X-Meeste filmisarja viimane osa „Tume Fööniks“ paistab silma peaasjalikult sellega, et on saanud kriitikutelt ülevoolavalt negatiivseid arvustusi. „Fööniksi“ õudusunenäoline produktsioon ja töötlusperiood, terve viimase vaatuse ümberfilmimine, ning esilinastuse kaks edasilükkamist andsid juba enne filmi välja tulekut aimu, et midagi on tõsiselt viltu. Samas kinkisid suurepärane näitlejaansambel ning režissöör, kes on filmisarja vana veteran pisutki lootust. Ehkki teos ei kuulu Marveli kinouniversumi (MCU) suure pusle hulka, on tegu siiski Marveli koomiksifilmiga meeskonnast, kelle tegelased on mõned firma tuntumaid näod.

Kosmoseretke käigus võtab kosmiline jõud X-Meeste liikme Jean Grey oma võimusse ning asub teda aeglaselt korrumpeerima. Ülejäänud mutantidel tuleb otsustada kas üritada ühte oma liiget päästa või tuleks ta kõigi hüvanguks hävitada.

Filmi kriitilise ja finantsilise läbikukkumise põhjust ei tarvitse tegelikult kaugelt otsida – võiks öelda, et „Tume Fööniks“ ei olnud juba eos loodud edu saavutama sellel lihtsal põhjusel, et film pidi üheaeglselt liiga palju korda saatma. Esmalt valiti adaptsiooni algmaterjaliks Marveli koomiksite vaieldavalt kuulsaim lugu – Chris Claremonti ja John Byrne’i klassika „X-Men: The Dark Phoenix Saga“ (1980), mis eelmisel korral („Viimane vastuhakk“, 2006) kukkus välja pehmelt öeldes jube halvasti. Teisalt pidi film märkima ka umbes kahekümne aasta pikkuse ja enam kui kümmekonnast osast koosneva seeria lõppu – pisikese lisaga, et kõigile erinevatele liinidele, vana ja uue meeskonna lugudele ning spin-off’idele võiks ka mingi üldise kokkuvõtte anda. Samuti, kuna tegu oli 12. osaga, võinuks siin näha midagi saagale uut ja värsket. Kindlasti ei pakkunud produtsentidele suurt ergutust ka mõte, et turul on samaaegselt tarvis võistelda teise filmiuniversumi läbiva saaga kulminatsiooniga „Tasujad: Lõppmäng“. Säärase koorma all ei maksa imestada, et Tume Fööniks ei suutnud – köhh-köhh, vabandan niru sõnamängu pärast – tuhast tõusta.

Ühelt poolt võib kindlasti mõista, miks just „The Dark Phoenix Saga“ valiti filmi allikaks. „X-Mehed 2“ (2003) ja „Tulevase Möödaniku Päevi“ (2014) loetakse nii vaatajate kui ka kriitikute pilgu läbi filmisarja parimateks sissekanneteks, ja mõlemad adapteerisid väga ikoonilisi koomikseid (samuti Claremonti suletööd) – esimene „God Loves, Man Kills“ (1982) ja teine „Days of Future Past“ (1981). Kolm on kohtu seadus, eks ole?

Kahjuks tuleb aga tõdeda, et adaptsioonina on film täielik läbikukkumine. Koomiks jutustab lugu kahes jaos – esmalt seda, kuidas üks Hellfire’i klubi (seda tiimi oli näha näiteks X-Meeste filmis „Esimene klass“, 2011) liige Jean Greyd manipuleerib ja võrgutab, ning kõigi teiste X-meeste tuuseldamise tulemusel kogemata Tumeda Fööniksi jõu valla päästab. Teine jagu räägib Jean Grey hullumisest ja sellest kuidas neiu kauge tähesüsteemi ühes kõigi elanikega hävitab, ning kuidas kaaslased teda päästa üritavad. Kui nüüd kinovaataja küsiks, et kus need jupid filmis olid, saaks talle pakkuda vaid õlakehitust. Võrdluseks võiks tuua näite, et kujutage ette Tasujate kolmandat ja neljandat osa, aga ilma kosmilise elemendita – ei Galaktika Valvureid, Thori, Dr. Strange’i ega Sõrmenipsu, Thanoski oleks miski kahtlase taustaga suva tulnukas. Pole sama, mis?

Kõige valusam on aga see, et stsenaristid ei saanud taas aru algmaterjali emotsionaalsest ja moraalsest põhjast. Jah, filmi üks teemasid on küll see kui kaugele on keegi suuteline minema oma kaaslase päästmiseks või peatamiseks, ent peategelane – Jean Grey ise, on jäetud liialt pinnapealseks. Taas oleks justkui unustatud kogu tegelase kaar ja rännak algmaterjalist küsimuse all „Kes olen mina?“ Muuhulgas ongi koomiksiloo üheks märkimisväärsemaks osaks Jeani sisemine võitlus oma identiteedi üle, ning hilisem konflikt kõikvõimsa väega mis teda ja ümbritsevat maailma hukatusse juhatab. Filmis seevastu tapab Jean ühe kaaslase, mõned politseinikud ning lõhub veidi linnavara, ent ühelgi hetkel isegi ei tundu, et mastaap oleks võrdväärne kõikvõimsa kosmilise väega, või et neiu ise oleks rebitud kahe üksteist välistava isikupoole vahele.

Tegelikult julgen väita, et saaga, eriti selles filmiuniversumis, et sobinud üldse kinolinale kohandamiseks. Nii ühe kangelase kuritahtlik manipuleerimine kui kosmiline seiklus on midagi, mis justkui ei kuuluks põhiliselt mutantide õiguste ja ühiskonnakuuluvuse ümber keerlevatesse filmidesse. Ehk kunagi tulevikus, kui MCU otsustab oma versiooni pakkuda – on ju seal juba Galaktika Valvurite, Thori ja Kapten Marveli näol tähesüsteemide vahelised maailmad ja võõrplaneedid esindatud. Ma saan aru, et tegu on kirjandusteose teisele meediumile adapteerimisega, ning see ei peakski ilmtingimata kõike üks-ühele kajastama, üldiselt olen ka üsna vabameelne igasuguste muutuste osas, peaasi et uues versioonis loogiline ja seletatud oleks. Siiski tuleks algmaterjali kesksed teemad ja küsimused, ütleme hing ja süda siis, alles jätta. Vaid samadest tegelastest ei piisa.

Kui nüüd jätta hetkeks kõrvale mõte, et film peaks tegelikult mõnda lugu adapteerima ning saaga finaal olema, ning vaadata seda puhtalt eraldiseisvana (naljakas, ma tean), pole asjaolud üldse nii koledad. Võin isegi öelda, et sedasi mulle film meeldis. X-Meeste filmisarja üks läbivaid teemasid on alati olnud mineviku tagajärgedega tegelemine (olgu selleks siis Logani mälu taastamine, mineviku muutmine tapjarobotite peatamiseks või põhjused mis ajendasid Magnetot mutantradikaaliks saama) – sel korral tuleb Professor X’l silmitsi seista oma veaga, mis viisteist aastat hiljem päevavalgele tulles Jean Grey ja Hank McCoy/Beasti tema juurest minema pöörab. Charles Xavier on muutunud kergelt ülbeks ega vabanda, mis viib tegelase üsna huvitavas suunas ning loob teistega konflikte. Ühiskond on viimaks vastu võtnud mutandid, keda nad vihkavad ja kardavad – Fööniksi tulek aga seab selle tasakaalu kahtluse alla. Samuti on positiivne, et režissöör Simon Kinberg näitab X-Mehi meeskonnana tegutsemas (ehkki mõne tegelase külmaverelise tapjana kujutamine pani kukalt kratsima). Minu suureks rõõmuks oli Cyclops lõpuks ometi tüüp, keda kujutatakse päriselt tiimiliidrina ja kes saab paar üsna vinget momenti. Näitlejatest on filmi tugevamateks külgedeks Michael Fassbender (ta on Magnetona üldse uute filmide parim osa) ja James McAvoy (Professor X), samuti Sophie Turner Jean Grey’na. Veidi mõru maigu jättis Hanki/Beasti liin mis oleks võinud saada sügavama kulminatsiooni – on ta ju viimane nö. esimese klassi esindaja, ent sellele tahule ei pööratud üldse tähelepanu. Lõppeks on paar löömastseeni üsna kaasakiskuvalt lavastatud.

Kokkuvõtteks peab tõdema, et kahju küll, aga X-Meeste filmisaaga sai üsna niru lõpu. Oma roll oli kahtlemata eelmise osa „Apokalüpsise“ (2016) mannetus ürituses uusi tegelasi eesotsas Jeani ja Cyclopsiga sisse seada ja avada, ent ehkki näitlejad valiti hästi, jättis stsenaarium kõvasti soovida. Sama ka sel korral. „Viimasest vastuhakust“ ja „Apokalüpsisest“ on „Tume Fööniks“ parem, või vähemalt mitte halvem, aga selle mõõdupuu latt ei ripu eriti kõrgel. Miskipärast ei suuda ma filmi ülemäära negatiivselt suhtuda – ju siis on põhjus selles, et mulle on need tegelased alati meeldinud ning vaatan kõvera joone sirgeks. Sellest hoolimata on filmisaaga kokkuvõte ja lõpp pettumust valmistavad, kirjandusteose adaptsioon umbes sama rammus nagu kohvi asemel seisnud vett rüübata. Tuleb jääda lootma, et MCU suudab X-Mehed oma filmiuniversumisse sujuvalt vastu võtta ning jätkab värske pilgu läbi saagat, mille algne edukus lubas tegelikult nende oma filmidele aluse panna.