VANA tõnis

Julgusel ei ole väikseid kõrvu

Jaak Herbst

Selvi on laevakapten, kel on tunne, et viimasest sadamas käigust või maabumisest on laevale saanud mingi olend.

Ülilühijutugi kohta väga lühike ja kahjuks pole siin midagi uut. Klassikaline alienlik õudusmoment - mis see seal liikus. Sammud lähemale. Südame rindu võtmine ja - LASK!

Lõpp on peaaegu sama jama kui "kõik oli uni", olemata siiski uni. See on küll okei nali, ei ole midagi maitsetut, aga ulmevahenditega saab nii palju paremaid asju ära teha. Ses tekstis oleks justkui lähtutud mõttest, et ülilühidus tähendab, et eriti ei saa midagi teha, kuna pole ruumi, mis on ekslik hoiak. Mõnda säravat lauset oleks siia veel vaja. Ja teist lõppu.

Juhan:
Tekst oli üsna segane, aga hea, kuna tekstis oli palju teemahüppeid. Mulle meeldis teksti sisu, kuna ma ise tegelen ka laevandusega ja oli tore näha, kuidas keegi sellest kirjutab.

Tekst oli üldiselt hea!”

Aigar:
See väike jutuke oli isegi süngem kui ma arvasin, sest kui sa loed seda kui õudusjuttu, siis on palju hirmuäratavam kui loeks tavaliselt. Olgugi, et jutt algas kuidagi süngena, haaras see kohe kaasa ja jäin mõtlema, mis siis edasi saab? Kas leiavad nad selle olendi üles või jõuab see olend neid ennem ära tappa?

Emil:
“Tekst oli täitsa normaalne, selle kohta, et tekst oli ka lühike. Juhtus palju asju ja lugeda oli põnev.”

Miina:
“Ma tõesti ei tea, mida autor selle tekstiga sooritada üritas. Ma ei leidnud loos kindlat moraali ega mingit huvitavat mõtet. Lugu mõjus mulle pigem kui sissejuhatus millelegi suuremale või nagu suvaline tekstijupp, mis on mingist raamatust välja võetud.

Võimalik, et autor proovis tekitada lugejas uudishimu ja panna käima tema kujutlusvõimet, jättes paljud asjad loos lahtiseks. Näiteks tekivad küsimused: Mis on Pilveport? Miks jäi kuuliga kõrva saanud kass nii rahulikuks? Ja miks uskus naine, et laevale on sattunud koletis? Mind isiklikult need küsimused ei köitnud. Leian, et neisse teemadesse mittelaskumine tegi loo veelgi segasemaks ja pealiskaudsemaks ja jättis veel rohkem muljet, et tegu on lihtsalt kuskilt suuremast loost välja võetud lõiguga.

Kirjastiiliga mul mingeid probleeme ei olnud, leian lihtsalt, et lugu oleks pidanud olema kõvasti pikem, et mingit sorti põnevust lugejas tekitada.”’

Marleen:

“Jutt mõjus väga ükskõikselt, justkui oleks see üks lõik suuremast tekstist. Lugejale olid antud mingisugused vihjed ja elemendid tegevuspaigast, kuid nendega polnud miskit peale hakata, sest enne, kui lugejal oleks võimalus hakata seoseid looma, sai jutt läbi, ja veel üsna lamedal viisil. Ma näen, kuidas lõpp oleks pidanud mõjuma humoorikalt, kuid jätma kõheda jälje, aga see lihtsalt ei teinud seda minu jaoks.

See, et tegu on ulmega, ei vabanda seda välja, kui lugu on otseses mõttes mitte midagi ütlev.

Veidi meenutas jutt raamatu “Shadow and Bone" tegevust, ehk ei mõjunud mulle uudse ega originaalsena.”

https://www.ulmeajakiri.ee/?jutt-julgusel-ei-ole-vaikseid-korvu

 

 

Viimane etendus

Katariina Kilk

Mustkunstnikule, kel on tegelik võlujõud, varitseb oht kindlalt grupilt, kes võivad teada saada. Loos näidatakse üht tema esinemist.

Iseenesest on "esinemine" tore (vabatahtliku muutmine linnuks - ja kõik, mis järgneb), aga kuidagi pooliklik kõik. Mingi osa minust ütleb, et kui Leo on nii vägev, kuidas siis Hõbeleegid ta üldse kätte saavad - lihtsalt mustad prillid ja tõsine ilme jäävad n-ö kõikvõimsuse edastamiseks väheseks. Nende ilmumine loo lahendusena jätab hetkel külmaks, tahaks tunda Leo abitust.

Karola:
Lugu oli lihtne ja kiire lugemine, aga minu jaoks mitte midagi erilist. Mulle tundus, et terve jutu lugemise vältel keriti pingeid, nagu et lõpus juhtuks midagi täiesti jahmatavat. Lõpus oli küll väike süžee pööre, aga jällegi, mitte midagi erilist, võiks isegi öelda, et lõpp oli ette aimatav. Epiteetide või sõnavaraga samuti liigselt ei säranud. Kokkuvõtteks ütlen, et üsnagi mitte midagi ütlev lugu, aga voolavus oli olemas.

Minu jaoks meenutab jutt natuke lastekirjandust, midagi "Lasse ja Maia detektiivibüroo" sarnast. Ma arvan, et noorematele lugejatele võiks lugu isegi meeldida, kuid see on kõigest oletus.”

Annamarii:
“Mulle tekst meeldis, kuna seda ei olnud raske lugeda ja see ei olnud väga pikk. Oleksin teada tahtnud, mis edasi juhtub.”

Kristin:
“Minu meelest oli tekst päris tore ja huvitav. Tekst oli mõnusa pikkusega ja lugedes igav ei hakanud. Loos oli ka toodud kirjeldusi, näiteks oli öeldud, et loo lõpupoole saabuvad mehed kandsid tumedaid rõivad jne. Kuigi mulle loo pikkus meeldis, oleksin ma soovinud teada saada, mis (edasi) juhtus. Oleks tahtnud teada, mis sellest naisest, kes tuviks moondati, sai. Mis Leoga juhtus, kes need mehed olid jne. Muidu oli tore jutt ja ma soovitaksin seda teistele lugemiseks, kuigi sooviksin teada saada, kuidas lugu edasi läheks!”

Mona Marii:
“See tekst ei olnud mulle väga meelepärane, aga siiski olid mõned asjad, mis mulle meeldisid. Tekst oli ladus ja ühtlane ning lugemisel mu mõte ei takerdunud. Jutt oli terviklik ja mulle meeldis, et tekst lõppes kulminatsiooniga. Jäi puudu mingi intrigeeriv faktor. Vahest see trikk, mida lugejale ega ka abilisele kuni viimase hetkeni ei avaldatud, pidigi olema põnevust ja pinget tekitav, kuid lihtsalt ei olnud. Võibolla, kui kirjanik oleks veel mingi tagajärje esile tõstnud. Näiteks tuviks muutunud naisest. Lugu üldiselt jättis mind pisut emotsioonituks. Ma ei tundnud, et Leo oleks olnud väga suure tähtsusega.”

https://www.ulmeajakiri.ee/?jutt-viimane-etendus

 

Viirus

Alisher Saar

Klassikalise õudusvahendiga - mahajäetud kirjaga - edastatakse stephenkingilik lugu autode ärkamisest ja neis tärganud tapahimust omaniku vastu, ainult et laienenult tervele nutimajale, mis püüab teda tappa.

Mingi maani jõudsin mõelda, et peategelase tegutsemine - põgeneda oma põlevast majast ja püüda leida pääsetee - on üks tüütuvõitu askeldamine, polnud midagi, mis ergastaks tähelepanu. Siis hakkas ta aga kannatama (jäi rinnutsi kinni aknasse ja oli lämbumas; sai terava klaasikillu jalga, millest tuli sügav haav, sealt edasi läks aina hullemaks) ja tekst oli kohe huvitavam, sest panused läksid kõrgemaks. Mingil hetkel läksid need kannatused aga teise äärmusse, veidi liialdamiseks, ja asi muutus veidike piinamispornoks (muruniiduki juurest äkki), aga mitte täielikult.

Tervikuna tekst igati vastuvõetav, kuigi ilmutab ehk mõningaid märke kas noorest autorist või ebaanalüütilisest mõtlemisest. Esiteks mõne jabura üksiklausega (näiteks lause “Sa tead, vennas, et ma pole kunagi uskunud horoskoopidesse, aga peoolukorras, kus tarbisime ka päris palju jooki, lõi välja mu lõvi-tähtkujule omane iseloom" tundub mulle olevat jabur - kui pole kunagi uskunud, siis miks selline viide? Parem ehk, et pole kunagi eriliselt selle usku olnud, aga vahel siiski tajub, kuidas lööb välja). Kuidas tegi ta käele žguti ühe käega?

Politsei ja arstid reageerisid tema jutule nii, nagu tegemist oleks viimase hullusega, täieliku võimatusega. Mida see olekski, kui oleks Stephen Kingi autolugu. Ent siin tundub mehe lugu enesestmõistetavam ja usutavam kui politsei variant. Ja midagi pöörast siin ju polegi. Meie peategelane otsustas ühel peol ärbelda tundmatute häkkerite ees oma nutimajaga, need otsustasid mingist jaburast uiust ta hävitada. Viiteid sellele pole, peategelane ei jõua seda teooriat õhku paisata (ta süüdistab lihtsalt autot ja maja, ilmselt nähes siin mingit robotite rünnakut, masina virgumist ja mässu), aga mulle tundus see olevat ütlemata jääv tegelikkus. Kui on nii, siis on tore - peategelane või jutustaja ei tarvitsegi teada kõike või mõista kõike, see on hea kirjanduslik vahend. Juhul kui ma olen autorit liialt usaldanud, siis kahju.

https://www.ulmeajakiri.ee/?jutt-viirus

 

Ideoloogiline kasvatustöö

Mairi Laurik

Lugu raamatukogutöötajast, kes tunneb, et tema panusest ei peeta lugu päris õigel määral. Mõneti arusaadav kah, see on ju Raamatukogu-Kratt, tehisintellekt. Mulle meeldis loo algus ja see, kuidas jutustaja masinlikkus ilmneb tasapisi. Saab näha, kas mõni mu õpilane loeb ja tunneb: "TÄIESTI segane, muhvigi ei saanud aru!" või mitte.

Veidi tuletab Krati tegutsemine meelde Naomi Kritzeri kõiksugu auhindasid võitnud teksti "Cat Pictures, Please" (peaks olema igati guugeldatav) - siin püüab kah anonüümseks jääda sooviv tehisintellekt inimeste elusid paremaks teha. Kui Kritzeri tekstis oli viimne peaeesmärk tore - tahtis inimestelt saada kassipilte -, siis siin sellele "miks-ile" polegi vaja suuremat eritähelepanu, õigete raamatute võimaldamine ning rahvahariduslik tegevus on Raamatukogu-Krati ülesanne.

Teksti vältel antakse Krati tegutsemispõhimõtted ja pikemat lugu siin küll pole (seda teksti saaks võtta kui sissejuhatust jutule, kus huvitav robotlik tegelane ära kasutatakse - hetkel on pigem eskiis sest tegelasest). Ent sobib ka sellise ülevaatena.

Minu lemmiklõik, mis annab ka kätte teksti üldmulje ja hoiaku (inimlikest piirangutest tüdinud, aga mitte kordagi inimvaenulik), oli järgnev: "”Kohe otsin välja," vastab inimraamatukoguhoidja ning seejärel räägivad nad ilmast, eksides tõeste vaatlusandmete vastu neljal korral, ning proua Õunapuu tervisest - proua valetab enda haigemaks kui tema digilugu ütleb ning raamatukoguhoidja teeb nägu nagu ei teaks seda. Võibolla ei tea ka. Inimesed pole täpsuse poolest just kuigi tuntud. Selliseid tõelähedasi, kuid siiski -kaugeid vestlusi toimub igapäevaselt."

https://www.ulmeajakiri.ee/?jutt-ideoloogiline-kasvatustoo

 

Teise ilma saladus

Tim Hornet

Lugu koletisest ja ilutisest (see, kes voodi all elavate koletiste voodite peal magab ja kellest nemad õudusjutte räägivad), kes teineteisesse kiinduvad.

Üldiselt mõjus toreda lastejutuna, isegi kui muinasjutupool selgus olevat lapsele loetud unejutt. Kogu kontseptsioon lastejutulik.

Võib-olla mõte sellest, et ema-isa arutlevad omavahel, kumb magab seekord peal, kumb all - see võib-olla läheb juba 18+ suunas. Kui ka polnud sellisena mõeldud. Ilutised on kena sõna, jutt nunnukene. Mida ikka enamat öelda?

Natuke on siin mingi puändi taotlust (ema-isa ongi ilutis ja koletis!), mis ei mõju üllatavalt. See informatsioon ei taba ootamatust kohast, selle infoga saaks ehk teisiti ümber käia kui et üritada puändiks muundada. Lapsed võinuks poolepealt küsida: “Kellesse meie siis oleme, ema?” Või võiks üks neist minna voodi alla magama ja ema muheleb: “Selgelt isasse…” Kuidagi mingi lisakiht anda, sest praegu on lugu lahendatud maru tavaliselt.

Karl:
Ma valisin selle jutu huvitava pealkirja pärast, kuid kahjuks minu arvates huvitavast pealkirjast läks kõik edaspidi ainult allamäge. Jutus räägiti koletisest nii, et ta oleks justkui ilus, mis tegi asja veidi segaseks ja sellepärast oli ka raske juttu süveneda. Jutu algus on veidi hirmutav, selline nagu vanemad ütleksid oma lastele: "Kui sa kohe magama ei lähe, tuleb koletis", mis peaks justkui hirmus olema, kuid tegelikkuses on kõik nii lõbus. Ma ei tea, kas asi on selles, et kui ma seda juttu lugesin, oli keskpäevane uni peale tulnud või oligi raske sellesse juttu süveneda.”

https://www.ulmeajakiri.ee/?jutt-teise-ilma-saladus

 

Soe koht

Tim Hornet

Hikikomori istub VR-prillidega ja kuuleb, kuidas sikutatakse käisest - see on ju ahjualune! Või noh, konsoolialune. Tahab süüa.

Folkloori kasutamisega nüüdisaegse jutu algmaterjalina võib tekkida probleem, et lugusid on väga erinevaid. Kas ahjualune on pahalane või lõppeks heatahtlik väike olend? Emba-kumba saaks ära kasutada ja novell võiks sellega kuidagi suhestuda.

Mulle endale väga ei istunud, et ahjualune on nii abitu - kuidagi meeldib mõelda, et maagilised olendid võiks ikkagi olla ürgväelised ja seega midagi enamat kui pidetu muutuv maailm. Näiteks võiks nad olla looduse ürgse jõu igavene ilming, mida peategelane ei oska kohe tähele panna, millega ei oska arvestada, mis olekski tema viimane eksitus. Kuidagi kahju, kui inimtegevuse kohutavatest tagajärgedest ei pääse isegi maagilised olendid. Mõne naftatankeri õnnetuse tõttu kleepuvasse musta ollusesse takerduvad merineitsid teevad kurvaks.

Selle jutu ahjualune ei tee kurvaks, aga ikkagi on tunne, et midagi enamat oleks saanud teha. Lugu piirdub ideega “kuidas oleks, kui ahjualune hakkab elama konsooli all”, aga saaks ka tõstatada teemat “kuidas tuleb maagiline olend toime muutunud maailmas” ja kuigi siin on selle mõtte aimus, pole seda kuigivõrd ära kasutatud.

Mairis:
Tekst oli lõbus, lihtsasti kirjutatud. Autor justkui kirjutas loo lastele selleks, et nad mõistaksid kui tähtis on aidata teisi isegi kui sul endal on raske.

Jutt tõi ka esile meile nüüd juba tavaliseks saanud nutiajastu, lisades loole VR prillid.”

Kersti:
“Ma arvan, et Joosep peaks rohkem VR-ist väljas käima ja rohkem suhtlema inimestega. Tekst oli segadust tekitav veits.”

https://www.ulmeajakiri.ee/?jutt-soe-koht

 

 

Pühapäeva viimane tramm

Jaak Herbst

Mees läheb pärast napsutamist trammile, see osutub kuratlikuks.

Üldiselt kena tekstike nihestuvast reaalsusest. Õudusžanri austajad teavad ehk lugusid sellest, kuidas õudusmetroo viib peatustesse, mida pole kunagi olnud või mis olid kunagi, aga pandi keelatutena kinni. Meie vaste sellele on selle teksti näitel siis tramm.

Natuke on siiski tunne, et trammid on selle rolli hõivamiseks liiga nunnud. Kogu oma tehnoloogilisuse kiuste (elektri jõul töötavad ja läbini metallist, ilma mingigi loodusliku elemendita) on need hämmastavalt soojad ja nostalgilised masinad, need tekitavad magusat õdusust. Need on nagu metalsed vasted hobuvankritele, mingi sõbralik vaimsus on nende taga. Seepärast ei kohandu trammid minu arust kuigivõrd hästi "rong põrgust" süžeesse. Samas, ega buss kah ei sobiks ja meil ju metroosid pole, nii et ehk võiks trammgi asja ära ajada.

Alkoholilembuse hirmuäratav vägi tõuseb küll teemana, aga ei ole kuigi hästi põhjendatud. Võib-olla on peategelane loo lõpus Johannese ja teiste pääsemist ootavate tegelaste suhtes õel lihtsalt naljapärast, viskab piibli ükskõiksusest ja seepärast, et ei suhtu olukorda tarviliku tõsidusega, aga kuidagi jäi mulje, et ta tegi seda alkoholi pärast. Seeläbi sai ta ju pudeli.

Rolandi suhe alkoholiga võinuks olla teravamalt välja mängitud, ta võiks tõesti vajada seda pudelit, mitte lihtsalt tunda, kuidas käivad neelud. Pealegi tundus see piibli loopimine Rolandi enda suhteliselt juhusliku otsusena - seda võinuks ehk kurat talle öelda, et heida see minema, siis ja alles siis saad pudeli.

Harald:
Väga huvitav ja napakas jutuke oli, tempo oli hea, silmad hoidis tekstil ja midagi otseselt halba pole öelda. Võibolla see oli veider, et Saatan ta nii lihtsalt minema lasi, et kui äkki see piibli lugemine teda kuidagi kahjustas või haiget tegi, siis seda oleks võinud rohkem selgitada, aga siin tekstis Saatan oli lihtsalt nagu "laid back" ja "chill" vend.”

Eleri:
“Tekst meeldis mulle, seal oli mõnes kohas huvitav sõnakasutus, mis tegi teksti palju põnevamaks. Tekst oli lihtsasti loetav ja arusaadav.”

Marta:
“Ma arvan, et see tekst oli huvitav ja ei jäänud poolikuks. Segadust natuke vahel tekitas, aga ma arvan, et see oli autoril eesmärk. See, kui saatan Rolandi ära saatis peale paari piibli rea lugemist pani küll kukalt kratsima, kuna näha oli, et teiste jaoks see enne ei töötanud. Mis Rolandis siis nii erinev oli?

Kui see välja arvata, mulle see lugu meeldis ja lõpuga jäin ma enam vähem rahule.”

Hannes:
“"Pühapäeva viimane tramm" on tore lühijutuke isekusest. Alustades tegelastest, Roland tundub nagu stereotüüpne madalklassi Tallinna kodanik. Elu ei lähe tema jaoks just kõige paremini ning seepärast on ta jutus nii ükskõikne. Roland ei meenuta tegelast, vaid just tavalist inimest keda võiks iga päev kohata ning püüab ainult iseenda eest hoolitseda. Teised tegelased nagu preester Johannes ja Saatan tunduvad rohkem nagu tegelaskujud, kes sobivad sellisesse juttu.”

https://www.ulmeajakiri.ee/?jutt-puhapaeva-viimane-tramm

 

Vaikne Vanaema

Markus Krist

Vanamemm käib tuvidele süüa andmas, ehkki see on keelatud. Kui kaks inimest tulevad temaga selle pärast pahandama, juhtub midagi.

Paar jooksvat kommentaari: Algul sain sildi põhjal aru, et keelatud oli toita kõiki tuvisid peale Vaikse Vanaema ja see pani täitsa iseäralikud ootused tekstile. Teiseks, korraks tahtsin küsida, kas need nimetused pärisnimede asemel (Vaikne Vanaema ja Karm Poodnik jne) ikka töötavad või teevad asjast lihtsalt muinasjutu, aga seda kohe selgitati - pärisnimed on tähtsad ja neid ei anta käest uisapäisa. See element ei mänginud küll eriti kaasa tervikule, pigem aitas õigustada seda, miks autor ei tahtnud tegelastele nimesid välja mõelda, aga ütleme siiski, et aitas anda tekstile fantastilist oreooli.

Kena maailm, tore õudusjutuke, igati kena lahendus lõpus. Ma pean endast pressima kommentaari või arvamust, sest see pole ei halb ega hea, see ei vii eriti kuhugi. Toreda memmega pahandatakse ja… ega tema teegi midagi. Teised tegutsevad tema eest. Kas meil on kahju, et see juhtus - eriti mitte. Kas me peaks suhtuma kuidagi hirmuga kajakatesse - seda ka mitte. Ei järgnenud ju mingit lepingut, et Vaikne Vanaema peakski hakkama toitu võimaldama neile jubedatele lindudele. Ka pole öeldud, et ta nüüd lõpetas, kui nägi nende tõelist palet (ehkki mingi “Ta ei läinud enam kunagi merele,” oleks täitsa olnud omal kohal).

Justkui oleks korralik õudusstseen, aga mis sellest sai ja mida edasi arvata, seda pole. Sealjuures pole tegemist ka salapärase ütlematajäämisega - sellega, kus pooleldi väljaöeldu jääks särisema ja kujutlusvõimet virgutama. Kõik on ikkagi lõpetatud, lihtsalt ei ole midagi sellega peale hakata. Seepärast ongi raske midagi arvata.

https://www.ulmeajakiri.ee/?jutt-vaikne-vanaema

 

Reaktori tööle saab kaasa aidata igaüks! Saada oma jutt, artikkel, arvustus, uudisvihje, arvamus või muu kaastöö toimetuse aadressile toimetus@ulmeajakiri.ee.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0591)