“Vett!” kähises emand läbi köhimise ning haaras ulatatud klaasi. Ta jõi selle ühe sõõmuga tühjaks, ulatas klaasi tagasi ja võttis hetke toibumiseks. Alles siis märkas ta ilmselget: toa uks polnud käinud. Tähendab, et teda ei aidanud teenijad.

Voodi jalutsis istus keegi, kuid kambris oli liiga pime, et ta teadnuks kes.

“Aitäh teile,” sõnas ta viimaks varju suunas noogutades.

“Kas te tihti tänate võõraid mehi oma magamiskambris?” mühatas vari. Tema hääl oli käre. Ilmselgelt meesterahvas. “Ma võin olla salamõrtsukas.”

“Kas te olete salamõrtsukas?” uuris emand.

“Ja kui ma ütleksin, et olen?” keeras vari pea ära. “Kas te kutsuksite valvurid?” Nüüd, kui emanda silmad hakkasid pimedusega harjuma, märkas ta ka mehe habet.

Toas oli tuuline. See inimene oli ilmselgelt tulnud läbi akna, mis oli juba omaette tunnustust väärt. Ronida varjatuna mööda kiviseina nii kõrgele. Sa pidid selleks tundma kive ja loodust, lisaks olema tugev kui härg.

Emand lükkas end voodis istuma. “Kui te olete salamõrtsukas, sooviksin ma teiega juttu ajada,” naeratas ta, teades, et seda polnud pimeduses näha - siiski oli seda kuulda hääletoonis.

“Miks?”

“Veel kunagi varem pole ma kohanud salamõrtsukat, kes esiteks päästaks mu elu. Te olete lahke.” Ta ohkas. “Ega mul pole nii ehk naa enam palju antud. Aasta-kaks ehk. Kui hästi läheb, kolm. Seegi saab olema täis köhahooge, unetuid öid ja valusid. Surm ootab mind igal juhul.”

Vari vaikis.

“Kuid mis kasu saaksite te minu surmast?” uuris emand. See polnud esimene kord, kui keegi tema elu kallale kippus, kuid seekordne salamõrtsukas tundus teistmoodi.

Mees ohkas ning keeras näo emanda poole.

“Te tahate tõesti teada?”

“Jah,” vastas emand. “Kui ma ei tahaks, oleksin juba ammu valvurid kutsunud.”

Mõrtsukas turtsatas, siis jäi hetkeks mõttesse.

“Te olete selles kindel?”

“Täiesti.”

“Olgu. Kas te teadsite, et iga kord kui teie abikaasa Põhja Kuningriigis käib, peatub ta pikemalt sealse emanda juures?” uuris ta.

“Ei, kuid ma ei pane seda talle pahaks. Kuidas see minu surmaga seotud on?”

“Teie mees on ainus inimene, keda emand on valmis võõrustama, ning ma olen veendunud, et nende tunded on vastastikused. Kui te surete, on neil kahel kindlasti ühine tulevik.”

“Nii, et minu surm oleks kiremõrv? Te töötate Põhja Kuningriigi emanda jaoks?” pakkus emand.

Salamõrtsukas turtsatas taas, kuid seekord oli selles kuulda tülgastust. “Ei.” vastas ta kiirelt.

“Vabandage mind, kuid sel juhul ei saa ma täpselt aru, kuidas see vajalik on.”

Salamõrtsukas matsutas suud. Ta otsis sõnu.

“Mida teate te Põhja Kuningriigist ja selle emandast?” uuris ta.

“Mitte väga palju. Ainult seda, et ta pidavat olema äärmiselt ilus.”

“Seda ta on ning seda juba aastakümneid, kui mitte sadu.”

“Sadu?” üllatus emand. “Kuidas see võimalik on? Inimesed ei ela nii kaua.”

“Ta on nõid. Niikaua kuni ta on oma kuningriigi kõige ilusam naine, püsib ta elus ja noor.” Mees ohkas. “Samas kui kõik teised selle maa tüdrukud, kel vähegi ilu näol, peavad sellest lahti ütlema, sest muidu ootab neid surm.”

“Lahti ütlema?” kordas emand.

“Jah. Võimalusi selleks on palju. Põletamine, lõikamine, seebikivi…” Mees neelatas valjult. “Meie maa on täis sandistatud ja rikutud naisi.”

“Siis peaksite te ehk hoopis tema kambris olema, härra salamõrtsukas?”

“Oma kambris ei ole ta haavatav. Ei mürk, tera ega nõidus hakka seal tema peale.”

Seekord vajas emand hetke, et mõelda.

“Olgu, ma usun teid, kuid kuidas on see endiselt minu surmaga seotud?”

“Lihtrahva kannatused on aadlikele nähtamatud, kuid kui seal on keegi ilus, kes on kõrgemast soost, ei jää see märkamatuks.”

Emanda süda jättis löögi vahele, kuid ta proovis end vaos hoida. “Ja teie soov on, et minu ilus tütar läheks elama kohta, kus ilu sureb?”

Mees noogutas.

“Vaid nii näevad kõik emanda julmust. Vaid nii on võimalik ta oma lossist kuidagi välja meelitada ja sellele lõpp teha.”

Emand mõtles hetke.

“Isegi kui kogu kuningriigi heaolu on kaalul, ei saa ma sellega nõus olla. Minu tütar on mulle tähtsam.”

“Seda ma arvasin.”

Vari tõusis püsti ja suundus akna poole.

“Aga teie töö siin, härra salamõrtsukas?”

“Juba tehtud.”

Emand lasi viimastel minutitel peast läbi käia.

Muidugi! Vesi! Nüüd oli ilmselge, miks võõras ei kiirustanud. Tal polnud tarvis - töö oli tehtud. Nüüd tuli vaid aega veeta, et see toimima hakkaks.

Salamõrtsukas oli juba kardina juures. “On teil tütar?” hüüdis emand talle järele.

 Vari peatus poolel sammul. “Maria. Ta saab sügisel neljaseks,” vastas ta napilt.

“Ma palun, üks lapsevanem teist, ärge laske mu lapsel surra.”

“Ma proovin.” Jääger libistas end aknast välja.