inglite linnAlustan ülestunnistusest ja teatan, et mulle pigem ei meeldi noorteulme. Ei, ma olen omal ajal lugenud hulgi Andre Nortoni, Isaac Asimovi, Robert A. Heinleini, Ursula K. Le Guini ja Tanith Lee noortekaid-lastekaid. Ka kogu Potter on loetud ja veel palju muudki. Loetu hulgas on teoseid, mis meeldisid väga ja oli asju, mis kohe üldse ei meeldinud ning oli ka palju neid, mis olid lihtsalt loetavad-talutavad. Aktiivsem mittemeeldimine algas aga siis, kui noortekas muutus turunduslikuks sildiks ja iga autor tundis, et tal peab vähemasti üks noortesari olema... kui noortekalikkust hakati külge pookima tekstidele, kuhu see eriti või kohe üldse ei sobinud. No ei meeldi taoline turudiktaat, ei meeldi.

Umbes sellise seisukoha valguses hakkasin ma siis lugema Mann Loperi romaani „Inglite linn”. Et ikka väga pika hambaga. Samas, autor andis eessõnas mõista, et kuigi noortekas, peaks teos sobima ka vanemale lugejale. Taoline avaldus andis lootust, sest olgem ausad – Heinleini ja Le Guini noortekad-lastekad on üsna valutult loetavad igas eas, erinevalt näiteks Asimovi omadest. Lõppude lõpuks loeb siiski vaid autori tase ja teose headus, olgu žanr-laad milline tahes.

Postapoliku romaani „Inglite linn“ kangelaseks on kohe-kohe viieteistkümneseks saav tütarlaps, kelle ühiskond paariaks kuulutab. Tüdruk eksis koos sõpradega nende koduks oleva inimenklaavi reeglite vastu. Sõbrad said surma ja Lonni karistada. Lonni elab Kindluses, mis asub Linnas. Kindluses elavad inimesed, Linnas võimutsevad masinad. On olnud Rike ning selle tulemusena ongi elu selline, naga ta on. Inimesi on, aga mitte palju ning inimeste elu on raske. Õnneks on Kindlus masinatele keelualaks, aga kindlusest tuleb ka väljas käia, hankimaks Rikke-eelsest ajast pärit eluks vajalikku kraami. Lonni ja ta sõbrad läksid samuti...

Karistus, kuigi õiglane, tekitab Lonnis trotsi ning tüdruk otsustab Kindlusest taas lahkuda. Trotsist ja ka tõestamaks, et ta on rohkem väärt, kui temast arvatakse. Ka on Lonnil küsimusi, millele ta Linnast vastuseid leida loodab. Romaan ongi Lonni teekond. Avastusretk, mille käigus vahetuvad rännukaaslased ja muutub Lonni arusaam ümbritsevast maailmast.

Tegu pole pika romaaniga, aga raamatus on rohkem kui napid leheküljed lubavad. Kuigi Lonni teekond on mõneti selline traditsiooniline videomänguhõnguline retk, kus kangelane samm-sammult ümbritsevat avastab, uusi kaaslasi leiab, maailma kohta uut infot saab jne, on seda huvitav lugeda. Jah, Lonni on üks trotslik tütarlaps, aga tal on eesmärk ning see muudab pisut mängu. Hakkasin küll päris pika hambaga lugema, aga avastasin mingi hetk, et ma loen huviga, loen mõnuga, elan kaasa, lihtsalt naudin.

Erinevaid Mann Loperi tekste lugedes olen ma hakanud tähele panema üht võtet, mida ma eesti ulmes seostaks eelkõige just Mann Loperiga. Tunnistan, et mul on päris keeruline seda defineerida, aga kuna ma juba suu lahti tegin, siis ma püüan. Mann Loper n-ö muudab kogu aeg mängu, et loed ja tundub, et kõik on juba selge, et nüüd läheb niimoodi lõpuni välja ja siis teeb autor väikese muudatuse, mitte suure, peaaegu märkamatu, siis teise, kolmanda ning avastad, et kõik polegi nii üheselt selge ja paigas. Selline muutmine-varieerimine ajab muarust teksti haralisemaks, annab sügavust ning kuigi mulle ajuti tundub, et ma näen midagi sellist, mida polegi, et autor võib-olla isegi üllatub neid ridu lugedes, ei saa ma siiski lahti mõttest, et just nii ongi.

Romaaniga „Inglite linn” on just samamoodi. Üsna lihtsakoelise postapona alanud lugu ju palju keerulisemaks ei lähe, aga maailm saab muudkui kihte peale ja lugu kah eksleb kergelt sinna-tänna, aga jõuab pidevalt nn peamagistraalile tagasi. Ja kõik see toimub lõpu nimel, aga sellest saad aru alles siis, kui seesamune lõpp käes on. Lõppu kiidaks ma suisa eraldi. Jah, märke oli, et sinnapoole lugu liigub, aga kui ma lugejana kohale jõudsin, oli ikka üllatav.

Kuna alguses juba oli juttu minust ja noortekatest, siis tunnustan lõpuks autorit tehtu eest ja ka selle eest, et ta oskas oma loodut eessõnas adekvaatselt tutvustada. Oligi nii, nagu lubati. Pean eelkõige silmas, et kuigi noortekas, polnud ka vanainimesel valus lugeda. Täitsa meeldis.

inglite linn

Mann Loper

Inglite linn
Lummur
2022
200 lk


Reaktori tööle saab kaasa aidata igaüks! Saada oma jutt, artikkel, arvustus, uudisvihje, arvamus või muu kaastöö toimetuse aadressile toimetus@ulmeajakiri.ee.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0502)