Kirjastus Skarabeusi kogumik „Pilet utoopiasse” on välja antud juba 2007. aastal ning oli juba päris pikalt mu lugemisvara ootejärjekorras ning aasta lõpus, kus kõik püüavad pooleliolevaid asjad ära lõpetada, tabas ka mind sama tuhin. Antud teoses on kokku kogutud kuusteist inglise keelest tõlgitud eelmise sajandi viiekümnendatest kuni selle sajandi alguseni – mõni pikem, mõni päris lühike, aga üldiselt väga hea kirjandusliku kvaliteediga. Skarabeusi poolt väljaantud teosed rikastavad juba aastakümneid eesti keeles kättesaadavat ulmet: ilma nende raamatuteta ei satuks mu lugemisvara hulka ei soome ega vene lühilugusid, vähemalt mitte sellises koguses.

„Seitsmes ohver” Robert Sheckley

Rahulikus tempost käima jooksev lugu, kus meieni tuuakse väga omapärane maailm, kus agressiivsust lastakse välja üksteist jahtides. Juttu oli pandud ka autorile nii omane annus irooniat ning lõpupüant oli korralikult dramaatiline, aga ettearvatav. Tänasel päeval ilmselt jääb veidi lahjaks, kuna sarnast mustrit on nii raamatutes kui ka ekraniseeringutel ära kasutatud väga palju.

„Pilet Tranaile” Robert Sheckley

Kohe näha, et selline „sõidame-kõik Marsile-puhkama“ jutt eelmise sajandi keskelt. Lugu oli stiililiselt jällegi väga irooniline ning loodud maailm sobib väga hästi antud kogumiku nimilooks. Isegi peategelane suutis väikese huvi tekitada, aga lugu ise mõjus veidi ajahambast puretuna ja kohati liiga uimase tempoga, kuigi tegevust justkui oli kogu aeg ning ka ühiskonnakriitilistele teemadele anti turmtuld.

„Kummaline vein” Harlan Ellison

Jällegi suhteliselt rahulik lugu, mis justkui ei liigitukski ulme alla, vaid pigem lihtsalt psühhoosi põdeva inimese eluloojangu pajatus, kus tänu Murphyle kõik asjad elus nihu lähevad. Aga loo viimane kümnendik suutis kõik pea peale pöörata ning korraliku „pauguga” loo ära lõpetada.

„Klaasikillud” Harlan Ellison

Emotsionaalselt raskemini seeditav lugu, justkui oli huvitavaid kohti, aga pigem selline staatilisem ja mentaalsem võitlus. Emotsioon oli veidi sarnane, justkui vaataks kahte kassi, kes silmast silma vaadates peavad suurt võitlust ja siis sisina saatel laiali lähevad. Idee oli iseenest väga korralik ning küberpungina ka ilmselt väga lihtne lahendada, aga autori poolt toodud teemakäsitlus oli veidi liiga rõlge.

„Sõda jõulupuu all” Gene Wolf

Omajagu abstraktne lugu ühiskonna liigtarbimisest. Ulmet oli korralikult, aga millegipärast ei suutnud ei loos kirjeldatud ühiskond ega ka tegelased väga mingit moodi haakumist tekitada.

„Majake rannal” Gene Wolfe

Korralik haldjalugu tänapäevases kuues. Kui loole midagi ette heita, siis oleks võinud isegi veidi konkreetsem olla ning see oleks ka loo tempot veidi tõstnud, hetkel kogu point justkui kaob mõttetu vadina vahele ära.

„Kuninglik liha” Orson Scott Card

Idee oli suurepärane, ulmeelemente omajagu ning ka sisupöördeid loo lõpupoole korralikult. Lugu ise kulges suhteliselt stoiliselt, aga eks see oli ka taotluslik, et kogu ühiskonna võikus paremini lugejateni tuua.

„Silm silma vastu” Orson Scott Card

Antud kogumiku kõige pikem lugu, mille ainukene miinus oli väga madal tempo ning kohati oli süžee liiga piiblilooline, muidu aga paras superkangelase saamislugu Tugevuseks kindlasti võimalus tuua peategelane lugejateni väga detailsena ning sellest tulenevalt ilmselt oli ka suurem võimalus, et tegelane lugejatele korda läheb. Loo enda ülesehitus oli veidi kentsakas, kuna oli teostatud intervjuu vormis, kus muidu küsimused-vastused suht lühikesed, aga ühele küsimusele vastus oli rohkem kui 60 lehekülge.

„Igavesti Sinu, Anna” Kate Wilhelm

Väga detailselt ja huvitavalt ülesehitatud krimilugu, kus käekirja järgi proovitakse leida kirjade autorit. Kui esimeses pooles oli jutus väga selge siht ning tänu sellele ka huvitav lugeda, siis teine pool hakkas veidi venima. Lõpp samas oli väga hea ning sõlmis jutu lahtised otsad väga mõnusalt kokku. Ulmet oli tegelikult loos minimaalselt, aga selle piskuga oli suudetud väga palju ära teha.

„Georgia mu südames” Charles Sheffield

Ma ei oskagi öelda, et kas professionaalsest kretinismist või lihtsalt nii sama, aga antud lühiromaan oli minu arvates kogumiku parim. Veidi 19. sajandi seiklusjuttude stiilis kirjutatud lugu oli väga detailne, kuna põimis endas väga oskuslikult programmeerimise ajalugu. Lisaks suudeti lugeja hoida pidevalt näljasena, loopides talle väga õiges tempos vihjeid ja infokilde ning ta sai peategelastega kogu müsteeriumi lahendamise koos läbi teha.

„Lincolni rong” Maureen F. McHugh

Alternatiivajalooline novell, mis USA kontekstis võis olla väga aktuaalne ja käsitleda nii mõndagi ühiskonna valupunkti, kuid mind lugejana mitte kuidagi ei köitnud. Ilusasti kirjutatud, aga veidi uimane ning mis kõige peamine, lool puudus selge siht, kuhu lugeja viia taheti, pigem oli rõhk emotsioonide kirjeldustel.

„Surnud poiss teie akna taga” Bruce Holland Rogers

Väga lühikene lugu, mis pigem mõeldud nooremale koolieale: minu jaoks veidi liiga abstraktne ja lapselik.

„VäikevendTM” Bruce Holland Rogers

Ainukene antud autori lugu kogumikus, mis tõesti tekitas hea elamuse: omas mõnusat ulmeelementi ning ka püanti loo lõpus. Kuigi kirjutatud 2000. aastal, siis stiililiselt mõjus pigem eelmise sajandi keskpaiga androidiloona.

„Don Ysidro” Bruce Holland Rogers

Väga lihtne idee, et me kõik oleme tehtud samadest aatomitest, suudeti õuduse kastmes venitada mõneleheküljeliseks looks, aga jutt ei tekitanud ei hirmu ega ka muid emotsioone.

„Teistsugune pimedus” David Langford

Antud lugu on, justkui William Gibson kirjutaks episoodi „Strangers Thingsi” sarjale. Lisaks kandvale ideele ja portsule huvitavatele süžeepööretele olid lühikeses loos ka tegelased täiesti korralikult üles ehitatud ning mis eriti meeldis, et kogu maailma loome toimus loogiliselt ja arusaadavalt.

„Lugu Marsist” Geoffrey A. Landis

Jällegi suhteliselt lühike lugu, mis oma lühiduse juures suutis tegeleda siiski väga korralikult maailmaloomega. Miinuseks on aga minu arvates antud loo nö müüdi vormis jutustamine, lisab küll veidi salapära, aga samas oleviku vormis oleks lugu palju soravam olnud.