11. novembril oleks Kurt Vonnegut saanud saja aastaseks. Saanuks, kui poleks 11. aprillil 2007 ära surnud. Eks ta ole.

Vonneguti looming jõudis mu ellu koolipoisina. Ilmselt keskkoolipäevil, mil ma ulme otsingul kogu eestikeelset kirjasõna metoodiliselt läbi tuulasin. Romaan „Tapamaja, korpus viis“ oli ulme, aga oli ka veel palju muud ning kindlasti avardas see mu kirjanduslikku silmapiiri. Kasvõi stilistiliselt, sest tegevus polnud sirgjooneline ja lühikeste lõikudena esitatud romaan tegi lugemisprotsessi kergelt-mõnusalt närviliseks. Erinevalt paljudest nn modernistidest polnud Vonneguti vormilised erisused asja enda pärast, ikka asja eest ja lõppeesmärgi nimel. Kuigi jah, üks kamraad, kellele ma seda romaani soovitasin, vaidles just vastu, et vorm segab lugemist.

vonnegut1

Oli kuidas oli, aga „Tapamaja, korpus viis“ mõjus mulle sedavõrd ergastavalt, et ma võrdlesin hiljemgi kogu Vonneguti loomingut just selle romaaniga. Näiteks on üldrahvalik lemmik „Tšempionide eine“ muarust tapamaja-romaani hale-nämmutav koopia. Üsna nüri koopia.

Aga olgu, tapamaja-romaan tegi Vonneguti ilmkuulsaks ning muarust on ka Vonneguti näidistekst, kus ulme põimub oma jabural moel argieluga, kus ulmele ebatüüpiliselt on üsna palju seda, mis jääb vöökohast allapoole. Ja mis peamine: inimarmastuslik künism. See künism, mis sunnib lihtsamaid hingi kirjanikku inimpõlguriks pidama. Minu jaoks on Vonnegut kui kirjanduslik eelpunk, kus ropp ja rõve on otsekui kaitsekiht, mille varju on peitunud valu ja mure inimeste ja nende lolluste asjus. Noh, et keset elu paksu ja vedelat, kui parafraseerida ühe teise küüniku, Ambrose Bierce’i jutukogu pealkirja. Või siis „sunnitud tants surmaga“, kui osundada tapamaja-romaani teisele alapealkirjale. Lühidalt: minu jaoks on Vonneguti looming väga südamlik ja inimlik ning ma muutun ajuti üsna nõutuks kui loen taas mõnd arvamust Vonnegutist kui misantroobist või suisa nihilistist.

Ma ei ole Vonnegutti kunagi oma lemmikautoriks pidanud. Jah, ma olen mehelt praktiliselt kõike lugenud, aga ma ei saa öelda, et ma oleks kõike võrdselt nautinud. Ei, see naudingupiir ei lähe ulmelise ja mitteulmelise vahel. Õigupoolest, kus üldse on see Vonneguti ulme piir? Näiteks, kas jutud „Tom Edisoni loru koer“ ja „Metsloom tehase territooriumil“ on ulme või mitte? Vist siiski on, kuigi pea pooled bibliograafiad nii ei arva...

Ja üldse – Vonnegut ja ulme!? Žanriulme? Eriti mitte. Samas, USA žanriajakirjad teda ju avaldasid. Olen ka korduvalt lugenud, kuidas Vonnegutti kiidetakse selle eest, kuidas ta kõigepealt sai tuntuks mitteulmelistes klantsajakirjades ja alles siis ulmeajakirjades, sest tavaliselt tehakse seda vastupidises järjekorras. Või siis Kurt Vonneguti keeld tema teoseid ulmena märgistada, mis oli osaliselt praktiline idee ja osaliselt teatav solvumise-pettumuse manifestatsioon. Noh, et Vonneguti n-ö läbimurderomaan „Titaani sireenid“ ei võitnud Hugo-auhinda ning siis veel Harlan Ellison olevat n-ö õli tulle valanud ja seletanud, et ei võitnud seepärast, sest ei ilmunud ulmeajakirjas järjejutuna. Seda siis solvumise kohalt, aga praktilise poole pealt tuleb tunnistada, et päris tüüpiline ulme see romaan ju polnud. Ja kui raamatu kaanel on tähed SF, siis pannakse see ulmeriiulile ning suur hulk inimesi ju ulmeriiulile vaatama ei lähe...

Ja kui veel ulmest rääkida, siis romaanid „Titaani sireenid“ ja „Kassikangas“ on enam kui omapärased ulmeromaanid ning „Tapamaja, korpus viis“ on omapärane romaan, kus sõnale „ulme“ võib juba kerged jutumärgid ümber panna. Jah, on ulme, aga...

vonnegut2

Ka võib öelda, et tapamaja-romaan on Vonneguti loomingu kõrgpunkt ja midagi võrdväärset ta pärast enam teha ei suutnud. Jah, ilmus veel üht-teist huvitavat ja mitte nii huvitavat, aga poleks ka midagi katki, kui tapamaja-romaan oleks mehel viimaseks jäänud.

 

Vaat sellised (haja)mõtted ühe olulise autori ümmarguse juubeli puhul. Mitte nii pühalikud, kui ehk peaks, aga autor ise oma loomingus ka kuigi pühalik polnud. Võinuks ka mitte kirjutada, aga tundsin, et pean. Sunnitud tants surmaga! Eks ta ole.

Reaktori tööle saab kaasa aidata igaüks! Saada oma jutt, artikkel, arvustus, uudisvihje, arvamus või muu kaastöö toimetuse aadressile toimetus@ulmeajakiri.ee.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0535)