Krabin katusel illustratsioon Tea Roosvald2

Uppuvas Linnas on palju sellist, mis tavalisel linnakodanikul või uudishimulikul turistil märkamata jääb. Pilkupüüdvate, imetabaste või lausa veidrate asjade taga on sellistel saladustel hea end peita. Keegi ei pane tähele, kui mõne laguneva maja akendes varjud luusivad või paar küpsist igal hommikul teelaualt puudu on. Säärased vaiksed saladused võivad redutada Põhjatänava suurte majade vahel või Idatänava uhkete võimuhoonete keskel, kuid sama hästi leidub neid kõige vaesema kerjuse onnis. Üks selline varjatud müsteerium oleks peaaegu eelmise nädala kolmapäeva paiku avalikuks saanud.

Igaühte, kes lääne poolt Suure ja Tähtsa Väljaku poole kõndima hakkab, ootab ees sünge sudune kadalipp. Vasakut kätt heidavad taevasse jämedaid suitsusambaid kõiksugu tehased ja töökojad, mille korstnad raudse metsana tänavate kohal kõrguvad. Paremale jäävad aga väikesed, kõrgete seinte ja kitsaste tubadega majad, mille katused pilvede suunas küünitavad. Ühes sellises hoones, päris kõrgel pööningukambris, elab Väsinud Pagar, pärisnimega Eve.

Kolmapäeva õhtul voodisse heites tundis Eve väsimust terves oma kehas. Pagari sõrmed ei jaksanud enam kleidinööpe avada. Isegi tema varbad ei jõudnud kingi jalast lükata. Kohe, kui ta Alissa ja väikese Mikaeli voodisse oli pannud ning lapsi laubale suudelnud, kõndis naine oma pisikesse katusekambrisse ning vajus kotina voodisse. Enne uinumist tabas tema kõrv veel vaikse krabina kuskilt ülevalt, kuid see ei omanud tähtsust.

Eve magas sügavalt. Ta ei mäletanud, et oleks und näinud või kordagi ärganud. Isegi öised külalised, kujuta varjud ja tähenduseta sosinad, ei andnud endast märku. Pärast kurnavat tööpäeva oli välja teenitud puhkus hädavajalik. Pagar polnud juba ammu nii hästi maganud.

Öö kulgedes siginesid naise pähe aga häirivad unenäod. Suured rotid krõbistasid köögis leivakoti kallal ja närisid sibulakorvi sisse auke. Hallid hiired jooksid kribinal läbi seinte ja maiustasid niiskete voodilinadega. Musta riietatud mehed krõbistasid katusekorteri ukse kallal, proovides noaga vana roostes lukku lahti sundida. Ühel hetkel ärkas Eve võpatusega. Tema laupa kattis higi ja üle kere jooksid külmavärinad. Naise kohalt kostus vali krõbin.

Tõk, tõk, tõk! Tõk, tõk, tõk! Tõk, tõk, tõk! sibasid nähtamatud jalad pimeduses. Nagu trummeldaks keegi sõrmedega vastu puitu.

Naine ajas end voodis püsti ja tõmbus vastu seina, süda rinnus pekslemas. Varjud tantsisid toa pimedates nurkades. Vormitud siluetid triivisid edasi-tagasi, julgemata end näidata. Aknasõõri katva paksu kardina alt kumas imeõrnalt öise linna tuhm valgus. Väriseva triibuna langes see kulunud öökapile, kus pagar oma rõivaid hoidis.

Tõk, tõk, tõk! Tõk, tõk, tõk! kostsid koputused uuesti, seekord naisest vasakult, akna poolt.Jahe õhk kambris muutis pagari sõrmeotsad tuimaks. Eve nihkus tasakesi voodi ääre poole. Põrandal, raudse raami all, lebas nui, mille ta vanast taignarullist valmistanud oli. Iidsed lauad krigisesid kui naine ennast liigutas.

Tõk, tõk, tõk! krõbistas hääl ning viivuks kattis vari akna. Kardinad liikusid kergelt, öise linna tuhmid tuled haihtusid värinas ning naasesid sama kiiresti. Tõk, tõk, tõk!

Silmi aknalt võtmata sirutas Eve käe välja ning kompas pimeduses põrandat. Nui oli omal kohal. Tõk, tõk, tõk! krabises hääl, kuid nüüd juba toa kaugemas otsas. See eemaldus. Pingul naine lasi välja kohiseva ohke. Ta polnud märganudki, et oli hinge kinni hoidnud. Hingus kajas pimedas ruumis nagu pasunahüüd. Varjud võbelesid selle kõlast. Krabin lakkas.

Eve surus nuia kindlamalt pihku ja nihutas jalad üle voodiserva. Ta kandis õhtust veel kingi ja aluskleiti. Põrand nagises, kui naine püsti tõusis. Laudade kaeblikud kriisked kajasid üle terve toa. Pagar surus alla kõrvetava hirmukeerise kurgus ning nihkus tasaste sammudega akna poole. Ta tõmbas kardina eest. Puidust rõngad kõlisesid kardinapuul kui kellad. Tuppa tungis öise linna häbelik kuma. Väljas ei paistnud midagi. Õhus rippus vaid hägus sudu.

Kiirustamata astus Eve akna juurde ja kiikas välja. Läbi uduse klaasi oli raske midagi näha. Kaugel all hõõgusid ähmaste täppidena tänavalaternad. Tõrvatud katuselaastud sulandusid aga öiste varjudega ühte. Pagar sirutas tasakesi käe välja ning tõmbas riivi aknaluugi eest. Niiskusest kannatavate hingede kriiksudes vajus aken paokile. Külm linnaõhk tungis tuppa, kaaslaseks alaline suitsuvine.

Häält polnud küll mõnda aega kuulda olnud, kuid Eve püsis valvel. Naine lükkas nuia otsaga aknaluugi lahti. Kusagilt kaugelt kostis koera haukumist. Katusel tundus kõik aga vaikne. Pagar tardus hetkeks. Ta võinuks akna kinni panna, kardinad ette tõmmata ja tagasi magama minna. Naise süda peksis sees kui sepahaamer. Öö saladused kutsusid end avastama. Viimaks sai uudishimu temast võitu. End kikivarvukile upitades pistis Eve pea aknast välja. Katus oli tühi. Kuid temast paremal, paari meetri kaugusel, väreles midagi tuules. See oli eluruumi akna kardin, mis avatud aknaluugi vahelt välja lehvis. Pagar kangestus lapsed ei teinud kunagi akent lahti.

Eve sööstis paigalt. Pimeduses koperdas ta vastu öökappi ning lõi vasaku sääre valusalt ära. Asjad kukkusid kolinal põrandale. Naine ei pannud seda aga märkamagi. Hirm kees tema soontes ja röövis igasuguse valu. Sajatades jõudis ta ukseni ning lükkas selle pauguga lahti. Malakas käes tormas pagar elutuppa. Varjud värelesid musta uduna ruumi hämaramates nurkades. Aken laste voodite kohal oli lahti. Õhukesed kardinad lehvisid õrnas tuules. Väikse Mikaeli voodi kohal kõrgus tume kogu. Selle siluett oli kondine ja lõppes musta vonkleva sabaga. Hirmus, kandiline teravate kõrvadega pea jälgis lummatult magavat poissi. Olend ei paistnud pagarit märkavat. Üks kohutav peenikeste sõrmedega käsi hõljus Mikaeli kohal ja võbeles kui rohukõrred kuuvalguses.

Hetkegi viivitamata jooksis Eve elukale kallale. Vana taignarull tabas raksatusega kondist jäset. Tume kogu kiunatas ning pööras end naise suunas. Hämaras valguses voltis sisisev keha end lahti ja kasvas pikaks varjuks, mis pagari kohale kerkis. Kaks rusikasuurust kollast silma helendasid musta massi keskel. Pikad sõrmed hiilisid kuju nurkadest Eve suunas.

 

Krabin katusel illustratsioon Tea Roosvald2

Illustratsioon: Tea Roosvald


Naine ei lasknud end aga heidutada, tal oli mõttes vaid väike Mikael, kes kaitsetult koletise taga lamas. Saatan, kasi eemale minu pojast! sajatas ta ning äsas varjule malakaga. Pehme matsakaga tabas nui olendi külge, mis hoobi all paindus. Koletis liigutas sisisedes sõrmi, kuid järgmine löök maandus valju raksakaga otse kollaste silmade vahele.

Vari tõmbus vuhinal kokku ning sibas mööda seina üles nagu haiglane ämblik. Eve vehkis malakaga olendi kondise kuju suunas, kuid laealune hämarus varjas õudust naise viha eest. Maona sisisedes jooksis too üle lae. Tõk, tõk, tõk, tõk! ning lipsas aknast öhe. Ähmaste tänavalaternate kumas virvendas koletise kondine kere hetkeks pagari vaateväljas ning oli siis läinud. Toas jäi vaikseks. Vaid Eve raske hingamine täitis hämarust. Alles nüüd tundis naine värinat oma kätes. Sõrmed nuia ümber vääratasid ning pagar suutis selle vaevu poja voodi peale asetada.

Väsinult istus ta Mikaeli sängijalutsisse, kollaste silmadega vari mõtteis kangastunud. Aknast voolas sisse jahedat lämmatavat sudu. Käed süles põrnitses naine enda ette, just nagu oleks ta transis. Eve süda peksis rinnus ja kohisevad hingetõmbed vilisesid läbi suu. Samal ajal levis pagari kehas rammestus. Rasked jalad toetusid lõdvalt põrandale. Käed ei soostunud liikuma. Silmalaud võbelesid pingest. Voodi ette laotatud kaltsuvaipa põrnitsedes nägi ta vaid pikki sõrmi, mis Mikaeli näo kohal liikusid. Tontlike varjudena tantsisid need õhus.

Järsu ehmatusega võpatas pagar elule. Malaka järele haarates keeras ta end poja suunas. Väike Mikael magas õndsalt vana villateki all, pruunide sakris juustega pea kolletanud padjal puhkamas. Eve käsi langes. Ta hingas kergendatult. Kollaste silmadega olendit polnud enam siin. Naine ajas end püsti ja suudles poega laubale. Poiss oli vaid viieaastane, kuid tema silmade ümber laiutasid juba mustad ringid.

Väsinud hingetõmbega tõusis Eve püsti ning astus akna juurde. Ta sulges luugi, lükkas riivi ette ning tõmbas narmendava kardina kinni. Oimukohti mudides heitis ta pilgu üle toa. Alissa ja Mikael magasid oma voodites. Ruumis polnud mingit märki õudusest, mis äsja lapsi kimbutas. Ta ei usaldanud aga tagasi magama minna.

Rampväsinuna vaarus Eve toa teise otsa ning vajus kulunud tugitooli. Ta asetas vanast tainarullist valmistatud malaka põlvedele ja jäi valvesse. Varjud tantsisid ruumi hämarates nurkades. Nende kahetoaline katusekorter oli küll imepisike, kuid ikkagi ei suutnud kardina tagant immitsev õrn valgus seda täita. Pagar haigutas. Tema ihuliikmed surisesid mõnusalt. Tugitoolis oli hea. Kusagil haukus koer. Eve sulges hetkeks silmad, et neil puhata lasta. Sügavalt hingates leidis ta tugitoolis mugava asendi. Uni saabus salaja. Märkamatult mattis see väsinud pagari enda alla. Teda ei häirinud ei vaimusilmas tantsivad varjud ega kõditavad sõrmed näol.

Naine ärkas võpatusega omaenda voodis. Tõk, tõk, tõk! kajas kuskilt eemalt toksiv hääl. Toas oli jahe. Unesegasena vaatas pagar hääle suunas. Tõk, tõk, tõk! kostus avatud akna suunast. Tuul sasis kergelt pakse kardinaid. Viivuks valdas Evet segadus, kuid siis meenus talle, et oli akna enne magamaminekut palavuse peletamiseks avanud. Nüüd näpistas külm aga naise põski.

Kanget selga kirudes ajas pagar end püsti ja sulges ümmarguse luugi. Ööhämarus hakkas tasapisi hääbuma. Peagi ootas ees järjekordne tööpäev. Eve magamistoa uksel kõlas tasane koputus. Naine hõõrus raske käega silmi ning läks avama. Mida lapsed temast nüüd tahtsid?

Emme, kõlas üheksa-aastase Alissa tasandatud hääl läbi puidu.

Mis on, kallike? vastas Eve haigutades ning avas ukse.

Hämarast elutoast vaatasid talle vastu väikese tüdruku hirmu täis silmad. Alissa kaisutas kaltsunukku ning vajus kohe vastu ema.

Kallike, on sul kõik hästi? uuris pagar ning pani käed ümber lapse.

Emme, tule ruttu, enne kui koletis tagasi tuleb, sosistas tüdruk.

Mis koletis? uuris uimane Eve. Kas sa kuulsid jälle midagi voodi alt?

Ma ju ütlesin, et seal pole midagi peale hiirte, aga kui sa tahad, siis ma võin vaadata, haigutas pagar.

Ei, emme, sosistas tüdruk, akna taga.

Akna taga, imestas naine. Me elame katuse all, ainult linnud ja korstnapühkija käivad meie akna taga.

Tule ruttu! muutus Alissa kärsituks ning sikutas ema varrukast. Kõlk, kajas elutoast vaikne metalne kõlksatus. Kulmu kortsutades astus Eve uksest sisse. Laste voodite vahele jääva tooli kohal kõrgus ümmargune aken, mille ees värelesid õhukesed kardinad. Läbi riide immitses õrna valgust. Selle taustal joonistus must vari.

Mikael! hüüatas pagar ning jooksis akna poole. Siluett kardinal tardus. Seina ääres, väikses puidust raamiga voodis magav sasipäine poiss avas uimaselt silmad. Aken paiskus järsu tuulepahvakuga lahti. Kardinad lehvisid iilis. Eve ahhetas, Alissa kiunatas, Mikael võpatas. Ümmarguses avauses paistsid vaid pehmetesse sudupilvedesse mattunud katused.

Emme, mis toimub!? hüüatas poiss kartlikult vastu seina tõmbudes.

Tummaks lööduna astus pagar paar sammu akna poole. Ta oleks võinud vanduda, et nägi enne midagi tumedat ja vonklevat katuseserva taha kadumas. Silmi pilgutades selgines aga naise ilme ning ta astus poja voodi juurde.

Kõik on hästi, Mikael, lausus ta rahustavalt. Tuul lükkas akna lahti.

See ei olnud tuul, kõlas Alissa tasane hääl toa kaugemast otsast. Koletis tuli tagasi.

Kõhe jahedus voolas Eve kõhtu. Tule siia, viipas ta tütrele, kes kutsumise peale kohe ema embusesse sibas.

Pole siin kedagi peale meie, hiirte ja lindude, julgustas pagar lapsi. Tema pilk jäi aga avatud aknal pidama ning naise mõtetes kummitas saladuslik vari kardinal. Mikael surus end tugevasti vastu Eve külge ning Alissa toetas pea vastu ema õlga. Mõneks ajaks leidsid nad soojast kaisutusest lohutust.

Lugematud minutid istusid nad seal, üksteise embuses, kuni rammestav väsimus kõik kolm võttis. Esimesena kustus väike Mikael, siis ärev Alissa ning kõige viimasena vajus une rüppe nende väsinud ema. Keegi neist ei mäletanud öiseid ärkamisi, mis kurnatusekoormat aina suurendasid. Rasked ja hirmutavad meenutused varjudest kardina taga, kopsimisest katusel ja kondisest, põlevate silmadega koletisest lahkusid.

Tõk, tõk, tõk!äratas kopsimine Eve koidikul. Ta keeras laisalt külge ja needis linde, kes armastasid katusel istuda. Poole silmaga tuba piiludes nägi naine kerget valgusvihku paksude suletud kardinate vahelt välja kiikamas. Ohates ajas pagar end üles. Tõk, tõk, tõk! kolises hääl maja esiküljelt katuseharja poole.

Eve uratas pahaselt ning vedas end voodist välja. Väikeses magamistoas oli jahe. Jälle ei köetud korralikult. Pagar haigutas, ta tundis nagu poleks öösel silmatäitki maganud. Valutavat selga ja kangeid ihuliikmeid sirutades tabas naise pilk midagi kummalist. Aknaluuki kinni hoidev riiv seisis lahti. Ta kehitas õlgu ja lükkas selle kinni. Ees ootas järjekordne tööpäev.

Reaktori tööle saab kaasa aidata igaüks! Saada oma jutt, artikkel, arvustus, uudisvihje, arvamus või muu kaastöö toimetuse aadressile toimetus@ulmeajakiri.ee.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0511)