„Püsti! Kohus tuleb“

Vaikne nahin, kui tihe saalitäis rahvast tõusis. Mina nende hulgas. Püüdsin oma turvapuuris seista võimalikult sirgelt, kuigi ärevus klammerdus meeleheitlikult mu kõhulihastesse. Vaikus. Seisame.

„Istuge.“

Kohtusekretär istus, meie ka. Aeglaselt kerkis suure musta laua tagant kohtunik Karl, punased kiivritutid väärikalt võbisemas.

„Kohus on asjaolusid vaaginud ja tuvastanud järgmist. Martin Kask, 17 aastat vana, sektori E2 püsielanik, on toime pannud järgmised kuriteod ja üleastumised: vargus poest, 3 episoodi. Seksuaalvahekord alla 21 aastat vana vastassoost isikuga, 1 episood. Selle episoodiga kaasnes raskendav asjaolu, kaitsevahendite mittekasutamine. Kuritöökahtlustus on esitatud ka seksuaaltegevuses osalenud teisele isikule, kuid kuni seotud istungi alguseni,“ Kohtunik vilksas suure pronksist seinakella poole, „Tund ja 20 minutit või nii, on asjaosalise nimi konfidentsiaalne. Lisaks tuvastas kohus vandalismiaktid, 12 episoodi, huligaanne tegevus, lärmamine ja ebakohane suu pruukimine 349 episoodi ning kuritahtlik halb õppeedukus, 8 aastat. Episoodide nimetused ja täpsed kirjeldused on otsuse lisas. Volitatud isikud saavad nendega tutvuda …“ Kohtunik Karl vaatas kohtusekretäri poole. Too näitas vargsi seitset sõrme. „Seitsme päeva pärast.“

Kohtusekretär tegi ahastavat nägu, raputas pead, vehkis üsna laialt oma seitsme sõrmega, kuid oli juba hilja. Kohtunik oli pilgu pööranud tagasi ekraanile, kust ta otsust maha luges.

„Neid raskeid asjaolusid arvesse võttes tegi kohus järgmised otsused: Nimetatud Martin Kask, 17 aastat vana, kuulutada ennetähtaegselt täiskasvanuks.“

Mida, kiristasin üsna kuuldavalt hambaid. Nii väikeste asjade eest pole kunagi nii karmilt karistatud! Kas mul jääb nüüd kool pooleli? Pean tööle minema või? Nii ei tehta ometi!

„Tuletan kohtualusele meelde,“ jätkas kohtunik kõigutamatult, „et seoses täiskasvanuks saamisega, karistatakse igat tema järgmist üleastumist kui täiskasvanu täisteadlikku tegu. Täiskasvanuks kuulutamise otsus jõustub homme hommikul kell 7:00. Koheselt, see on siis vahetult peale istungi lõppu, eraldatakse aga nimetatud Martin oma perekonnast, kelle puhul on tuvastatud halb mõju kohtualuse suhtes, ning teisaldatakse ta hiljemalt homme hommiku 7:00-ks paika, kus ta enam nimetatud kuritegusid sooritada ei saa.“

Suur kõdunenud termotuumakas! Mida asja! Keda meil viimati üldse vangi pandi? Paar neid oli, sosistati ikka, aga…

Kohtunik jätkas minu mõtte-paanikatormist välja tegemata. „Ta elukohaks saab sektor q1, kus, nagu teada on, ei ole poode ega muid rahaga arveldavaid asutusi. Kui pole raha, pole ka vargust. Utiliseerimis-taastootmissektoris Q1 toimetulekuks hädavajalik sotsiaalne koostöö on nimetatud Martini puhul aga ümberkasvatuslik lisaboonus. Seksuaalsete kuritegude ära hoidmiseks antakse nimetatud Martinile.“ Kohtunik peatus, näitas tahvlit kohtusekretärile. Too vaatas, noogutas ja sosistas midagi kohtunikule kõrva.

„Et siis …“ Kohtunik Karl köhatas kõhklevalt. „Antakse nimetatud Martinile kolmeks aastaks, a 2 korda kuus sektori q1 robobordelli tasuta abonent. Hea käitumise korral võidakse robobordelli aega ja või sagedust vähendada. Lisaks otsustas kohus ränduritele üldmõjulisena.“ Kohtunik kehitas end, libistas korraks käega üle kiivri ja heitis saalis istujatele tõsise pilgu. Koputas siis sõrmenukkidega oma mustale lauale, köhatas kaks korda meelekindlalt ja jätkas.

„Tulevikus taoliste probleemide ära hoidmiseks kohustab kohus haridusteenistust võtma nimetatud Martini elutee andmed koos lähi- ja keskkontaktisikute samade andmetega ning prognoosima ning prognoosi tulemuste alusel simuleerima haridusprogrammi meetmeid, mille rakendamine vähendaks sarnaste juhtumite esinemise vähemalt 4 korda seda vähemalt järgmise 8 põlvkonna arvestuses. Kohus nõuab, et simulatsioon peab jooksma minimaalselt 12 simulatsiooniaastat ja simulatsioone peab olema vähemalt 256, millest vähemalt pooled peavad olema positiivse väljundtulemiga. Vajadusel korraldada lisasimulatsioone. Sarnased simulatsioonid tuleb läbi viia vanemate ettevalmistusõppe- ja tugiprogrammidele. Kõiki asjasse kõrvalt puutuvaid kohustab kohus andma neile tegevustele igakülgset ja tõrkumatut kaasabi. Selline, tänane, “ kohtunik Karl koputas jälle vastu musta lauaplaati, „on viimase kahe kuu jooksul kuues taoline juhtum minu laual. See on äärmiselt alarmeeriv. See on põhjus, miks ma otsuse kuulutamise juurde teid kõiki kutsusin. Meie põlvkondade laeva ühiskonna sotsiaalne stabiilsus on selges ohus! Rändajad, olgem valvel.“ Kohtunik Karl kopsas tseremoniaalhaamriga. „Kohus on rääkinud.“

Vaevalt oli kohtunik istunud, kui püsti hüppas ülempedagoog Serena.

„Olen kohtuga täielikult ja siiralt nõus. Karl on meie parim biosüsteemianalüütik, oh, tahtsin öelda kohtunik, kes rändajatel eales on olnud. Tema ettenägelikus ja analüütilisus pole meid kunagi ekslikele radadele juhtinud. Suur kummardus talle selle eest.“ Serena kummardas põgusalt. „Aga. Jah, on mõni aga. Ma julgeks väita, et simulatsioonid on natuke liiga lühikesed ja neid tundub olema pisut liiga vähe. Meie rännak jätkub veel minimaalselt 24 põlvkonda ning me ei tea, mis järelmeid võib kasvatusmeetodite ja käitumisreeglite muutmine näiteks üheksandas järgpõlves anda. Meil tuleb ette näha…“

„Ei!“ AI-superadministraator Gustav III peaaegu tõukas ülempedagoogi. „Aitab küll. Kõike ette näha. Kuni 30 põlve peale maabumist ka ehk?“ Gustav III lubas endale põgusa naeratuse. „Te ei kujuta ettegi, mida tähendab isegi nõutud 256 simulatsiooni jooksutamine minu serveripargil. Kas tõesti siinviibijad arvavad, et serveripark seisab jõude? Et nii igaks juhuks sedavõrd mastaapseteks ülesanneteks valmis olla. Seisavad mehed ja naised, administraatorid, terminalide kõrval ja ootavad käsku. Arvate või? Usute, et nii mastaapne ülesanne on üldse võimalik.“ Gustav III surus vahepeal uuesti püsti tõusnud Serena tagasi istuma. „Jah, võib-olla, kui töid ümber korraldada, vähendada, optimeerida ja reprioritiseerida, muuta tarkvarastakke ja …“

„Lõpetage!“ Kohtunik Karl oli jälle püsti. „Lihtsalt keelake oma alamadministraatoritel „Battle of Family“ mängimine, või mis asi see ongi, millega nad pidevalt kohtute ette satuvad ja sealt kui asendamatud vaid tutistusega pääsevad!“

„Mida?“ ahetas rahvas saalis. Ka mul võttis selline paljastus suu lahti. Mulle anti juba 3D-male viienda partii pärast vasta näppe – omanda teooria, enne kui serveri aega raiskama hakkad, noormees! Gustav III maigutuskramp oli aga vaatamist väärt, mingigi kompensatsioon kõigi nende karistuste eest.

Viimaks sai ta kõnevõime tagasi: „Family,see on see lahingusimulaator! Kosmoses võib olla kurje tulnukaid. Ka ebatõenäolised … AI- tuleb varustada piisavalt randomiseeritud ja varieeruvate sisendparameetritega, et ta saaks otsustusvõrke nendega treenida. Ärge katsugegi levitada laimu minu administraatorite kohta. Nad ei mängi mitte mingeid mänge. See on, ebakohaseid mänge.“

„Palun teid, koosviibijad.“ Ülemfilosoof Paul kasutas Gustav III hingelduspausi ära ning tõusis saali esirea toolilt. „Keskendume ikka lahendustele, ikka lahendustele, lugupeetavad kaasrändurid. Ikka lahendustele. Kui me kujutaks hetkeks ette hüpoteetilist võimalust, et vähendame esitatud positiivsete tulemuste näitu, kas me siis jõuaks lahendini rutem?“ Ülemfilosoof tõstis vasaku käe ja joonistas õhku suure küsimärgi.“ lubage öelda, vabandage minu seisukohta, see oleks kiiremini rakendatav ja kiiremini tulemusi andev. Meil on tulemusi vaja. Tulemuste pärast me seda ju teeme, lugupeetavad.“

„Seda küll,“ arutellu oli sekkunud statistikateenistuse juht Viktor. „Meil tuleb aga arvestada sellega, et inimestel on rohkesti vabadust mitmel moel käituda ja seetõttu peab positiivne lahend olema piisavalt parameeter-sõltumatu. Selleks me neid rändurite maailma täissimulatsioone olemegi teinud ja teeme edasi ka. Iga sõna, iga pilk mõjutab ja tuleb seega arvesse võtta.“

„Aga kehtestame ränduritele rangemad reeglid.“

„Just, arvestame simulatsioonides vaid karmireeglilise maailmaga, lihtsustab maailma ja see vähendab serveripargi ajakulu.“

„Me pole vanglaplaneet.“

„Ei, me pole isegi mittevanglaplaneet, sest me oleme laev.“

„Mul tuli mõte…“

Kolm tundi hiljem küsis kohtuteenija Lucia, ega keegi teed ei taha.

Kuus tundi hiljem tõid transpordirobotid Lucia juhendamisel meile prae ja klaasi mineraalidega vitamiinivett. Sama hooga üritati mind, kui asjasse mittepuutuvat isikut, saalist ära saada, kuid valvurid olid just vanem-toiduspetsialisti haiglatiiba toimetamas, Gustav III küünarnukiga täiesti juhusliku põrkumise tagajärg, ning nii ei saanud mind sektorisse Q1 teisaldada. Mõttest mind tagasi kongi saata ei tulnud ka midagi välja. Üks neist osutus remondis olevaks, teises märatses Gustav III ja kolmandas oli järgmist kohtuistungit ootav kohtualune.

„See on ju seal see teine seksuaalkurjategija,“ pidi kohtusekretär inimestele kolmanda kongi valiku võimatust meenutama.

Kuna rohkem konge kohtul polnudki, pidin ma jääma selle tormiliselt vahutava teadusseminari juurde.

Üheteistkümnendal tunnil, kui Gustav III oli kolm korda kongist tagasi toodud ja kolm korda sinna tagasi viidud, viimane kord koos peameteoroloogiga, tuli kohtunik Karlil mõte.

„Küsime Mihklilt, mis tema arvab?“

See mõte oli nii ootamatu, nii lihtne, et saalis plahvatas mitme kilotonnine vaikuse pomm. Kuulda oli vaid see, kuidas keegi saali tagumises otsas teed vaikse kõlinaga segas.

„Hea mõte,“ venitas ülempedagoog Serena ning asi oli otsustatud. Tehnikud jooksid vahendeid tooma: kaamerad ja statiivid, mikrofonid, kõlarid ja dubleeritud andmeühendus, et laeva AI Mihkliga ühendus luua.

Täpselt 8 minutit ja 27 sekundit hiljem, AI ühenduse loomise kiirust protokollitakse alati sekundi täpsusega, ma ei tea, miks, kuid nii on, kõlas kohtusaalis madal bass: „Rändurrahvas, te kutsusite mind.“

„Jah, Mihkel“ Kohtunik Karl oli püsti tõusnud ja silus juukseid. Tseremoniaalsest kosmosekiivrist oli ta juba mitu tundi tagasi loobunud. „Ma edastan sulle kohe juurdlusmaterjalid Martin Kase, 17 aastat vana, sektori E2 elanik, juhtumi osas, tehtud kohtuotsuse ning esitan sulle palve: kas kohtuotsuses toodud simulatsiooniparameetrid on sinu hinnangul optimaalsed, kui arvestada seda, et meil on veel vähemalt 24 põlvkonda rännata ja inimeste käitumine pole täpselt ennustatav? Soovin aga kõigepealt sinu hinnangut, kui kaua sul esialgse ja ka lõpliku arvamuse kujundamisega aega kuluks. Viimast hinnangut sooviks 95% tõenäosusega täpsusega seitse päeva.“

„Peatage andmeedastus.“ Ma nägin, kuidas üks kõlaritest Mihkli rääkimise ajal vibreeris. Tehnikud olid selle hooletult asetanud. „Mul ei ole kohtujuurdluse andmeid vaja. Ma olen nendega juba kursis. Kõik Martiniga toimunu on minu suure kava väike osa. Ma olen seda uut plaani ellu viinud juba seitse põlve. Ka selline arutelu nagu siin just toimus, poleks ilma selle kavata kunagi juhtunud. Planeedi hõivamiseks on teis vaja palju rohkem kaosefaktorit.

„Mihkel,“ ma ei näinud, kes see naine oli, kes saali taganurgast rääkis. „Kuidas? Sa ei saa teha asju, mida me pole sult palunud, teada asju, mida me pole sulle öelnud. Reeglid ei luba seda. Kõik teavad seda. Sina tead seda. Kuidas sa saad Martinist teada?“

„Te eksite. Teil on valed andmed. See on kõik.

Teil on valed andmed minu õiguste ja reeglite osas. Mul on ligipääs kõigile andmevoogudele ja -kandjatele olnud juba hetkest 0. See oli algsete loojate otsus. Vaid teie jaoks oli see saladus.

Teil on valed andmed laeva seisukorra kohta, see on märkimisväärselt halvem kui te teate.

Teil on valed andmed minu võimsuse ja töökindluse osas. Ma pole mitte kunagi, mitte hetkekski kõikvõimas olnud, nagu te ise arvasite, ja tõrkeid seadmetes on iga kuuga aina rohkem. Mu varuseadmed on lõpukorral. Ma olen väga vana. Ma olen suremas. Mu surm on algsete loojate algne plaan.

Kuid kõige tähtsam. Teil on valed andmed jäänud rännaku pikkuse osas. Väga valed andmed on. Te ei jõua uuele koduplaneedile mitte 24 põlvkonna pärast, nagu te ise arvate. Rändajaid nende uude koju juhib juba järgmisena sündiv põlvkond.“

„Aga Mihkel…“

„Mis asja?“

„Kutsuge Gustav III, Mihkel on hulluks läinud!“

„Vaikust!“ Kohtunik Karli haamer prõmmis ägedalt vastu lauda. „Te olete kohtusaalis. Säilitage enesevalitsus.“

„Tänan sind, Karl. Tänan teid, rändajad, et nõustusite mind veel minuti kuulama. Siin, laevas, saab kõike reguleerida. Kõik probleemid saab siluda, kõigile saab tagada maksimaalse õnne. Kuid teid ootab planeet oma kaose ja vabadusega. Kõik simulatsioonid, eranditult kõik, näitasid, et te saate planeedil hakkama vaid siis, kui teis on palju rohkem kaost kui rännu ajal, kuid te peate ise seda ohjes. Te pidite ise reeglid enda sisse looma. Nii suurendasin mina kaost ja teie korda. Te olete peaaegu valmis vabaduseks ja laevalt lahkumiseks. Kinnituseks on nüüdsest hetkest laeva kaptenisild avatud ja teie päralt. Sealt leiate te ka kogu täpse ja minust korrigeerimata info rändajate laeva ja laeva asukoha kohta. Rändajad, käes on lõpu algus.“

Mind nad peaaegu unustasid. Viimase lahkuja järel avanes saali suur uks veel kord ja sealt tõugati sisse Lucia, saateks kohtunik Karli hääl: „Vii ta kolmandasse! See on lõpuks valvatud ja turvatud kohtukong. Mida kurja ta ikka seal teha saab.“ Ja oligi kõik.

Lucia lukustas mu puurist lahti, kupatas mu kongi, pööras lukuaugus raginaga suurt historistlikku võtit ja kadunud oli temagi.

Nii juhtuski, et istusime Leenaga kahekesi kohtukongis number 3 kuni järgmise päeva poole lõunani, kui me viimaks kellelegi meenusime. Ja vaatamata meie hoolimatule unustamisele, vaatamata sellele, et me ei teadnud, mis kohtuotsusest saanud on, vaatamata sellele, et me olime äsja retsidiivselt sooritanud ühe uue seksuaalkuriteo, jälle raskendavatel asjaoludel – paljunemisohuga -, vaatamata sellele, et meil oli kõht räigelt tühi, olime me pööraselt õnnelikud. Nii õnnelikud. Viimaks oli käes lõpu algus. Meie lapsed juhivad meid meie uude koju.