilida laeva ahtrisse, võimsate vikide varju, kuid põrkas oma teekonnal millegi otsa. Üle õla kiigates nägi ta enda taga karmi ilmega Haraldit, kes hoidis pilku kõrgusesse küünitaval lummutisel ja küsis Gnudi poole vaatamata: „Noh tähetark, kas see on kristlaste peletis, kes udust auru välja ähib?“

Hirmust sõge Gnud oleks tahtnud küll edasi ahtri poole pressida, kuid sõjapealik seisis kui ületamatu müür ta teekonnal ees, andes mõista, et nende kõigi saatus oli omavahel läbisegi kokku punutud.

Gnud kissitas silmi lootuses, et see aitab tal selgemini näha. Kuid udu paljastas oma peibutist inimsilmadele vastumeelselt. Aeglaselt lõikusid suitsused piirjooned teravamaks, kuni hõrenevas udulooris joonistus välja midagi värdjalikku, tohutu inimkuju laadset. Gnud ei usaldanud oma silmi - ta tundis hirmunud inimeste kommet metsloomades ja surnud maailma asjades inimlikke tunnuseid näha. Aga see ei võinud olla hirm, mis moonutas tema silmanägemist. See ei saanud kohe kindlasti olla inimene, tema mäekõrguse kasvu tõttu, ega ka merest väljaküünitav kaljuserv, millega oleksid pidanud kõik kohalikud meremehed juba ammu tuttavad olema. See pidi kindlasti olema üks neist hiiglaslikest ürgpeletistest, kes peitusid senini inimeste keskel ja näitasid end vaid valitutele.

Udu sülitas nad välja sama kärmesti, nagu oli ennist alla kugistanud. Nii kummaline kui see ka Gnudile ei tundunud, paistis udu nüüd ohutumana, mille varjus ei ähvardanud teda miski. Tema esmane ja ainuke soov oli tagasi udu rüppe pugeda, mille sees nägid koletised teda sama kehvasti kui tema neid. Tema meelehärmiks libises laev terves pikkuses paksust uduseinast välja ja jätkas raugematu hooga liikumist.

„Tori vasak kera!“ vandus keegi poolsosinal, kui neile oli antud piisavalt aega, et varasema silmapette ulatust tunnistada. Tohutu kogu, mis näis udupiimas liialt pikk ja kleenuke, et püstise kaljurahnuga segamini ajada, vormus nende silme ees hiiglaslikuks kivisse tardunud naiseks, keda kattis rohekas vaseroostene vanarooma tooga, mis oli võõrmaiselt ümber ta keha mähitud, ulatudes kuni kõrge kividest laotud postamendini, millel too hiidnaine seisis. Ta kandis peas piikidega ääristatud krooni ning tema pilk oli kummastavalt kivine ja eemalolev, et tunduda saabunutele ähvardav. Üks tema kätest oli tõstetud kõrgele pea kohale, hoides midagi tõrvikulaadset peos, nagu oleks valmis seda lohelaeva suunas heitma. Esmases hämmelduses hoidsid vikid oma kehaliikmed ja häälepaelad vagusi, oodates ärksalt, et liikumatuks tardunud naisolevus ärkab korraga ellu ja sööstab neile kallale.

„Mis imeloom see on, poiss? Räägi!“ nõudis Gnudi selja taga kõrguv Harald, hoides noormeest oma tohutu kämbla raskuse all paigal.

Gnud maigutas mõned korrad avatud suuga enne, kui sai hääle tagasi.

„Miklagardis ei kohanud ma seitsme aasta jooksul kõrgemaid raidkujusid, kui selle naise põlved,“ pomises ta endamisi, põrnitsedes imestusest pärani silmadega imetabast nägemust.

„Kas see on hiiglaste kätetöö?“ pressis talle peale Harald, kes pidi viivitamatult uut olukorda hindama ja ei saanud meeste salga pealikuna endale tegevusetust lubada, vastutades iga sõjardi elu eest.

„See võib olla samasuguneinimkätega püstitatud kuju, mis seisis kunagi ammusel ajal grikkide saare sadamas. Selle harkis jalgade vahelt mahtusid mõistujuttude kohaselt isegi täispurjes laevad läbi sõitma. Tänaseks võib sellisest imest vaid vanadest ürikutest lugeda ja mina näen oma silmadega midagi säherdust küll esimest korda.“

„On see ristiinimeste jumalus?“

Gnud ei osanud teha muud kui pead raputada.

„Vot, poisid, see ongi see kristlaste hoor,“ nähvas irvhambana tuntud Ingvar Lõuapoolik, „kes heitis oma mehe selja taga kiimase jumalaga ühte ja lasi endale bastardist sohilapse taha teha.“ Ta rääkis kõmiseval häälel, mis tundus Gnudi jaoks küllalt vali, et äratada isegi uinunud naisekujusid ellu.

„Ma tahaks tema tanu alla kaeda,“ lisas Ulf Himur tagantpoolt. „See moor pidavat olema veel sünnitades neitsi.“ Marusena plahvatav naerukoor ehmatas Gnudi vähesedki juuksekarvad püsti.

„See ongi siis sinu tuldpurskav koletis?“ hüüatas Gnudile kõige lähemal istuv mees. „Millisest mulgust tal see suits küll pärit on!“

Vikimehi ei olnud raske naerma ajada, millest võis järeldada, et nad kõik olid elevil ja närvis ning püüdsid neid naiselikke nõrkusi oma kaaslaste eest muretu rõõmsameelsuse taha varjata.

„Näe, see ongi hiiglaste kants,“ lõpetas naerumürina rivis kõige esimese aerukäena istuv Bard Nolsson, osutades naisekujule vastassuunas.

Kõigi pilgud pöördusid üheskoos pahema parda suunas ja isegi kõige karastunumad vikid ei häbenenud imestushüüatusi, sest silmadele nähtu paistis pärinevat otsekui vanaisade kangelasmüütidest. Mõni rähmas isegi käeseljaga üle silmade, kutsudes neid väärpildi loomise pärast korrale.

Siinpool udu tähistas sombuse hommikupooliku kestmist nõrk päikesekuma ühtlaselt halli pilvekatte sees. Vasakult nähtav rannaviirg võis neist jääda umbkaudselt sama kaugele kui kodurandki, kust nad olid äsja lahkunud. Tühja rannaliiva asemel jooksis sirge ja kivine rannaviirg nii kaugele kui silm ulatus ja selle kohal kõrgusid uskumatult sihvakad majad, mis sarnanesid kodus tuntud pikk-kojadele. Vaid selle erinevusega, et need olid otsekui otsaseinale püsti tõstetud ja küünitasid end sedasi kõrgusse, pilvede poole. Seinad ja katused olid neil tikksirged, nagu oleks hiiglasest kiviraidur need siledaks lihvinud. Hallid pilved peegeldusid poleeritud seintel, jättes mulje, nagu oleks ehitusmaterjalina kasutatud tühipaljast õhku ja pilvi. Neid hiiglasekodasid kõrgus taevaveerele mitmekümne käe sõrmede jagu, kuid see tundus arusaadav, sest ühte majja pidi kindlasti mahtuma vaid üks hiiglaste perekond, kelle sarnaseid elas siin ilmselt sadakond.

Iidsed müüdid teadsid tõepoolest rääkida hiiglastest, jötunnidest, kellest põlvnesid kõik tuntud jumalad. Jötunnide lugu pajatas jumalate kehtestatud ebaõiglusest, kui viimased tapsid alghiiglase ja uputasid tema verega terve elava maailma. Üleilmne uputus pühkis äärepealt selle müstilise hiiglastesoo maa pealt minema ja ellujäänud pagendati pimedasse ilmanurka nimega Utgard. Neid samastati mõnikord hirmuäratavate trollidega, kes pistsid oma nina alatasa inimeste tegemistesse. Ometi ei kirjeldatud neid alati hiiglastena, vaid kas äärmiselt ilusate või inetutena.

Nagu oli näha viki meeste ilmetes ja kehahoiakus, leidsid nad kõik nendes kuuldustes endale sobiva tõe. Nad imetlesid aupaklikkusega käegakatsutavas kauguses kummitavat ilmutust, kuid nad polnud sugugi ühel meelel, kas uurida seda lähemalt või sõuda halvema vältimiseks tuldud teed tagasi. Gnud lootis, et temalt selle otsuse langetamisel nõu ei pärita, ent teda oma võimsate sõrmedega kammitsas hoidev sõjapealik Harald oli juba oma otsuse teinud. Harald oli maast-madalast jumalatest ja hiiglastest pajatatud kangelasmüütide najal üles kasvanud. Isegi kui ta polnud oma arvukatel rüüsteretkedel müütide õigsust tõestanud, kujutas ta vähemalt üht Üheksast Maailmast ette säärase kohana, kus ühest inimelust jääb väheseks kõigi sealsete imede tundmaõppimiseks. Ta oleks otsekui lootnud udu seest midagi sellist leida.

„Ei, see pole Utgard,“ ütles ta vastuseks meeste hämmingule. „See koht on liiga ere jumalate põlu alla kukutatud hiiglaste jaoks.“

„On see ehk siis Asgard, jumalate koda, kuhu me udust pimedana oleme eksinud?“ kostis keegi sekka. Korraga määrasid kartmatute meresõitjate asukohta erinevad teadmised mitteinimestest ja inimesele tundmatutest maailmadest, mitte taevakaarest võetud teesuunised. Enne kui Harald suutis lämmatada eidelikest tunnetest kannustatud mokalaada, pidi see veelgi hirmu ja hämmingut külvama.

„Kas oleme me ehk endalegi märkamatult surnud ja jõudnud Vallhalla väravatesse?“ kostis laevaahtrist.

See ärgitas mehi vaatama üksteist hindavalt. Mõni isegi kompas kätega oma ihuliikmeid, nagu otsides vastust sellele küsimusele, kuigi ükski neist ei osanud arvata, mis tunne oli olla surnud. Igatahes ei erinenud nende praegune enesetunne sellest, mis oli olnud kodunt väljudes. Ka nahk saatis näpistades valutorkeid kehasse, mis paistis elava ja hingavana.

Uudne areng tõmbas meeste tähelepanu enda kehadelt vetelaotusele, mida mööda lähenes neile miski imetabasel kiirusel, lahutades vöörivett kahte lehte ja mürisedes kui kuristikku langevad kivirahnud. Ligemale jõudes muutus see pisikesest täpikesest valgekõhuliseks kaluripaadiks, mis liikus edasi imeväel, vajamata selleks purjeid või aerusid. Mäslev vesi selle ahtris vahutas ja kobrutas, nagu tõukaks paati marune kalaparv. Paat küündis vaevalt veerandi lohelaeva pikkuseni, kuid ometi ületas see osavuses kõiki teisi vikidele tuntud vetealuseid. Läikiva kerega paadike tegi vaevata suure ja kiire ringi ümber vikide lohelaeva, saates kõrged lained nende poole ja pannes uhke sõjalaeva kõikuma kui hapra tohlakoore veelombis.

„Loki saadab meile meelepette!“ röögatas karune Leif Magnussen ja rebis kirve vöö vahelt. Koheselt olid kõik teisedki jalgadel, terariistad enesekaitseks paljastatud. Kuigi nende laev oli sobilik kiireks randumiseks ja lahkumiseks, et jätta nobeda üllatusrünnakuga vastastele vähe aega algsest paanikast toibumiseks ja vasturünnaku planeerimiseks, ei peljanud nad ära ka üht tõsist merelahingut. Nende tugevus seisnes ühtsuses, kus iga mees toimis kui keha üks osake, mis võimaldas Haraldil teha kärmeid otsuseid. Kuid nüüd tundis igaüks end kui näljasest hundist piiratud põdrapull, kes on teravate kihvade ja kiirete käpahoopide ees kaitsetu. Esmakordselt nende pika sõjatee jooksul olid jõuväljad nende kahjuks pöördunud.

Paadike jätkas oma pöörast ringtantsu, tulles iga järgneva ringiga üha lähemale, nagu üritades vikide valvsust uinutada. Vikide sitked lihased tõmbusid tapluse eelaimduses vibukeeltena pingule. Sõjariistade nahksed käepidemed vingusid kägistavates pihkudes.

„Ootame, mehed!“ taltsutas Harald sõnadega vikisid, kes olid pingul kui hüppevalmis kassid.

Paadike jõudis järgmise ringiga reelingust vaid kümne küünra kaugusele, mis oli piisav vahemaa, et visatud kirvega sihtmärki tabada. See möödus ahtrist ja vöörist nii lähedalt, et seda oleks võinud väljasirutatud käega lausa puudutada. Kuid võitlushimuliste meremeeste asemel ilmusid paadikese pardale neli verinoort kuju, keda näis sõdimine kõige vähem huvitavat. Nad olid riietatud pealaest jalatallani valgesse, käes hoidsid nad kummalisi piklikke anumaid, mis ei sarnanenud milleski relvadele, vaid joogianumatele, ja huilgasid äratabamata keeles, samal ajal vikide suunas lehvitades. Vikidega kohtumine valmistas neile üleüldist elevust, mida nad lapsiku siirusega välja näitasid, oskamata hinnata ohtu, mida suutis igaüks, kes silmas juba kaugel silmapiiril nelinurkset purje või vöörilohet lähenemas.

Pitsitus relva käepidemete ümber lõdvenes kui nõiaväel. Mõni neist elukutselistest tapjatest naeratas soojast vastuvõtust meelitatuna, mõni lehvitas ebakindlalt vastu, oskamata jaburast olukorrast kuidagi pädevamalt välja teha. Vikide kohmetus lõbustas muretuid noorukeid, kes pidanuks juba ammu suutma relva käidelda ja teadma, mida tähendab silmast-silma kohtumine hambuni relvastatud mereröövlitega. Hirmu asemel lagistasid nad kui joobnud naerda, tõstsid vedelikuga täidetud anumaid suudele ja lällasid midagi arusaamatus keeles. Mõned üksikud sõnad tundusid ligilähedaselt tuttavad läbikäimisest anglitega, kuid nende tähendus jäi kõrva teritavatele vikidele võõraks.

„Need pole hiiglased ega trollid,“ teatas Ulf Himur, keda näis eriliselt huvitavat üks plikaohtu näitsik paadikeses. Too võis olla Ulfi vanema tütre vanune, kuid sellega kõik sarnasused lõppesid. Kui Ulfi tütar oli otsesõnu isa suust kukkunud, säilitades kõik mehelikud näojooned ja kergelt kõõrdis silmad, siis see neiu siin oli õnnistatud tuules leekivate tulekarva juustega, säravate sõstrasilmadega ja kehaga, mille eest oleksid isegi kuningad nõus orjaturul ilmatumaid rahakukruid kergendama. Tütarlaps naeris laginal, tegi meeste üllatuseks ja isegi tülgastuseks oma veripunaste huultega siivutuid suudlusliigutusi, lehvitas neile oma käe ja kummuva rinnapartiiga ning huilgas kui armuhoos valküür üle vetevälja. Kõikide ehmatuseks kergitas ülisõbralik neidis särgiveere üles kuni õlgadeni, paljastades rinnad, mis sarnanesid varaküpsetele kahvatupõsksetele õunadele.

Rud Kalasilm, kes oli küll vapramate sõdalaste killast, kuid sellegipoolest lühinägelik kui mutt oma urus, pingutas meeleheitlikult, et näha laeva ümbritsevas hämus seda lummutist, mis mehi tema ümber tagaigatsevalt ahhetama ajas. Tema elas jäävas udus, mis jäi temast kaugemale kui kümne sammu, ja tema jaoks jäid mõistetamatuks need hirmujutud, mida sõjatares merele laskunud udust räägiti. Nüüd oleks ta aga teravate silmade eest kogu oma varanduse ära andnud, sest laeva ümber nähtu pani ka kõige jõhkramad sõjardid kui poisiklutid ohkima ja ähkima. Rud tunnetas, kuidas laev nende all kreeni vajus, kui kõik see meeskond parempoolse reelingu äärde koondus ja aluse ümber pöörata ähvardas.

 Temale jäidki kättesaamatuks need himurad mälukillud, mida vahedama pilguga vikid said sellest üürikesest kohtumisest enda omaks tunnistada, sest korraga ärkas paadikene valjema möiratusega uuesti ellu ja sööstis otsejoones udumüüri sisse, umbes samas kohas, kust lohelaev oli mõned hetked tagasi väljunud. Lohelaeva pardal võttis maad vaikus. Elunäinud mehed olid kohanud võrdväärset vastast lapseohtu noorukites, kes käitusid kui võrgutavad merineitsid, kuid juhtisid kõige võimsamat lainekündjat, mis oleks oskuslikes kätes ja pädeva kasutuse korral jätnud nendesugused mererüüstajad kaotajate poolele.

„Nad ainult tögasid meiega, need lapsed,“ kurtis Sten Kivipea löödult, tajudes korraga oma jõuetust.

„Meie kirvestel ja mõõkadel polnud mingit mõju neile,“ liitus temaga keegi teine.

„Neil polnud aimugi, kes me oleme.“

„Mis te nägite?“

„Sa ei usuks seda nagunii iialgi, Rud, sest selle uskumiseks peaks nägema.“

„Mida oskab tähetark selle kohta teatada?“

Gnud oli ennist oodanud kõige võikamat lahingut, mis värvib vee nende ümber inimverega ühte tooni. Ta ei jõudnud veel toibudagi varasemast ehmatusest ja juba nõuti temalt selgitust seletamatule. Ta oskas vastuseks vaid arusaamatult kogeleda.

„Meil on targem udusse tagasi sõita,“ tegi Knud Õnnis teatavaks selle, millest paljud mehed mõtlesid, kuid ei julenud valju häälega rääkida. „See paik on meile tundmatu. Siia pole meiesugustel lihtsurelikel asja.“

„Need ei sarnanenud olevustele, kes oleksid oma silmaga sõda ja hävingut näinud.“ Haraldi madal hääl kaikus üle laevateki ja mõjus kummalisel kombel rahustavana ka Gnudile. „Oma elus vaid rahu ja küllust kogenud inimloom on kui nuumatud kass, kelle vurrude küljest hiired piima nopivad. Nähtavasti oleme meie läbi udus paikneva hiireaugu pugenud ja siia hellitatud kasside sekka sattunud. Mu soontes ei voola viki veri, kui ma selle juhuse kasutamata jätan. Ja ma usun, et täpselt nii on ka teiega!“

Viimaseid sõnu lausus Harald valjemini, hüpates pilguga ühelt mehelt teisele, kuni viimse sõdalaseni välja. Tema sõnade mõju avaldus meeste süttivates silmades, krigisevates hammastes, lihaspingest värisevates mõõgaterades. Raske oli neid samastada hiirtega, kes lähevad kassi vurre noolima. Pigem nägid nad välja kui näljased hundid, kes olid silmanud valveta jäänud lambatallesid. Gnudi loetud ürikud oskasid rääkida mitmetest kartmatutest väejuhtidest, kes olid juhatanud oma sõjaväe kindlasse hukatusse, kuid selline võimalus ei paistnud Haraldi meestele kaugeltki tuttav olevat.

Vahepeal kuivanud mõlad langesid taas vette ja uudne ramm ning saamahimu surus neile takka, kui kaardus lohepea pöördus pilvemajade poole ja suunas oma pärani peletisesilmad kergele saagile, kandes enda turjal kahtkümmend üht verejanulist mõrvarit ja üht süütut lambukest, kes tundis suuri tapluseid vaid teiste kirjameeste jutustuste läbi.

Nagu kätega siledaks voolitud kaile oli kogunenud rühm inimesi, keda vikide lähenemine – nagu Harald oli oma kihutuskõnes maininud - ei paistnud põrmugi kohutavat. Sarnaselt sõgedatele noorukitele lumivalges paadis, lehvitasid nad vikidele, hõikusid sõnu, millel polnud ähvardavat ega isegi mõnitavat tooni. Paar meest tõstsid oma väikesed lapsed endale õlgadele, et nad saaksid takistamatult üle eesseisjate peade näha. Vikide täiendavaks üllatuseks kandsid nii mehed kui naised pükse, näides võrdsetena.

„Nad on lubanud eitedel kanda mehe hõlste,“ praalis Gustav Isekas ja tema tammise ja rabeda hääle kõla kutsus kaini ulatudes võrdväärselt nii meestes kui naistes esile imetlusümina. „Nad isegi sarnanevad eitedele!“ Vikide üheaegne naerulagin nakkas ka ootajaid, keda ei paistnud sugugi häirivat naljad, mis olid nende vastu suunatud.

„Tavaliselt panustame me oma rüüsteretkedel kiirusele ja ootamatusele, nagu pistrik jahib jänest.“ Harald kogus mehed enda ümber kokku. „Sest jänes tunneb pistrikku ja tema jahikombeid. Aga seekord paistab meil tegemist hoopis uudse jänesekarjaga, kelle peade kohal on taevas röövlindudest puhas. Hirm on selle karja jaoks võõras ja see teeb teda pimedaks. Meie saame kui nähtamatud varjud nende keskel kõndida ja noppida endale kõige rasvasemad palad. Kindlasti on kõige suuremad rikkused kusagile sügavale linna südamesse peidetud. Me peame olema kannatlikud, näima ohutud. Alles siis, kui saabub õige hetk, võtame selle, mis meile kuulub ja taandume kiirelt veele tagasi, võibolla isegi udu varju.“

Meeste kilevil pilkudest suutis Gnud kohe järeldada, et neid oli raske kannatlikkusele sundida. Saagiiha ähmastas nende mõtteid ja selles linnas tõotas jätkuda rikkalikku saaki sadade vikipõlvede jaoks. Gnud tahtis sekkuda ja meenutada neile vanasõna, et isegi nurka aetud hiir võib küüned kasvatada. Samuti soovis ta jagada vikidega oma teadmisi nutikast sõjapidamisest, mida oli talle kirjasõna vahendusel õpetanud Aleksander Suur ja Julius Caesar, kuid ta ei suutnud oma jalgugi juhtida, häälepaeltest rääkimata. Kuigi ta sai Haraldi mõttetööst ja agarusest aru, mis arvestas kaitserajatiste ja käsirelvade puudumisega, tundus sõjapealiku plaan talle meeletu, nagu pea lõvi lõugade vahele pistmine. Ta jälgis elevile aetud linnainimesi, kes uudistasid kõrgelt kailt nende lohelaeva, osutasid näpuga selle vööripeale ja vadistasid isekeskis lummatult midagi. Ta silmas kaugemal kai ääres teisigi lumivalgeid paate loksumas ja ükski neist ei sarnanenud vikide laevaga, mis oli erinevalt neist sõjapidamiseks ja rüüstamiseks loodud. Ometi võis selliste nobedate alustega vikide laeva müksata, nende aere pooleks sõita, nende tüüraeru purustada, jäädes samas kättesaamatuks vikide viskerelvadele, mida üks ettenägelik sõdalane heidab vaid kindluse puhul, et ta oma sihtmärki ka tabab. Olles näinud, milleks oli võimeline üks armetu välimusega paadike, ei kahelnud Gnud, et see võis rünnata endast suuremat ja kohmakamat vastast kui tabamatu herilane. Ehk ei näinud linnarahvas vikides ohtu seepärast, et nende valduses oli palju võimsamaid relvi, millega ei suuda võistelda isegi vikide vaprus? Mõistes, et isegi Harald ei suudaks manitseda oma mehi kuulekusele, kui nende ees kilab kenitlev hiilgus, sundis ta end vagusi.

Lohelaeva pardakilbid puudutasid krigisedes kivist kaimüüri ja keegi viskas kaile ankruköie, mille otsa üks linnaelanikest lahkelt vastu võttis ja nende eest massiivse posti ümber kinnitas.

„Nad aitavad end ise paljaks röövida!“ prõõkas Erik Vihane meeldivalt üllatunud ilmega.

„Jätkem kilbid maha!“ Oli erakordne maabuda võõrale rannikule ilma kaitsvate kilpideta, kuid ilmselt üritas Harald sisendada meestele enesekindlust, et neil ei ole vastupanu oodata. Vastupidiselt Gnudi ootustele ei põhjustanud märkimisväärne muutus vikide harjumuspärases strateegias vähimatki nurinat. Pealiku usk nende üleolekusse vaid kinnitas meeste usaldust Haraldi juhtimisvõimetesse.

Ilma täiendavate korraldusteta valgus sõjasalk maale, mõõgad tupes ja kirved vöö vahel, kilbid endises kohas reelingu küljes. Neid tiheda rühmana ümbritsevad elanikud tõmbusid uudishimulikult lähemale, üritades neid isegi katsuda. Vaid karukasvu Leifist hoiti vaguralt eemale, sest ta puuris oma ainsa silmaga ähvardavalt igaüht, kes julges talle külje alla ronida. Erilist huvi valmistasid vikide relvad, mis kinnitas sõjarditele, et need olid siinmail tundmatud. Harald tõukas tõrksate jalgadega Gnudi teistele järele, nii et too maandus neljakäpukil sadamakaile. Keegi haaras tal kui kassipojal kratist kinni ja tõstis üleüldise naerulagina saatel jalgadele.

Armetus olekus Gnud märkas silmanurgast paari naist, kes hoidsid enda silme ees peopesa suuruseid karbikesi, mille sarnastest armastasid Bütsantsi jõukamad ja edevamad naised ja mehed oma silmnägu imetleda. Kodukülas asendasid neid imevigureid peegeldavad metallpinnad ja kaugelt maalt kalli raha eest toodud klaasikillud, mis olevat kitailaste leiutis. Need naised ei suutnud pisikestelt karbikestelt oma silmi lahutada, kuigi näisid suurepäraselt ümbruskonda tajuvat, otsekui oleksidki kasutanud veidraid vahendeid nägemiseks.

Linnaelanikud tõmbusid nende teelt aupaklikult eemale, hõikudes midagi oma kummalises keeles ja suunates nende poole oma imetabaseid „nägemiskarpe“. Gnud ripendas takutuustina oma talutaja käe otsas. Gnud tundis temas ära Ingvari, kellega ta oli kord lapsena kodukülas mänginud. Nüüd oli Ingvar temast igas mõõtmes üle.

„Mida nad räägivad?“ küsis Ingvar peaga elanike poole noogates.

„See on minu jaoks tundmatu keel,“ pomises Gnud vabandavalt. Ta kartis kangesti, et teda võidakse hüljata nagu kilpegi nende kasutuse pärast. Milleks ikka tassida rasket ja ebamugavat tähetarka kaasas, kui tollest midagi kasu ei tule! „See meenutab anglite või sakside murrakut, kuid ma võin kihla vedada, et oma reisidel olete te isegi midagi sarnast kuulnud.“

See võis ka nii olla, kuid Haraldi mehed polnud usinad õpipoisid, kes tunneksid üleliigset huvi maailma asjade vastu. Teiste rahvastega suhtlemisel oli nende tähelepanu suunatud vaid kirkale, kallile ja teisaldatavale, mis muudaks nende elu pisutki mugavamaks ja luksuslikumaks ja teeks nad teiste ees tähtsamaks.

„Ära muretse, Põdrapoeg!“ ütles Gnudile tema lapsepõlvesõber Ingvar. „Täna teed sa ühe päevaga tasa selle, mille raiskasid aastatega Milgradi läppunud katakombides kirjatarkust õppides. Täna saad sa oma silmadega nägema, mida teeb vahe tera kokkupõrkes inimihuga. Täna saad sa tundma halastamatu terase võimu siin maailmas. Täna kaotad sa oma süütuse. Täna saab sinust mees.“

Neid tihedas salgas ümbritsevad mehed naersid mürinal, nagu oleksid Ingvari sõnad üksnes tögamiseks mõeldud. Ainuüksi mõte Ingvari sõnade tähenduse peale keeras Gnudi sisikonna sõlme. Kellegi küünarnukk torkas talle selgroogu ja sundis teda kiiremale kõnnakule. Ta oleks äärepealt kaotanud tasakaalu, kuid suutis kellegi vastu põrkudes jalgadele jääda. Ta tundis end kui lammast, keda talutatakse koos mõistuseta karjaga tapalavale.

Nad marssisid kiiresti, kaugenedes turvalisest kaist ja laevast. Teekond kulges siledal teel, mille sarnast polnud Gnud isegi Miklagardis kohanud. Rooma teemeistrite iidsed oskused olid siin täiuslikkuseni lihvitud, nagu ka teekate, mis kergendas jalavaeva. Kui nad olid möödunud ühtlaseks pügatud murukamaraga kaetud pargilapikesest, peatuti järsult. Gnud küünitas üle meeste õlgade vaatama, mis oli peatuse ja üllatushüüatuste põhjuseks. Verejanust sõge sõjasalk oli sunnitud teed andma ennenägematule sõidukaarikule, mis liikus peaaegu hääletult ilma igasuguse nähtava jõuta, nagu lainete vahel kohatud paatikegi. See veeres küll nelja võimsa ratta abil, sarnanedes Gnudi maailmas kasutatud vankritele ja kaarikutele, kuid selle eesotsas puudusid poni-, muula- või eeslirakendid, mis oleksid võinud sõiduriista edasi vedada. Näis, nagu liigutaks seda edasi nähtamatu võluvägi, mis podises kusagil kaariku sees ja haises kirbelt. Läbi aknamulkude paistsid imelike kaarikute reisijad, ilmselt perekond koos lastega.

„Tooge nooruke Elksson esile!“ kostis eestpoolt Haraldi kõuehääl ja Gnud tõugati rohmakalt salga etteotsa, kust talle avanes piiramata vaade ees kõrguvatele majadele ja nende vahel liikuvatele elanikele ja nende imevägistele sõiduriistadele. Ta oli õppinud mõistma kristlaste levitatud usuvoolu edu põhjuseid, mis laoti hunnitute telliskivikuhjadena kõrgetesse pühakodadesse, muutmaks inimlooma nende kõrval tühiseks nääpsukeseks. Taevasse küünitlevad kirikuhooned sisendasid tahtmatult hardust igaühes, kellele tohutud kivimajad sümboliseerisid kristliku jumala väge. Kuid isegi Miklagardi võimsam jumalakoda Aja Sofiia oma valge ja kollase marmori ning rohelise serpentiiniga ei suutnud võistelda nende õhuliste ja peegelduvast klaasist rajatistega, mida tundus isegi patt majadeks nimetada.

„Tähetark,“ ütles Harald Gnudile, „nüüd on aeg oma teadmisi jagada. Milleks muidu ma sind siia kaasa tassisin! Vanade vikide pärimused räägivad Üheksast Maailmast. Ütle nüüd mulle, millises neist me parasjagu viibime!“

„Krekkide mõttetark rääkis kunagi võimsast Atlantikosest, mis uppus ilmselt samal ajal veepõhja, mil meie jumalad katsid elusmaailma võimult kukutatud hiiglaste verega,“ vuristas Gnud ette esimese uitmõtte, mis talle meeleheites pähe kargas. „Räägitakse, et see linn on senimaani alles, pääsenud uputusest, kuid kadunud jäljetult. On täiesti võimalik, et seesugune võiks varjata end udu sees, mis meie kodurannale külge kleepis.“

„Seega polnud udu näol tegu ristijumala vandega paganatest vikide vastu, nagu sa meile oma elu hinnaga üritasid selgeks teha?“

Viimanegi jaks lahkus Gnudi ihuliikmetest ja teda oli tarvis toetada. Tema kõhetus kehas kaalusid ilmselt kõige rohkem pähe kogutud vaimuteadmised ja tema püsti hoidmine ei valmistanud ühelegi vikile raskusi.

„Sinu kasutu olek pole veel pärale saabunud,“ ütles Harald tema kustuvat meelemõistust kuklamüksuga äratades.

„Ükski mees pole isegi Valhallast tagasi pöördunud, et elavatele oma kogemustest pajatada,“ leidis Gnud korraga kusagilt vajaliku julguse enda teadmatuse vabanduseks. „Kust võin siis teada mina, kas ei ole me korraga sattunud surnute kojasse. Sest see siin ei sarnane mitte üks raas surelike inimeste maailmale, millest mina olen teadlik.“

Vahepealsel ajal oli ristteele kogunenud juba mitu imekaarikut, millest pudenesid reisijad välja ja kogunesid vikide ümber kui ööliblikad tõrvikuvalguse peale. Kõik nad nägid välja tavaliste inimestena, kuid kas mitte kristlaste pühakiri ei öelnud, et jumal lõi inimesed oma näo järgi! Ja kas mitte põhjalagi vanad müüdid ei rääkinud inimnäolistest jumalatest, kellel olid kõik inimlikud pahed ja voorused ning kes olid sama surelikud! Gnud oleks võinud sama hästi tunnistada, et nad võisid viibida nii maa peal inimeste keskel kui taevas jumalate seas. Kohalike elanike seas valitsev üllatus paistis samas kuidagi kohatu kõiketeadjatest jumalate kohta.

Harald juhatas sõjasalga pikka ritta pargitud kaarikute vahelt läbi. Möödaminnes silitas mõni oma peopesaga nende värvilisi keresid. Taas silmas Gnud tuttavaid „nägemiskarbikesi“, mida suunati nende poole. Vikid vaid jõllitasid enda piidlejatele vastu, olles samamoodi hämmeldunud. Nad sukeldusid paksu rahvasumma, kes oli vikide saabumise lummuses oma senised toimetused hüljanud. Nähtu meenutas Gnudile Miklagardi elavaid äritänavaid, mida läbisid mõnikord peohimulisemate elanike poolt rahastatud pilkupüüdvad karnevalid ja bakhanaalid, et pilgata valitsevat usuvagurust. Nüüd olid korraga vikid meelelahutajate rollis ja pakutud vaatemäng meelitas kohale uusi uudistajaid, kes ummistasid edasipääsu ja sundisid vikide salga peatuma.

Isuäratavad lõhnad langesid paksu pilvena vikide peade kohale, tuletades meelde viimast kõhutäidet, millest oli möödunud juba üks päevapoolik. Kõige aplama isuga ja täidlasema vatsaga viki, Manne Thorson, kelle nina oli sama terav kui nülgimisnuga, leidis koheselt meelikummutavate lõhnade päritolu. Need õhkusid ühe tänavakaubitseja kärukesest, mille kohal hõljusid aroomid lausa nähtavate aurupahvakutena. Noor kaupmees tundis end silmnähtavalt meelitatuna talle pühendatud tähelepanust, kuid tema esialgne rõõm hajus kiiresti, kui Manne pressis järjekindlalt peale tasuta moona saamiseks. Noormees raputas Manne tõrjumiseks oma käsi soojade anumate kohal ja seletas midagi omas keeles, millele Manne ei jäänud sõnagi võlgu. Kaaslaste lõbustuseks üritas Manne järgida Haraldi käsku varjata oma verejanulisust ja samaaegselt kuuletuda oma korisevale kõhule. Sisemine võitlus lojaalsuse ja nälja vahel muutis ta vihaseks ja Gnud oli juba kindel, et kõhukas viki pruugib oma tahtmise saamiseks suu asemel relva.

Juhtus aga vastupidine. Teineteisega arusaamatus keeles praalimine muutis vaatemängu pealtnägijate jaoks veelgi naljakamaks. Vikide ja kohalike ühine naer sulatas ilmselt jää kontvõõraste ja linnaelanike vahel ning muutis viimased lahkemaks. Ei kulunud kaua, kui rahva seast astus välja laitmatu rõiva järgi otsustades nooblite klassi kuuluv mees ja ulatas toidukaupmehele määrdunud paberilipaka, mis vaigistas hetkega vaidluse. Manne ülimaks rahulduseks avas leebunud kaupmees oma toidukasti ja vormis kärmete liigutustega midagi otse tema silme ees üheks tervikuks ja ulatas kärsitule Mannele. See oli keeratud lumivalge paberi sisse, mis Gnudi kui kirjaoskaja meelest pidi suurepäraselt sobima surematute ürikute loomiseks.

“Vaata tähetark!” hüüdis Manne Gnudile. “Siin osatakse isegi kirjapaberist süüa valmistada. Kui sa selle oskuse ära õpiksid, oleks sinust palju rohkem kasu.”

Seda öelnud pistis ta kogu roa ühestükis suhu ja mälus punnispõskselt. Kõik jäid pingsalt tema muljeid ootama. Mannet oli nimelt tabanud omalaadne needus. Ta isutas küll igasuguste roogade järele, mis oli valmistatud maakamaral kõndivatest lojustest, veepinna all ujuvatest elukatest ja maamullast sirguvatest väätidest, kuid tal polnud sobivaid vahendeid nende nautimiseks. Ta oli kaotanud pooled hambad sõjatapluses ja nendele lisaks veel veerandi kodustes kaklustes. Allesjäänud valutasid tal alailma ja immitsesid mäda välja, tõmbusid mustaks ja langesid omatahtsi igemetest lahti. Nagu vana ätt pidi ta leppima vedela lobiga või laste poolt pehmeks nätsutatud lihaga, mida ta valuliselt tervete tükkidena alla neelas. Tema kõhuhädadest osati rääkida legende, üks uskumatum kui teine. Nüüd, pugides tänavakoka pakutud võõramaist einet, väljendas ta näoilme ääretut rahulolu ja naudingut. See ei tundunud ei vedel ega tahke, aga siiski sobiv tema hambutute igemete jaoks. Ta suutis seda vaevata mäluda neelule sobivatesse klompidesse ja ilma valugrimassideta alla kugistada. Seejuures nirises midagi punast ta huulte vahelt habemesse. Esmase ehmatusega pidasid vikid seda vereks, nagu oleks tegu olnud mürgiga, mis söövitab keele auguliseks, kuid Manne pühkis karvad sõrmedega puhtaks ja lakkus need ükshaaval keelega üle.

“Ma pole elu seeski midagi nii maitsvat söönud,” suutis ta pärast viimast neelatust hädavaevu öelda ja tema sõnadel oli omapärane mõju kaaslastele, kes oskasid hinnata Manne nõudlikku maitset ja tema isepärast seisundit, mis vaevas pisut leebemal kujul peaaegu kõiki temavanuseid mehi.

Halastamatult ründasid veel neli vikit toidukaupmeest, kes tunnistas seekord kohe oma allajäämist. Harald tunnistas omakorda oma kuulekate sõjameeste allajäämist kohaliku imelinna võludele, mis ähvardas tema salakavala plaani luhjata. Ta trügis läbi inimsumma nelja meheni, kuid selleks hetkeks, kui ta kohale jõudis, oli noobel härrasmees kulme kergitades ja õlgu kehitades juba uued paberilipakad toidukaupmehele lunastanud. Neli punnispõskset nägu jõllitasid korda lööma saabunud Haraldile päranisilmi otsa. Kuid pealiku selja taga oli sedaaegu juba uus ettearvamatu areng hargnemas.

Naiste lemmikul Ulf Himural oli õnnestunud luua paljutähenduslik silmside ühe piltilusa olevusega. Ühtmoodi tumedate juuste ja silmadega paljassäärne näitsik naeratas Ulfile ja naaldus talle külje alla, tõstes oma „nägemiskarbi“ nende mõlema peade kohale. Ootamatust naiselikust rünnakust pea kaotanud Ulf vaatas poolearulise ilmega enda kohale tõstetud karbikest ja silmas selles vähendatud mõõtmetes ennast koos tema kõrval seisva neidisega. Edeva viki mehena oli ta harjunud igapäevaselt oma peegelpilti poleeritud mõõgateral või tumedapõhjalises veekastrulis imetlema. Kuid nii üksikasjalikku portreed endast ja veel sellise nurga alt, mis tõi tema kiilaneva pealae selgelt nähtavale, polnud ta varem näinudki. Andes Ulfile au, suutis ta pilgu palju olulisemate asjadeni juhtida, kui üks ta kõõrdsilmadest peatus pisikesel peegelpildil silmatud kumerusel, mis talle varem tüdruku õhukeste hõlstide alt märkamata jäi. Ta tõmbas naisolevuse endale tihedalt külje alla ja keeras ta jõuliste käte vahel nägupidi enda ette, kust talle avanes parem pilt naiselikele võludele.

Isegi põhjalikuma vaatluse teel ei osanud nõrgema soo küsimuses oskuslik mees määratleda selle neiu vanust. Tema näonahk oli puuderjalt siidine, ilmselt erinevate määrete kasutamisest, kuigi isegi need ei oleks suutnud katta arme, mille tekitas rohkem kui tosin aastaringi tagasi rinna- ja sülelapsi vaevanud tõbi, mis levis endise Rooma asualadelt kuni Põhjalani välja. Tõenäoliselt oli tüdruk sündinud enne seda kohutavat taudi. Järelikult jäi ta noorikuikka. Ülipikad hobuseripsmed varjasid pooleldi ta suuri inimsilmi, nagu oleks tegu looma ja inimese ristsugutisega, satüüri järglasega ehk. Millise ogaputkega oli võimalik neid huuli sedavõrd punaseks ja täidlaseks vormida, seda ei osanud Ulf küll arvata, kuid nende hõrgutavate huulte vahelt palistuvad hambad olid kindlasti ebamaised.

Mees tõmbas pöidla abil neiu suu avali, paljastades laitmatult valge hambarea, millega ei saanud uhkustada isegi värskelt hambunud lapsed vikide kodukülas.

„Vaadake neid hambaid!“ tõmbas ta kaaslaste tähelepanu oma veidrale ülevaatusele, mis hakkas neiule koheselt vastumeelseks muutuma. Korraga oli viimase sümpaatia takuse mehe vastu hääbunud. Nina kirtsutamisest ja suu kõverdamisest võis järeldada, et lõpuks oli temanigi jõudnud higi ja kalasoomuste lehk, mis ümbritses Ulfi paksu läbitungimatu haisupilvena. Neiu üritas end Ulfi haardest vabastada, sundides meest oma sõrmi ümber kleenukeste käsivarte veelgi enam kokku pitsitama. Ahistatud tüdruk rabeles, kuid see tegi tema olukorra veelgi hullemaks. Ulf Himur käitus meelisklevalt vaid tema suhtes sõbralike naisterahvastega. Ta polnud kunagi talitsenud oma jõudu, kui seda läks tarvis naiste alistamisel. Mees rebiski koheva juuksepahvaka oma kämmalde vahele ja tõmbas neiu pea rohmaka liigutusega kuklasse, sundides teda valulikku ja ebamugavasse asendisse ning murdes vähesegi vastupanuvõime. See ei meeldinud linnarahvale põrmugi, kuid peale sumbuva halvakspanumõmina ei astunud keegi abitu naisterahva kaitseks välja. Vikid vaatasid ootusärevalt enda ümber ringi, millal ometi ilmub välja mõõgakangelane, kes päästab hädas neidise au ja saab vikide esimeseks tapaohvriks. Loomulikult ei saabunud kedagi, nagu see oli alati juhtunud. Nende linnaelanike tunnustuseks võis küll öelda vähemalt seda, et nad ei tormanud kisades eemale, nagu oli see juhtunud eranditult kõikides asulates, kuhu viki jalg oli varem astunud.

Elanike abitus vaid kinnitas Haraldi sõnu, et nende näol on tegu hellikutega, kes ei tõsta sõrmegi enda ja teiste kaitsmiseks. See üksnes lisas vikidele julgust, ajas nende hambad kihevile.

Ulfi puhul ei saanud enam rääkida julgusest, nüüd oli teda vallanud lausa meeletu aplus. Ta tundis oma haardes sooja ja pehme naisekeha puudutust, selle kummuvaid vorme napi kleidikese all. Gnud oli juba märganud, et siinsed naised riietusid väljakutsuvalt, nagu oleks nende puhul tegu kehamüüjatega, kellest kubisesid möödakäijate ahvatluseks kõik Miklagardi hämarad tänavanurgad. Ilm oli siin kõrgete majade vahel küll soe ja läppe, sundides isegi vikisid oma loomanahkseid keepe ja vammuseid avama, kuid Gnudi kogemuste kohaselt riietasid kombekad naised end ka lõunamere tulist briisi trotsides palju katvamalt. Selles linnas eelistasid naised end aga avalikult näidata, mida hindasid kindlasti kõigi vikide maiad pilgud.

Ent Ulf ei piirdunud enam vaatamisega, tema himurale pilgule järgnesid koheselt ka käed. Need libisesid üle peene riide, järgides selle kandja kehakontuure ja peatudes alles hapra kaela kohal, millel oli näha hirmust tukslevaid veene. Ainsa käerapsamisega rebis Ulf kleidimaterjali kärisedes lõhki, paljastades lumivalge ihu. Neidis suutis enesekaitseks vaid kiljatada ja Ulfi haardes rabeleda. See sundis meest tüdruku ülakeha juukseidpidi veelgi allapoole tõmbama, pinguldades tema keha kui laskevalmis vibu. Tüdruk üritas ebamugavas asendis tasakaalu säilitada ja seda tehes põrkusid ta ümarad rinnad teineteise vastu, mille peale Gnud lõi kohmetusest pilgu maha. Ta oli alati sedasi käitunud mõnest Miklagardi müüdavast hoorast möödudes, olles naise katmata keha vaid korra pildi peal näinud, kui sattus kogemata ühe keelatud raamatu peale, mis oli raamatukogupidajal kahe silma vahele jäänud. Kõrgemad vaimulikud karistasid selliste jumalavallatute teoste omamise pärast, kuigi kõigile oli vaikimisi teada, kuidas nad ise pühakodade armuande lõbutüdrukute peale prassisid. Ta tõstis häbelikult pilgu, õigustades enda uudishimu lohutusega, et teeb seda üksnes teaduslikust huvist, mitte lihalikust kiimast. Ta tahtis veenduda, kui täpne oli olnud kunstniku käsi toore naiseilu kujutamisel. Ei, järeldas ta ainsa silmapilguga, kunstnik oli modellina ilmselt üksnes oma ettekujutust kasutanud. Midagi nii imetabast polnud lihtsalt võimalik inimkätega kopeerida.

Neiu nahk oli valge kui värskelt lüpstud piim, järelikult võis ta end päevade viisi varjulistes lossiruumides kõrvetava päikese eest kaitsta, mõtlemata hetkegi raskele tööle, mis lageda taeva all rühkides kündis kehale sügavad ja kuivetunud vaod ning kattis naha jumeka varjundiga. Ta käsivarred olid piitspeenikesed, peaaegu murdumisvalmis, ja tema jaoks oli võõras see koorem, mida temavanused olid Gnudi kodukülas juba lapsepõlvest saati oma peret aidates kandnud. Neidis pidi pärinema ülikute soost, kuid Gnud teadis, et sellisele järeldusele jõudis ta vaid enda kohatud inimesi võrdlusmaterjalina kasutades. See linn siin oli hoopistükkis teisest puust, kusagil jumalate ja inimeste asualade vahepealt. Siin paistsid kõik ülikute soost olevat.

Ulf vaatles oma ohvrit seevastu kõigest muust kui teaduslikust huvist. Suurest erutusest hakkas tal lausa ila tilkuma. See valgus pika katkematu nirena otse tütarlapse katmata rindadele, mis kummusid ahvatlevalt vana kiimaroti silmade ees.

„Mehed, te vaadake neid priskeid udaraid!“ hüüatas ta äkilise avastamisrõõmu võimuses ja lühisilmse Rudi ahastuseks. Ulf liigutas oma harali sõrmedega kätt ümarate ja suurte rindade kohal, neid puutumata õhus silitades, nagu peljates neid oma karedate peopesadega katki teha. Need näisid tõepoolest õrnad ja neitsilikud, isegi Gnudi kogenematute silmade jaoks.

„Nagu oleksid titepiimast pungil. Meie eided võivad sellistega uhkustada vaid õnnistatud olekus, muidu ripuvad need tühjalt ihu küljes nagu vaese mehe toidumärsid.“ Võis eeldada, et sellise lummutise võimuses oli silmanägemine röövinud vikidelt ka kõrvakuulmise, ent nad mühatasid sellegipoolest Ulfi rõveda võrdluse peale. Ulf ise uuris pilguga juba tüdruku kõhtu. „Ta nahal pole aga jälgegi lapsekandmise venitustest.“

Seda öelnud, haaras Ulf ühe naiseliku rinna oma karedasse peopessa ja pigistas jõhkralt, nii et roosa rinnanibu pundus päevitunud pöidla ja nimetissõrme vahel. Neiu kiljatas valust või alandusest, suutmata Ulfi kätega tõrjuda, sest klammerdus nendega juukseid sakutava kämbla külge.

„Mitte tilkagi,“ kostis Ulf imestusega, olles ilmselt lootnud nibust rinnapiima välja pitsitada.

 Neiu süütust kaitsesid veel vaid ilmpeene moega püksid, mille eest oleksid kindlasti kõik Miklagardi libud oma hinge müünud, suutes nende kandmise abil edukamalt meeskliente võluda. Nende valmistamiseks oli kulutatud vaid kahe paela jagu materjali ja võis vabalt öelda, et need paljastasid rohkemat kui varjasid. Ometi pidi Ulf oma kujutluspildi õiguses lähemalt veenduma, haakides sõrme õhulise püksivärvli vahele ja rebides selle ainsa tõmbega puruks. Järgnev vaatepilt paisutas isegi paljunäinud vikide silmad imestuseks suureks kui rattad.

Gnud oli veetnud tervelt kolm aastat ühes Miklagardi nurgakloostris, kuhu jõukam linnarahvas pagendas üle käte läinud ihuvilja, kes keeldus oma vanemate korraldustele allumast. Üksnes poistele ette nähtud varjupaik oli ühtlasi ka koolimaja, kus patuseid mõtteid üritati palvete ja paastumisega noortest peakoludest välja taguda. Vaatamata pealesurutud vagurusele polnud Gnud veel kusagil kohanud kõlvatumaid isikuid kui selles kloostris. Tegemist oli noorukitega, kes olid näinud ja teinud mitmeid kordi enam kui Gnud oma elu jooksul, ja ta ammutas huviga nende pajatatud luiskelugusid, millel oli sageli pettuse ja liialduse maik juures. Küll ei osanud ta aga arvata midagi sellest loost, mille kohaselt lasid linna peenemad prouad oma kubemekarvu pügada, et armukestele nooremad näida. Ühe sellise armukese näol oli tegu ka jutu vestjaga, kelle arvates oli see piinlik mood Miklagardis laialt levinud. Seda meenutades ei suutnud Gnud aga meenutada, kas tol korral räägiti ka täielikult karvutuks pöetud jalgevahest, mida ta praegu oma silmade ees tunnistas kui imelugu, mida ei oleks ehk uskunud tema suust ükski neist halvale teele läinud mungahakatistest.

„Ta on suisa lapseohtu, pole veel karvakasvu eanigi küündinud. Ometi on tal täisnaise välimus,“ kilkas Rune Libe, kes teadis kõiki inimarengu verstaposte oma kümne eri vanuses lapse varal.

„Ma võin oma lokkide peale kihla vedada, et ta pole varem meest saanud,“ teatas Trygve Kaunis, naisevõrgutuse asjatundja ja kümnete neidude magataja. „Teda pole veel oskamatute poisikeste poolt ära rikutud. Sellist on kerge oma tahtmise järgi õpetada. Seesugune lõbustaks sinusugust ätti kuni surmatunnini.“

Kuuldu ei solvanud ätiks peetud Ulf Himurat põrmugi. Otse vastupidi. See istutas tema pähe jonnaka mõtte.

„Ärge üritagegi mind takistada, aga ma võtan selle siin oma jahisaagina kaasa,“ teatas ta korraga otsusekindlalt. „Igaühe jaoks on laeval ettenähtud ruum sõjaanni jaoks. See plikatirts kaalub vähem, kui sületäis kulda ja karda, mida siit linnast võiks külluses leida, aga ta on kaugelt rohkemat väärt kui kullalasu, mis võiks meie paadi kogu täiega põhja tirida. Ma kõnelen teie kõigi eest kui ütlen, et teil on varanatukest piisavalt, et oma kirved lõplikult varna riputada. Veel pisut rohkem kokku kraabitud varandust ei muuda enam midagi. Aga selline silmahellitaja puudub teil kõigil. Isegi ülekullatud kuningate soost preilid ei suuda võistelda sellise iluga, mis leevendab vana mehe elupäevi kuni Vallhallasse lahkumiseni. Mina võtan selle imelise neitsi kaasa ja kui keegi suvatseb selle kohta kaevelda, siis saab ta minu viha tunda.“

Ulfi ainuke nõrkus olid naised. Ülejäänu oli vaid ta tugevus ja seda teadsid oma nahal hästi need, keda ta oli tekkinud tülide ajal kui takutuusti sugenud. Keegi ei mõelnud temaga vaielda. Nähes teiste vikide leppivaid ilmeid, lisas ta võidurõõmsalt: „Pealegi hoiab ta meeste tuju kojusõidul üleval.“

Harald oli teisel arvamusel. Ta oli kogu komejanti sõnatult pealt vaadanud ja otsustas viimaks sekkuda. Tema algne soov nende kuritahtlikke kavatsusi linnarahva eest varjata ähvardas ühe tiirase vanamehe tõttu läbi kukkuda.

„Nagu ikka, röövib katmata naiseihu nägemine sult mõistuse,“ ütles ta sõnu valimata Ulfile. „Sa tead väga hästi, et meil ei ole kombeks ennast eluslastiga koormata ja see eristab meid teistest vikidest. See on meid senini kaotustest säästnud. Erinevalt neist.“ Siis muutus ta silmnähtavalt kurjaks, mis kohutas isegi tema kõrval seisvat Leif Magnusseni. „Tule aru juurde, Ulf! Kas sinu eit lubaks sul ennast teise mooriga jagada! Sa ei saa tassida sõjakäigult kaasa kedagi elavana teades, et sinu maja perenaine ei tunnusta teda kunagi kasuliku orjana. Kogu küla teab, et sinu eit oli juba enne sinuga ühteheitmist sama ablas kui Rune naine, kellel on oma ihunälja tõttu kümme tattnokka tanu all. Sinu eit ei talu kedagi enda asemel. Ta taipab koheselt, mis sul plaanis on, kui sa selle olevusega kodurannale astud, ja lõikab sellel nääpsul pikalt mõtlemata kaela läbi.“

„Ma lõikan enne oma moori pea otsast, kui lasen tal oma nuga selle plika peal nüritada,“ karjatas Ulf vastu, mis kinnitas, et ta oli lõplikult aru kaotanud, vaieldes kõigi nähes oma pealikule vastu.

See vaidlus oli kestnud juba liialt kaua Gnudi meeldimise jaoks ja ta oli vaikimisi vikidest eemale tõmbunud. Ta vaatas kasvava hirmuga, kuidas üha enam linnaelanikke tõstis oma „nägemiskarbid“ kõrvade juurde ja rääkis nendega kui elava inimesega, rõhutades oma ärritust käte vehkimise ja rahutu ringikõndimisega. Nad ei julenud küll sekkuda Ulfi jõhkrutsemisele, kuid ei kavatsenud seda ka vaikimisi välja kannatada. Omaette rääkimine oli imelik viis oma hädas kaaslinlast aidata, kuid Gnud pelgas, et selle taga oli midagi enamat, mida vikid ei osanud ohuna karta. Viimased olid selleks liialt ametis palja neidise jõllitamise ja vaidluse pealtkuulamisega.

Kõige tipuks teatas Manne Thorson, et kui Ulfi nõudmistele allutakse, võtab tema endaga kaasa selle osava koka, kes oli talle ennist kokku keeranud enneolematult hõrgutava roa. Tema väitel ei leidunud isegi kadunud Rooma impeeriumis teist samaväärset. Kõik teadsid, et Manne väärtustas naiselikke võlusid vaid valmistatud söögipoolise alusel ja temasuguse apla viki puhul kaalus üks hea maitsemeelega mees üle sada naist, kes ei osanud teha muud, kui üksnes kaunid välja näha.

Tõenäoliselt said linnaelanikud vikide kõnest sama vähe aru kui vikid nendest, kuid vähemalt üks sõna näis mõlemale ühtemoodi arusaadav. Teatud piirides muidugi.

„Berserker?“ hüüatas Bard Julm vastuseks rahvasummast kostunud sosinale. „Nad peavad meid berserkeriteks? Milline solvang! Haa! Mis on meil ühist nende pagana seenenuusutajatega? Meie ei ammuta vaprust mingitest seeneaurudest. Vaid poisikesed peavad oma meeli mürgiga turgutama, et sõjajulgust kasvatada. Meie oleme vikid. VIKID!“ Seda öeldes kõmatas ta rusikaga uhkelt vastu rinda, nii et loomanaha alla peidetud rõngassärk kõlises. „Me oleme merede kuningad ja me lammutame selle linna maapinnaga sedavõrd tasa, et selle elanikud peavad edaspidi berserkerit süütuks pilkenimeks.“

Kuigi tema vihane sõnavõtt oli mõeldud vikide uhkust kasvatama, võis nende kõrgendatud hääletoonist ja ebalevatest ilmetest järeldada, et nende seas ei valitsenud kaugeltki üksmeelsus ahistatud neiu saatuse asjus. Samuti häiris mõnd vikit berserkeri nime mainimine, sest ükstapuha kui halb ka nende maine vikide hulgas ei olnud, tunti neid ikkagi raevukate võitlejatena, kes olid nõus enne surema kui alistuma. Kui linnaelanikud teadsid juba berserkerid, siis pidi nende päralt olema ka kaitsemeetmeid nende vastu. Vikide süvenev ebakindlus lisas linnaelanikele julgust ja nad hakkasid tõmbama järjest söakamalt ringi vikide ümber koomale, käratsedes seejuures õige valjusti. Gnudi peeti ilmselt tema tagasihoidliku ja igeriku välimuse tõttu ohutuks ja lubati tal takistamatult rahva keskele imbuda.

Ja juba nügiski küünarnukkidega läbi inimsumma teed üks tegutsemistuhinas meesterahvas, kelle kannatustekarikas oli ebaõigluse ees saanud täis. Ta võis olla ühes vanuses Gnudiga, kuigi erinevalt kiilanevast Gnudist kattis noormehe pealage paks juuksepahvakas ja ta riiete all paisusid võimsad lihased, mis oleksid tekitanud austust igaühes, kelle suunas ta oma vihase pilguga marssis. Ulf märkas teda vahetult enne seda, kui noormehe rusikas tema ninajuure poole liikus. Rusikas lajatas vastiku nätakaga vanemale mehele näkku, kuid ei suutnud teda pikali lüüa. Ulf vaid võpatas kergelt ja vastas oma vaba käega samaga, paisates ründaja meelemärkuseta siruli. Nende tšempioni langemine vallandas linnaelanikes paanika. Kui ehmunud linnuparv, hakkas see karjudes laiali valguma, kukutades põgenejaid üksteise otsa pikali.

Kartes, et tema ihaldatud kokk võib teiste eeskujul plehku pista, rebis Manne kehitul vennikesel kaelast kinni ja tiris ta enda külje alla. Sama näis arvavat ka Sten Kivipea, kes oli juba tükk aega visanud silma ühele naisele, kes oli küpsem Ulfi ihaldatud noorikust, kuid mitte vähem ilusam. Kui rahvasumm nagu hääletu käsu peale laiali lagunes, hüppas ta naisele peale kui hirve jahtiv ilves ja surus ta enda all maadligi, köites osava liigutusega tolle käed köiejupiga selja taha. Harald oskas vaid raevuga pealt vaadata, kuidas tema allumatu sõjasalk kui innaajal koerakari kõigi nelja tuule poole hargneb. Näis, et anastamisvalmis linna veetlus oli igaühe - peale sõjapealik Haraldi ja tema abilise Leifi ning lühinägeliku Rudi - üle võimust võtnud, laotades oma ahvatlevad annid ahnuse palge ette ja lausa sundides neid üles noppima. Vikid otsustasid oma pealikule kuuletuda alles siis, kui olid enda osa sellest küllusest juba saanud.

Saamahimu varustas Ingvar Lõuapooliku temale omase kibeda iroonia asemel tõsise otsekohesusega, kui ta rebis ühe noorepoolse seelikukandja tema meessaatja käte vahelt ja raius viimase oma kaheteralise sõjakirvega vastupuiklemise vaigistamiseks kaelastsaadik kuni niueteni pooleks. Nähtud koledus murdis neidise ja ta kukkus meelekaotuses Ingvari ootavatele kätele. Vähene pingutus ei sundinud meest väärtustama kerget saaki ja ta tiris selle rohmakalt kättpidi enda järele Haraldi juurde, kes karjus oma hääle ära, kutsudes aplusest kurdistatud vikisid korrale. Kõrgete majadega piiratud tänav kaikus vikide sõjakarjetest, mis ennustasid sellele muinasjutulinnale haledat lõppu.

Korraga lõikus taevani kerkinud kära vahele ebamaiselt kile häälitsus, otsekui meremehi keelitleva sireeni vile, mis vaigistas ka kõige karusemad häälepaelad. Sireenid olid kõigi lõunapoolsemate merede kündjatele tuntud kui südametud nõiad, kes allutasid ka kõige tugevamad mehed oma vastupandamatule kutsungile ja tirisid need üheskoos nende laevadega märga hauda, kust ükski surnud hing ei pääsenud enam välja, et liituda teiste vaprate hingedega Valhalla väravate juures. Kuuldud nõiavile lõikas läbi kõrvade kui nool ja kärpis korraks vikide uljust. Nad seisatusid võitlusvalmilt, et suunata oma terad uue hirmuäratava ohu poole, sest nende jalgade all oli ju kaitsev maine pinnas, kus sireenimeelitustel ei olnud täielikku mõju. Kuid selle asemel kihutas tulistest ja külmadest tulekeeltest saadetuna kohale üks neist kaarikutest, milles linnaelanikud tavatsesid reisida. See peatus valju kriginaga sillutiseäärise veerel, sundides otsasõitu vältivaid vikisid mitme sammu võrra tagasi tõmbuma.

Kaks tüsedamapoolset meest kargasid sõiduriistast välja ilmetega, nagu oleksid nad valmis nende äkilisest ilmumisest nõutuks löödud vikidele turja kargama. Nende ähvardav kehahoiak lasi oletada, et nad olid oma ülekaalus kindlad. Nad kärkisid üllatunud vikidele otse näkku, otsekui oleks neil täielik õigus kõikenäinud merekuningatega sedasi ülbitseda. Ähvardavalt vikide suunas välja sirutatud kätes hoidsid nad süütu välimusega nipsesemeid, mida nad vaatamata tühisele mõõdule pidasid tõenäoliselt võimsamaks kui vikide raskeid kirveid ja mõõku.

Gnud järeldas nende kahe sarnastest rõivastest ja sõjakast käitumisest, et tegemist oli kohaliku linna valitsejate poolt palgatud vardjatega, kelle ülesanneteks olid pisimate rahutuste ärahoidmine või väikeste kakluste lahutamine, nagu see oli kombeks sellistes suurlinnades nagu Miklagard. Seadusekuuleka kodanikuna oli Gnudil õnnestunud varasemalt igasuguseid kokkupuuteid relvastatud seadusekaitsjatega vältida ja praegune vastandumine võttis tal otsesõnu põlved nõrgaks. Seda ei võinud aga öelda Haraldi ja Leifi kohta, kes seisid käsipuusas kõrvuti, kõrgid ja üleolevad muiged nägusid viltu venitamas, väljendades põlgust ja enda paremust. Vardjate ülepaisutatud teatraalsus võis olla tõepoolest usutav vaid amfiteatris, mida Gnud oli kord idamaades külastanud, ent mitte tegelikus elus, milles Gnud tundis end vaatamata möödunud eluaastatele ikka veel võhikuna. Vikidele eteldud näitemäng mõjus hirmutavalt küll rahuarmastavale nõrgukesele nagu Gnud, kuid mitte sõjapidamises karastunud sõjardile nagu Harald.

Haraldi esmamulje pidavuse kasuks rääkis mitu tõika. Esiteks ei kasutanud marutõbise kiirusega kohale ilmunud mehed koheselt enda tekitatud üllatusmomenti ära ja hoidusid vikide ründamise asemel oma kaariku lähedusse, nagu lootes, et selle imevärgi kohal veiklevad puna-sinised virvatuled hirmutavad vikisid. Teiseks nad ainult ähvardasid, vähemalt seda võis järeldada nende hääletoonist ja näoilmetest, mis tegi nad Haraldi silmis nõrgaks. Tõeline sõdalane ei käratse kunagi ilmaasjata, ta ei sisenda niisama oma vastasesse hirmu, kui tal ei ole kavas oma ähvardusi ellu viia. Ja kolmandaks, kindlasti kõige ilmsemaks tunnuseks tühisele ärplemisele, millest isegi Gnud aru sai, olid nende prisked vatsad, mis poleks olnud midagi erakordset mehise sööma poolest tuntud vikidega võrreldes, kui selle sissepraagitud rasvalaadungi seas oleks jätkunud vajalikku ruumi sitketele lihastele. Need ümarad käed ei oleks aga suutnud sõjakirvest kümne sammugi kaugusele visata. Tõenäoliselt ei kaalunud ka vikide poole sihitud vidinad palju, sest v suutsid neid enda ette sirutatud käte vahel hoida, ilma et need suurest pingutusest värisema hakkaksid.

Ent Gnudi arvates alahindasid Harald ja Leif ilmselgelt oma vastaseid. Sõjapealik ja tema tähtsaim kilbikandja Leif pöörasid oma hinnangutes tähelepanu liialt ilmsele, nagu lõtvadele ja ülesöönud kehadele, mis olid omased rikkamast soost rahumeelsetele kaupmeestele, kelle seast tavaliselt sõjamehi ei palgata, kuid eirasid varjatud vihjeid, nagu enesekindlad pilgud, millest võis järeldada, et need mehed ei kartnud vikisid ja olid oma pealejäämises kindlad, kuigi hoidsid vikidega lugupidavat vahemaad. Ehk soovisid nad hoopis Haraldit mõistusele kutsuda lootuses, et too ei sunniks neid teda enesekaitseks ründama ja kasutama oma imetabaseid relvi, mille tegelik võim jäi ka Gnudile arusaamatuks. Samamoodi oli võimalik, et ka Gnud eksis oma järeldustes, sest neid kujundas hirm. Ta polnud kunagi võitluses osalenud ja ei teadnud midagi sellest, milliseid omadusi pidasid sõjamehed oma vastaste seas tähtsaks. Ometi teadis ka tema, et tõelist vastupanu linna kaitses omasid ikkagi vaid sõdurite kohordid, keda toodi suuremaid taplusi maha suruma. Kuid selliseid jõudusid polnud praegu kusagilt näha; olid vaid kaks vatsakat meest kahekümne ühe täisrelvastuses sõjamehe vastu.

„Ehk mõtlesid linnaelanikud berserkerite all hoopis neid kehkenpükse,“ hüüatas Ulrik Tasane, osutades pika sõrmeküünega vastaste poole. Seda tehes jäljendas ta üht korrakaitsjat, kes suunas tema poole oma maagiaga täidetud relva, mis nägigi välja nagu kuues üleliigne näpp. „Need praagamaod ongi siis selle linna kaitsjad! Me oleksime võinud endi asemel hoopis oma eided siia röövima saata.“

Selle märkuse peale naeris teistega kaasa isegi Leif Karutapja, kes mõtles ilmselt seepeale oma vastase julguse proovile panna, tirides oma kirvevarre vöö vahelt välja - aegamisi, et anda neile aega põgeneda. Seda ei sündinud, linnavardjad muutusid kirve nägemise peale veelgi häälekamaks ja närvilisemaks. Nad hoidsid oma „võltssõrmi“ enda ja vikide vahel, uskudes, et nendest on võimsale tapakirvele väärilist vastast. Leif oligi ilmselt salamisi vastase jäärapäisusele lootnud. Ta ainsas silmas oli märgata verejanu, mida koduküla piirav udu polnud lubanud tervete nädalate kaupa leevendada. Ta purustas oma kirvega meeleldi inimeste päid ja lahutas neid kaelade küljest. Tegevusetult käed rüpes istuda oli talle vastumeelne. Leif oli tegude mees. Hirmsate tegude mees. Mitte ilmaasjata ei kandnud ta Karutapja hüüdnime. Ta tõstis kirve pea kohale ja esitas omapoolse nägemuse tõelisest sõjahüüust, millele ei saanud linnavardjate kraaksumine näolegi. See kaikus tänaval kui isaskaru raevumöire, mida ta oli kindlasti õppinud elukalt, kelle nahka ta kandis. Sõjakarje ajas Gnudile täiendava portsu hirmu nahavahele. Sama ei saanud öelda aga nende kohta, kellele see tegelikult suunatud oli. Oodatud põgenemise asemel saabus hoopistükkis rünnak.

Ühe nende kahe trullaka mehikese sõrmede vahelt paiskus välja jäme ämblikuniit, mis kleepus Leifi karunahkse vammuse külge. Ilmselt oli loomanahk liialt tummine, et habras niidike võinuks seda läbistades Leifi kehani jõuda. Hetkeks jäi Leif nõutult enda küljes tolgendavat ripatsit vahtima. Polnud kahtlustki, et sellesse asjandusse oli paras kogus nõidust või võlujõudu lisatud, kuid see ei toiminud Leifi peal. Ka vardjate nägudel väljendus pettumus, kui Leif rapsas käeviipega endalt niidiotsa maha ja vaid naeris pilkavalt. Nüüd oli selge, et linnakaitsjate imerelvad olid tema vastu võimetud ja ta hakkas uhkel sammul vastaste suunas sammuma, võttes jämedast kirvevarrest mõlema käega kinni. Teised vikid olid kogunenud poolringikujuliselt lühikest taplust pealt vaatama ja ergutasid oma relvavenda. Arglik Gnud oli juba ennatlikult taandunud teiste selgade taha ja kiibitses eesseisjate vahelt läbi. Ta pooleldi lootis, et see vahejuhtum linnavardjatega jahutab vikide tuliseid päid ja niudeid ning suunab nad lõpuks tagasi lohelaeva pardale, et siit linnast kaduda.

Samal hetkel plahvatas Gnudi pea, nagu oleks välk temasse löönud, ja ta kattis huugavad kõrvalestad peopesadega, tõmbudes kaitseasendis küüru. Samamoodi käitusid veel teisedki vikid. Isegi Ulf vabastas kinni hoitud tütarlapse ja ei teinud ähmiga märkamagi, kuidas viimane kui pakku pääsenud sälg temast eemale jooksis, oma piinlikku halastust kätega varjates. Ka Leif kangestus poolelt sammult, kukutas raske sõjakirve sõrmede vahelt, langes põlvili ja seejärel näoli tänavasillutisele.

Aeg tardus Gnudi jaoks ja ta suutis seletada iga üksiku viki näoilmet, mis püsisid ta ees kui kivisse raiutuna. Puhas õudus oli neid vallanud. Mees, kellest ei käinud üle isegi täisealise karu ramm, langes kui nähtamatu surma poolt niidetud, ilma et vastane oleks teda puudutanudki. Tema maas lebava keha ümber koguneva vereloigu järgi võis olla igaüks kindel, et Leifi kuulsusrikkad päevad olid tänasega loetud. Ja selle surma oli külvanud tühine nõiakepp, mis oli kõigi silme ees välku välja sülitanud. Tundus väljakannatamatult ebaõiglane, et nii vapper ja võimas sõdalane, kes jäi jõukatsumises alla üksnes pealik Haraldile, langes väeti linnavardja käe läbi.

Meeste rivi läbis tasane sosistamine: „See relv peab olema sepistanud samast terasest kui Tori vasaragi, et lööb välke välja.“

Iga sõduri jaoks saabub kord, kui ta kohtub väärilise vastasega. Harald oli sellist otsinud juba alates ajast, mil ta jõudis oma isa mõõga maast lahti tõsta. Lugematud sõjamehed olid langenud seejärel tema juhitud terase läbi. Ta lõpetas nende üle arvepidamise siis, kui tema habe kasvas rinnani. Ta oli alati kujutanud ette, et langeb käsivõitluses kolme või enama sõjaratsaniku või mäetrolli vastu ja kindlustab sellega auväärse pääsu Valhallasse kõige marulisemate vikide sekka. Ja selle usu järgi ta oma elus juhinduski, ihaldades kuulsusrikast lõppu, millest tema lapselapsed räägiksid lugusid omapoolsetele lastele. Need lood pidid hoidma elus tema pärandit inimeste maailmas, samas kui teispoolsuses tormab ta valküüride juhatusel viimsesse Ragnaröki lahingusse. Teistsugune lõpp sellele loole oli vastuvõetamatu. Niisamuti oli leppimatu ka oma lähedasema sõbra, truu kilbikandja Leif Magnusseni kuulsusetu lõpp vääritu käe läbi. Lahkunud sõbra au eest tuli kätte maksta. See oli sõdalase kohus ja Harald hoidis igasuguseid aukohuseid oma südame lähedal.

Ta tõstis oma kaheteralise mõõga, mille oli sepistanud tema isa relvameister isiklikult, ja astus vastu oma saatusele, üksnes selleks, et oma langenud sõbra ja liitlase kombel välgust läbistatult maha variseda. Seekordne kärgatus oli pealtvaatajate kõrvadele juba vastuvõetavam, kuid silmadele kordades pelutavam. Kaugemalt hakkasid kostuma lähenevad kriisked, mille saatel tuli tõenäoliselt uusi vardjaid oma sädelevate vankritega lisaks, ja juhita jäänud vikisid tabas üheaegne meeleheide, segatuna raevu ja kättemaksuihaga.

Nad tõmbasid oma terad välja, kuid langesid kui kurja nõiduse küüsis surnuna pikali. Erik Vihane jõudis veel raiuda ühe linnavardja pea kaela küljest, et teise vastase välgunooles oma elu kaotada.

Gnud teadis ainsa hetkega, milline on ainuõige käitumine sellises olukorras, kust pääsevad vaid nobedad, kavalamad ja esimesed. Ta polnud vandunud truudust sellele vikisalgale, kes võttis ta siia kaasa jõuga. Teda ei aheldanud truuduseköidikud elu eest võitlevate meeste külge. Ta oli siin vastu enda tahtmist ja miski ei saanud teda sundida jääma. Ta andis jalgadele valu, visates seljast oravanahkse kuue, mis muutis teda teiste vikidega sarnasemaks. Ta pidi sulanduma linnaelanike sekka, nendega samastuma, et nad ei võiks vardjaid talle kannule juhatada. Tagasi vaatamata tormas ta päästva vee poole, juhituna vaiksest loksumisest, mida ta oli õppinud ära tundma juba hällilapsena suure mere kõrval kasvades. Ta ei osanud ja suutnud ihuüksi lohelaeva juhtida, kuid sellel polnud enam tähtsust. Kus oli vesi, seal oli udu, mis juhatas ta koju. Ta jättis selja taha hukkunute karjed, välguraksatused ja metalli heleda kõlina, kui see kukub kivisele pinnale. Ta tormas kui silmaklappidega hobune oma pääsemise poole ja ei teinudki märkama vastutulevaid inimesi, kes tõmbusid ehmunult ta tee pealt eest, kartes teda samamoodi nagu tema neid. Juba paistiski kutsuv vetevald ja taamal hiiglaslik kivinaine. Ta tiris tupest välja noagi, et muuta end lainete jaoks kergeks. Veel vaid üks hüpe, pikim, mille ta oli sooritanud iialgi varem, ja ta sukeldus ülepeakaela jäisesse mullide pilve. Taas veepinnale tõustes silmas ta taamal udu ja hakkas kätega selle suunas kaevama, summutades oma ähkimise ja puristamisega kaugemal linnas kostuvad kõuelaksatused ja surmaminejate karjed.

*

Külarahva kannatus venis sõjameeste tagasituleku ootuses tavatult pikaks. Tervelt kaks nädalat ei olnud neist vähimatki kuulda. Udu oli neelanud nad jäägitult ja keeldunud vabastamast. Kolmandal nädalal avastati rannaliival külili keeratud paat, mis aeti esialgu segamini randunud vaalaga. Teravad veealused rahnud, mille asukohta teadsid kõik siinsed kalurid ja vältisid neid osavasti, olid rebinud sügavad haavad laevukese lumivalgesse kõhualusesse ja ähvardanud seda uputada. Juba esmamuljest järeldas külarahvas, et merehätta jäänud laevaga oli inimeste maailma eksinud jumalad, sest nii imelisele lainekündjale, mille kere oli laitmatult sile kui lainete poolt sõelutud merevaik, ei leidunud võrdväärset ühegi elaniku mälestustes. Kohale rutanud vikimehed, kes lootsid saada teateid pealik Haraldi juhatatud sõjasalga käekäigust, leidsid neljale jalapaarile kuuluvad jäljed, mida mööda jälitades jõuti ka nende võõrapäraste omanikeni, kelleks osutusid kaks noormeest ja kaks neiut. Poolsurnuna leitud merehädalised tariti sõjataresse, kuid päringutele kadunud vikide kohta ei osanud need inimese keeli vastata, ajades suust välja mõistetamatut pläma, mida ei suutnud ükski kohale toodud tõlk arusaadavaks kõneks vormida

Lõpuks jõuti vastumeelselt kokkuleppele, et need neli olid saadetud vahetuskaubana lahkunud vikide elude eest. Sõjapealiku ajutisi ülesandeid täitev Gnud Lülija võttis selle imepärase kingi meeleldi vastu. Neidised nägid vaatamata üleelatud katsumustele kobedad ja krapsakad välja ning Gnud määras nad oma voodisoojendajateks. Mõlemad noormehed lasi ta araabia eunuhhide kombel ära kastreerida, et nad võiksid ilma lihaliste meelepeibutusteta oma uusi valitsejaid teenida. Uus sõjapealik kuulutas ametlikult välja Haraldi ja tema sõjasalga hukkumise ja lasi korralda enda ametissemääramise tähistamiseks võimsa peo, kuhu oli kutsutud isegi külavanem Bard Frorson ja mõned tähtsamad sepad ja teised hinnatud käsitöölised tema külast.

 Peojärgsel hommikul uhuti merest välja kellegi ülespundunud jalutu surnukeha, kelles külavanem tundis ristikujulise amuletiga kaelakee järgi ära Gnud Elkssoni, kadunud vikide laevaga lahkunud tähetarga, kes oli pikalt merereisilt oma viimsesse peatuskohta naasnud. Ilmselt oli õnnetuke oma jalad kohutavas võitluses merekoletisele kaotanud ja ilma nende abita uppunud. Tema külmad huuled vaikisid igaveseks kadunud vikide saatusest.

Kui Gnudi leidmisega kaasnenud esmane elevus oli lahtunud, märkas keegi rannaliivale laskunud päikesekildu, mis trügis läbi mõraneva pilvepilu. Hall taevas kärises hääletult lõhki ja paljastas kirka sinise laotuse. Hülgeallina püsinud vetevald sai tagasi oma rõõmsama värviküllase pale ning külaelanike ja vikide kergenduseks hajus udu silmnähtava kiirusega, tuues enda varjust nähtavale vesise silmapiiri, millel polnud märgata kodusadamasse ruttava nelinurkse purje siluetti.

Reaktori tööle saab kaasa aidata igaüks! Saada oma jutt, artikkel, arvustus, uudisvihje, arvamus või muu kaastöö toimetuse aadressile toimetus@ulmeajakiri.ee.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0501)