Kes sa oled, Tamur, kust tuled ning kuidas nii ulme kui kirjutamiseni jõudsid?

Olen sündinud Valgas, oma ema-isa poeg, põlluharijate perekonnast pärit, ema agronoom ja isa traktorist. Ilmselt isalt olengi pärinud lugemiskire, sest tema luges ikka väga palju. Ja nüüd olen mina tema lemmikkirjanik. Ema minu ajaloolisi lugusid palju ei loe, aga selle eest meeldib talle minu ulme, sest see ei ole nii verine. Ajaloolisi mõrtsuksaagasid ta nii väga ei armasta. Kirjutamiseni jõudsin kuskil 10-11 aastaselt, tõsisemalt hakkasin kirjutama 13-aastaselt, kui kolisime Põhja-Eestisse (minu taat oli kärme klaasi kummutama ja rusikat keerutama, seega vahetas ta iga mõne aasta tagant majandit) ja see koht oli sedavõrd igav, et millegagi pidi lihtsalt aega sisustama ja kuna kõik oli juba loetud, siis tuli ise kirjutama hakata. Seal polnud ka mitte ainsat sobivas eas tütarlast, kellega tutvust sobitada, selles külas oli üldse lapsi vähe ja kohati oli tunne, et olen sattunud kummalisse katseklaasi, kus inimesed paljunevad aseksuaalselt, pooldumise teel. Ja pimedatel sügisõhtutel kippus kuidagi iseenesest kirjutama-joonistama ning kuigi sellele algul vaadati, et las laps mängib, peaasi, et ei nuta, siis mingist hetkest hakati sellesse ka tõsisemalt suhtuma, ehkki minu lugude avaldamist hinnati pigem ebatõenäoliseks. Aga kõigest kaheksateist aastat pärast triloogia esimese osa alustamist olin ma ikkagi sealmaal.

Tamur Kusnets kui kirjanik alustas kohe mastaapse romaanitriloogiaga, kas õpipoisi jutud jäidki sahtlipõhja või kettaservale kopitama... või oligi triloogia esimene kirjutatud ilukirjanduslik tekst?

Sa jeekim, no nüüd lajatati... Minu kõige esimesed lood olid tegelikult kolm ruudulise vihiku täit rottide ühiskonnast ja eelkõige sõdimisest; suurepärane idee, plagieeritud ühelt armeenia kirjanikult, kelle raamatu pealkiri oli vist „Minu päkapikud“. Seal oli mingi lugu röövlinägudest rottidest ja see idee oli ülivõluv, see polnud seal lihtsalt lõpuni kasutatud. Pildid joonistasin ka juurde. Siis olen proovinud kätt rüütlilugudega, mis surid peaaegu enne sündi, India suure mässu ainest, Nahksuka stiilis indiaanijutte, ürginimeste jutte varemgi, isegi üks ulmekas oli, aga selle idee sai alguse kuskil minu 13-14-15 aastane olles, nii et sobib Erektorisse. See oli koolivennaga idee kirjutada nii, et mõlemad alustame oma lugu ja siis iga peatüki tagant vahetame. Võimas start oli, täpselt üks peatükk saigi valmis. Kunagi proovisin viikingiteemalist koomiksit, aga eh... Piraatidest üritasin kirjutada, sisuliselt katsetasin kõike, mis Seiklusjutte Maalt ja Merelt inspiratsiooni pakkus. Kääbikulaadsel teemal alustasin mitu korda kuni mõistus viimaks pähe tuli... Igasugused unustatud ja peidetud iidsed kuningriigid ja muu sarnane. Õnneks olen kogu selle 0,1 tsentnerit tobedust (käsikirjade näol) minema visanud.

Või polegi sa jutukirjanik ja su mõte liigubki vaid mahuka romaani mõõdus?

Ma ei tea, ühe ulmejutu olen ju varemgi kirjutanud, ega see polekski saanud pikem olla kui oli. Ma usun, et võin ka jutukesi kirjutada, omaenese taadist olen kirjutanud paraja portsu 1-2 leheküljelisi lugusid seatapust ja stomatoloogilisest karmast. Need on lood, mis temaga kärakavõtu käigus juhtunud olid ning ma tegin neist tema 55 juubeli jaoks väikese kogumiku ja pidin neid trepikojas kõigile joomakaaslastele ette lugema. Romaan on aga mulle jah pisut südamelähedasem, kuigi kavatsen tulevikus oluliselt rohkem kirjutada kui praegu, katsetada nii üht kui teist, isegi ühe näidendi idee mõlgub meeles. Ma arvan, et mul on otsekui natuke kahju mingeid ägedaid tegelasi kulutada ainult ühe jutu peale; järelikult peaks neid jutukesi olema mitu; aga seda ideed ma alles seedin.

Kõik su romaanid on ajaloolised, või siis ajaloo-ainelised. Jah, debüüttriloogia saab asetada kuhugi ulmekirjanduse servale, kuid alles „Kronošütist” on esimene tõeline ulmeromaan (ja loodame, et mitte viimane)? Kust mõte ulme alale tungida ja kas plaanid seal veel tegutseda?

Ajalugu on lihtsam uurida kui mitteeksisteerivat maailma usutavalt välja mõelda. Ja Kronosütistki on ju tugeva arheoloogiahõnguga lugu. Ulmes on mul juba järgmine jutt pooleli ning ideed paari ülejärgmise jaoks olemas, aga idee on nagu sperma – kõik ei pruugi asjaks minna. Selle lause võib vist välja jätta, tegelikult...

Räägi mõne sõnaga oma uuest raamatust ning selle sünniloost. Kuidas tekkis mõte ning miks just selline teemavalik?

Antud lugu on inspireeritud küttimisest ja paleoliitilise eluviisi üle juurdlemisest, millele õnnestus kaasaja transintellektuaalset jampsi sisse põimides üpris lõbus jutt kokku saada. Kasutasin loomulikult ka klassikat – alkohol, seks, relvad, tubakas... See lavaseade lubas kõike humoorikalt siduda ja erinevate kultuuride kohtumistesse on piinlikud detailid juba oma olemuselt sisse planeeritud. Tuttav ohvitser kirjeldas raamatut kui eskapistlikku päästerõngast tavaelust. Mida ühele mehele siis ikka vaja on? Kronošütist kattis ju tegelikult kõike. Meeste ideaalmaailm, võiks öelda.

Kui kaua kirjutamine aega võttis ja palju seejuures ajalugu uurisid?

Sel korral võttis kirjutamine ikka kaua, 2017 Kevadtormist kuni 2021 romaanivõistluseni. Neandertali valdkonda uuriti pidevalt, kogu aeg tuli uut infot peale, mingi uus idee oli võimalik teemasse sobitada, arenesid teadmised paleoliitilisest faunast ja küttimisest... Lisaks oli ka üldine poliitiline maailm väga turbulentne ning praegugi on romaani algsetting sisuliselt ajale jalgu jäänud – sõda ju siis ei olnud Ukrainas, Venemaa oli küll ebamugav naaber, kuid siiski mitte vaenlane ja terrorismi toetav riik.

Mis aga puudutab ajalugu, siis suure osa ma järeldasin enda jahimehekogemuste põhjal; ja mulle on jäänud mulje, et need teadlased ja kunstnikud, kes kuvavad neandertallase eluviisi ja keskkonda, ei jaga valdkonnast mitte midagi. See oleks umbes sama, kui mina, jahimees, hakkaksin iidse Egiptuse arstiriistade põhjal järeldama, et see oli vaat nülgimiseks, see konks ninakiini vastsete õngitsemiseks ja selle konksuga riputati lae alla... Valdkonda uuriv inimene peab olema sama valdkonna kaasaja spetsialist. Sõjaajalugu uurigu sõjaväelased, meditsiini ajalugu meedikud. Kui ürgseid jahikultuure uurivad kõhnade käsivartega laborandid, ei saa sellest väga tõsiseltvõetavaid tulemeid oodata.

Keskkonna koha pealt ja laagrielust andis mulle infot minu militaartaust ja kuulumine kildkonda, kelle nimi isekeskis on Matkapeded. Väliolud ja muu sarnane on mulle alati meeldinud ja ma usun, et taipan sellest nii mõndagi. Kiviaja eluolu aitab kõige paremini mõista matkatarga kogemus, millest tuleb lahutada metall, plastik ja tekstiil. Noh ja küti-kalastaja-korilase mentaliteet ei tule samuti kahjuks.

Su romaanid on toimuvad ajaliselt ja geograafiliselt väga erinevais paigus. On sul selle kohta mõni seletus, põhjendus?

Pole eriti selle üle mõtisklenud, kuid puusalt tulistades pakun varieeruvuse vajadust puhtalt instinktist. Ei saa ju kõiki lugusid ühte kohta kirjutada! Pealegi on minu jaoks peale koha ning aja oluline ka sündmuse vastuolulisus ja domineerivate seisukohtade mõnitamine. No Jüriöö ülestõusu ainest pole eesti keeles niimoodi veel kujutatud ja ma arvan, et keegi kostis sõnakese ka vägistatud-mõrvatud saksa naiste ja eestlannadest teenijatüdrukute kaitseks. Kategoorilised seisukohad on tavaliselt mingist otsast hõredad, eriti kui võetakse deklaratiivseid loosungeid lausuda mitmetahuliste sündmuste hinnanguks. Vlad Dracula oli sügavalt haige mees, väitis keegi, aga ma arvan, et väite autor oli küündimatu ja rumal. Asjadel on palju tahke ja neisse peab süüvima ja tavaliselt ma leian ajaloost mind huvitanud intriigi ja hakkan sellele dogmaatilisest seisukohast äraspidist vimkat sisse kirjutama.

Ulmet sa ju loed!? On see lugemine metoodiline või lihtsalt loed, mis näppu juhtub? Tahad sa nimetada mõnd lemmikut?

Loen ulmet küll, aga kaugeltki mitte nii palju kui tahaksin. Üldse pole praegu aega lugeda millegipärast. Minu lugemine ei ole kuigi metoodiline, see on oportunistlik – mida õnnestub, seda loen. Metoodiliselt loen ma kokaraamatuid ja ajalootemaatilisi populaarteaduslikke teoseid, sest muidu ei suudaks valdkonda lihtsalt hallata. Lemmikuid olen ma juba varemgi nimetanud, ühes varasemas intervjuus, kas tasub neid nüüd üles lugema hakata...

Mis teeb üldse ulme sinu jaoks heaks ulmeks? Kas hea ulme reeglid erinevad hea ajaloolise romaani reeglitest?

Olen seda ka korra varem öelnud, et toetan Veskimehe seisukohta – füüsika. Füüsikareeglite järgimine või siis nende usutav painutamine teeb ulme heaks. Mis aga puutub reeglitesse kahe žanri vahel, siis romaan on romaan ja selles peab olema teatud ülesehituslik struktuur. Mis võib olla erinev ulmeromaani puhul, siis selleks on teatav maailmakirjelduse vajadus, et mõista, kus me üldse oleme. Ajaloolise romaani puhul piisab juba sõnadest mõõk, ratsu, turvis, Karl Suur ja juba me paigutume maailmasse. Ulmes peab lugejat rohkem positsioneerima. Võib ka vastupidi, ei positsioneeri üldse, aga siis peaks see olema kompenseeritud millegi muuga. Loomulikult tasub arvestada sihtgrupi üldist haridustaset...

Millist (ulme)raamatut soovitad kirjanikele, kes tahavad oma lugudes sõdureid ja nende elu tõepärasemalt kirjeldada? Kas sõdurieluga mitte kokku puutunud inimestel on üldse lootust seda veenvalt teha?

Kõike on lootust teha. Kes ei ole ise asja teinud, sellel võib olla hea sõber või kolleeg, kes on asja nuusutanud. Lugemiseks on väga hea „Tähesõdalased“, kuid ma ei tahaks millelegi osutada kui käsiraamatule. Tehke Kaitseliidus läbi sõdurikursus ning juba võib sellest kirjutada ning lisaks on ka riigikaitsesse panustatud, win/win. Veelgi enam, sõdurielul on palju tahke ning kui kõiki ei tunne, võib keskenduda mõnele nendest. Väga sageli on keskendutud sõdurite sõjavastasusele, aga see on minu meelest igav. See on nagu nõukogude loosungid.

Millisest perioodist ajaloos Sa pole veel midagi kirjutanud, aga tunned, et kunagi tahaks? Kas on mingeid perioode, mis Sind üldse ei köida?

Mind ei köida maailmasõjad, need on liiga poliitilised. Jah, ma olen nii mõneski kohas ka poliitilises mõttes lugejaid irriteerinud, aga kirjutada alternatiivajalugu natside võidukäigust, näiteks, siis see on ilmselt kuskil juba tehtud ja lisaks igav. Vaadake HISTORY CHANNELit! Tänapäeva teadlased peaksid Hitlerile ausamba püstitama, ta on neid nii paljusid toitnud ja katnud. Natside kadunud aarded. Hitleri viimane saladus. Kes tappis Rudolf Hessi? Suur-Saksamaa sõjamasin. Loetelu on lõputu ja kõiki jupikesi keegi ju rahastas... Nii et jah, mina näiteks Hitleri kontidele ei tahaks enda kirjanduslikku karjääri ehitada ajaloo mõttes. Jah, Kronošütistis on küll neonatsid sees, aga rohkem tögamiseks.

Mind köidab konkistdooride tegevus, Liivi sõda, muistne vabadusvõitlus, varaviikingiaegne Skandinaavia... Ja ma püüan tavaliselt sinna sisse istutada

"Kronošütisti" peategelane teadis, millistesse oludesse ta suundub, ja komplekteeris omale vastava varustuse. Kui aga tema, mõni teine Sinu tegelane või kasvõi Sina ise peaksid minema missioonile, mille sihtkoht pole teada, siis kas on mingeid relvi või muid esemeid, mida sa igal juhul kaasa võtaksid?

Sellisel juhul peaks teadma teisi Q-sid. Kui kauaks? Elektrit on? Millega minnakse? Mida tegema peab hakkama? Üksi või mitmekesi? Kas on mingeid muid piiranguid või sundtegevusi? Üldjoontes loeb maht, ja kui midagi muud ei anna teha, siis võtaksin kaasa universaalsed vahendid, heaks juhiseks on Alaska jahimeeste üldine varustus või metsiku lääne majapidamisvarustus koos relvastusega. Need kõik aitavad toime tulla maailmas, kus puudub elekter, mis ongi tegelikult paljude detailide aluseks.

Oled jahimees. Tänapäeval peetakse seda suisa ebainimlikuks tegevuseks. Oskad sa võhikuile selgitada tänapäevase jahinduse positiivset ja inimlikku mõõdet?

Ebainimlikuks peavad seda inimesed, kes on ise kaugenenud inimese loomupärasest olekust. See on nagu puritaanina mõista hukka seksuaalsed ihad, kaasa arvatud seesama, mille abil ta ise eostati. Tänapäeval on jahimehed otsekui pargivahid ja kahjuritõrje üheaegselt. Tehakse valiklaskmist, et alles jääksid kõige ilusamad ja tugevamad sigijad, see on pargivahi osa. Kahjuritõrje on olulisem asi, kuna kui pole jahimeest, ei ole ka põllumeest. Metsseakari teeb tavainimese kartulipõllu tühjaks ühe ööga, põdrad rikuvad mitme aasta vanuse noorendiku, samuti metskitsed. Nugised teevad tühjaks kanala, hundid lambaaediku – ja loom ei karda, kui ei ole surma. Elektrikarjus teeb korraks haiget, aga suur kult tirib selle pooleks. Meil on ka mingi kummaline uskumus, et suurkiskjad oma loomult on rahumeelsed ja ei ründa inimest. Ometi juhtub seda teistes riikides nagu Rumeenia ja USA, kus karude rünnakud on tavapärased. Et meil nad inimest ei ründa, tähendab seda, et loom oskab inimest karta ja nii see peabki olema. Järelikult on kütitud mõistlikult.

Ma ei taha minna sellisel rumalale teele, et rääkida siin mingist mõõduvõtmisest loodusega ja muust sellisest. Jahimeestele on reeglina suurulukite osas antud ette kvoot ja see tuleb täita, see on miinimum. Näiteks on praegu meie jahialal kvoodiks 60 metskitse lasta, aga 15 on alles käes. Need kahjurid õnneks kõlbavad süüa. Inimesed, kes on näiteks metskitsede vibuga küttimise vastu, las tirivad metskitse korra oma kalli auto radiaatorist välja (aastas on keskmiselt 5000 liiklusõnnetust metskitsedega, ja need on need, millest ametlikult teatakse), küllap nad oma maailmavaate pärast seda põksu ümber hindavad. Või kui hundid koera ära söövad. Noh, või kui mõnest lapsest jääb pimedas koolist tulles üksnes kaltsud ja ranits järele... Ptüi-ptüi-ptüi! Ja kop-kop-kop!

Aga kõike tuleb loomulikult teha mõistusega. Kui ikka ulukite populatsioon on kasin, peab küttimist piirama. Kelle tagant ma neid ikka võtan? Iseenda tagant ju, ma tahaks kunagi hiljem ka küttida. Ja seepärast peab tänapäeval küttimine olema hobi, mitte sissetulekuallikas.

Jahimeestele on tänapäeva suurepärasel lödiste väärtustega ajastul proovitud juurde manada küll verejanu, küll ahnust või justkui tasuta liha saamist, aga see kõik on suure kaarega valel teel. Verejanu pole ma kordagi kellegi juures täheldanud, mõnikord olen näinud, et rahvas ei taha näiteks maksa kaasa, kuna see kõik nõuab ruumi ja hiljem aega... ja liha tuleb poest kordades odavamalt kui jahil, teil tasub mind uskuda.

On olnud arvamusi, et jahimehi ei tohiks üldse olla, oleks üksnes riigi jäägrid, aga ka selle idee taga haigutab kõlupäisus, sest see kõik tähendab riigile meeletut lisakoormust. Palgad, masinad, relvad, laskemoon, administreerimine... Kui meil on jahtkonnas 30 inimest, siis kas omavalitsus suudab ülal pidada 30 meest näiteks keskmise palgaga, tagada neile tööks transpordi, vastava riietuse, lakukivid, jahikantslid, püünised ja 1000 muud olulist vidinat? Praegu teevad selle töö ära entusiastid iseenda rahakoti pealt.

Looduses viibimine on suurepärane, jaht ühendab minu jaoks selles ka palju muud positiivset: sport, pere, sõbrad, relvad, maitsev roog... Jaht on suurepärane moodus aega kulutada, sest seda ikka kulub.

Mis looma Sa võimaluse avanedes kõige rohkem küttida tahaksid?

Eh... Sellist looma pole olemaski, millist ei tahaks! Samas, nagu ikka, mingi suurkiskja – mõõkhambuline tiiger, ameerika lühikoon – rohusööjatest mammut, nimeta ainult! Iseenesest meeldib mulle küttida selliseid loomi, kes annavad võimalikult palju kasu, näiteks kobras või uluksõralised. Liha, nahk, nikerdatav sarv on head väljundid, kopral nõre ja näärmed, aga nendele pole praegu turgu Eestis. Käisin hiljuti Saaremaal hirvejahil ning kuigi ma ise hirve ei lasknud, nägin ma, millised võivad olla selle uhke looma sarved – mõni ime, et Baratheonid valisid sellise looma enda vapikilbile!

Veel ei ütleks ära krokodillidest, kängurudest... Jaht on tervikuna vahva. Aga minu süda suures mahus kuulub veelinnujahile, ehk siis pardid, haned. Põnev, lõbus ja maitsev.

Loom, keda ma kiusu pärast kütiksin, on panda. Ja seda üksnes tema kõige nõmedama iseloomu tõttu loomariigis. Söök tuuakse ette, sekspartner tuuakse ette – ikka talle ei meeldi! Pealegi on ta üheaegselt nii must kui ka valge ja samal ajal Aasiast – otsusta juba ära, pagan võtaks! Ja kiskjast vegan – ptüi!