Midagi oli sel hommikul teisiti kui varem. Veel enne silmade avamist tabas Lara ninaga selle, mida võiks pidada lootuseks. Ta avas silmad, kõndis tolmusest vannitoast välja, kuid peatus uksel. Midagi oli tõepoolest teisiti - elutoa kokku liimitud aknast paistis rohkem valgust kui varem. Suur osa tolmust oli maa peale tagasi langenud, sudukiht õhenenud ning selle taga võis aimata päikest. Vähemalt selleks viieks minutiks, mil pilved taas valgust blokeerima asusid, kuid viis minutit oli kõvasti rohkem kui ta loota julgenud oli.

"Midagi suurt peab olema teisiti," sosistas ta endamisi.

Lara õnneks ei elanud ta linnas - ei lähimas, Heinleinis, esmabaasist pealinnaks kasvanud Asimovis ega üheski teises linnas. Viis üksteise järel saabunud koloonialaeva ja kakssada aastat planetaarset tsivilisatsiooni olid planeedi elanikkonna viie miljoni inimese peale kasvatanud. Rohkemaks puudus hetkel veel võimekus. Vähemalt nii ütles valitsus, vihjates veepuhastussüsteemidele ja gredeeliate poolt eritatavale mürkgaasile, millega inimene vaid tehnoloogia abil toime tuli.

Tegelikkus oli midagi muud. Pea iga kümnes inimene elas juba eile väljaspool ametlikke kaitstud linnastuid. Osa neist valis ebaturvalisuse tee soovist kasvatada oma juuri siia - inimkonna jaoks ikka veel uue ja võõra planeedi pinnasesse, osa vajadusest töökohale lähemal olla, suurem osa aga teadmisest, et ei Heinleinis, Asimovis, Reynoldsis, Baxteris ega Robinsonis jaksaks nad kinnisvara soetada, olgugi seal õhk kontrollitud ja linnatänavad greokilpide liikumise eest kaitstud. Nii juhtus ka Lara endaga. Kümme aastat tagasi, kui ta siia kolis, oli Lem vaid vaevu tuhande inimesega küla. Kui Lara siia osalise koormusega töökoha sai, ostis ta olematu hinna eest tüki kujundamata maad, millele eelmine omanik oli jõudnud ühetoalise punkri püsti panna, kuid siis ootamatult ja noorelt surnud. Lara ostis igaks juhuks mõned lisamaskid ja balloonid ja kolis sisse. Isegi siis, kui majakese ventilatsioon ja mürgitõkked uuendatud sai, hoidis ta hermeetiliselt pakendatud maskisüsteeme igaks juhuks alati töökorras ning nüüd oli ta selle ettevaatuse üle väga tänulik.

Köögikapis polnud enam suurt midagi, krimpsutas Lara nina. Kohvi jagus hoolikal kasutamisel veel paariks kuuks, kuid muud kuivainevarud kahanesid ebameeldiva kiirusega. Seda, mis edasi saama hakkab, ei suutnud Lara mitte kuidagi välja mõelda.

Lemis oli siiani üsna rahulik. Taevas oli küll pime, kuid igapäevaelu kulges omas rütmis. Esimese katastroofile järgnenud nädala veetis Lara kodus, kuid sel nädalal võttis ta end kokku, läks keskusesse ja avas taas raamatukogu uksed. Ta veetis päeva inimtühjas raamatukogus ning sulges selle täpselt kaks tundi enne päikeseloojangut, et gredeeliate tolmlemise ajaks peaaegu turvaliselt koduseinte vahel olla. Nüüd, laupäeva hommikul kaks nädalat hiljem, ei räägitud täistunniuudistes enam meteoriidist ega peasaatejaamast, mille too alla kukutas. Ei räägitud purustustest, mille need kaks korda saatsid, kui kukkusid - üks Asimovisse, teine Robinsoni. Tasakaalust välja läinud reaktorgi oli vana uudis. Robinsoni enam ei olnud. Nagu poleks seda linna mitte kunagi olnudki. Uudistes väideti, et vanast linnast alles jäänud augu servad olid juba greokilpide tiheda kihiga kaetud. Seda, mida loomad seal tegid, ei osanud keegi aimata.

Asimovis polnud ilmselt ainsatki töötavat süsteemi, kuid Heinleini kohaliku uudistejaama hinnangul oli Asimovist lahkunud sadu tuhandeid ellujääjaid. Suurem osa neist ei jõua iial teiste linnadeni, teadis Lara esimesest päevast saati. Esmalt oli teadmine saabunud šokina, rullunud üle halvavaks õuduseks, kuid kui mitu päeva hiljem Lem ikka veel suuremat ei kannatanud, kui tolmune taevas välja arvata, võttis maad taas rutiin. Lihtsalt selline, mis viis poodi hommikul, sest õhtul polnud lootustki midagi mõistlikku leida. Rongiliiklus oli peatunud, kaubaveod ebakindlad. Koolid olid oma uksed teadmata ajaks sulgenud ning peasatelliidi alla kukkumine tähistas tõsiasja, et e-õppe peale piiratud sideressursse raiskama ei hakatud. Uudiste tulv sundis Larat sel laupäeva hommikul taas mitut ämbritäit õunu korjama, et need konserviks muuta. Väike pakendaja oli igal siit kandi inimesel kodus olemas ning ilmselt oli igal siit kandi inimesel nüüd ka hoovi peal ja metsas mitmeid värskeid kaeveauke, kuhu konserve jupi kaupa peita. Laral oli selliseid juba seitse ning sel nädalavahetusel plaanis ta veel kaks luua.

Lara korjas hommikut nautides õunad ja asus parajasti tööle, mõtiskledes selle üle, kui paljud inimesed teavad, et sõna "õun" tähistas kunagi, tollel teisel planeedil, nende esivanemate jaoks hoopis teistsugust puuvilja. Pildi peal võisid need ju sarnased välja näha, kuid Maalt kaasa võetud lugudes kirjeldati õuna millegi sellisena, mis kuudeviisi võiks sahvris seista ja ikka veel hea olla. Need siin aga mädanesid vaevu nädalaga, õues isegi kiiremini, sest gredeeliate õietolm näis ka õunte pastell-lillale viljalihale mõjuvat.

Vaevu viljade puhastamisega algust teinud, andis keskus teada sisenevast andmekanalist.

"Sa oled elus!"

Lara hingas õe nägu nähes kergendunult ja noogutas.

"Lem on rahulik koht. Me pääsesime kergelt. Pääseme siiani kergemalt. Näe, keedan konserve ja kui nad teed ära parandavad, saan hunniku sullegi tuua."

"Sul on vedanud, õeraas! Reynolds on kohutav! Need, kes Asimovist õigeaegselt põgenesid, ummistavad linna. Aga kokkupõrge rikkus siingi palju. Kõik tänavad kihavad greokilpidest."

"Neid on siingi palju," nõustus Lara. "Mulle tundub, et me oleme alahinnanud nende mõistuslikkust."

"Ja kuidas veel! Iga jumala hommik, kui linna ärkab, on linnatänavatele tassitud tuhandeid gredeeliaid ja sinivõhkasid. Ühed mürgised hingamisel, teised puudutamisel. Kohalik elusloodus püüab täiesti ilmsesti inimestest lõplikult lahti saada."

"Või siiski mitte," pomises Lara, silm aknast välja vaatamas. Eelmise neljapäeva hommikul peidetud konservide peale oli keegi hoolikalt gredeeliaid istutanud.

"Ja siis on territoriaalkaitse!" lisas Lara õde poolsosinal. "Siit sõitis kümneid autosid linnaserva poole ja kui kaitsjad lahkunud olid... Oeh!... Lara, ma nägin, kuidas mehed lihtsalt toidupoodi rüüstasid! Ja Rahh kutsuti nädala eest elektrijaama ja pärast seda pole ta koju jõudnud."

"Aga sa ei ole üksi!" püüdis Lara õde lohutada.

"Ei, ei ole. Issand, kuidas sa seal üksi hakkama saad!? Purustusi on nii palju igal pool ning nüüd, mil põgenike grupeeringud nii Asimovi kui Robinsoni relvad enda kätte on saanud, tuleb neid iga päev juurde."

"Saan ikka hakkama! Siin on palju vaiksem. Täna tundub juba tolmgi hõredam olevat." Lara naeratas õele jõuetult. Lara oli lootnud, et saab selle nädalavahetuse mullis elada - unistada, et midagi pole juhtunud, teha vaikselt varukonserve, peita neid igaks juhuks erinevatesse peiduurgastesse ning loota, et greokilbid on tema poolel, et suurte kellukakobaratega imeilusad õied, mis nende kaevikute kohal kasvavad, kaitsevad vajadusel Lara toiduvaru ka võõraste sõrmede eest.

Seda polnud vaja aga õele rääkida, et maja hermeetilisus oli tugevalt kannatada saanud ning juba kaks nädalat on ta kõik päikeseloojangud maski kandnud. Oli gredeeliate õitsemise aeg - kõige vaenulikum aeg sellel planeedil. Mõni minut enne loojangut heitsid gredeeliad õhku õietolmupilve, millel kulus kuni kaks tundi enne, kui mürgised gaasid õhus ohututeks reageerida suutsid.

Sinivõhad neelasid neid gaase, puhastasid õhku kiiremini, kuid sinivõhad ise olid ohtlikud. Eriti täna, mil põgenike vool oli hoomamatu. Robinson oli täiesti maatasa tehtud, Asimovist suurem osa hävinud, kuid peasaatja alla kukkumisest tekkinud maavärin tõi kaasa ulatuslikke purustusi igas linnas. Inimkond oli siinsel planeedil vaid ühel kontinendil endale jalad alla saanud ning nüüd maksis see valusalt kätte.

Kodutus, hirm, segadus, nälg. Ja relvad.

Need olid märksõnad, mida uudistekanalites pidevalt kuulis. Sealt kuulis ka keerulisemaid väljendeid: infrastruktuuride purunemine, tarneahelate katkemine, korrakaitseüksuste tugevdamine, katastroofi tagajärgede likvideerimine, sisesõjaohu minimeerimine. Asumitevahelised pinged ja süüdistused olid igapäevased nagu ka ähvardused, et kui Reynolds Baxterile kohe vilja ei saada, kupatavad Baxteri relvajõud kõik neile saabunud põgenikud Reynoldsi poole teele. Heinlein ägas samuti purustuste ja põgenike voo käes. Isegi Lem - korraliku taristuta väikelinn - oli täis purustusi ning iga päev saabuvaid pagulasi.

Lara valas violetse hoidise, esmalt magusa ja seejärel soolase portsu, konserveerijasse ja vaatas, kuidas väikesed metallsilindrid väljastustasandile kuhjati. Ta jagas kuhjad pooleks. Ühed jäid humanitaarabisse viidavasse virna, teised haaras ta sülle, kõndis maja taha metsa ning mattis umbes kilomeetri kaugusele ühe rekhepuu lähedusse. Uskuda ja loota olukorra kiiresse lahenemisse oli üks asi, kuid see ei tähendanud, et ta oleks olnud valmis tegema järeleandmisi - tänavune hoidiste hulk pidi halvemal juhul suutma teda terve aasta elus hoida. Hullemaks läheb see igal juhul, teadis Lara, isegi kui keegi ei saanud sel hetkel veel kindel olla, kui palju hullemaks kõik minemas oli. Maailm lõhnas sõja järele ning meteoriidipilv polnud täielikult möödunud. Nüüd lihtsalt polnud enam suurt vaatlusjaama, mis õigeaegseid hoiatusi jagaks, polnud ka sidekanalit teiste kolooniatega. Esimest korda selle kahesaja aasta jooksul oli Greathelia planeedi elanikud teistest inimkonna rakukestest tõepoolest eraldatud.

"Maja on tühi!" kuulis Lara hõikumist veel enne, kui hütt puude vahelt paistma hakkas. "Ja siin on süüa!"

Selle viimase peale kostis mitu eri tämbriga juubeldamist ja hetk hiljem ka mõned püssilasud. Kes? Mis? Miks? Lara seisis tardunult paigal, julgemata sõrmegi liigutada. Uudistest ja tuttavatelt kuuldu põhjal joonistus pilt inimlikkuse piiri ületanud põgenikest, kuid Lem oli suurematest linnadest kaugel, rahustas mingi väiksem ajukurd naise mõtteid. Ja Lara maja oli ka Lemi keskusest ligi kümnekonna kilomeetri kaugusel. Siin ei olnud kedagi! Siin ei olnud ei teed ega naabreid, vaid ainult üks armetu hütt koos väikese juurikaaia ja mõne viljapuuga.

"Siin pole ka kedagi, kes appi tuleks," sosistas Lara endamisi.

Maja poolt kostis meeste karjumist, kuid sekka ka lapsehääl ja mingid minutid hiljem hõikas ilmselt lapse ema mahlakas alt:

"Leidsin ainult naise riideid. Mulle parajad, Evale saan kohendada. Aga siin on kolm maskikomplekti koos täis ballooniga."

"Jääme siia ja vaatame, mis edasi."

"Hull oled! Kui omanik haisu ninna saab ja korrakaitsjatega tagasi tuleb..."

"...Siis tõmbame loodusesse. Aga selleni on mitu päeva aega. Gredeeliad õitsevad täisvõimsusel. Vahealade rüüstajad olid teel siiapoole. Linnal on kuradi palju tegemist enne, kui nad mingeid metsamaju läbi kammima hakkavad. Sa nägid ise raketiheitjaid. Nägid?"

"Nägin."

Lara taganes ettevaatlikult, mõistus hangunud staatilisse asendisse. Rünnakutest ja rüüstamistest räägiti uudistes. Need olid siiani kaugel, seotud palju suuremate ja olulisemate keskustega. Lem oli tänagi alla viie tuhande elanikuga küla ja linna vahepealne moodustis.

Kolm maskikomplekti, ujus kuuldud lausekatke kuklast ettepoole. See tähendas, et sissetungijad polnud veel leidnud seda, mis aiatööriistade kuuris oli. Üheks hetkeks nägi Lara võimalust, kuid see taandus kiirelt. Sissetungijatel olid relvad, kuurini võiks jõuda alles pärast päikeseloojangut, kuid just loojangu ajal oli maskikomplekti omamine eluliselt tähtis. Ilma puhta õhuta ta hommikuni vastu ei peaks.

Samal hetkel kostis kaugusest plahvatus. Peagi järgnes teine. Instinktiivselt liikus Lara häälest eemale. Hääl tuli Lemi keskuse poolt. Lara taganes, ja päike taganes koos temaga.

Üsna pea laskub päike silmapiiri taha ja gredeeliad mürgitavad ta, nentis Lara nõutult, kuid silm üritas endiselt lahendust leida, keha oli valmis jooksma, hing püüdis kõigiti ellu jääda. Väiksemate loomade aktiivsus oli juba kasvanud - siit ja sealt kostis krabistamist. Jahedus puges kampsuni vahele, kuid soojemaid riideid polnud kuskilt võtta. Soojemaid riideid polnud vajagi! Aga kui surra, siis mitte näljasena, otsustas Lara metsikut õunapuud märgates. Neid oli siinkandis palju ning kuigi metsikud kippusid maitselt veidi vähemmagusad olema, kustutasid valmis viljad kenasti nälga. Ta haaras puult mõned viljad ja lõi hambad sisse. Pehme viljaliha ja voolav tume mahl kustutasid kenasti nii janu kui nälja. Otse õunapuu läheduses toretses suur sinivõhkade pundar. Iga sinivõha lehe puudutus vastu paljast ihu lõppenuks valusa ja halvasti paraneva põletushaavaga, kuid sinivõhad olid omal moel ka lootus. Täpselt nii metsik ja hirmuäratav nagu planeedil pakkuda oli. Lara neelas veel paar õuna kiiresti alla, sikutas sõrmed kampsunivarrukasse ja otsis maapinnal kohta. Ta ei teadnud, kas sellest on kasu, kuid ainus, mis teda täna öösel päästa võis, oli sinivõhkade aplus gredeeliatest erituva mürgi joomisel. Sedavõrd suure sinivõhapuhma puhul võis üsna kindel olla, et kuskil läheduses kasvab ka gredeeliaid. Läheduses oli surm. Kaugemal oli surm. Plahvatuste hääled kinnitasid seda. Homme! Jah, homme, kui seda homset tulemas on, on maailm hoopis ilusam.

Päevastest emotsioonidest ja matkamisest oimetuna lebas Lara sinivõhapundi kõrval. Temast paremale jäi suurem lahmakas sinivõhkasid, vasakule väike kimp. Jahedus hiilis üha sügavamale ning silmad kippusid väsimusest kinni vajuma. "Kas selline ongi surm?" mõtles Lara veel enne kustumist. Kuidagi mittemidagiütlev ajal, mil sajad tuhanded hukkusid meteoriitide tõttu, teised nälja ja põgenemise teedel, relvade, vastuhakkude, võitluste ja valede tõttu. Ja kui palju tuhandeid võis hukkuda planeedi mürgise ja võitlusjanulise looduse tõttu! Tema kuhtus aga imelises vaikuses varasügiseses metsas, mürgitatuna kõige ilusamate õite poolt.

Kui Lara külmast lõdisevana ärkas, oli ümbrus pilkaselt pime. Üheks hetkeks suutis Lara mõelda, et maja küttesüsteem on katki läinud, kuid siis hakkasid meenuma eelmise päeva sündmused. Ja sinivõhad! Kui palju ta end magades liigutanud oli? Millises suunas oleks tõusmine ohutu? Siiani polnud ta taimedele veel pihta läinud, sest ühtegi kõrvetava valuga kohta ei tundunud kehal olevat. Oli ainult kohutav külmus, mis muutis paigal lebamise piinavaks ja pea võimatuks. Ühel hetkel muutus külm sedavõrd vaenulikuks, et Lara lihtsalt pidi end püsti ajama, et mitte hulluda. Ta pööras end selili, kuid põrkas vastu kivi.

"Huvitav, seda kivi ma ei mäleta," pomises ta vaikselt. Kuid kivi oli ohutu. Palja külma kivi peal sinivõhkasid ei kasvanud. Ta ajas end püsti, põimis käed ümber piha ja ootas kuni silmad pimedusega harjusid. Tähti polnud sudu alt näha, kumbagi kuud samuti, kuid peotäis footoneid pääses siiski ekslema. Linnades olid tuled, ja tulekahjud, mõistis Lara mõrult. Kuskil jagati valgust ning osa sellest leidis sudu pinnalt neeldudes, kiirgudes ja peegeldudes tee ka pimedaimasse metsa. Laral polnud aimugi kui kaugele ta liikunud oli, kuid Lem oli ilmselt ikka veel ida pool ning kohe, kui päike tõuseb, saab ta sinnapoole liikuda.

Aegamisi hakkasid silmad piirjooni eristama ning Lara liikus sinivõhkade vahelt välja, kompas lagendikul asuva puu otsast mõned õunad ja lükkas hambad sisse. Toit oli ainus soojendaja, mille ta välja mõelda suutis. Soolakasmagus õunamahl nirises Lara põske mööda alla, kui hambad aplalt viljaliha haarasid. Violetsetest plekkidest, kuigi need pesus välja ei tulnud, oli Laral ükskõik. Selle aja peale oli tema aroom ilmselt juba nii kaugele tunda, et ükski inimene ei tuleks iial nii lähedale, et neid plekke täpsemalt näha. Kivi, mille najale toetudes Lara end püsti lükanud oli, liikus raginaga läbi sinivõhkade ja kadus teisele poole. Lara pulss hüppas üles ning kõik meeled ergastusid. Külmus oli hetkega unustatud. Ta oli maganud greokilbi külje all, toetunud sellele end püsti ajades. Ja ta oli ikka veel elus! Täiskasvanud greokilp oli ligi meetrise läbimõõduga voolujooneline kiskja, kelle kattekilbi all oli peidus kolm paari tangidena töötavaid sõrgu.

Kaugemalt kostis krabinat. See näis aeglaselt, kuid kindlalt lähenevat ning Lara teadis, et ei suuda enam siia jääda. Ta rullis kampsuniserva üles ning ladus süle õunu täis. Minema! Häältest kaugemale. Valguse vähesus muutis maapinna nähtamatuks ning iga suvalise oksarao ja juurika vaenulikuks murdjaks. Paar korda oli Lara kukkumas, kuid suutis siiski püsti jääda. Mitte miski poleks teda kaitsnud, kui ta sinivõhkade või viilimidele maandunud oleks.

Esimesed kolonistid, kes kord siia saabusid, pidid seisma vastamisi palju keerulisemate oludega, püüdis Lara end vanade kangelaslugude abil julgustada. Enne, kui ta arugi sai, rääkis ta iseendale valjul häälel lugusid sellest, millises teadmatuses esimesed kolonistid tulid. Õhk oli siin kodune ja suurem osa aastast igati ohutu, kuid esimesel aastal hukkus gredeeliate õitsemise ajal üle poole toonase koloonia elanikest. Hommikuti leitud laibad tekitasid paanika ja segaduse. Suure usaldamatuse ajal vahetus koloonia valitsus kolmel revolutsioonilisel korral. Kulus päevi enne, kui mürgi olemasolust teadlikuks saadi, aastaid, et seda selgelt ajaliselt lokaliseerida.

Külm muutus iga sammuga teravamaks, kuid peagi hakkas Larale tunduma, et valgust on enam. Ta otsis lageda koha ja püüdis hinnata kumb taevapool heledam oli. Tegemist oli pea võimatu tööga - kõik need tolmu- ja tahmaosakesed peegeldasid harvad footonid ühtlaselt üle taeva.

"Kui Lemis tulekahjusid peaks olema, otsin ma hoopis tumedamat poolt," taipas Lara ning siunas, et polnud kunagi loodusmatkadest ülemäära innustunud olnud. Tema teadmised loodusest piirdusid paari lihtsama peenra ja mõne hoidise tegemisega. Ta teadis, et loodus on ohtlik, sest neid ohte oli neile sünnist saati tutvustatud. Ja ta teadis, et loodus on ilus. Pildilt vaadatuna. Enamasti sisaldas tema lugemisvara hoopis kaugeid kosmosereise, vanaaegseid seikluslugusid ning sekka mõnd sotsiaalteemalist teksti. Tõsi, taevakaarti ja siinset tähtede asetust teadis ta ka, kuid tähed olid mõneks ajaks kõikide silme eest varjatud.

Kuskilt ajusopist jooksis mälestus, et lõunapoolne tüvekoor oli osadel siinsetel puudel kollakam, kuid selle hindamine oli keerulisem, sest lagendiku servas kasvavad puud olid kollakamad lagendikupoolsest küljest ning tihnikus puudus piisav valgus vahet pole, millisel küljel. Kümmekond minutit hiljem märkas ta puud, mis igast suunast ilmselt üsna sarnases koguses valgust sai. Mingit erilist toonivahet seal küll ei olnud. Ta valis suuna ja läks, Võimalik, et see tee viis teda Lemi suunas, võimalik, et inimasustusest sootuks eemale. See viimane oleks olnud surm. Gredeeliate õitsemise ajal polnud lootustki, et ta teise öö metsas üle elaks, isegi kui päev tema vastu leebe peaks olema.

Ilm muutus üha valgemaks, jäädes vihmase sügisilma karva halliks. Päike oli ilmselt juba kõrgel ning tasapisi oli vist ka õhk veidi soojenenud. Kõht korises. Kui ta Lemi jõuaks, saaks ta raamatukogus varjuda. Ehk oleks võimalik poest isegi midagi süüa leida, kuigi iga tunni edenedes muutus see võimalus väiksemaks. Tal oli raamatukogus poolik kohvipakk, meenus Larale. Ja kuskil sahtlipõhjas peaks olema veidi küpsiseid. Oot! Isegi see pakk kuivikuid, mis talle mõne nädala eest toodi, oli veel söömata. Kui neid õunakonserviga katta, oli tulemuseks luksuslik eine. Igal juhul luksuslikum ja tugevam kui toored õunad, eriti seetõttu, et need olid nüüdseks sülest otsa saanud.

Ühelt lagendikult leidis Lara metsikut kheerataime. Kheera seemned andsid hea kiudainerikka jahu, millest hallikat leiba küpsetati. Pliidi ja vee olemasolul oleks neist seemnetest vähemasti putrugi keeta saanud, kuid praegu hammustas Lara niisama mõned seemnekuprad pooleks ja neelas tooreid seemneid. Kui kõik taskud kheerakupraid täis korjatud said, uuris Lara taaskord puid ning püüdis sihi taas itta hoida. Enda meelest oleks ta pidanud Lemile juba päris lähedal olema, kuid ikka veel ei kostnud läbi metsa ainsatki linnaheli - ei sõidukeid, ei metalli põkkumist vastu metalli ega inimeste hõikeid. Isegi üksikuid majapidamisi ega suuremaid haritud põlde polnud näha ning see viimane tegi Lara eriti murelikuks. Tõsi, suurte ideaalpõldude jaoks oli siin liiga külm, kuid Lemi ümbrus oli hajali asustusega ning enamikel neist oli mõni põllujupp siin või seal. Peamiselt seetõttu, et Lem oli ikka veel tunnustamata küla, ikka veel heidikutepesaks peetav koht, kuigi siinne linn toimis sama hästi või halvasti kui suured koloniaalkeskused. Isegi nimi oli neil samast potist võetud! Tõsi, seda viimast detaili ei teadnust just kuigi paljud, kuid Lara oli kohe oma esimesel tööpäeval vanadesse andmebaasidesse otsima läinud ning sellenimelise kirjaniku leidnud. Sellegipoolest puudus Lemi tarnetel koloniaalpeastaabi toiduameti kindlustus ning see tähendas, et teatud perioodidel oli linna varustatus nigel. Maalt kaasa toodus nisu siinsel mullal ei kasvanud, kuid Lemi ümbrus oli täis väikesi kheera- ja juurviljapõlde, mis andsid toidu majapidamisele ning mida müüdi ka Lemi keskuse turgudel.

Laral polnud aimugi, kaua ta kõndinud oli, kuid ühel hetkel tungis ninna kõrbehais. See oli hea uudis! Kõrbehais oli ilmselgelt inimtekkeline nähtus ning nüüd tuli vaid õige suund kätte saada. Madal pilvisus ja hooti tibutav vihm ei teinud õige suuna leidmist just üleliia kergeks, kuid korisev kõht, märjad riided ja jahedusest siniseks tõmbunud sõrmed motiveerisid lahendust kiiremini leidma. Pealegi ei saanud päikeseloojang enam kaugel olla ning Lara oli kindel, et teist ööd talle selles karmis looduses sel kuupäeval enam ei andestata. Ta rapsis läbi tihniku, jooksis veidi lagedamate kohtade peal, kiirustades tagant iga oma sammu. Ühel hetkel said puud otsa ja sellel lagendikul tema ees oli põld. Juba tühjaks korjatud kheerapõld, kuid haritud maa olemasolu oli järjekordne kinnitus, et valitud suund oli õige.

Samal hetkel tabas Lara hinge paanika. Mis siis, kui see on järjekordne üksik maja mitmeid kilomeetreid linnasüdamest eemal? Samasugune nagu Lara enda majake? Mis siis, kui siingi on püssidega võõrad?

Ta lasi pilgul üle lageda joosta - ühtegi maja läheduses ei paistnud. Oli vaid varasügisene loodus - värvimuutvad puud, koristatud kheerapõld ja selle taga suur väli gredeeliaid. Selliseid välju oli Lara siiani vaid piltidelt näinud, kuid ta teadis, et iga asunduse ümber neid leidus, põhja pool võimsamad kui lõunas. Mida suurem koloniaalkeskus, seda jõulisemad gredeeliad. See siin ei saanud Lemi keskusest enam kaugel olla, nentis Lara kergendunult, kuid teisalt - iga võimalus Lemini jõuda viis läbi nende gredeeliate ja õhtu oli tõenäoliselt lähemal kui ta soovinuks. Muidugi oleks ta võinud proovida ka ringiga minna. Peamaantee ääres lilli ei kasvanud ning ka tolle väikese tee ääres, mida Lara igapäevaselt tööleminekuks tarvitas, oli mürgililli väiksemas koguses. Kuid iga ringi tegemine algas ja lõppes riskiga, et päev saab enne otsa, loojang tuleb peale ja erksavärvilised lilled asuvad mürgitama kõiki, kes ikka veel teel olid.

Lara tõmbas kopsud otsustavalt õhku täis ja asus lagendikku ületama. Ta püüdis lilledele mitte pihta minna, et mitte gaasipaunu lõhkuda. Ta püüdis minna kiiresti ja aeglaselt korraga. Siin ei olnud rada ning iga üksik õis nõudis sama palju tähelepanu kui maapind, millele jalga toetada.

Läbi lillevälja taas kõrgemate puude alla jõudnuna tardus Lara aga sambana paigale. Tema ees seisis täismõõdus greokilp, vasakhaaratsid ette sirutatud ja plõksumas. Nende saelaadsed servad suutnuks Larast vabalt läbi hammustada. Greokilbid polnud küll nii kiired kui mõned pikemate jalgadega herbivoorid, kuid kilbid liikusid kambas ja said enamasti kätte täpselt selle, mida tahtsid. Inimene oli nende jaoks üsna kerge vaevaga püütav saak.

Selja tagant kostva sahina põhjal teadis Lara, et karjana liikusid loomad ka nüüd. Üheks hetkeks polnud Lara kindel, kas ta julgeb sinnapoole üldse vaadata, kuid otsustas siiski piiluda - vähemalt kuus greokilpi, kelles pooled olid täismõõdus, teised alles noorloomad, kuid igaühel neist eranditult piisavalt hea relvastus, et Larast mõne jõhkervalusa liigutusega jagu saada. Lara taganes ebamääraselt kuuikust eemale, otse üksiku greokilbi suunas. Tema hämmastuseks liikus kuuik lähemale, kuid see üks jällegi sammu või paar eemale.

Lara jäi seisma. Üks kuuest tõmbas sõrad kilbi alla peitu ja liikus Lara juurde, müksates teda kilbi servaga põlvedesse. Tasakaalu hoidmiseks pidi Lara veel ühe sammu tegema. Ja siis veel ühe. Greokilbid mängisid saagiga, käis peast mõte läbi. Teda suunati kuhugi. Kohta, kus vähem toitu kaotsi läheks? Lara lasi endaga mängida, sest paremat valikut ei paistnud ka kuskilt. Lasi end juhtida sinivõhkade puhma juurde ning siis jäid greokilbid seisma.

Kolm väiksemat greokilpi jooksid hämmastava kiirusega metsa poole, teised moodustasid valvekaare ümber Lara. Teed juhtinud greokilp lõksutas sõraga, justkui püüaks tähelepanu. Kui Lara tema poole vaatas, lasi greokilp jalad konksu ja vajus mütsatusega maapinnale.

"Sa tahad, et ma pikali viskaksin?" küsis Lara, kuid naeris siis oma jaburuse üle. Loomad ei räägi inimkeeli! Loomadel on üsna ükskõik, mis sõnu sa kasutad. Greokilp tõusis püsti, laksutas veel sõraga ja vajus siis taas maha. "Te ei ole mulle veel viga teinud," pomises Lara. "Kas te püüate mind aidata? Kas loojang on juba sedavõrd lähedal?"

Enne kui Lara otsusele jõuda suutis, toimus greokilpide vahel mingi suhtlus. Kõik neli laksatasid sõraga mingit mustrit, peamiselt vaheldumisi, kuid vahel ka korraga, ja siis jooksis üks neist Lara juurde, tõusis tagumistele jalgadele ja kukutas esimesed neli Lara peale. Lara kaotas tasakaalu, kuid suutis kukkudes käed ette lükata ja need teise greokilbi peale toetada. Too aga alustas samal ajal taandumist. Üheks hetkeks tundus käte sinivõhkadesse vajumine Larale vältimatu, kuid üks väike greokilp oli suure ette tulnud, punt kuivanud kheeravarsi sõra vahel. Nendesse kuivanud kheeravartesse Lara vajuski ning hiiglaslik greokilp jalutas ettevaatlikult tüdruku kohale.

See ei oleks olnud mugav positsioon ka siis, kui halvav hirm poleks Lara mõistust söönud. Ta oli läbimärg, ilm jahenes ning tema peal oli kivikõva tekk. Ja ometi oli Lara liiga väsinud, et sellest midagigi arvata. Üsna kiirelt vajusid silmad kinni ning kuskil poolune hämaruses süüdistas Lara sinivõhkasid. Need eritasid ilmselt mingeid teistsuguseid neurotoksiine. Mitte surmavaid, vaid uinutavaid.

Miski plõksus Lara kõrva ääres. Ta lükkas silmad lahti ja proovis ringutada, kuid ei suutnud käsi liigutada. Jõnksatusega kadus igasugune uni ning tasapisi roomasid viimaste päevade vintsutused ajus ettepoole. Ja siis olid greokilbid. Õues oli pilkaselt pime ning Lara silm ei suutnud midagi seletada, kuid... Ta proovis kätt liigutada. Ei midagi. Ta proovis uuesti. Raskus käe peal pigem tugevnes kui leebus.

"Ma olen ärkvel," ütles Lara valjul häälel. Koheselt kostis tema ümber siblimist. Surve Lara käe peal vähenes, kuid siis pigistati ranne sõra vahele. Külm paanika võttis võimust, kuid surve ei tugevnenud. Tema kätt hoiti... Hellalt?

Ja seda sikutati. Lara ajas end püsti ja lasi end edasi sikutada. Paar sammu hiljem greokilp peatus ja Lara käsi vabanes haardest.

"Sellest tuleb ilmselt sinikas," pomises Lara rannet hõõrudes, kuid vaikis kiirelt, jäädes ehmatuse ja imetluse seguga greokilpe silmitsema. Sellest, mida Lara nägi, oli ta kuulnud vaid loetud kordadel. Keegi ei teadnud päris täpselt miks greokilpidel helendavad harjased välja arenenud oli. Keegi ei teadnud päris täpselt ka seda, miks loomad tänasel päeval nii käitusid, kuid Lara oli tänulik valguse üle, mis saabus, kui greokilbid oma pealiskilbid lahti tõstsid ning seljaharjased helendama panid.

Loomi oli Lara ümber vähemalt kümme, mõned neist alles vaevu peopesasuurused olevused. Greokilbid sagisid üsna juhuslikku mustri järgi, kuid kõikide suund kippus olema ühes suunas. Nad lähenesid ja eemaldusid, kuid tundusid ihalevat mingis suunas liikumist.

"Te tahate, et ma teile taas järgneksin?" küsis Lara. Tema hääle peale tardusid greokilbid paigale, kuid hetk hiljem asusid taas sagima. Osa neist liikus veidi kaugemale, osa jäi Lara juurde. "Olgu!"

Ta astus sammu selles suunas, millesse kilbid näisid liikuvat. Loomad klõbistasid elevalt sõrgadega ja liikusid edasi. Mõnda aega saatis nende liikumist vaid kuuekümne kahe jala sahin pehmel pinnasel ning greokilpide kiitev, laitev või suunav sõraklõbin. Peagi lisandus sellele Lara hammaste plagistamine, sest öö oli pagana külm.

Laral polnud aimugi, kui kaua nad sedasi liikunud olid, kuid ühel hetkel hakkas eest kostma veevulinat. Lara lootis, et see oli Lemi keskuse kõrvalt voolav rhisajõgi, kuid iga sammuga kustus temas lootus. Rhisa jooksis Lemi keskusele nii lähedalt, et üle jõe oleks pidanud paistma valgust. Greokilbid juhtisid Larat jõele üha lähemale, kuni ühel hetkel oli neiu jalge all kivine tee, mitte enam metsa pehme pinnas. Nad olidki Lemi külje all, mõistis Lara õudusega hetkel, kui greokilpide õrnas valguskumas tee peal esimest laipa märkas. Ja seal oli ka teine, kolmas ja seitsmes lebaja. Mõistmatult vaatas Lara lebavaid kehasid. Siiani oli ta lootnud, et Lem pakub kaitset, annab julguse ning siinne korrakaitse võiks aidata tal oma maja tagasi saada. Aga teel lebavad inimesed olid linnast lahkunud ja surnud. Miski ajas nad ohtudest hoolimata teele. Või olid need linna saabujad? Põgenikud Asimovist, kes olid nii kaugele jõudnud, kuid siiski hukkunud?

Toore tahtejõuga rebis Lara pilgu surnukehadelt ja liikus edasi. Silla juures klõbistasid greokilbid mingi vaid neile endile teadaoleva vestluse. Suurem osa neist pööras tagasi, kuid üks suurtest jäi Lara kõrvale. Greokilp kustutas valguse, sulges kilbipooled, haaras sõraga Lara kampsuniservast ja astus nii lähedale, et kilbi serv puudutas Lara kintsu. Nii nad seal seisid ühe hetke, siis liikus greokilp mõne sentimeetri edasi. Lara astus temaga kaasa. Öised seiklused olid andud usalduse ja mõistmise. Pilkases pimeduses liikusid nad üle silla - aeglaselt ja rahulikult. Ilmselt pööritas greokilp oma silmi, kus iganes tal need ka polnud, et Lara pimeduses nii saamatu oli, kuid pimedusega harjumine võttis aega, nõudis usaldust. Teekonarused tulid ootamatult.

Mida sügavamalt nad linna jõudsid, seda valgemaks ümbrus muutus. Tavapärane tänavavalgustus ei töötanud, kuid siin-seal olid akulambid postide külge seotud ning paari koha peal paistis ikka veel hõõguvaid rususid. Taevaski hakkas juba hahetama.

Lem oli puruks. Ilmselt magasid tervemates majades inimesed, kuid kuidas peaksid nad kõik end gredeeliate õitsemise vastu kaitsta suutma, kui aknad olid kildudena tänaval, katused auklikud ja õrritavalt pilvise taeva poole avatud? Kuidas saabub siia talv? Küsimused kogusid Lara sisemuses jõudu ning saamatus, jõuetus, koike mattev lein ja valu täitsid ta mõtteid ja silmi. Kas ta selle unistuse nimel oligi kaks ööd ellu jäänud!? Mõlemal vaid tänu greokilpidele. Ja siis ei taibanud ta, miks greokilbid polnud aidanud neid, kes tee peal olid. Miks olid nad välja valinud Lara?

"Relvad," sosistas Lara taibates. Ühe tee peal vedelenu kõrval oli lebanud püss. "Mina olin teile ohutu, nemad mitte."

Samal ajal taipas Lara, et nüüd suunas liikumist pigem tema. Ta teadis, kuhu poole jäi raamatukogu ja läks, greokilp vaid vahel harva teda meetrikese võrra ühele või teisele poole nügimas. Raamatukogu pidi alles olema. See lihtsalt pidi!

Jalge all vedelevad rusutükid ei pakkunud kuigi palju lootust, kuid millessegi pidi Lara tol hetkel uskuma.

Ja see usk kadus sama kiirelt kui tekkis.

Nad seisid õigel tänaval ja Lara ei vajanud päikesepaistet nägemaks, et maja, milles asus ka raamatukogu, oli pooleldi kokku kukkunud. Sisina järgi võis aimata, et tuli polnud kuigi kaua aega tagasi kustutatud ning ilmselt olid raamatud need, mis selles kõiges enim kannatada said. Ta oli maha istumas, kuid greokilp sikutas teda jõuliselt mõned sentimeetrid ettepoole. Lara tasakaal kadus ja ta toetas käed maapinnale. Pigem millegi kildudele, taipas ta teravat valu tunnetades. Pihud ei tundunud katki olevat, kuid valusad olid need siiski.

"Ma lähen sinna," ütles Lara ja viipas raamatukogu poole. "Ma tänan teid! Ma ei oleks ilma teieta elus." Ta rapsas kampsuniserva. Greokilp näis sõnumit mõistvat ja avas sõra.

 Hommik oli käes või peagi saabumas. Iga hetkega paistsid varemed rusuvamad. Praod muutusid selgemaks, söestunud osad kontrastsemaks ja klaasikillud tänaval nähtavamaks. Seda kõike oli liiga palju, mõistis Lara. Raamatukogu välisuks oli kõveras ja lahti löödud, kuid see majapool näis ikka veel püsti seisvat. Aknaid ei olnud, üks lugemissaal kindlasti hävinenud ning tänaval lendlesid üksikud lehed, mis olid ilmselt kuulunud raamatuisse. Kuid Lara kõndis emotsioonitult ukse juurde, astus raamatukokku sisse, liikus mälu järgi sinna, kus varem oli väike ruum, mida ta riietusruumi ja köögina kasutas. Kui keegi just varastamas polnud käinud, peaks seal endiselt olema komplekt puhtaid riideid, üks lisakampsun ja pleed talviseks jaheduseks. Monotoonselt liigutustele mõeldes vahetas Lara riided ning laotas seljast võetud laiali, et need veidigi kuivaksid. Ta pani selga kõik, mis kapist leidis, tõmbas pleedi ümber ja keeras end köögipõrandale kerra. Seda, mis hiljem saab, võis ta sama hästi ka hiljem mõelda.

Kui Lara silmad avas, oli ikka veel valge. Köögi kitsukesest aknast paistis hämara sügispäeva valgust ning alles nüüd oli Laras piisavalt energiat märkamaks, et vaevu raamatulaiune aken oli viimaste päevade hulluses terveks jäänud. Siiani oli ta korduvalt nurisenud, et ruumil mugavaks lugemiseks liiga kitsas aknapilu oli, kuid siin ja täna oli ta selle üle õnnelik. Elektrit ei olnud, ventilatsioon ja küte ei töötanud, kuid ruumis puudus ka tuul ning inimkeha suutis selle mitu kraadi soojemaks kütta. Kui nüüd veel kohvi ja sooja süüa saaks, unistas Lara. Teenindussaalist leidis ta piisavalt põleva puu kilde ning nii ta oma keraamilist pliiti kasutaski - asetas pliidile panni, pani sellele laaste ja puidukilde, süütas leegi ning toetas kõige peale poti veega. Peagi oli vesi kuum ning kohv tõmbamas.

Humanitaarabisse viimata konservihunnik lebas endiselt töötoa nurgas ning kreekeripakkki oli sahtlis alles. Nüüd vajas ta ise seda abi ning ega ta kübekesest humaansusestki ära öelnuks. Lara oli täiesti veendunud, et see soolane valgulisandiga konserv koos kreekeritega oli ta elu parim söögikord. Aga sellega tuli piiri pidada. Vähemalt praegu.

Kui Lara köögitoas pleedi sees istus ja kohvi rüüpas, hakkas vaikselt-vaikselt tööle ka aju. Ta pidi kindlasti üle vaatama oma maski. Loodetavasti polnud keegi raamatukogu ruumides rüüstamas käinud ja seda kaasa haaranud. Siinne mask oli edev taimeriga versioon ning suuremast balloonist peaks jaguma pikemaks ajaks. Siiski tuli saalidest leida veel võimalikult terve tugitool. Diivan oleks ehk isegi parem, kuid selle vedamiseks oleks olnud vaja suuremat jõudu ning pealegi poleks see kuigi hästi kitsukesse abiruumi ära mahtunud. Ta tunnetas pliidilt õhkavat soojust ja otsustas esimesel võimalusel kuuma panni katteks mõned kivid korjata.

Täis kõhuga ja soojade riiete embuses hakkas väljaspool tillukest tuba toimuv kriis peagi Lara südametunnistust närima. Oma konserve ta täna enam annetada ei kavatsenud, kuid midagi humaanset pidi olema siiski ka tema võimuses. Ehk isegi midagi unikaalset, raamatukogule ainuomast? Oli esmaspäev ning kell köögiseinal näitas, et juba peaaegu keskpäev. Raamatukogu peaks ammu avatud olema, kuid tema istus ikka veel nurgas ja püüdis kohvist sooja ammutada. Oli aeg tööle asuda!

Seda raamatukogu, mida inimesed veel möödunud reedest mäletasid, ei olnud enam. Olid vaid rusud ja jäänused. Elektrit ja kütet polnud, kraanides ei voolanud vett. Paar kanistrit mulliveemasina vett oli õnneks veel varus, kuid kui Lara siia tahtis jääda, kulusid need talle endale ära. Need veeretas ta kööginurka. Seejärel võttis Lara suured prügikotid ning asus majast seest sodi kokku korjama. Aknaklaasijäänused ühte, pudenenud krohv teise, alla kukkunud ventilatsioonitorud toanurka hunnikusse. Ja siis olid seal paberilehed. Lara võttis esimese lehe ja püüdis säilinud katkendist aru saada, mis raamatu ta kaotanud oli. Seejärel teise lehe ning sorteeris need erinevatesse hunnikutesse - armastusromaanid ühte, krimikirjandus teise, ulme kolmandasse. Teadmiskirjandusega oli juba keerulisem. See kippus ka lehthaaval teemadesse liigituma ning viimaks ei jäänud Laral muud üle kui selguse mõttes katalogiseerimiskoodid ette kirjutada. Teadmiskirjandust neil õnneks palju ei olnud, sest neil raamatuil puudus emotsionaalne väärtus, seega paberkandjal nõudsid kolonistid neid harva. Ilukirjandusega oli teine lugu. Kogu Greathelia paberitootmine oli alguse saanud sellest, et pea iga koloniaallaevade esmane reisija võttis kodust kaasa raamatu või paar ning laevas said neist pärandesemed, mida vanematelt lastele erilise õrnusega edasi anti. Sellest kultusest toidetuna oli kohalikest taimedest paberi keetmine alguse saanud ning üsna pea kasumlikuks äriks kasvanud. Taaselustati põlvkonnalaevadel kaasa toodud iidseid lugusid, kuid kirjutati ka uusi. Nüüdseks oli Greathelial juba üsna arvestatav kirjanike hulk.

Paar tundi hiljem otsis Lara positiivsemat tegevust. Ta võttis oma leina hukkunud raamatute üle kaasa ja asus riiulirusude vahelt säilinud eksemplare otsima. Kõik need olid tahmased, suurem osa veekahjustustega või kõveraks vajutatud. Osadel nurk söestunud või kaaned lahti kukkunud. Aga lood olid neis terved! Lood, mis olid kord leevendanud valu, sütitanud lootust või pakkunud mõistmist. Just nende kriteeriumide järgi ta nüüd raamatuid jaotaski. Seal olid virnad reaalsusest põgenemiseks, oludes ellu jäämiseks ja paremast tulevikust unistamiseks. Juturaamatud, milles ta teadis sees olevat jala lahastamise kirjelduse, liigitas ta esmaabi alla. Vahel tuli olla kavalam kui ümbrus ning kui elekter oli läinud, sidekanalid maas ja peasatelliit alla kukkunud, võis kõike vähemalt idee tasandil ka juturaamatust õppida - inspiratsioon olulise taasleiutamiseks.

Kui ilm hämarduma hakkas, pidi Lara iga säilinud raamatu nägemiseks aknaaugu juurde kõndima, kuid see ei pidurdanud tema hoogu. Alles õhtune päikeseloojangu hoiatussignaal sundis teda peatuma. Ta vaatas raamatukuhilaid uhkustundega - hämmastavalt palju oli siiski säilinud. Päästetud raamatute kogus ei olnud veel kümnendikkugi maja üleeilsest vaimsest varandusest, kuid riburada lugedes jagus sellestki juba päris pikaks ajaks. Mitmed Lara lemmikudki olid tulest pääsenud. Optimismis, et küllap ta suudab järgnevatel päevadel veel omajagu raamatuid päästa, sulges Lara end köögituppa, neelas kiirelt alla teise poole soolasest õunahoidisest ja pani maski ette. Täpselt hetk enne teise signaali kõlamist. Alanud oli kaks tundi mürgist aega. Lara sättis igaks juhuks maskile alarmi ja keeras end pleedi sisse. Oli saabunud üks peaaegu turvaline öö ning puhkust vajas Lara rohkem kui endale tunnistada julges.

Hommikul virgus Lara aga juba tund enne koitu. Taas sättis ta panni peale puidukilde, avas kunagise ventilatsioonisüsteemi hermeetilise luugi ning keetis endale kohvi. Leegivalguses võttis Lara ette metsiku kheera kuprad ja puhastas seemneid. Veerandi kaasa toodud seemneist viskas ta veega tulele ning kui seemneist juba head pudru lõhna imbus, segas kõigele magusa õunakonservi sisse. Kui mõistlikult ringi käia, pidanuks sellest kolmeks toidukorraks piisama.

Kui Lara taas raamatukogusaali astus ja juba päästetud raamatute virnu vaatas, sündis otsus. Ta pühkis harjaga teerajad sisse, nühkis lapiga letilt tahma vähemaks ja otsis laua peale kaustiku ja pastaka. Veel kirjutas ta igasse päästetud raamatusse sisse numbri ning kui kell hakkas tavapärasele avamiskellaajale lähenema, läks Lara esiukse juurde ja lükkas selle pärani.

Esimene samm oli tehtud.

Pilt, mis talle ukselt avanes, oli lummus. Lemi peatänaval ei liikunud inimesed, vaid greokilbid. Suured loomad vedasid turjal kohale sinivõhkade kimpe ja mullaklompe. Mullaklomp alla ja sinivõhad peale. Lara naeratas. Kuskilt kuklast jooksis mitu vanasõna, mille kõikide tähendus kaldus "kui sa ei saa nende vastu, siis ole nende poolt" lahtrisse. Greokilbid, selle planeedi selged valitsejad, olid asunud inimkonda kaitsma. Miks, seda ei suutnud Lara hetkel välja mõelda, kuid piisav kogus sinivõhkasid võis aidata ellujäänuil üle elada ka aega, mil maskid purunevad, kuid tarned pole veel taastunud.

Üle tänava asuvast kohvikust astus välja omanik, relv lähemaid kilpe sihtimas.

"Ära tee!" karjus Lara talle "Nad aitavad."

"Mis kuradi moodi nad su meelest aitavad? Igaüks, kes neile õudustele pihta läheb, on nädalateks agooniasse paisatud. Ja meil pole ravimeid sellega toime tulemiseks. Haigla tehti maatasa."

"Sinivõhad neelavad gredeeliate mürki," karjus Lara vastu. "Ma olen elus üksnes tänu neile taimedele. Jah, me peame ettevaatlikud olema, kuid selle tänava sillutis on päikeseloojangul ohutu. Lase nad teevad edasi. Vaata! Nad jätavad rajad iga ukse juurde. Nii laiad rajad, et me saame ohutult liikuda."

Kohvikuomanik raputas pahuralt pead, kuid pani relva siiski käest.

"Kas sa sellest lugesid oma raamatutest?" uuris ta Laralt hetk hiljem.

"Jah!" vastas Lara, kuigi tegelikult oleks tahtnud vastata: ei, seda õpetasid kilbid ise mulle. "Ega mul siin suurt alles ole," ütles ta selle asemel," aga hunniku raamatuid olen päästnud ning ilmselt saan päästa veel mõned tuhanded. Anna sõna edasi, et raamatukogu on nüüd taas avatud ja siit leiab lohutust, tuge, esmaabiideid, julgustust, põhjendusi ja palju muud. Suurem osa sellest ilukirjanduse kujul."

Mees lubas sõna edasi saata ning Lara keskendus nüüd oma ukseesisele. Ta korjas ukse eest õuest suurema sodi ära ning lükkas peenema harjaga kahte lehte laiali. Teekond raamatukoguni pidi olema selge ja kutsuv. Teekond raamatukokku peaks iga inimese jaoks olema ilus, kutsuv ja turvaline. Teha oli palju. Purunenud aknad tuli eest lükata, katusekivide püsivus kontrollida, riiulirusudes lõputult sorteerida. Tuli leida raamatuid, mida oli veel võimalik lugeda ja tuli leida juppe, millest uusi riiuleid luua. Kööki pliidi peale tuli ehitada uus pliit. Midagi korstnaga ja sooja hoidvate kividega, sest õues läks iga päevaga külmemaks ning lugude soojus soojendas küll südant, kuid mitte varbaid. See, kuidas korstna moodi süsteemi käepäraste vahenditega hermeetiliseks muuta, vajas veel nuputamist, kuid algus oli tehtud: tema oli elus ning raamatukogu lugejatele taas avatud.