Te kindlasti mäletate muinasjuttu Hamelini vilepillimängijast, kes tuli eikusagilt ja kadus jäljetult. Ta viis endaga kaasa linnaelanikke kiusanud rotid ja röövis kõik lapsed, kes omal jalal kõndida suutsid.

Tegelikult oli neid kaks. Mõlemad olid olemas. 

See on lugu mehest, kes ei viinud lapsi endaga kaasa. Küll aga juhatas ta rotid maailma, kus neid rohkem hinnata osati. Vilepill polnud niisama muusika mängimiseks. Õigeid noote õiges järjekorras kuuldavale tuues kadus maailmu lahutanud piir, aga ainult korraks. Piisavalt kauaks, et lahkuda, jättes pealtvaatajad hämmeldunud nägudega tühja kohta vahtima. 

 

"Lõpuks ometi!" hüüdis hallipäine näpitsprillidega vanamees. Kõik teadsid teda Doktorina ja ei kutsunud iialgi nimepidi. "Ma kartsin juba, et sa ei tulegi!"

"Peaaegu oleksin tulemata jäänud," vastas laborisse ilmunud külaline ning lasi kaasa toodud rotid vabaks. Ta vaatas, kuidas Doktor närilised üksteise järel puuridesse suunas. Neist pidid saama uued töölised generaatoris, mis varustas elektriga tervet töökoda ja polikliinikut. Need kaks asutust kuulusid omavahel lahutamatult kokku.

Külalisega oli kaasas veel üks loom - suur helekollane koer. Loom jälgis rotte umbusklikult, kuid ei puutunud ühtegi neist.

"Mis su uus nimi nüüd oligi? Sul muutub see ülepäeviti," torises Doktor külalist pilguga ülalt alla mõõtes. Linased riided olid kohati auguliseks kulunud, juuksed sorakil ja peakatteks helepruun lömmis kaabu. Kulunud nöörsaabaste värvi oli peaaegu võimatu tuvastada. Mees pani presendist seljakoti põrandale ja hakkas harjumuspäraselt taskupõhjast piipu otsima.

"Suitsetad väljas," ütles Doktor. "Kus kohas sa ometi hulkusid, et kombed unustada oled jõudnud?"

"Siin ja seal," vastas rändur mõtlikult. "Minu nimi on nüüd Päikesetõus."

Muidu nii tõsine Doktor tõi kuuldavale mühatuse, mida võis peaaegu naeruks pidada. "Indiaanlaseks hakkasid või?"

"Ei, sellega on üks pikem lugu," vastas Päikesetõus ning võttis randmelt kella, mille sihverplaadil polnud ühtegi numbrit ega osutit. "Oskad sa sellega midagi peale hakata? Jupsib vahepeal. Palju ei puudunud, et oleksin sellega keskaega sattunud."

"Vilest jäi väheks või?" küsis Doktor kella kätte võttes ja seda hoolikalt uurima hakates.

"Vile viisin ma kindlasse kohta. Peagi jõuab see õigetesse kätesse," vastas Päikesetõus ja võttis toolil istet.

Doktor pani kella lauale ning jäi Päikesetõusule tõsiselt otsa vaatama. "Mitu korda ma olen sulle öelnud, et ära sega ennast vahele. Las ajaliinid kulgevad omasoodu. Pole vaja neid segamini ajada."

"Aga nii on ju igav," vastas Päikesetõus muiates. "Pealegi lõppeks nende elu ilma minu abita liiga kiiresti."

"Kelle?" ei mõistnud Doktor. Päikesetõusu jutt kõlas nagu raamat, millel polnud algust ega lõppu ja keskele olid hiired pesa teinud, jättes igast lausest loetavaks ainult poole.

"See on veel pikem lugu," sõnas Päikesetõus. "Peaaegu lõputu."

Doktor pööritas dramaatiliselt silmi ja oigas. "Sa ajad mu hulluks!" hüüdis ta käsi lae poole ringutades.

"Ma pean ju hoolt kandma, et mu vend järjekordse sigadusega hakkama ei saaks," vastas Päikesetõus. "Ta on neile lapsest saati igasuguseid rumalusi õpetanud." 

Selle peale ei vastanud Doktor enam sõnagi, vaid hakkas käekella hoolikalt lahti kruvima.

Päikesetõus küsis Doktori murelikku nägu vaadates ettevaatlikult: "Kuidas sul vahepeal on läinud, isa?"

"Ah, ära parem räägi," ohkas Doktor. "Vähe sellest, et patsiendid üha rohkem minu käest kellamehhanismiga organeid soovivad. Üks tõbras varastas mu uue projekti skeemid. Ta ehitas kruvidest, vedrudest ja hammasratastest inimese, kes töötab pärast üleskeeramist kogu ööpäeva!" 

Kellamehhanismiga inimesi leidus küllaldaselt. Seni olid üleskeeratavad olnud ainult mõned siseorganid. Oli ainult aja küsimus, millal keegi androidi ehitamiseni jõuab. 

"Nii?" küsis Päikesetõus, oodates jutule järge.

"Tal jätkus jultumust tuua see elajas minu juurde remonti!" hüüdis Doktor näost punaseks muutudes.

Päikesetõusule jäi isa meelehärm endiselt mõistetamatuks. "Miks sa kusagilt abi ei otsinud?"

"Kuskohast? Kes mind usuks?" Doktor laiutas käsi. "Ta on palju rikkam kui mina. Ta on kogu meie riigi tuntuim ärimees. Tema head nime ei suuda miski määrida. Inimesed on lausa hullud üleskeeratavate tööliste järele. Õigemini pooled neist. Teine pool on paanikas, sest tehistöölised võtavad neil leiva laualt. Nad ei vaja süüa ega puhkust. Ainult õlitamist, üleskeeramist ja aeg-ajalt mõne osa väljavahetamist. 

"Kas sa tegid ta korda?" küsis Päikesetõus.

Doktor sattus mõttelõnga ootamatust katkestamisest segadusse. "Kelle?" 

"Esimese tehistöölise, kes su juurde parandusse toodi,“ tuletas Päikesetõus jutu algust meelde. Ta oli harjunud sellega, et isa tihtipeale unustama kippus, millest rääkima hakkas.

Doktor ohkas ja noogutas. "Mis mul muud üle jäi."

Päikesetõus näis millegi üle mõtlevat. "Sa ütled, et ta varastas sinu joonised? Järelikult oli sul plaanis luua samasugune olend?"

"Minu idee oli parem," vastas Doktor uhkelt. "On üks pisiasi, mida varas endale ei saanud. Seda tean ainult mina."

Päikesetõus ei läinud Doktori hasardiga kaasa. Ta kergitas üht kulmu ning küsis: "Mis nimelt?"

Doktor hakkas entusiastlikult seletama: "Ma tean, kuidas luua kedagi, kelle metallist koljus on päris ehtne teadvus. Kuidas teha inimene, kelle keha ei kulu vananedes, kui seda piisavalt sageli ja õigete vahenditega hooldada. Kuidas seljatada surelikkus ja..."

"Isa!"

Doktori silmisse tekkinud sõge läige kustus. "Jah, poeg?"

"Kes sinu varuosasid vahetama hakkab?" küsis Päikesetõus. "Mis juhtub, kui sa ennast üles keerata unustad? Mis saab siis, kui sa enda keha jaoks sobivaid uusi juppe ei leia, aga vanad on läbi kulunud? Kuidas sa saad kindel olla, et mõistus sinu tehiskeha sees igavesti selgeks jääb? Oled sa selle peale mõelnud?"

Doktor pööras pilgu mujale. Muidugi oli ta selle peale mõelnud. Tema naine oli siitilmast lahkunud ja pojad rändasid mööda erinevaid ajamõõtmeid ringi. Tal polnud isegi assistenti, kes oleks tema teadvuse tehiskehasse ümber tõstnud. Doktor ei usaldanud kedagi piisavalt, et oma elu tema kätesse anda. Aga idee oli ju hea, lausa geniaalne.

Päikesetõus tõusis toolilt, mille puidust jalgade küljes olid vahepeal puhkenud rohelised pungad. Ta pani käed Doktori õlgadele ja leevendas nii palju tervisehädasid, kui suutis. Toime oli lühiajaline, sest erinevalt füüsilistest vigastustest ei parandanud vanadusega kaasnevaid probleeme miski peale surma. 

"Kõik muutub," ütles Päikesetõus vaikselt. "Varsti pole selles linnas siin enam generaatoreid ega aurumasinaid. Linna pole enam samuti. Elu algab jälle varemetest peale. Kulub aastaid, enne kui maailm jälle endiseks saab."

"Milline olend seekord meid hävitab?" küsis Doktor. "Või pääseb mõni uus viirus liikvele?"

"Sa ei usuks," vastas Päikesetõus. "Sa pead seda ise nägema."

Doktor tõesti ei uskunud. "Mida ma pean ise nägema? Maailma lõppu?" imestas ta.

"Mitte kogu maailma. Ainult mõne," vastas Päikesetõus. "Sa ju tead, et..."

"Iga lõpp on millegi uue algus," ütlesid nad üheaegselt. 

Doktor võttis laualt käekella ja asus seda parandama. Samal ajal andis Päikesetõus koerale juua ja vaatas hääli kuuldes aknast välja. Tänavakaubitseja vedas valjusti hõikudes suure kolinaga mööda munakivisillutist käru, millel istus inimesesuurust nukku meenutav monstrum. Vaskselt läikivaid kehaosi ühendasid jämedad kruvid, mutrid ja poldid. Tundus, et ilumeel oli meistrimehest kauge kaarega mööda läinud. Siiski oli ta üritanud robustset üldilmet leevendada nukule selga tõmmatud kahara seelikuga.

"Daamid ja härrad! Lubage esitleda kõige uuemat tehnikaimet! Väsimatu tööline, kes täidab kõik teie soovid ja salajaseimad ihad! Keerake ta üles ning ta on teie oma kogu päeva ja öö! Vajab ainult õli ja hella kohtlemist!" Viimaseid sõnu öeldes pilgutas kaupmees mööduvatele meesterahvastele kavalalt silma. "See leedi ei nääguta kunagi teie kallal. Ta on vait ja sõnakuulelik. Alati valmis teie teenistuses olema."

"Ah sedasorti tööline," sõnas Päikesetõus ja lasi kardinal tagasi akna ette langeda. "Ma mõistan su meelehärmi."

"Nende eest ollakse valmis palju rohkem maksma kui näiteks pagari või kingsepa eest," lausus Doktor ning pani kella kokku tagasi. "Valmis. Sa võid nüüd edasi joosta. Tule tagasi, kui mul saabub aeg siit lahkumiseks. Üks asi on jälgida apokalüpsise saabumist või tagajärgi eemalt, teine aga selles osaleda. Viimast ma ei soovi."

"Ära muretse," lohutas Päikesetõus. "Küll ma tulen."

"Kui küsida tohib, kes sinu pea seekord segi ajas?" küsis Doktor. "Niisama sa kellelegi appi ei läheks."

"Pea segi ajas..." kordas Päikesetõus naerdes ja pead vangutades. "Need lapsed... Nad on vahepeal suureks kasvanud. Mu vend kohtleb neid endiselt nagu hüpiknukke."

"Te kaklesite juba pisikesena mänguasjade pärast," meenutas Doktor heldimusega. "Aga olgu, mine siis. Su koer juba kibeleb õue."

 

Päikesetõus pani koti selga ja asus teele, koer kannul. Tema tee lookles pisikeste poekeste ja töökodade vahel. Iga sammu järel tärkasid munakivide vahel rohelised võrsed. Aeg-ajalt tuhises üle katuseharjade tossupilve saatel mõni õhulaev. Need, kes endale õhulaeva lubada ei saanud, pidid leppima jalgrataste ja rongiliiklusega. Autosid poldud veel leiutatud. Need poleks nagunii majade vahele ära mahtunud. Kahju oli vaadata seda ilusat ja omapärast linna, mis pidi peagi hävima ja ennast uuesti üles ehitama hakkama. Midagi polnud parata. Teatud asjad olid ette määratud ning Päikesetõus ei saanud neid muuta. Küll aga suutis ta muuta mõne üksiku, hukule määratud ajamõõtmes elava, inimese elukäiku.

Jõudnud hämarasse tupiktänavasse, haihtus Päikesetõus koos koeraga. Ta ilmus nähtavale täpselt samas kohas, aga teises ajas ning täiesti teistsuguses ümbruses. Tänavalaternate ja neoonvärvides helkivate reklaamide valguskuma mõjus silmipimestavana. Bensiinimootorite mürin oli harjumatult vali. Õhk, mida peaaegu noaga lõigata võis, tõmbas korraks hinge kinni. Päikesetõus kõndis edasi, pannes asfaldisse tekkinud mõrade vahel rohu kasvama. Ta oleks peaaegu kokku põrganud värvilise ja üleni sädeleva arlekiiniga, kes kuulutas välja ennenägematut etendust. Kui kloun oli vaateväljast kadunud, jäi Päikesetõusu pilk pidama punaseid riideid ja võrksukki kandval blondiinil. Naine nõjatus igavlevalt laternapostile ja tegi suitsu. Nähes potentsiaalset klienti, ajas blondiin selja sirgu ning lasi sügaval dekolteel jakihõlmade vahelt rohkem välja paista.

"Mine tee väike paus ja naudi etendust," soovitas Päikesetõus.

Blondiin kortsutas kulmu. Sellist vastust ta küll ei oodanud.

"Kui ma ütlen, et tänasest õhtust saab su elu pöördepunkt, siis sa nagunii ei usuks," jätkas Päikesetõus. Blondiin tahtis juba midagi vastama hakata, kuid arlekiin tuli jälle tagasi. Ta kargles kuljuste kõlisedes ringi, jäi korraks tänavatüdrukut vaatama, saatis tema poole kelmikalt naeratades õhusuudluse ja keksis järgmisele tänavale, kuulutades väsimatult päheõpitud teksti erakordse vaatemängu peatsest algamisest. 

Blondiin kustutas sigareti ja järgnes arlekiinile. Päikesetõus muheles endamisi. Lumepall oli veerema lükatud. Üks saatus hakkas kulgema teist rada mööda. Nüüd olid alles jäänud veel mõned eluteede kuulikesed, mis temapoolset suunamist vajasid. Päikesetõus surus kaabu kõvemini pähe, haaras koeral kaelarihmast ja haihtus.

 

Kes olid need salapärased vennad ja mis sai imepäraseid mehhanisme valmistanud Doktorist?

Mis juhtus lastega, kes olid palju aastaid tagasi kaasa toodud teisest ajamõõtmest? Kes neist olid saanud? Miks just nemad kaasa võeti?

Neile ja veel paljudele teistele küsimustele leiate vastused romaanist "Artist ja Ööliblikas." http://artistjaooliblikas.blogspot.com

 

Reaktori tööle saab kaasa aidata igaüks! Saada oma jutt, artikkel, arvustus, uudisvihje, arvamus või muu kaastöö toimetuse aadressile toimetus@ulmeajakiri.ee.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0521)