"Härra Williams, te olete jälle siin."

“Ära teieta mind, Johanna, see häirib.”

“David, sa oled jälle siin,” ohkas doktor Stein.

“Jah, nagu näed, siin ma olen,” vastas Williams tasaselt ja mornilt, pigem nagu iseendale.

Peale Williamsi loidu noogutust jätkas dr. Stein: "David, sa ärandasid ühistransportauto, sõitsid sellega kuude kaupa ringi, ilma seda kellegile teisele jagamata ja siis sõitsid sellega vastu silda, su sotsiaalse krediidi raport ei näe just väga briljantne välja. Mida sa ise sellest arvad?"

“Käige te ka kõik persse, mul on pohhui!” lajatas Williams ühemõtteliselt.

Soe hommikupäike paistis kahest suurest klaasaknast sisse ning silitas oma teravate kiirtega auravat kohvitassi. Korrektsioonipsühholoogi kabinet oli avar, pisut Freudilik oma klassikalise diivani ja vanaaegse raamaturiiuliga ning ainuke ese, mis tõi tagasi uuema ajastu hõnguse, oli seinal asuv reflektsioonimonitor.

Anna Helena Ursula Allvee, UrrDesign


“David, nagu sa tead, siis kogu see jutuajamine jääb meie vahele ning keegi sellest teada ei saa, aga ma pean hoiatama, et kui sa räägid midagi, mis on sotsiaalselt ebasobiv, siis ma pean sellest organeid informeerima.” ütles Dr Stein formaalselt.

“Jah, eks te kõik ühed kitsed ole.”

 “David, me üritame sind aidata. Sinu sotsiaalne skoor on ülimadal, aga me ei saa sind aidata, kui sa ise seda ei taha. Samas sa ju tahad oma vanu sõpru, tuttavaid ja endist elu tagasi saada?”

“Jah, peale seda, kui skoor madalaks kukkus, siis mingid mustade lipsudega tüübid käisid ja hakkasid mu sõpru intervjueerima teemal, kui palju me suhtleme, rääkisid natuke juttu ja ilma midagi ütlemata soovisid head päeva ja jalutasid minema.” ohkas David, “Mis mina olen nüüd selles süüdi või? Jätke mind ükskord rahule. Terve kuradima PsyNeti rahvamalev sõimab mind niikuinii nagu ma seal sõna võtan.”

“David, sa ärandasid ühistransportauto,” ütles Stein karmilt, jäädes Davidit põrnitsema.

“No ja siis, keda see kotib, üks auto ees või taga, neid on ju miljoneid siin, kas keegi tunneb sellest puudust või?” turtsatas David. 

"Aga kui seepärast jäid nüüd osad koolilapsed kooli minemata, võib-olla tänu sellele ei saanud mõni haige inimene haiglasse õigel ajal ja ta pidi valu kannatama.” Dr. Stein tegi väikese pausi lastes mõtetel mõjuda ning jätkas: “Keegi võib selle peale väga vihane olla. Aga mis tundeid see sinus tekitab?"

“Nüüd jah tean, selle peale ma tõesti ei mõelnud, et keegi võib seetõttu haiget saada, aga tead Johanna, ma tahtsin ennast tunda elusana. Ma tahtsin ennast ära tappa,” ohkas David.

“Oota, sa üritasid ennast ära tappa selleks, et tunda ennast elusana? ma ei saa sinust aru, David, kas sa saaksid täpsustada?” lausus dr. Stein üllatunult.

“Jah, noh, mul on kopp ees sellest perssekukkunud haigest ühiskonnast, ma tahaksin ennast jälle elusana tunda, et oleks mingisugunegi tunne, et…" David mõtles pisut ja jätkas. "Hmm, tunded, tunded. Tead, ausaltütelda mul on siiber siin elamisest, milleks mind siia vaja on? Milleks neid lapsi siia vaja on, alguses on nad jah toredad edukad ja kõik läheb hästi, a siis on samasugused reliikviad ja jäänused, keda pole mitte kellegile vaja. Nagu hobused."

“Aga sa ju tead, et autoga ei ole võimalik ennast ära tappa, aga oma käitumisega seadsid sa paljusid inimesi ohtu ning sa omandasid ühistranspordi ainuisikuliseks kasutamiseks. David, ma saan aru, et sa oled üpriski endast väljas ühiskonna peale, samas on ju sul olemas riiklik standardpalk ja piisav raha, et elu nautida. Mis sind häirib?”

“Vat seesama häiribki, ma tahaksin teha midagi, millest on tolku, mul on kopp ees elu nautimisest, ma tahan tööd teha,” ütles David külmalt.

“David, ma ei saa aru, mis mõttes? Kas sa oled proovinud uusi visiodroome?”

“Käi persse!”

 “Anna andeks,” ütles dr. Stein murelikult ja jätkas, “a ma ei saa hästi aru, mis sind häirib.”

Williams vaatas kabinetis ringi ning ta pilk jäi pidama mahukale raamatute virnale pealkirjaga “Völkerpsychologie”, silmitses seda natuke, pomises omaette “Wundt”, vaatas aknast paistvat hommikupäikest, põrnitses veelkord teoste hunnikut ning lajatas “Tead, ega sa vist ei olegi võimeline sellest aru saama, tead ma tahan teha tööd. A tööd ei ole, robotid teevad kõik ära! A saad aru, mind ja minu tööd EI OLE SIIA MAAILMA VAJA!” käratas David.

"David, mis paneb sind niimoodi arvama, et et sind ei ole siia enam vaja? Millest sellised mõtted?”

"Tead, Johanna, vaata, ma tahaksin tööd teha. Ma tahaksin teha midagi, mis maailma edasi viib. Midagi, mis inimkonda arendab. Midagi, mis mind ennast arendab," ütles David nukralt.

"Aga David, sa ju oled seda kõike teinud, tänu sinule on meil ju nii palju uusi programme ja no ma isegi ei saa ju pooltest asjadest aru, mida sa kõike teinud oled. Kuidas nüüd niimoodi?” küsis Stein huvitatult.

"Jah, aga programmeerijaid ei ole enam ühiskonda vaja, kõik on nüüd ainult geneetika ja keegi ei kirjuta enam arvutile programme.  Kõik ehitavad baktereid ja paremaid inimorganeid ja tegelevad lastedisainiga. Ei mind ega programmeerijaid ei ole enam siia vaja."

"Aga kirjutatakse ju veel programme ka, kui ma vaatan, siis ikka aegajalt on vaja midagi parandada ja kusagil mõni programm tibake paremaks kirjutada. Sa arvad et programmeerijaid ei ole vaja?"

"Kuule, Johanna, vaata töökuulutusi, vaata statistikat, arvutiprogrammeerimine on surev eriala, keegi ei taha enam uut ja ägedat programmi, kõik tegelevad vanade asjade ümberklopsimisega. Vaata, mitu kandidaati on ühele programmeerija ametikohale. Oled sa seda vaadanud? kaheksa tuhat.”

 David võttis lonksu kohvi, vaatas veelkord kabinetis ringi, vaatas Dr Steinile teravalt otsa ning jätkas, “kas sa saad aru, mida tähendab kaheksa tuhande seas olla üks kandidaat ja siis sind hinnatakse ja kaalutakse ja vaadatakse. Saad sa sellest aru, et peale minu on seal veel minusuguseid kaheksa kuradima tuhat tükki. Ja ma ei taha klopsida ja putitada vanu asju, ma tahan teha midagi uut!"

"Jah, tõepoolest, kui sa nii ütled, sest ma tõesti ei tea programmeerimisest midagi. Ma oskan heal juhul hädavaevu arvutite kasutamisega hakkama saada. Aga, David, sa ju olid tõeline superstaar, niipalju kui ma sinust psyvõrgus loen, on ikka väga muljetavaldavad kirjutised, mida sa kõik teinud oled. Su krediidiskoor oli ju tipptasemel ja nüüd niimoodi miinustes. Et siis sind programmeerimine eriti enam ei huvita, saan ma sinust õieti aru?"

"Ei, kurat, mind huvitab programmeerimine väga, ma kirjutaks heameelega asju, aga maailma ei huvita enam programmid. Ma olen RELIIKVIA, mind pole siia enam vaja, sest ühiskond ei vaja enam programmeerijat, ühiskonnale on vaja bioinseneri! Kurat küll."

David rüüpas veel ühe lonksu kohvi ja turtsatas korraks naerma. “Tead Johanna, vaata, hobune suudab hüpata üle takistuste, liigub seal, kus ei ole teid, on isetoituv ei vaja lisaenergiaallikat, on nunnu, vahepeal on tal hea tuju ja siis jälle kurb ja siis sa magad päikese käes puu all ja järsku tonksab keegi oma ninaga sind ja ajab ülesse, hobune tuli seltsi otsima. Aga meile pole hobust vaja, meil on vaja hingetut iseloomutut ühistransporti, millega sa ei saa isegi sõita sinna, kuhu sa tahad vaid ainult sinna, kuhu on ette nähtud.” 

“Kas ma saan sinust õieti aru, et sa tegelikult tahaksid tegeleda programmeerimisega ja midagi uut luua? Ja midagi ühiskonnale väärtuslikku?” küsis dr. Stein huviga.

“Jah, kurat küll. Täpselt nii!” turtsatas David.

“A mida sa tunned, kui sa vaatad seda olukorda?” Küsis dr. Stein.

“Tead, masendus, iiveldus, kopp on ees, paneks ühiskonna põlema, sureks ära,” ohkas David.

“Aga David, proovime nüüd koos sellest mõne väljapääsu leida, sest ma usun, et sinu talendiga inimesel on kindlasti veel meie ühiskonnas väljundit,” ütles Stein natuke rõõmsamalt ja jätkas: "Aga oled sa mõelnud ümberõppe peale? Sest, vaata, tõesti praegu on ju väga kuumas hinnas võimendusgeneetikud."

"Ah, käige te ka kuu peale, mille kuradiga te üldse mõtlete, mis sa tõesti arvad, et ma olen suuteline selleks? Mõtle ise, kui isegi dr. Kirkeberg hüppas pilvelõhkuja katuselt alla ja hüüdis, et meid ei ole siia enam vaja. Ta proovis, ma ise nägin oma silmadega, kuidas ta maadles geneetika ja geneetiliste algoritmidega. See ei ole kahendsüsteem, see on neljandsüsteem, see on hoopis teine maailm.”

David vaatas Johannale otsa. “Ja, Johanna, ütle mulle, mida me peale hakkame oma teadmistega digitaalsest matemaatikast, kui nüüd on vaja analoogarvutusi teha. Mõtle, kes olen mina, pisike ussike dr. Kirkebergi kõrval. Kui isegi tema ei suutnud."

Mõlemad vaikisid hetke, sest Stein tundis, et tal ei ole vastukaaluks ühtegi head argumenti, isegi tavaliselt rikkalik reflektsioonimonitor ei pakkunud toimivat lahendust välja. Ta võttis lonksu kohvi ning väikese mõttepausi järel jätkas. “Aga mis sind veel huvitaks? Sa ütled, et sa tahad loomingut teha. Näiteks äkki termokäsitöö? See on väga populaarne tänapäeval.”

“Tead, võiks ju proovida, aga ma vaatasin korra seda ja, noh, märkasin, et neid vidinaid ostavad kogu aeg ühed ja samad identiteedid, kirjutasin programmi ja arvutasin kokku ning, üllatus-üllatus, see summa klapib enam-vähem samas suurusjärgus sellega, mis on riigieelarves real “sotsiaalne käsitöö toetus”."

“Oh, see peab olema mingi viga, ma olen küll näinud, kuidas inimesed neid ostavad ja ma isegi olen seda ostnud, aga David, kas sul lähedasi on, äkki sõpradele külla minna ja nendega suhelda ja maailmaasju arutada?” pakkus Stein välja.

“Nojah, sõbrad olid, a peale neid mustlipslasi hoiavad nad minust kui katkust eemale, no siis nüüd noh need uued sõbrad, a nendega on nii, et üks neist suhtleb minuga alati ainult kella kuueni, siis peab ära minema, küll on üks vabandus küll teine. Tahaks temaga õhtul õllet võtta, aga tal ei ole kunagi õhtul vaba aega ja siis on see õhtune joodiksõber, a teda pole kunagi päeval näha. Täpselt nagu tööaeg saaks läbi või midagi sellist. Täitsa selline tunne, nagu ka nemad oleksid mingi sotsiaalprogramm,” mõtiskles David.

“Aga proovi äkki robokoera, kui sõbrad ei ole päris need, keda sa vajaksid.”

“Käi persse! Mul oli kunagi päriskoer, nüüd aga ei ole enam raha selleks. Viskasin oma robokoera aknast välja teisel päeval peale ostmist,” turtsatas David.

“Aga on sul suhteid naistega? Võib-olla mõni tüdruksõber?” päris dr. Stein jälgides pingsalt reflektsioonimonitori.

“Tead, vanasti oli mul girlfriend, tahtsime last saada, tema tahtis saada vähemalt viienda taseme uuendustega last, a mul ei olnud niipalju raha, sest lastedisainer ütles, et minu genoomi puhul modifikatsioon maksab väga väga väga palju ja siis kui kogu see jama hakkas, siis loomulikult kadus plika ka ära ja nüüd, kui ma olen mittekeegi, kes mind ikka tahab? Isegi naudingupesad on neile väärtuslikumad kui mina.” David vaatas murelikult ringi ja jätkas, “kas sa nüüd saad minust aru?”

“David, mitte päris, aga ma saan aru, mida sa tunned. Meie ühiskonnas on iga inimese inimõigus olla õnnelik ja ma tõesti proovin sind aidata selles niipalju kui ma oskan ja jõuan.” ütles dr. Stein siiralt.

“Aitäh, Johanna, ma näen, et sa tegelikult ka proovid, aga minuga on see kuradima keeruline, ma kardan.”

“David, aga mida sa arvad, et kui prooviksime seda termokäsitööd, ma saan sulle organiseerida kokkusaamise ühe termodisainerite tipuga. Vaadake, saage korra kokku, äkki on siiski just see sinu tassike teed?”

“Hmm, Johanna, tead, võibolla proovime, sest mina enam tõesti ei tea, mida teha.” ütles Williams löödult.

“Aga teeme siis nii ja lepime kokku, et mõtleme nüüd mõlemad natuke selle probleemi kallal ja kui järgmine kord tuled, siis ma usun, et saame juba hinnata, kuidas sulle termokästiöö meeldib ja kui ei meeldi, leiame midagi uut. Ole tubli, sinus on tegelikult potentsiaali.”

“Aitäh, Johanna.”

 ***

“Kuidas kurat me ta sealt katuselt alla saame?!”

“Nii nagu eelmisedki kaheksa, ise hüppab.”

“John, ära tee nalja, mina sotsioloogina ütlen, et kui ta hüppab, siis on meil 98% tõenäosusega ühiskond ribadeks, neid on kuradima kolmkümmend miljonit.”

“Robert, kas tõesti on asi nii hull?”

“Jah, sest tal on nimi, Kirkebergiga oli juba asi kriitiline, a kui nüüd Williams ka otsa paneb siis teised näevad ja kuulevad, me ei saa seda ära summutada. Praegu doktor Stein istub temaga katuseäärel ja ütleb, et olukord on väga akuutne ja ta ei saa aru, mis Williamsil viga on.”

“Aga mida perset tal siis viga on? Steven, kuule, mis temaga üldse juhtus?” küsis John.

“Tead John, ta sattus linnast välja inspiratsiooni otsima, ja mingi topakas valvur oli termokäsitöö laoplatsi väravad lahti jätnud. Ja siis ta sattus sinna, nägi kogu seda käsitöönikerduste välja, mida buldooser kokku pressis. Vihastas, hakkas röökima ja pani kõik selle põlema.”

“Ah, sellest see kuradima suitsuving ongi,” konstateeris Robert.

Kolm meest vaatasid tervet seina katvat kuvarit, millel oli otseülekanne pilvelõhkuja katuse äärel jalgu kõlgutavast Williamsist ning tema kõrval seisvast noorest naisterahvast, taamal kümnete kilomeetrite kauguselt linnaäärest taevasse tõusmas jäme tossupilv.

“Hmm, autoagressioon muutus üldiseks agressiooniks - see ei ole hea,” lausus John.

“Robert, sa tahad ütelda, et kogu see mass võib minna autoagressioonist agressiooni?”

“Jah, kurat küll, hea et nüüd taipad. Steven, mis tema geneetiline karakteristika on?”

“Tal on modifitseeritud dopamiini retseptorit numbr neli, selliselt, et on võimendatud riski võtmist, sensatsiooni otsimist ja pidev vajadus millegi uue järele.” lausus Steven mõtlikult.

“Ja sa ei teinud talle geeniteraapiat? Steven, mismoodi selline apsakas?” küsis John irooniliselt.

“Ei, John, asi ei ole selles. Problem on selles, et talle on tehtud geeniteraapia, nii nagu ka kõigile teistele, aga ma ei saa aru mis see on, seal on midagi enamat.”

“Steven, sa tahad ütelda, et sa TEGID talle geeniteraapia ja see ei mõjunud? Mida perset, kas peame selle geeniprogrammi ümber kirjutama?!”

“Ei, geneetikuna olen ma täiesti veendunud, et see töötab 100%, aga asi on milleski muus. John, see ei ole geneetiline,” lausus Steven veendunult. 

“Mida perset?”

“Seda minagi.”

“John, mida ta tahab siis? Tee kiirkokkuvõte. Meil ei ole enam palju aega,” ütles Robert mõtiskledes.

“No, räägib, et tahab tööd teha ja et sellel oleks mingi väärtus jne. Täiesti arusaamatu, me Johannaga oleme seda arutanud, aga mis kuradi pärast ta ei taha naudinguväljadel käia, vaid käib ja jaurab? Ma ei saa aru, me oleme talle kõike pakkunud, kõike seda mida inimene vajab - võimalikult vähe kannatusi ja võimalikult palju naudinguid. A mis talle ei meeldi, ma ei saa aru, täiesti tobe olukord.”

“Äkki isiksusehäire ja lihtsalt on tänamatu siga? Meie teeme neile parima ühiskonna, mida võimalik, a neil on ikka mingi häda koguaeg,” lausus Robert tigedalt.

“Rahu, Robert. Ei, teised on samasugused.”

“No siis on geneetiline?”

“Ei ole, aga see võib olla tagajärg küll, aga me ei tea, kuidas seda geneetiliselt ravida.”

Mehed vaatasid üksteisele nõutult otsa. Kui mõtlemine tekitaks heli, siis oleks olnud kuulda, kuidas kolm kivipurustusmasinat teevad oma tööd.

“Palju meil aega on, John?”

“Minu arvutuste järgi ca 30 minutit, siis ta hüppab.”

“John, see on sinu kui psühholoogi teema, mida sa välja pakud?” küsis Steven murelikult.

“Tead, ma ei tea, ma ei saa temast aru. Johanna ei usu teda ja mina samuti mitte. Ta ajab mingit jama. Mul ei ole ühtegi asja, millega teda maha rahustada.”

“30 miljonit agressiivset suitsiidikut. John, see ei ole enam sama, mis muusikute vaikne enesetapulaine mõnikümmend aastat tagasi.” lausus Steven.

Mehed vaikisid edasi ja vaatasid murelikult ekraanilt paistvat hommikust linna, mis hakkas päikesepaiste käes vaikselt unest ärkama.

“Oodake, poisid, mulle meenub üks asi nooruspäevilt, kui ma veel sotsiaalpsühholoogia ajalugu õppisin,” ütles Robert mõtiskledes. “Teate, kui ma nüüd õigesti mäletan, siis on olemas selline asi nagu eudaimooniline heaolu.” ütles Robert ja jäi edasi mõtisklema.

“Misasi?! Ee... Misasi? Roobert!” vaatasid John ja Steven küsivalt vana professori suunas.

“Robert!”

“No vaata, oli kunagi selline asi nagu psühholoogiline heaolu, Ryffi kuus faktorit, Elu mõtestatus, eneseareng, keskkonnakontroll, läbisaamine teistega, enese aktsepteerimine ja autonoomia.” Robert pidas väikese pausi, vaatas meeste arusaamatutele nägudele otsa ja jätkas. “Noh, oli kunagi arusaam, et inimestel on ka teistmoodi heaolu võimalik, et inimesed tahavad, et see, mis nad elus teevad, sellel oleks mingi suurem väärtus, nagu mingi missioonitunnetus või noh. Et see, mis nad teevad, oleks relevantne ja et neil oleks pidev arenemisvõimalus, et kui nad midagi teevad siis nad ise ka areneksid, noh. Mingi selline asi oli.” Seletas Robert ise ka mitte päris täpselt aru saades, mida ta seletab.

 Mehed vaatasid üksteisele otsa.

 “Robert, mis asi on eneseaktsepteerimine selles kontekstis?” küsis John, silmad teravalt fokuseeritud Robertile.

“No see oli midagi sellist, et sa aktsepteerid seda, kes sa oled ja lepid iseendaga, oma nõrkuste ja veidrustega,” lausus Robert.

“John, mida sa psühholoogina sellest arvad?” küsis Steven.

John ei vastanud neile mitte midagi. “Johanna, hoia teda veel seal, mul tekkis üks mõte, ära lase tal hüpata, poole tunni pärast olen seal. Tulen sööstikuga nii kiirelt kui saan,” ja ta jooksis toast välja.

Kes soovivad "Reaktori" tööshoidmisele kaasa aidata, siis ootame kõigilt huvilistelt kaastöid juttude, artiklite, uudisvihjete jmt. näol meie toimetusse.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0695)