Võib olla on see kõik ainult minu ettekujutlus, kuid ma olen mures.

Praelihal pole maitset ja ma kaanin oma kohvi. Ma istun siin, kaen Turnerit ja Pappast askeldamas oma käsitööriistadega teisel pool puiesteed väikese tellismaja kallal. Jenson ja McCarthy seisavad millegi üle vaieldes liuguri kõrval. Ja Julie Bremmer on veidi eemal joonistamas siniste tornide vaateid. Kõik on täpselt nii nagu eilegi.

Kõik peale minu.

Paari tunni pärast lähen ma kapteniga rääkima. Ma püüan teda hoiatada. Kummaline, kuid siin on ainuke paik kogu linnas, kus inimene suudab kõnelda normaalse häälega. Igal pool mujal on hääled vaiksed. Summutatud. Nagu keskööl kirikus. Ma oletan, et seda põhjustab purskkaev, mille hõbedased joad heljuvad jahutavalt pärastlõunase päikese tuules. Pargi avarus on pääs laiade elutute avenüüde ja tühjade akende eest. Lehed ja rohi on säravkollased, aga muidu on loodus põhimõtteliselt tuttav. Läbi pikkade sihvakate võrade säravad sinised pilvelõhkujate tornid päikesevalguses.

Pole vist teist nii rahustavat heli kui vee kukkumine kividele (Coulter sai maanduri generaatorit kasutades eile purskkaevu tööle.). Purskkaevu serval asuval pingil istudes ja kuulatades suudan ma tunnetada, kui samalaadsed me oleme, mina ja selle hiigellinna ehitajad. Ja see mõte ei ole meelipaitav.

Pikk, tolmune ja kividega kaetud oli tee Maalt siia parki. Läbi tuhandete liiva mattunud maailmade olid meid siia toonud igivanad otsingud maavälise mõistuse eksistentsist, millest lõpuks oli saanud otsing rohulible järele.

Ma mäletan kogu oma elu punase Capella-paistesel rannikul seismist ja lainete murdumise jälgimist. Taevas ja meri olid kristallsinised; ühtki kajakat ei heljunud liikumatus õhus; ei ühtki rohelist kribalat maapeal. See oli teokarpideta rand.

Ent siin, Centaurist lääne poole, peaaegu kaks sajandit hiljem, on meil elus maailm! Me vaatasime alla, uskumata oma silmi, nähes põlismetsi ja džungleid peale ning saatsime oma laboriseadmed elust kihavasse merre. Igiammune tõke oli murtud.

Järgmisel päeval nägime me Linna.

Sädelev päikesekettana asus see lõunapoolses parasvöötmes, mäeaheliku ja mere vahel. Ühes sellega ilmnes meie esimene müsteerium: Linn oli üksi. Ei ühtki teist asulat kusagil planeedil. Neljandal päeval avaldas Olszewski arvamust, et Linn on hüljatud.

Me läksime alla ja vaatasime järele.

See oli märkimisväärselt inimlik ning võinuks vabalt olla kaasaegne maine metropol. Ent tema asukad olid pannud oma autod garaaži, majauksed lukku ja läinud jalutama.

Mark Conover, tiireldes ülal Chicagol, oletas, et ehitajad ei olnud kohalikud.

Nad kõndisid kahel jalal, olles natuke suuremat kasvu kui meie. Me saame istuda nende istmetel ja need meist, kes on piisavalt pikad esiklaasist välja nägema, suudavad autot ka juhtida. Üldmulje on selline, nagu nad oleks lahkunud vaid päev enne meie saabumist.

See on katedraalide ja minarettide linn. Kodud on ruumikad, eesõuede ja aedadega, mis umbrohust puhtaks kitkutud. Ning nad armastasid mänge ja sporti. Me oleme kõikjal leidnud võimlaid ja parke ja basseine. Seal asus oivaline ookeanile avanev staadion ja iga eramaja tundus olema täidetud mängukaartide ja täringute ja geomeetriliste puslede ja 81-ruuduliste kabelaudadega.

Nad polnud ilmselt veel avastanud fotografeerimist; vähemalt niipalju kui me suutsime määratleda, ega pühenduda plastilisele kunstile. Siin polnud kujusid. Isegi purskkaevul puudusid tavapärased poisikesed delfiinidel või tiivulised naised. Selle asemel oli märja geomeetria kursus, kaldpaneelide, tasakaalustatud sfääride ja ebakorrapäraste püramiidide kompleksid.

Sellest tulenevalt olime siin üpris kaua olnud, enne kui me saime aimu, millised kohalikud võisid välja näha. See juhtus, kui me jalutasime väheldasse majja põhja pool ja avastasime midagi söejoonistuste laadset.

Kassid, ütles keegi.

Võib-olla. Järgmistel päevadel jõudsime kunstimuuseumi ning avastasime sadu akvarelle, õlimaale, seinavaipu, klaasimaale jne.

Nad olid kassilikud, selles pole kahtlemata, ent silm on petlik. Olendid maalidel olid kahtlemata inimlikes mõõtmeis. Nad kogunesid tormivarju, nad nautisid küntud põlde loojuva päikese taustal, nad naeratasid heatahtlikult (või pompoosselt) portreedelt. Ühel eriti kriiskaval akvarellil kössitasid neli naist vihase taeva all. Raskete pilvede vahel paistis taevast paar kuud.

Sellel maailmal siin ei olnud kaaslasi.

Sõna otseses mõttes igaüks meist lausa tormas muuseumi. See oli ahhetamiste ja torisemiste ja hüüatuste päev, ent see ei viinud meid põrmugi lähemale põhiküsimusele: kuhu nad kõik olid läinud?

„Neid nagu polekski siin olnud,“ lausus Turner, maali ees seistes. „See on ainus eluga maailm, mida keegi on näinud. See on üks kuradima väärtuslik omand. Nii tore, et nad annavad selle meile.“

Mina seisin sellal teisel pool galeriid seinasuuruse õlimaali ees. See oli impressionistlik, Degas’d meenutav: rühm olendeid jälgis malepartiid. Kaks olendit istusid laua taga, kühmus malendite kohal, pühendunud maletajate moel. Veel mõned seirasid neid pooleldi varjudest.

Nende ilme oli märkimisväärselt inimlik. Kui kõrvad ja kihvad ära võtta, võinuks stseen aset leida kasvõi New Yorki kohvikus.

Laud oli üles seatud rippuva lambi alla: selle ähmane valgus langes otse mängulauale.

Mäng ei olnud otseselt male, loomulikult. Esiteks, laual oli 81 ruutu. Seal polnud lippu. Selle asemel piirasid kuningat paar nuppu, mis veidi meenutasid kilpe. Stiliseeritud poolkerad lauanurkades pidid olema vankrid (Mis muud (kuhu sa vankri ikka paneksid?)?).

Ka ülejäänud nupud olid äratuntavad. Vasakul must oda oli liigutatud pikale diagonaalile, kus sel on röögatu tulejõud. Kõik neli ratsut olid käinud ning nende hüpped reetsid nende olemuse.

Mäng oli endiselt avangustaadiumis. Valgetel oli kaks etturit rohkem, ajutiselt. Nähtavasti oli musta käik ning, ma oletan, et ta lööb valge etturi, mis oli tunginud sügavale sinna, kus meie arvates oli liputiib.

Ma seisin maali ees, tundes sütitavat lähedust ja soojust nende olendite vastu ning imestades, millised vääramatud psühholoogia, matemaatika ja esteetika seadused määrasid malemängu loomise teineteisest nii kaugetes kultuurides. Ma murdsin lausa pead, et kas mäng ei ole mitte mingi edasipääsuõiguse tõestus.

Ma asutasin end juba lahkuma, kui ma avastasin maalil midagi valet, just nagu oleks nupp valel kohal või kiibitsad jälginuks salamahti mind. Mis iganes see ka polnud, kahtlus võttis mul hinge kinni.

Seal polnud midagi.

Ma taganesin, pöörasin ringi ja ruttasin hoonest välja.

Ma olen lingvisti kallakuga sümboloog. Kui me eales kohtame kusagil kedagi, kellega rääkida, siis mina olen see, kes peab tere ütlema. See on au, ma arvan; ent ma ei suuda unustada kapten Cooki.

Esimese nädala lõpuks polnud me leidnud ridagi üleskirjutatud materjali (tõsi, pole siiani) kui selleks mitte pidada loetamatuid kritseldusi hoonete seintel. Nad olid isegi meist enam komputeriseeritud ning me eeldasime, et kõik läks otse andmebaasidesse, mida me pole veel leidnud. Arvutid ise olid purustatud. Räbuks. Nii et Linna Aju oli veel üks mõistatus.

Igatahes polnud mul suuremat teha, niisiis ma jalutasin videvikus navigaatori ja teise maanduri piloodi Jennifer Eastiga. Ta on armas, suurte pähklikarva silmade ja avala naeratusega. Ta pikad linalakakiharad sillerdasid loojuvas päikeses. Õhus oli rohkem hapnikku, mis mõjus talle nagu mõnedele naistele paar martiinit. Ta klammerdus mu käevangu ning ma olin hingetu tema pikajalgsest kõnnakust.

Ma võinuks jalutada läbi idealiseeritud müstilise Bagdadi: kus tornid olid hääbuvas valguses kuldsed ja lillad. Erksavärvilised linnud sähvisid üle meie peade. Ma peaaegu et ootasin kuulvat härjasarve tuhmi hüüdu kutsumas usklikke palvusele.

Puiesteed palistasid peened halli koorega puud. Nende laiad sõrmjad lehed kahisesid tuule käes, mis puhus püsivalt läänepoolsetest mägedest. Mere kohal kärgatas kõu.

Puude taga asusid tühjad kodud, ei ühtki sarnast, ja teised ehitised, mida me polnud veel analüüsima hakanud. Ainult tornid erinesid kolmel moel. Ehitised olid koonusjad ja kurvilised; täisnurki polnudki. Ma murdsin pead, et mida psühholoogid sellest suudavad järeldada.

„Ei tea, kui kaua nad on ära olnud?“ ütles ta. Ta silmist kiirgas elevus (kahjuks pean ütlema) põhjustatud arhitektuurist.

See oli pidevate vaidluste allikas. Paljudes interjöörides ilmnes tolmukord, mis vihjas, et ei saa olla rohkem kui paar nädalat sellest, kui neis keegi ringi oli käinud. Ent enamik kõnniteid vajas kohendamist ja rohelus hakkas sellest läbi murdma.

Ma ütlesin talle, et minu arvates olid nad siin alles hiljuti.

„Mark,“ sõnas ta lähemale astudes, „ma imestan, kas nad üldse on lahkunud.“

Seda ei saanud raportisse kirja panna, kuid ma olin nõus, et me olime põgusad, et need tänavad olid kajanud naerust ja lauludest ning peagi teevad seda jälle ning need ei saa kunagi meie omaks.

Ta pitsitas mu kätt. „See on oivaline.“

Ma kadestasin teda; see oli tema esimene lend. Enamikul meist oli olnud liiga palju murtud maastikke, liiga palju kõrbesid.

„Olszewski arvab,“ kostsin mina,“ et Linna põhjapoolne rajoon peaaegu kaks tuhat aastat vana... Nad olid siin üksjagu aega.“

„Ja siis lihtsalt pakkisid oma kraami kokku ja lahkusid.“ Ta heitis pilgu keskusest eemale, puude poole, kus minu arvates me mõlemad tundsime end vähem kahtlustatavatena.

„Irooniline,“ kostsin ma, „mitte keegi poleks arvanud, et esimene kontakt saab olema selline. Nad olid siin keiser Constantinuse ajast peale ning me jäime vaid paar nädalat hiljaks. Raske uskuda, eks?“

Ta tardus. „See pole usutav.“ Ta puudutas üht puud. „Kas sa tead, et see on teist korda?“ küsis ta. Ma ilmselt nägin jahmunud välja. „22 aastat tagasi jälitas Berlin midagi üle Algoli pinna ja kaotas silmist. Mis iganes see oli, see sooritas paar järsku pööret.“ Me kõndisime mõned minutid vaikides, ületasime puiestee ja jõudsime muuseumini. “Algol,“ ütles ta. „See pole ju siit üldse kaugel.“

„UFO-lood,“ kostsin ma. „Igal pool.“

Ta väristas end. „Äkki see, mida Berlin nägi, kohutas need olendid minema. Või veel hullemat.“

Muuseum oli rattakujuline. Raskeid kaarjaid matist klaasist paneele katsid poleeritud musta kivi ribad, mis tõenäoliselt oli marmor. Maapind oli kaetud metsikute umbrohuväätide ja ülekasvanud hekirägaga. Vähesed õitsvad põõsad asusid perimeetri taga.

Ma naersin. „Sa ju ei arva, et sellest päikesest saab noova?“

Ta naeratas ja silitas mu põske suudlusega. Jenny on 23 ja Massachusettsi Tehnikaülikooli vilistlane. „Läheb vihmale,“ lausus ta.

Me kõndisime tornist mööda. Õhk oli vilu.

„Nad näikse olevat olnud aega enne lahkumist,“ ütlesin mina. „Pole ühtki märki paanikast või kiirustamisest. Ja enamus isiklikke asju läksid nähtavasti ühes nendega. Mis iganes juhtus, neil oli aega minna koju ja pakkida.“

Ta vaatas rahutult taevasse. Hallid pilved kogunesid läänes. „Miks nad hävitasid arvutid? Ja elektrijaama? Kas see ei kõla nagu taganemine enne vaenlase pealetungi?“

Me seisatasime hoone sissepääsu ümarate kiviastmete ees, jälgides tormi saabumist. Silmapiiri lähedal puudutas välk maad. See oli peen, nagu puudki.

Ja ma mõistsin, mis mind maali juures oli häirinud.

Jenny ei oska malet mängida. Niisiis kui me seisime maali ees ja ma selgitasin talle, kuulas ta mu kohusetundlikult ära ja püüdis siis mind maha rahustada. Seda ei saa talle süüks panna.

Mul on kokku lepitud kohtumine kapteniga pärast õhtusööki galeriis. Ka tema ei oska malet mängida. Nagu kõik head kaptenid läbi aegade, on ta vapper ja järeleandmatult terve mõistusega, ka tema üritab mind maha rahustada.

Võib-olla pole mul õigus. Ma loodan seda.

Ent see seis seal laual: mustad mängivad Volga gambiiti*. Detailid on muidugi teised, sest ka mäng on teine. Ent mustad vabastavad vertikaali lipuvankrile. Oda teisel pool lauaservas sättis end pikale diagonaalile, kus tema kohutav tulejõud liitub vankri omaga. Ja valged on käigu või paari pärast, kui enam etturi paremus ei maksa enam midagi, lootusetult ummikus.

See on mustadele üks parimad gambiite, seda isegi 300 aasta hiljem.

Ja ma mõtlen: selle maailma asukad olid kindlasti teadlikud selle maailma väärtusest. Enamgi veel, nad on rivaalid. Nad eeldavad, et me tahame seda neilt ära võtta.

„Kuid me ei taha,“ oli Jenny vastu väitnud.

"Oled sa kindel? Mida iganes, sel pole tähtsust. Ainuke, millel on tähtsust, on see, mida nemad usuvad. Ja nad eeldavad et meie käitume nii nagu nemad teeksid."

"Nüüd, mil nad teavad, et me tuleme..."

"Berlini nähtu..."

"... võis seda teada anda. Hoiatada et me oleme naabruses. Nad taganesid ja loovutasid maailma meile. Ja ühes sellega mõistatuse." Vihm hakkas trummeldama vastu toonitud klaasi. "Nad mängivad Volga gambiiti."

"Kas sa pead silmas, et nad tulevad siia suurte jõududega tagasi ja ründavad?" Ta oli rabatud, mitte võimalusest, mida ta polnud märganud, vaid suunast, kuhu mu mõte oli läinud.

"Ei," ütlesin ma. "Mitte meid. Volga gambiit pole mõeldud kahitud etturi tagasivõtmiseks." Ma ei suutnud pilku maalilt pöörata. Kas ma tabasin arrogantsi helgi Musta silmis? "Ei. Mäng ei käi etturite peale. Asja iva on rünnata vastase positsioonide südamesse."

"Maad?" Ta naeratas kohmetult. "Nad isegi ei tea ju, kus Maa asub." Ma ei küsinud, kas tema arvates me võime koju naasta mitte omapäi.

Veel üht ma tahan maali kohta mainida: see chiaroscuro, see kontrast ühe pealtvaataja silmis. See oli rõõm taplusest.

Mul on hirm.

.* Volga ehk Benko gambiit on terav maleavang, mille tõid turniiripraktikasse nõukogude suurmeistrid ja Ungari päritolu USA suurmeister Pal Benkő 1950tel. Mustadel tekib kahitud etturi(te) eest tugev surve valgete positsioonidele.

Pärast avakäike 1. d4 Rf6 2. c4 c5 3. d5 b5 tekkivas seisus jätkatakse tavaliselt 4. cxb5 a6 5. bxa6 ... Jutus mainitud seisus on tehtud veel nii pool tosinat käiku.

Tõlkis: Rauno Pärnits