Ulmestaar Marek Liinev
Paadunumad ulmefännid tunnevad mind möödunudaastal korraldatud ulmejuttude võistluse kaudu, kus minu lugu jagas edetabelis 4.-5. kohta. Pärast seda olen ennast Eesti ulmemaastikul pisut aktiivsemalt ilmutanud - Reaktoris ilmunud lühilooga ja hiljuti ulmegruppides (tülgastamiseni) väljahõigatud raamatu "Minu pere ja muud ülikangelased" ilmumisega. Kuna mina hindan igas ettevõtmises enam tulemust kui üritamist, siis pean ma ennast (veel avaldamata käsikirjade taustal) alustavaks autoriks.
Mida praegu loed? Meeldib? Soovitad? Mida head vahepeal vaadanud, kuulanud või mänginud oled?
Oma ülinõudliku maitsemeele tõttu olen jätnud pooleli rohkem raamatuid, kui lõpetanud. Rusikareeglina otsustan juba kolme-nelja lehekülje järel, kas raamat pakub mulle midagi, et selle lugemist jätkata. Kuid see pole sugugi lollikindel reegel ja praegugi on mul raamaturiiulis järjehoidjad vahel tervelt seitsmel raamatul, millest ma suhteliselt kindlasti võtan uuesti ette vaid mõned. Lugeris on mul pooleliolevaid e-raamatuid veelgi rohkem.
Kõige värskem teos, mille olen edasiseks lugemiseks kõrvale tõstnud, on Lovecrafti "Ulmad nõiamajas". Soetasin selle - puhtsüdamlikult üles tunnistades - ennekõike omamise eesmärgil. Kuna Lovecrafti ei avaldada Eestis just sageli ja ka järelturul on tema varemilmunud eestikeelsed teosed harva kättesaadavad, siis oli sellel otsusel pigem kollektsioneerimise maik juures.
Viimati jäi pooleli Kingi „Misery“, mis muutus lõplikult vastuvõetamatuks selles kohas, kus peategelasele sooritatakse kirveamputatsioon. Et otsus lugemise katkestamiseks oleks lõplik, eemaldasin ka järjehoidja. Kingi suhtes on mul üldse vastakad arvamused, nagu moodsas kirjanduskriitikas öeldakse. Esmakordselt puutusin Kingiga kokku venekeelse ajakirja „Vokrug Sveta“ vahendusel, kus ilmus järjejutuna „Udu“. See jäigi ainsaks Kingi looks, mille ma algusest lõpuni läbi lugesin. Enne „Miseryt“ katsetasin veel „8 miiliga“, kuid seegi on jäänud lugeris oma aega ootama.
Kõige värskem lemmik ja "kohustuslik kirjandus" on Mark Bowdeni "Black Hawk Down", mida ma pühalikult oma kirjutuslaua serval hoian ja piibli aseainena aeg-ajalt (kõige tumedamatel loomehetkedel inspiratsiooni ja jätkamistahte ammutamiseks) lõigu või paari haaval lappan. Tegu on tõestisündinud looga ameerika eriväelastest, kes sõna otseses mõttes sattusid Aafrika taguotsas hakklihamasinasse. Kahe viimase aasta jooksul olen raamatu juba kaks ja pool korda kaanest kaaneni alla kugistanud ja ikkagi pole mu nälg rahuldatud.
Alles lõpetasin Michael Punke'i raamatu „The Revenant“, mida enamik tunneb samanimelise filmi (eesti keeles „Mees kes jäi ellu“) järgi. Kuna lugu oli lühike ja piisavalt kaasahaarav, sain sellega ilma suurema vaevata ühele poole.
Kui raamatute puhul on mul kolme-nelja lehekülje reegel, siis filmide puhul kehtib sama minutites. Hiljuti rikkusin seda reeglit oma elukaaslase pealekäimisel ja ei pidanud enese üllatuseks kahetsema ning võin häbenemata kinnitada, et sakslaste "Sinu jaoks loodud" (Ich bin dein Mensch 2021) on parim, mida ma olen ajaliselt pärast sarja "Love, Death & Robots" vaatamist näinud. Rääkides "armust ja robotitest", siis see sari üllatas mind samamoodi, kandes Netflixi logot, mida mina seostasin tühja ja ilmetu kommertsiga. Paistab, et pean oma jäikades põhimõtetes tegema korrektiive.
2. Mis naelutab sind raamatu külge? Mis peletab eemale?
Siiralt üles tunnistades tahan ma sama vähe, et koolipoisi piiratud sõnavaraga autor jutustab mulle põneva loo, kui et keskpärane lugu uputatakse ilusa sõnadevahu alla. Hea kirjandus luuakse kusagil nende kahe maailma kokkupuutepunktis, aga selle saavutamine on tõeline kunst. Ja seepärast seda ka kirjakunstiks kutsutakse.
Ma otsingi raamatust ennekõike kunsti, mõnikord tikutulega, sest see kunst on väljasuremise ohus. Ma väärtustan iga materiaalse asja juures võrdväärselt tema esteetilisi ja praktilisi omadusi, sest ilus asi võib osutuda kasutuks ja kasulik asi inetuks ehk ilma üheta on ka teine poolik. Tasakaal nende vahel teeb asja nauditavaks.
Mõnikord lähen ma lihtsa lugeja rollist üle õpilase rolli, uurides, kuidas on autor suutnud luua täiusliku teksti. Sest selleks on olemas oma kindel metoodika ja reeglipära, nagu maja ehitamisegi puhul. Eks iga autor – nii arengujärgus kui juba tõestanud - otsib universaalse menuki retsepti ja vaid väärt eeskujud aitavad tal seda leida. Mõnikord on autor niivõrd osav nende meetodite valdamises, et loen tema loomingut üksnes õppimise eesmärgil, samal ajal muidugi nautides kogu protsessi. Mõned aastad tagasi leidsin hüljatud ja loovutatud raamatute osakonnast ühe nõuka-aegse käsitluse kaktustest. Kuna mu tütar avastas enda jaoks parajasti nende okkaliste põrguliste võlu, siis arvasin, et temale on see hea sissejuhatus oma hobile. Lõpuks olin aga mina üksi, kes nii kaktuste eest hoolitses kui seda raamatut lappas. Tegu oli minu jaoks tundmatu autoriga, kes pajatas lugejatele läbi isikliku arengu asjahuvilisest professionaaliks enda kaktusekasvatamise „vaevu“. Selles raamatus on tänaseks aegunud paljutki, kuid autori oskus oma kirge kirjakeeles väljendada on ajatu. Teiste sõnadega võib mõnikord sõnnikuhunnikust ka lihvimata teemante leida, kui vaid vaevuda otsida.
Varemmainitud Lovecraft on minu hinnangul suurepärane sõnasepp ja lauseväänaja – piisav põhjus tema loomingu kollektsioneerimiseks - kuid tema lood hakkavad paratamatult korduma ja need pole alati ajahambale vastu pidanud. Siiski balanseerib Lovecraft köietantsijana hea kunsti ja ... (seda lünka võib täita igaüks, kes sarnaselt minule peab autori tekste kohati tüütuks) piirimail.
Tema vastandiks kaalukausil sobib minu arvates Tom Clancy, kelle debüütteos „Jaht Punasele Oktoobrile“ köidab obsessiivse faktiteadlikkusega ja põnevusega, kuid on pakitud keskpärasesse ümbrisesse. Ometi ei häiri see mind sedavõrd, et ma teisigi Clancy teoseid ette ei võtaks. Jällegi teatud tasakaal ilusa ja inetu vahel saavutatud.
3. Kolm lemmikut (juttu, raamatut, žanri, autorit... ) ulmes? Paari lausega-lõiguga neist lugejale.
Nüüd pean ma tunnistama piinlikkusega, et ulme pole minu eelisvalikute seas. Ulme oli minu jaoks number üks viimati umbes paarkümmend või rohkemgi aastat tagasi. Sellele järgnes pikk lugemisvaene periood, mille lõpetas teaduslikumat laadi huvi erialakirjanduse ja aimekirjanduse vastu. Nende seas olid esindatud kõik teadusvaldkonnad, alates psühholoogiast ja anatoomiast kuni ajaloo ja astronoomiani. Pärast oma esimese raamatu „Suhtekisjad“ avaldamist otsustasin tulla tagasi ilukirjanduse juurde. Selles valdkonnas domineerisid ja domineerivad minu jaoks tänaseni põnevusromaanid, kui seda žanrit sedasi kohmakalt nimetada. Ulme taandus seejuures minu lugemisvaras kusagile tahaplaanile. Sellegipoolest on ulme mulle endiselt südamelähedane. Mulle meeldib, kui tegelikkuse ja väljamõeldise piirid on omavahel arusaamatuseni segunenud nagu kokkuvalatud vedelikud. Üha enam paelub mind müstika.
Võin öelda, et minu kunagised ulmelemmikud pole ajaproovile vastu pidanud. Asimovi asunduse-sari on kaotanud oma kunagise hiilguse. Gümnasistina loetud Clarke'i „Rama“ on teatava piirini endiselt vastuvõetav, audioraamatuna kuulasin selle uuesti eelmisel aastal ära.
Strugatskite „Raske on olla jumal“ on aga ajahambast säästetud. Ju siis on selles loos tasakaalus nii ulmeline kui mitteulmeline element. Ajaloohuvilisena tundub mulle raamatus loodud düstoopne keskkond vägagi usutav ja reaalne ja ulmelist on selles raamatus vaid nii palju, et tegevus toimub võõral planeedil, mida uurib erapooletu vaatlejatena kõrgemal arengutasemel tsivilisatsioon (kes on uurimisaluse arenguperioodi ka ise üle elanud). Kõik muu on minu jaoks nagu elust enesest võetuna.
Kaasaegsetest autoritest langes hiljuti juhuslikult valikusse Andy Weir. „Ave Maria“ on kronoloogiliselt viimane ulmelugu, mida lugesin, või siis õigemini kuulasin audiona. Weiril on hämmastavat tehnilist taipu, kuid ainuüksi sellest jäi mulle väheseks „Marslases“. Tehniliselt on „Ave Maria“ täiusliku ülesehitusega, pudistades lugejale infokilde piisavas koguses ja õigeaegselt, et hoida pinget üleval kuni lõpuni. Lihtne lauseehitus ei kvalifitseeru minu eelistatud kirjakunsti standardite lähedale, aga see ei häiri mind karvavõrdki. Otse vastupidi, selles on oma tagasihoidlik ilu. Weir sarnaneb siinkohal minu fännatud Grishamiga, kelle kirjutamisstiil lähtub põhimõttest – vähem on rohkem.
4. Kuidas sa üldse jõudsid ulmeni?
Isa mõjutusel. Mäletan teda alatasa lamamas elutoa vaibal, raamat nina all. Ta oli veendunud ulmehuviline. Pealegi veel avara silmaringiga. Tema mõistis, mis köidab väikse poisi kujutlusmeelt. Kord üritas ta mulle seletada diivanilaua abil universumi lõpmatust ja mitmemõõtmelisust. Sellist väljakutset minu noorele ajule polnud varem esitanud veel keegi teine. Nagu kõiki teisigi minuvanused või kümme aastat nooremaid, mõjutasid minugi varast ulmehuvi täpselt need ühed ja samad teosed, mis meile nõukogudeajal kättesaadavad olid. Meie pere raamaturiiulis olid kõik need esindatud. Ma ei pea neid nimetamagi, igaüks oskab neid lausa unepealt üles lugeda.
Kvest.ee tähistab teist sünnipäeva!
KVEST tähistas sünnipäeva ja teist tegutsemisaastat. Selle peale KVESTeldi ja vaadati tagasi möödunud aastale.
Vaata lähemalt:
https://www.youtube.com/watch?v=g6dCyTVMJXE
Robolahing Dvigateli vagunitehases
AHHAA Robolahingus võitlesid kaugjuhitavad lahingurobotid juba kuuendat korda. Loe veel Robolahingu kodulehelt: https://robolahing.ee/ ja Postimehest:
https://www.postimees.ee/7642031/video-ja-fotod-robotid-voitlesid-areenil-elu-ja-surma-peale
Õhtud Eesti ulmega: Priit Öövel ja tumedad tunnid
11. novembril rääkis Priit Öövel Tartu Kirjanduse maja saalis jutuvestmis-podcastist “Tumedad tunnid”. Küsitles Veiko Belials.
Pildistas: Kristjan-Jaak Rätsep
Videosalvestus: Kersti Taurus
