Greg Bear oli üks kolmest USA ulme nn tapjamesilastest ehk siis üks kolmest tõsisema SF-i autorist, kes 1980ndate alguses jõuliselt rambivalgusesse jõudis ja kelle perenimi B-tähega algas. Greg Bear, Gregory Benford ja David Brin ehk autorid kelle kohta sageli öeldi „Killer B’s“. Ka rõhutatakse Greg Beari puhul alati fakti, et ta oli ulmekirjanik Poul Andersoni väimees...
Gregory Dale Bear sündis 20. augustil 1951 San Diegos, California osariigis. Isa oli meremees ning seetõttu oli väike Greg juba enne teismeiga käinud küll Jaapanis, küll Filipiinidel, aga ka Alaskal. Ülikooli lõpetas tulevane kirjanik koduses San Diegos ning diplom oli tal inglise kirjanduse alal.
Greg Bear kirjutas kolumneid kohalikku lehte, aga ka üleriigilistesse väljaannetesse. Teemadeks peamiselt astronoomia ja filmindus. Lisaks veel maalis ja oli tegev ühiskondlikus elus. Greg Bear oli USA ulmekunstnike erialaliidu ehk ASFA üks asutajaid, aga samuti osales ta kosmose ja riikliku julgeoleku küsimustega tegelevate organisatsioonide ja mõttekodade tegevuses ning oli filmistiuudio Amblin teaduslik konsultant.
Oma esimese ulmejutu avaldas Greg Bear 1967. aastal, olles sel hetkel vaid 15-aastane. Esimene jutt jäigi aastateks ainsaks ilmunud ulmetekstiks ning alles 1970ndate keskel hakkasid Greg Beari tekstid ja pildid regulaarselt ilmuma USA juhtivates ulmeajakirjades. Ilmus ka mitu romaani, mis pälvisid tähelepanu ja said kordustrükke ning mida tõlgiti teistesse keeltesse. Tõeline tunnustus ja menu saabus siiski 1980ndate algusaastatel, mil Greg Beari jutud üha enam kõneainet pakkusid, auhindadele kandideerisid ja ka neid võitsid. Greg Bear pole kunagi olnud päris küberpunkautor, küll aga pidasid küberpunkautorid teda oma inimeseks, sest mehe looming oli neile sümpaatne, oli samamoodi tipptehnoloogiast tiine jne. Taoliste juttude näidistekst „Vere muusika“ (1983) ilmus tänavu augustis siinsamas, Reaktori biopungi erinumbris ning peaks andma kenasti aimu, miks Greg Beari hinnati ja oluliseks peeti.
1985. aastal ilmus sama jutu põhjal kirjutatud romaan ning seda ongi sageli autori peateoseks peetud. Kuigi jah, Greg Beari puhul on üsna raske rääkida ühest ja ainsast peateosest. Osaliselt seetõttu, et puudub ajaline distants ja mehe looming pole veel paika settinud, kuid suuresti just seepärast, et Greg Beari looming on väga mahukas ja eriilmeline. 38 romaani ja kümme kogumikku jutte-lühiromaane – seda pole just vähe. Kaug- ja lähikosmos, alternatiivmaailmad, evolutsioon, tehnoloogia, võlu- ja muinasmaailmad, teaduslugu, poliitika – sellised teemad tulevad kohe meelde, kui ma mõttes lappan läbi need paarkümmend romaani ja juttu, mis mul loetud.
Kui püüda kuidagi iseloomustada Greg Beari loomingut, siis esimese sõnana tuleb pähe „asjalik“. Ka tuleb märkida, et sarnaselt teistele tapjamesilastele, on Greg Beari kirjanduslik looming kirjanduslikult väärtuslik, mida tõsisema teadusliku fantastika puhul ehk ei oodata. Samuti polnud Greg Bear pirtsakas autor ja kirjutas romaane isegi filmi- ja mängumaailmade põhjal, ei teinud ka seal mingit allahindlust ning neid võib lugeda täiesti võrdväärseteks autori originaalloominguga.
Kahjuks on kõik see jutt eesti lugeja jaoks enam kui pidetu, sest vaid üks jutt ongi maakeelde tõlgitud. Jah, kunagi üks kirjastus küsis mu käest, mida ma ühest Greg Beari romaanist arvan, aga ma sain aru, et romaani tõsiteaduslikkus oli neid juba sedavõrd äraehmatanud, et minu hinnang seal enam suurt midagi ei määranud. Kurb! Greg Bear on küll selline autor, kel mõni romaan võiks maakeeles ilmuda.
Fakt on, et mehe kuulsaim jutt jäi ainsaks ta eluajal eesti keelde tõlgitud tekstiks, sest Greg Bear suri üsna ootamatult käesoleva kuu 19. päeval.
