Maarja

Jaak Herbst “Julgusel ei ole väikseid kõrvu”

Loo peategelane Selvi hiilib, püstol peos, mööda laevatekki, üritades tabada ennist nähtud hirmuäratavat koletist. Lisaks sellele, et julgusel ei ole väikseid kõrvu, saab kinnitust vanarahva ütlus, et hirmul on suured silmad.

Esmapilgul jättis lugu mulle mulje, nagu oleks see väljavõte pikemast jutust. Alles peale teist lugemiskorda sain aru, mis siis loo tegelastega päriselt juhtus. Autor ei raiska sõnu pikkadele sündmuste selgitustele, selle asemel maalib ta värvika pildi oma ainsa tegelase tunnetest ja teda ümbritsevast olustikust. Tema kirjutamisstiil on ladus ning mõnuga loetav, igal sõnal on oma kaal ja koht.

Kuigi puänt on asjakohane, saabub see loo lühiduse tõttu nii kiiresti, et ei suuda tekitada erilisi emotsioone. Mulle tundub, et jutu mõjukuse seisukohalt oleks lugu võinud olla pisut pikem, tegelane natuke enam lahti kirjutatud, et oleks rohkem võimalust looga samastuda ning tegelasele kaasa elada.

 

Katariina Kilk “Viimane etendus”

Lugu võlurist, kes teeskleb, et on mustkunstnik, soovides oma andeid avalikult kasutades pahalastele mitte vahele jääda.

Autori jutt jookseb soravalt, fantastilised elemendid põimitud igapäevaelu raamistikku. Lugu on kaasahaarav ning paneb lõpplahendust ootama. Tegelased on väheste vahenditega selgelt välja joonistatud ning neile on kerge kaasa elada.

Ilmselt võib sedagi lugeda loo tugevuseks, et see tekitas minus soovi rohkem lugeda ja teada saada, mis, miks, millal ja kuidas. Kui autor tahaks Leo lugu edasi arendada, siis mina küll loeksin. Samas oleks ehk pisut konkreetsem ning üllatavam lõpp loole kasuks tulnud, praegu jäävad asjad siiski pisut poolikuks, vihje millelegi lõplikule annab vaid pealkiri.

 

Alisher Saar “Viirus”

Itimees on muutnud oma kodu tipptehnoloogiaga targaks koduks. Suhtlemine vale inimesega toob aga kaasa selle, et tehnika pöördub koledaimal kombel oma peremehe vastu.

Autor on võtnud vana hea idee ning õmmelnud sellele uue kuue. Lugu oli huvitav ning jutt ladus, iga masina tegevus detailselt läbi mõeldud, veel detailsemalt olid kirjeldatud peategelase vigastused, mis minu jaoks tõid aga kaasa loo usutavuse vähenemise. Mul ei olnud mingit probleemi uskuda, et masinad mõne viiruse tõttu niimoodi käituma võiksid hakata - ulme, las olla! Küll aga muutis iga järgneva vigastuse kirjeldus üha raskemaks uskumise, et selliste vigastuste juures üks inimene veel põgenemist jätkata saaks ning seda hiljem ka detailselt mäletaks. Inimeste teadvusel on kalduvus taoliste traumaatiliste sündmuste mäletamist takistada, unustades kas sootuks või moonutades mälupilte.

Teine suur küsimus, mis loo seisukohalt mulle ülioluline tundus, kuid täiesti vastuseta jäi, oli see, miks üks suvaline häkker peaks peategelasele selle viiruse süsteemi saatma. Lihtsalt kadedusest? Kas see pole pisut nõrk motiiv teise inimese mõrvakatseks?

Kokkuvõttes tundub mulle, et jutule oleks tulnud kasuks, kui autor oleks kulutanud vähem auru sündmuste kirjeldamisele ning panustanud enam sündmuste taustaloole mõtlemisse.

 

Mairi Laurik “Ideoloogiline kasvatustöö”

Lugu sõbralikust raamatukogurobotist, kes lugejate tausta teades nende lugemisvara valikut enda parema äranägemise järgi salaja suunab, lootes ise kuidagi positiivselt maailma mõjutada.

Et kõik ausalt ära rääkida, pean alustama sellest, et ise muude töökohustuste kõrvalt ka väikese kooli raamatukoguhoidja ülesandeid täites olen olnud Mairi Lauriku raamatukoguaastale pühendatud lugude suhtes erapoolik. No ma kohe ei saa sinna midagi parata, et tema lood manavad mu silme ette õdusa vaikse raamatukogu, kus vihmasel pärastlõunal rahulikult riiulite vahel jalutamine võib olla muidu sündmustevaese suvepäeva tippsündmus. Ning kui loos on veel üks võluva iseloomuga robot, kes tasapisi raamatutega toimetab, siis rohkem ei olegi midagi öelda ja võib objektiivse arvustamise püüdlusest üldsegi loobuda.

 

Tim Hornet “Teise ilma saladus”

Muinasjutulaadne toode vastandite tõmbumisest, mis oma südamlikkusega paneb ka paadunud küüniku suunurgad kerkima.

Jutt jutus, mida võib täiesti vabalt ka pere väiksematele ette lugeda, mis minu meelest on suur boonus. Ulme ei ju pea olema ainult selline, kus verd ja soolikaid pidevalt lendab ning mille tegelastega päris elus kohtuda ei tahaks. Kuidas me ikka uusi ulmekirjanduse fänne kasvatame, kui me neid varakult fantaasiakirjandusega enda poolele meelitama ei hakka. Autori mõnusat kirjutamisstiili olen ka varem nautinud ning see lugu on minu jaoks temalt seniloetute seast kindlasti lemmik.

 

Tim Hornet “Soe koht”

Teinegi muinasjutu ümbertöötlus. Kodutu ja näljane ahjualune, kes oma rikkustest elupaiga kaotuse tõttu ilma on jäänud, leiab kodu üksildase arvutimängusõltlase juures.

Autor on vist kaks ühe hinnaga ideepakkumise saanud, ega seda kõlba käest lasta. Tegelikult ei oleks mul midagi selle vastu, et temalt taolisi ümbertöötlusi veelgi lugeda. Lastekirjanduses on selliseid vanade lugude uues kuues esitamisi päris palju olnud, miks mitte kujutada ulmevõtmes ja täiskasvanud lugejat silmas pidades ette teisigi klassikalisi lugusid.

On hea, et loo lõpus säilis siiski lootus muinasjutu traditsioonilisele lõpplahendusele, kus ka ahjualune peremehele midagi kasulikku pakkuda saaks. Muidu oleks mehikesest lihtsalt puuküürnik saanud. Siiski oleks peategelane ilmselt pidanud mõtlema ka sellele, et tuleb hakata tunduvalt suuremas koguses raha koju tooma, kuna juba esimene kokkupuude uue sõbraga tõestas, kui suur söödik ta on, ning toiduhinnad on ju teadupärast laes.

 

Jaak Herbst “Pühapäeva viimane tramm”

Lugu mehest, kes joomase peaga õhtuses trammis satub vastamisi vanakuradi endaga, kuid polegi päris kindel, kas igavesest hukatusest põgenemise üritamine oleks vaeva väärt.

Lugu on mõnusa tundega kirjutatud, hästi loetav, tegelased värvikad, dialoog sujuv. Esimese poole loost arvasin, et mingi ime läbi on peategelane sattunud tulevikku, seega pööre loo keskel mõjus värske üllatusena. Mulle meeldis, et Piibli lugemine mõjutas küll Kuradit ning pani tema värisema, kuid ometi ei mõjutanud kuidagi Rolandi enda isikut - tundus, et Vanapaganal oli Jumalasse palju enam usku kui ateistist peategelasel. Samuti kumas lõpplahendusest läbi ka klassikalist "Jaak, maa, kurat, jalad on juba põhjas!” suhtumist, mis veel loo lõpus heitis paljastavat valgust peategelase iseloomule, pannes mind mõneks ajaks inimloomuse üle juurdlema.

 

Markus Krist “Vaikne Vanaema”

Ootamatu peategelasega lugu vanatädist, kes hoolimata keelavatest siltidest käib iga päev mere ääres kajakaid toitmas. Tuleb välja, et linnud ei olegi nii rumalad ega tähtsusetud, kui võiks arvata, vaid esindavad väikelinna taustal suurt jõudu.

Autor on suurepärane kirjeldaja ning kasutab ülihästi eesti keele rikkalikke võimalusi loo jutustamiseks. Isegi kui loo enda sisu eriti ei köidaks, võiks seda lugeda ainuüksi selle kauni jutustamisoskuse nautimiseks. Ühe armsa väikese vanaema valimine ulmeloo peategelaseks on suhteliselt ootamatu, aga minu meelest igati tervitatav samm. Sündmusi on jutus vähevõitu, mis võib kiiret tegevust eelistava lugeja eemale peletada, kuid minu jaoks on loo aeglane mõtisklev kulgemine pigem rahustav kui igav. Hea meelega loeksin seda autorit ka edaspidi.

Reaktori tööle saab kaasa aidata igaüks! Saada oma jutt, artikkel, arvustus, uudisvihje, arvamus või muu kaastöö toimetuse aadressile toimetus@ulmeajakiri.ee.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0506)