Sophia nägi neid kohe, kui järgmine klient sisse astus - eri värvides helendavaid punkte üle mehe keha, igaüks tähistamas mõnda lahendamata minevikuprobleemi, mis ikka veel alateadlikult tema elu mõjutas. Murekohti ei tundunud küll palju olevat (kiirel loendamisel sai Sophia neid viis), nii et temaga ei tohiks kaua minna, ehk jõuab kõik isegi ühe sessiooniga korda ajada.

Kõik need mõtted jõudsid naise peast läbi käia selle hetke jooksul, kui mees talle mõne sammu lähemale astus ning Sophia viipe peale laua äärde tugitooli istus. Naine heitis kiire pilgu arvutiekraanile ning naeratas.

“Ben, jah?”

Mees noogutas. Tema tumedad väljakasvanud juuksed olid pisut sassis ning rohekad silmad kõhklevad.

“Ma ei ole tavaliselt mingisugune kurtja tüüp, kes mööda arste või terapeute jookseks, aga üks mu sõber väga kiitis teid ning mul on viimasel ajal tunne, et peaks vist mingid asjad endast välja saama küll. Pealegi, töölt ka suunati regulaarsesse kohustuslikku kontrolli.”

Naine raputas kergelt pead. Neid Eesti mehi küll! Enne surevad maha kui arsti juurde lähevad. Ja kui lõpuks lähevadki, siis on vabandust vaja, miks mindi.

“Ärge võtke mind kui arsti või terapeuti, võtke mind kui sõpra. Me käime täna väikesel rännakul teie mälestustes ning ongi kõik. Kui hästi läheb, on meie tänasest kohtumisest isegi küll. Ma ei näe praegu, et teil eriti palju asju korda ajada oleks.”

Ben kergitas kulme. “Te näete minu probleeme?”

Naine hakkas kohmetult naerma. “Nii võib öelda küll. Mul on selline anne - ma näen inimeste kehal erinevaid värve, igal värvil oma tähendus. Näiteks sinine värv märgib lapsepõlvetraumasid, roheline teismeea omasid ja nii edasi. Värvide küllus annab mulle kohe aimu sellest, millega sessioonidel silmitsi seisame.” Ta viipas käega kahe lamamistooli poole. “Tulge siiapoole, ma räägin teile, kuidas asi välja hakkab nägema.”

Nad võtsid lamamistoolidel istet ning Sophia toetas käe kahe tooli vahel seisvale lauakesele. “See masin,” sõnas ta hellalt lauapinda silitades, “on loodud just minu jaoks, teised seda kasutada ei saa, sest see nõuab minu sünnipärast võimet teisi näha. Tegelikult on need toolid ja see lauake kõik üks süsteem, mis aitab meie ajulained viia samale sagedusele ning minul osa saada teie mälestustest. Teil ei ole vaja teha midagi muud kui lõdvestuda ning meenutada olukordi oma elust vastavalt sellele, nagu ma teil seda teha palun. Olete valmis?”

“Alati!” vastas Ben kerge muigega.

Nad seadsid end toolidel mugavalt sisse ja asetasid oma käed lauakesele. Sophia niheles pisut oma kohal, enne kui lõdvestus. Ta tundis end tol hommikul pisut kummaliselt, nagu hakkaks mingi haigus ligi tükkima. Üldiselt sellised asjad aga sessiooni kuidagi ei mõjutanud.

“Pange nüüd silmad kinni ning meenutage oma lapsepõlve kõige eredamaid mälestusi. Püüdke neid käia läbi kronoloogilises järjekorras,” juhendas ta meest.

Ka naine ise sulges silmad ning juba mõne hetke pärast kerkis tema vaimusilma pilt paariaastasest poisikesest, kes rahulikult põrandal klotsidega mängis. Aknast sisse paistev päike värvis mälestuse soojade toonidega ning Sophia tunnetas mehe rõõmu sellest hetkest. Ilmselgelt ei olnud see varem tajutud lapsepõlvetraumat põhjustanud.

Järgmine stseen oli pisut vanemast lapsest, kes ema käekõrval hubasesse ruumi astus. Alguses oli poiss rõõmus ning piilus huviga kõrvalasuva toa poole, kust teiste laste mänguhääli kostis. Kuid peale välisriiete kappi riputamist pöördus ema minekule ja just sel hetkel omandas mälestus tumesinise varjundi ning kõik muu tuhmus peale poisi ja ema. Ilmselgelt peituski siin üks kurja juurtest.

Sophia jälgis rahulikult, kuni ema nutvat last lohutas, kuid lõpuks siiski ta õrnalt enese küljest lahti harutas ning uksest välja astus. Siin tuligi mängu tema. Ta astus lapse juurde ning pani oma vasaku käe ümber tema õlgade, pomisedes lohutavaid sõnu. Teise käega otsis ta oma seljakotist välja pehme kaisukaru ning ulatas poisile, mispeale tolle nutt kohe vähemaks jäi.

Seljakott oli Sophiale teiste mälestustes seiklemisel hädavajalik asi, millest ta võis soovi korral välja võluda mida iganes. Põhimõtteliselt oleks ta võinud asju tekitada ka paljast õhust, kuid mida vähem üllatusi sessioonidel oli, seda kergem oli tal hoida klientide mälestuste tasakaalu.

Ootamatult tundis Sophia tema käte vahel tasapisi rahuneva lapse suhtes kaastundetorget. Talle meenus, kuidas ta ise kord viieaastasena oli poes kaduma läinud ning tundnud suurt hirmu, et ta oma vanematega enam kunagi kokku ei saa.

Pekki! Isiklikud tunded ei olnud sessioonil lubatud, sest need võisid tuua kaasa mida iganes. Naine hingas paar korda aeglaselt sisse ja välja ning tühjendas oma mõtted. Kuid juba oli hilja - ta märkas oma seljakotis liikumist ning välja kargas väike küülik, karv udupeen ja pehme, kõrvad tähelepanelikult püsti.

“Ei, ei, ei!” korrutas Sophia omaette, kui ta abitult vaatas, kuidas veel pea kümme väikest jänest kotist välja hopsas ning Beni mälestuses laiali jooksis.

“Jänku!” hüüdis poisike rõõmsalt, mälestus omandas taas heleda rõõmsameelse tooni ning mälupilt haaras jälle kord lasteaia teisi ruume ja helisid. Ben kargas püsti ning asus üht jänest taga ajama.

“Õige, Ben!” hakkas ka naine tegutsema. “Mängime nüüd jänkude püüdmise mängu! Haara nad ükshaaval sülle ja too minu seljakotti!” Tema isegi asus üht loomakest jälitama. Mitte mingil juhul ei tohtinud naise tunded mehe mälestustesse segadust tekitama jääda. See oleks võinud kaasa tuua tõsiseid probleeme tema isiksuses.

Läks tükk aega, enne kui küülikud kinni püütud ning tagasi kotti topitud said. Väike Ben jooksis rõõmsalt teiste laste juurde mängima, kuid Sophia seisis veel paigal ning püüdis oma pekslevat südant rahustada. See oli olnud napp pääsemine, kuigi omal moel olid plehkupannud jänesed ju situatsiooni lahendamisele hoopis kaasa aidanud. Lõppeks oli kõik hästi läinud ja nii ei olnud pabistamiseks põhjust. Vähemalt nii Sophia endale ütles.

Ta hingas veel kord sügavalt sisse ning otsustas rohelist murekohta otsima asuda.

“Lähme edasi, Ben!” andis Sophia käsu ning viibiski järgmisel hetkel juba uues mälestuses. Ükshaaval käisid nad kiiruga läbi mehe edasised lapsepõlve- ning kooli algusaastad. Naine polnudki ammu nii terve minapildiga inimese teadvuses viibinud. Oli näha, et mehe vanemad olid tema kasvatamisel väga head tööd teinud. Noorema põlvkonna puhul oli see üldiselt kujunemas normiks, peale seda kui kolmkümmend aastat tagasi keelati inimestel laste saamine enne, kui nad ei olnud edukalt läbinud kohustuslikku riiklikku lastekasvatusprogrammi. Lühiajalise iibe vähenemise kõrval oli see otsus kaasa toonud elukvaliteedi kasvu uutele põlvkondadele, suuresti likvideerinud noorte kuritegevuse ja vähendanud tunduvalt käitumisprobleemidega laste arvu koolides. Nii olidki Sophia kliendid tavaliselt keskealised või vanemad inimesed. Nooremate hulgast käis tema vastuvõtul üldiselt vaid selliste elualade esindajaid, mille puhul terve psüühika oli ülioluline, näiteks politseinikud või õpetajad.

Lõpuks peatusid nad pikemalt ühes kooli tantsupeo stseenis. Noormees Sophia ees oli kuskil kolmeteist-neljateistaastane, hambaklambrite ja paksude prillidega. Neist hoolimata tundis naine ära tema põselohkudega naeratuse, kui poiss särasilmil ühele tüdrukule lähenes, et teda tantsule kutsuda. Neiu mõõtis Beni pika pilguga ning raputas sõnatult pead, üleolev muie suunurka kergitamas. Noormehe õlad tõmbusid längu ning mälestus omandas rohelise tooni, kui poiss suupistelaua poole suundus ja endale limpsi valas.

Sophia kasutas juhust ning peitus ühe laia tugisamba taha. Ta heitis kiire pilgu enda ümber ning uudishimulikke pilke märkamata raputas end korraks. Hetkega olid tal seljas lühike litritega kaunistatud kleidike, jalas kõrgekontsalised kingad ning kõrvas säravad kõrvarõngad. Et tuhkatriinumuutumine täiuslik oleks, tõmbas ta kätega üle oma näo, kaotades hoobilt kakskümmend viis aastat ning sadu magamata öid, nii et teda sai vaevata mõneks abituriendiks pidada.

“Kas tantsida tahaksid?” küsis ta poisilt, visates peanõksuga oma pika tuka silme eest ära.

Poisi selg läks sirgu ning ta noogutas naeratades. Tundus, et üllatus oli temalt kõnevõime röövinud. Mitmed silmapaarid saatsid neid, kui paar tantsupõrandale astus, ning Sophia märkas vilksamisi, kuidas enne üleolevalt käitunud tüdruku suu alateadlikult lahti vajus.

Aeglase muusika saatel noormehe käte vahel õõtsudes ootas Sophia kannatamatult mälestuse helgeks muutumist, kuid seda ei juhtunud. Midagi pidi siin veel lahendust ootama, küsimus ei olnud vaid tollelt tüdrukult korvi saamises. Ta piilus ringi, kuid ei märganud midagi muud, mis muret oleks võinud tekitada.

Beni rohelised silmad olid needsamad, mis teda ennist kabinetis tervitanud olid, kuid neis oli midagi, mida ta enne märganud polnud - üksindus, igatsus millegi enama järele, kui igapäevaelu talle pakkus. Naine pidi pilgu ära pöörama, sest tundis, kuidas tema süda kokku tõmbus. See tunne ei olnud temalegi võõras. Tahtmatult hakkasid tema silme eest läbi käima arvukad kujutluspildid asjadest, mis talle siiani kättesaamatuks olid jäänud, kuid millest ta ometi hullupööra puudust tundis. Ta sulges silmad, et neist vabaneda.

Äkki tundis ta, kuidas Ben temast eemale tõmbus. “Mi-mis see on?” kokutas poiss ning osutas väriseva käega Sophia poole.

“Mis asi?” imestas naine ümber pöörates, arvates, et tema selja taga toimub midagi. Ta ei näinud aga midagi muud, kui üha vaiksemaks jäävat noortehulka, üha rohkem silmi nende poole pöördumas ning hirmust suuremaks minemas.

Siis ta tundis seda - midagi pehmet ja karvast üle oma näo liikumas. Ta kiljatas ning viskas oma tantsupeo jaoks sobivalt tillukeseks ja sädelevaks muutunud seljakoti seljast maha. Sellest ulatus välja kolm pikka jämedat karvast koiba ning koibade omanik ise oli oma kaheksasilmalist pead just kotisuust välja toppimas.

Lõpuks mõistis Sophia, et see ei olnudki külmetus, mis talle tol päeval kallale tahtis kippuda - need olid hoopis tunded! Ja kui mõtleja hakkab tundma, võivad asjad väga koledaks minna. Ning loomulikult pidi see olema üks ilmatu pirakas ämblik, ainuke elukas, kes naise tavaliselt kriisates teise tuppa oleks saatnud. Seal ning sel hetkel ei olnud paanikale aga ruumi. Just nagu jänestest, tuli sellest koletisest siin kiiresti vabaneda ning esimesel võimalusel teraapiasessioon lõpetada.

Kaheksajalgne tegelane oli silmapilgu jooksul kotist välja jõudnud ning jooksis juba ülikiirelt nurgas passivate tüdrukute poole. Beni silmarõõm seisis seal, kivistunud ning võimetu liikuma. Sophia kargas oma pisikese koti juurde, tuhnis selles pisut ning tõmbas sealt välja kaks pesapallikurikat. Ühe neist viskas ta Benile.

“Püüa,” hüüdis ta, “ning tule appi! Meie oleme ainukesed, kes siin midagi ära teha saavad. See on sinu mälestus!”

Poiss pistis naise kannul jooksu. “Kuidas see sulle kotti mahtus?” küsis ta hingeldades. “See on ju palju suurem kui kott ise!”

“Meie kujutlustes on kõik võimalik,” vastas Sophia üle õla, kui jooksu pealt ämblikule korraliku hoobi virutas.

Elukas pööras ringi ning vaatas talle haavunult otsa, justkui oleks nördinud, et tema enda perenaine temaga nii matslikult käitub.

“Ära vahi mind sellise pilguga, kes käskis sul valel hetkel välja ilmuda!” karjus Sophia ning virutas veel kord.

Nüüd oli ka Ben tema kõrval ning andis ämblikule hoobi, mis tollele päriselt liiga tegemiseks küll nõrgaks jäi.

“Pane nüüd oma süda sellesse, ära karda,” õpetas naine Beni, “tunded peavad teadma, kes siin peremees on!”

Poiss jäi seisma ning vaatas naist imestunult. “Kes siis?” päris ta.

“Mina!” teatas Sophia võidukalt ning lõi ämblikku veel viimast korda. Nüüd istus elukas vaguralt põrandale. “Koht!” käskis teda naine ning kaheksa jalga viisid tegelase kiiresti tagasi koti juurde, kus ta ennast võimatult väiksest kotiavast sisse pressis, kuni viimanegi koib oli kadunud.

Alles nüüd märkas Sophia enda ümber vaadates, et roheline varjund mälestusest oli kadunud. Ometigi!

“Nii, Ben! Tänaseks aitab,” teatas ta otsustavalt. “Võta oma käsi laualt ära!”

Järgmisel hetkel pilutas Sophia juba ereda päikesevalguse käes silmi ning mees teisel toolil oli samuti virgumas. Masin oli sätestatud pühkima mälestustest väljumisel kliendi mälust sessioonil toimunu ning jätma mulje vaid kergest uinakust.

“Kuidas sa end tunned, Ben?” küsis Sophia, märkamata, et oli mehe teietamiselt sinatamisele liikunud.

Mees mõtles hetkeks. “Pole viga, ma arvan. Midagi oleks nagu muutunud küll, aga ma ei saa päris täpselt aru, mis. Kas lepime kohe kokku järgmise sessiooni aja?”

“Kas tead, sul ei olegi järgmist sessiooni enam vaja,” leidis Sophia end esimest korda elus kliendile valetamas. Ta lihtsalt ei saanud riskida uuesti selle mehe teadvusesse sisenemisega. Pealegi ei olnud Benil viga suurt midagi, mis oleks kindlasti teraapiat nõudnud. “Sain täna kõigega hakkama. Teraapia asemel soovitan sul lihtsalt leida endale häid sõpru ning mõnusaid hobisid. Vahel vajame enesetunde parandamiseks lihtsalt pisut puhkust.”

Ben naeratas. “Kõlab mõistlikult. Soovitan teid aga kindlasti ka oma sõpradele.” Ta astus juba paar sammu ukse poole, kuid pöördus veel korra ümber. “Vabandage, kui see küsimus liiga isiklik on, aga ega teil juhuslikult nooremat õde pole? Teie näojooned on mulle kuidagi tuttavad.”

“Kahjuks mitte,” vastas naine, “olen üksik laps. Kui te aga mind nüüd vabandate, siis mu uus klient juba ootab.” Ta peaaegu lükkas mehe oma kabinetist välja. See päev oli napikaid täis olnud ning rohkem kliente ta vastu võtta ei kavatsenud. Selle asemel potsatas ta väsinult tugitooli, sulges silmad ning unistas päevast, kui tuleb keegi, kes tema keerulised tunded lahti harutada ning unistused jälle kokku lappida oskab.

                       

Reaktori tööle saab kaasa aidata igaüks! Saada oma jutt, artikkel, arvustus, uudisvihje, arvamus või muu kaastöö toimetuse aadressile toimetus@ulmeajakiri.ee.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0511)