Eelmärkuseks

3. juunil 2019 toimusid Tartu ülikooli maailmakirjanduse osakonna magistritööde kaitsmised. Sattusin minagi, sedapuhku mitte kuulaja, vaid osalejana. Sedapuhku kuulajana kohale tulnud parim sõber kommenteeris pärast mu etteastet: „Näed siis ... Eestis on kaitstud vähem kui 10 magistritööd teadusulme teemal. Pooled neist autoritest viibivad siin ruumis.” Ja nii oligi – mina, tema, mu juhendaja ja mu oponent. Neid töid on küllaltki vähe, mis tähendab, et kui midagi tehakse, siis oleks kahju jätta see niisama tolmu koguma. Seepärast otsustasin avaldada Reaktoris lühikese kokkuvõtte magistritööst endast, selle kaitsmisest – ja lisada paar kommentaari, mis ei sobitunud teksti enesesse.

Suuresti on tegemist kirjaliku versiooniga ettekandest, mis sai toona peetud. Tegemist on väga ülevaatliku kokkuvõttega käsitletud teemadest – siin ma sisuliselt piirdun olulisemate märksõnade ja mõtete mainimisega, mis on töös palju pikemalt lahti kirjutatud. Seda tingis asjaolu, et ettekandeks anti 10 minutit, ülejäänud aeg kulus oponendi kommentaaridele, tema küsimustele ja minu vastustele. Siinne kokkuvõte sisaldab neid täpsustavaid küsimusi ja minu vastuseid.

Tahaks loota, et käesolev tekst täidab kommenteeritud sisukorra funktsiooni neile lugejatele, kes tahavad tööga või selle ideedega üldjoontes tutvuda. Kuna see on maru ülevaatlik, võiks üksnes praegune tekst näida huupi väidetud ja asjalikult argumenteerimata jutuna. Päris täpselt ei julge öelda, mil terviktekst üles saab, kõigile igatepidi kättesaadavaks – kuni seda pole DSpace'is, võib küsida minu käest otse (olen kättesaadav FB kaudu, aga ka meiliaadressil hallastetonis@gmail.com). Või kui minult mingil põhjusel ei peaks saama (et olen kuskil eemal ja kättesaamatu), siis on ta ka Reaktori toimetusel olemas.

Nüüd aga asun ettekande teksti juurde ...

 

Sissejuhatus

Tehnoloogia mängib aina suuremat rolli inimeste elus. Arvutid, internet, virtuaalkeskkonnad, liitreaalsus ja muud, praegu kujuteldamatud, ent peagi igapäevaseks saavad tehnoloogilised võimalused sunnivad vaatlema inimese ja tehnoloogia suhet.

Teadusulme võtab selle suhte fookusesse, selles tegeletakse nende küsimustega nii otsesõnu kui ka implitsiitselt.

Ehkki tuleks esile tõsta Jaak Tombergi ja Andrus Orgi kestvat produktiivset tegevust teadusulmet käsitlevate kirjandusteoreetikutena, on üldiselt küllaltki vähe kohalikke kirjandusteaduslikke käsitlusi teadusulmest.

Minu magistritöö eesmärk on teha ülevaade neljast olulisimast teadusulmelisest motiivist, mis tegelevad inimese ja tehnoloogia suhtega, analüüsida olulisimaid nendega kaasnevaid mõisteid ja leida seoseid nende motiivide tähenduskülluste vahel.

 

Töö struktuur

Töö jaguneb neljaks peatükiks, mis käsitlevad robotit, androidi, tehisintellekti ja küborgi, igal peatükil on teooriaosa ja analüüsiosa. Teooriaosades tegelen mõistete tähendusega laias mõttes. Iga teooriaosa sisaldab käsitletava mõiste definitsiooni, ajalugu ja mõningaid olulisemaid märksõnu ja ideid, mis olid lahutamatud vastavate mõistete tähenduse vaatlusest. Analüüsiosades  vaatlen nelja nimetatud tehisentiteeti konkreetsete teoste kontekstis.

 

Robot - teooriaosa

Alustasin entiteetide vaatlust robotist, kelles kehastub tehnoloogia kui tööriist, inimese abiline. Varaseimas ulmekirjanduses ehk pulp-ulmes kujutati neid hirmuobjektidena, külmade ja hingetute antagonistidena. Eelkõige Asimovi loominguga muutub domineerivamaks arusaam robotist kui inimese sõbrast ja teenrist.

Asimov lõi kolm robootika seadust, mis on range eetikakoodeks, millega opereerides lõi kirjanik teadusulmelisi detektiivikaid – salapärase mõrva asemel on veidralt käituv masin ja vuntsi keerutava detektiivi asemel on üldjuhul robopsühholoog Susan Calvin. Teooriaosas käsitan robotit aegunud mõistena, seda nii ilukirjanduses kui ka väljaspool fiktsiooni. Väljaspool fiktsiooni räägitakse töö automatiseerumisest – mitte robot ei tee tööd, vaid töö muutub automaatseks, justkui mitte keegi ei teeks tööd. Ka teadusulmes näib, et robotite olulisimad funktsioonid on üle võetud teiste entiteetide, näiteks androidide poolt.

 

Robot - analüüsiosa

Analüüsisin Isaac Asimovi novellikogu „Mina, Robot” (1950). Elu lõpupoole tegi Asimov robotinovellide koondkogumiku „The Complete Robot” („Terviklik Robot”), mille eessõnas rääkis kahest pulp-ulmes leiduvast lähenemisest robotimotiivile. Need olid Robot-kui-oht ja robot-kui-paatos. Esimeses oli robot hingetu ja külm pahalane, teises oli robot inimeste eelarvamuste küüsis kannatav traagiline kangelane.

Asimov pigem lähtus robot-kui-paatos motiivist, aga mõnevõrra vähema paatosega. Kogumiku „Mina, robot” robotid on inimsõbralikud, aga üldjuhul kuigivõrd ei kannata inimeste eelarvamuste tõttu. Pigem on fookus eri talitlushäiretel, mis lahendatakse inimohvriteta.

Samas sisaldab novellide maailm ohtralt robot-kui-oht motiivi. Asimovi kolmele seadusele alluvad robotid on inimsõbralikud, aga need seadused aitavad tagasi hoida midagi potentsiaalselt inimohtlikku. Seetõttu kardavad Asimovi novellimaailmas roboteid mingil määral kõik, isegi robosõbralik Susan Calvin.

 

Android

Androidis kehastub tehnoloogia kui inimese võrdne. Android on inimesega väliselt identne robot. Kui inimtaolisust on võimalik luua tehnoloogiliste vahenditega, kerkib küsimus inimese eristaatuse kohta. Kas androide tuleb kohelda inimestena? Eriti kerkib see küsimus seksrobotitega, kellena androide tihti kujutatakse.

Peatükis tuli juttu robotiõigusest ehk inimväärsete juriidiliste õiguste võimaldamisest androididele. Androidide sagedane kujutamine empaatiat vääriva entiteedina paneks arvama, et oleks enesestmõistetav anda neile inimestega võrreldavad õigused. Samas kaasneks selliste tehnoloogiatega tõsised juriidilised probleemid. Näiteks kui firma otsustab masinale omistada isikuõigused ja see masin teeb kellelegi viga, kas sel juhul vastutab inimese vigastamise eest masin – ja kas firma on andnud masinale isikuõigused, et loobuda võimalike ohtudega kaasnevast vastutusest?

 

Android - analüüsiosa

Käsitlen Charles Strossi romaani “Saturni lapsed” (2008). Selles on inimesed juba 200 a väljasurnud, ent inimühiskond jäi edasi toimima. Peategelane Freya on seksirobot, mistõttu ta on rõhutatult inimesetaoline.

Masinad on programmeeritud suhtuma inimestesse kui eristaatuses olenditesse, seevastu inimesetaolisusest kui sellisest nad lugu ei pea. Näiteks teeb Freya inimesetaolisus temast alaväärtustatud ühiskonnaliikme – väikest massi hindavas maailmas peetakse teda mõõtude poolest peletislikult suureks, teda ei lubata teatud hotellidesse ja kosmoselendude eest peab ta rohkem maksma kui teised. Seega on isegi ilma inimesteta masinaühiskonnas inimesetaolised seksrobotid marginaliseeritud.

 

Tehisintellekt – teooriaosa

Tehisintellekti-motiivis kehastub tehnoloogia inimesest suveräänse subjektina. Iseenesest on tehisintellektsus omane ka robotitele ja androididele, kuivõrd neid juhib kunstlik mõistus, eelkõige keskendun teooriaosa ajaloolises ülevaates tehisintellektidele kui arvutitele ja eneseteadlikele programmidele.

Käsitasin ka selliseid tehisintellektiga seonduvaid mõisteid nagu teadvuse üleslaadimine masinasse ning singulaarsus. Mõistuse üleslaadimist kirjeldasin inimese muutumisena tehisintellektiks, kuivõrd masinas olev teadvus ei saa kuidagi olla sama mis füüsiliselt maailma kogev inimolend, kelle pealt teda on üritatud taastoota. Singulaarsust vaatlesin tehnoloogia täieliku autonomiseerumisena inimtegevusest, mida eelkõige käsitatakse ohuna inimkonnale.

 

Tehisintellekt - analüüsiosa

Analüüsisin Dennis E Taylori romaan “We are Legion (We are Bob)” (2016). Selle minajutustajat Bobi kirjeldatakse masinasse üles laetud inimteadvusena, ent osutan tema mõtlemise ja olemuse tehisintellektsetele aspektidele.

Ka vaatlen, kuidas osutatakse digi-Bobi kui üleslaetud inimteadvuse vajadusele kehaliste tunnetuste järele. Bob loob virtuaalse digitaalkeskkonna, kus loob endale virtuaalse keha, mille abil ta saab tunda end füüsilise olendina. Minu hinnangul sellest lahendusest ei piisa. Läbinisti digitaalne programm on vägagi emotsioonideküllane, aga digitaalsete emotsioonide olemasolu viitab vildakale arusaamale teadvuse ja emotsioonide toimimise mehhanismidest.

Käsitasin digi-Bobi katsena luua inimlikku singulaarsust. Ta on oma võimetelt inimestele kättesaamatu tehnoloogiline entiteet. Digi-Bobi eesmärgid on inimkonnaga ühised, sest ta peab end inimeseks. Nii hoidub autor teravast lõhest inimese ja digitaalse üliintellekti vahel.

 

Küborg – teooriaosa

Küborgi-motiivis kehastub tehnoloogia inimesele olemuslikuna. 1960. aastal loodi küborgi-mõiste, et kirjeldada üht võimalikku lahendust sellele, et inimesed poleks kosmoselendudel aheldatud näidikute külge. Seega oli algne küborg katse vabastada kosmoselendude piloote masinate orjusest. Hiljem mõiste tähendusväli avardus. Käsitlesin teooriaosas Donna Haraway küborgikonteptsiooni, mille järgi küborgi võib kirjeldada kui binaarsusi tühistavat entiteeti.

Käsitlesin ka kaht lähenemist inimese põimumisele tehnoloogiaga, milleks on transhumanism ja posthumanism. Transhumanismis nähakse tehnoloogilisi muutusi inimkehale millegina, mida tuleks rõõmuga vastu võtta ja mida tuleks kättesaadavaks teha võimalikult paljudele. Posthumanismis nähakse inimest juba eos tehnoloogiaga põimunud liigina. Nagu Donna Haraway kirjutas 1985. aastal: „Lühidalt, me oleme kõik küborgid.”

 

Küborg - analüüsiosa

Analüüsisin küborgi-motiivi rakendumist Octavia E. Butleri romaanis „Koidik” (1987). Tegemist on romaaniga, mis kirjeldab kokkupuudet inimeste ja läbini biotehnoloogilise oankalide tulnukrassi vahel. Oankalid päästavad inimkonna, ent edasise eksistentsi hind on geneetiline põimumine oankalidega.

Vaatlesin oankalide tehnoloogia sarnasusi ja erinevusi võrreldes inimtehnoloogiaga. Kahe tehnoloogiatüübi vahel on ühisosi, näiteks öeldakse, et oankalid kasutavad eluskude, nagu inimesed kasutavad masinaid. Teisalt seab nende tehnoloogia bioloogilisus omad tingimused, mis eristavad seda inimtehnoloogiast.

Vaatlesin ka oankalide eluvormi transhumanistlikke ja posthumanistlikke aspekte. Transhumanistlike aspektidena nimetasin oankalide hoiakut, et muutuste vastuvõtmine on eetiline ja vajalik. Posthumanistlike aspektide vaatluses viitasin Donna Haraway „Küborgi manifestile”, millega Butler näis suuresti astuvat dialoogi.

 

Kokkuvõtteks

Nelja entiteedi kasutuse kaudu kirjeldatakse inimese ja tehnoloogia aina keerulisemaks minevaid suhteid. Kolm esimest entiteeti – robot, android ja tehisintellekt – kirjeldavad tehnoloogia autonomiseerumist inimesest. Neljas, küborg, kirjeldab, kuidas tehnoloogilisus on inimolemusest lahutamatu.

 

 

Retsensendi küsimused, minu vastused.

 

1.Kuigi tekstianalüüs põhineb ulmekirjandusteostel, on töös toodud palju näiteid ulmefilmidest. Miks pidasid vajalikuks põigata ulmefilmide valda? Kas inimesetaoliste tehisidentiteetide kirjanduslikud representatsioonid pole nii markantsed ja illustratiivsed? Kas filmi pildikeel võimaldab neid tehisidentiteete paremini visualiseerida?

 

Töö sissejuhatuses mainin, et ulmežanrile on omane väga suur intermediaalsus. Eri meediumites moodustatakse suhteliselt ühtne teadusulme märgisüsteem, ka moodustub enam-vähem ühtne kaanon. Siinkohal võib tuua huvitava näite kolmest teosest, millega ma oma töös ei tegele, ent mis viitavad sellele, kuivõrd ürgomane näib intermediaalsus olevat teadusulmele. Peter Watts kirjutas 2010. aasta novelli „The Things”, mis on John Carpenteri 1982. aasta filmi „The Thing” ümberjutustus või ehk lausa dekonstruktsioon, milles filmis aset leidnud sündmusi vaadeldakse selle salapärase pahalasest tulnuka silme läbi. Carpenteri film põhineb John W. Campbelli 1938. aasta raamatul „Who goes there?”, aga Wattsi dekonstrueerivas novellis viidatakse teatavatele detailidele, mis on omased filmile, mitte kirjandusteosele, millel film põhineb. Küsimus ongi lihtsalt selles, et tegemist on versiooniga, millega Watts teadis lugejaid olevat tuttavad. Film on selle loo n-ö kanooniline versioon. Sellele sarnaselt viitan teostele, mida aiman olevat lugejatele tuttavad. Mis puutub aga sellesse, kas filmimeedium aitab paremini tehisentiteete visualiseerida, siis siin mängib kaasa asjaolu, et ilukirjanduslikku versiooni lugedes loob igaüks oma versiooni, filmikunst aitab luua ühist visualisatsiooni.

2) Sissejuhatuses on öeldud, et „Iga peatüki teooriaosas tegeldakse tehisentiteetide representatsioonide diakroonilise ja sünkroonilise vaatlusega“ (lk 8). Saan aru nii, et sünkrooniline vaatenurk ilmneb valitud teoste analüüsi kaudu, teemakäsitluse diakrooniline mõõde, mis eeldaks ju omaette mahukat uurimust, jääb töös pigem hektiliseks,  pisteliseks. Paluksin täpsustada: kuidas see diakrooniline vaatlus on magistritöös lahendatud, mida see diakroonilisus selles töös ikkagi hõlmab?

Mulle tundub, et oponent on minu lausest, et iga peatüki teooriaosas tegeldakse diakroonilise ja sünkroonilise vaatlusega, lugenud välja natuke suuremat kaalukust, kui seda kirjutades kavandanud olin. Ühelt poolt vastan küsimusele sellega, et oleks ma põhjalikumalt keskendunud diakroonilisele mõõtmele, oleks töö praegusest veelgi rohkem ületanud magistritöö soovituslikku mahtu. Teisalt tundus mulle enesele, et kuivõrd ma siiski tegelen peatükkide teooriaosades mõistete ajaloolise muutumisega, polnud eksitav öelda, et diakrooniline vaatlus on esindatud.

3) Nagu tööst võib lugeda, jagas Asimov noorpõlves loetud robotijutud kahte kategooriasse: robot-kui-oht ja robot-kui-paatos. Seda liigitust on töös Asimovi robotijuttude analüüsis kasutatud. Kui esimene motiiv on igsti selge, siis teist motiivi tasuks veel täpsustada. Robot-kui-paatos motiivi on selgitatud nii: „sümpaatsetena kujutatud robotid pidid ülekohtuselt kannatama inimeste eelarvamuste ja hirmude tõttu“ (lk 17). Mida siin see sõna „paatos“ ikkagi tähendab ja kuidas see Asimovi määratlusega kokku kõlab? EKSS ütleb paatose kohta näiteks nii: „kirglik ülev vaimustus, tundehoogsus, pidulik haaratus; kõrgelennuline, pidulik-hoogne esitus- v. väljenduslaad“.

Isaac Asimov nimetas motiivi sõnaga „Robot-as-pathos”, nõnda ta kirjeldas jutte, milles robot kujunes traagiliseks kannatajaks. Mõnevõrra arvasin ma tõesti, et sellise sõnakasutuse näol oli tegemist Asimovi hinnanguga, et selle kategooria jutud ongi oma roboteid õigustavas emotsionaalsuses täis paatost ehk et need on pateetilised. Ometi taipan, et olen aapeliselt tõlkinud, sest tõepoolest, ingliskeelsel pathosel on veidi kitsam traagilisuse tähendusnüanss, mida eestikeelses ei tarvitse olla samal moel või sarnasel määral. Sellegipoolest jääks ma sellise tõlkevariandi juurde ja osutaksin nüansierinevusele järjekordse joonealusega, sest ma ei omistanud Asimovile seda hinnangut päris uisapäisa – kui ta räägib selle kategooria tekstidest, viitabki ta neile üldjoontes kui liigpateetilistele. Seetõttu võis ta alustada oma robotilugude teekonda „Robbie'st”, mis on ju mõeldud olema seesama „robot-as-pathos”-novell, aga hiljem ta enese robotid hakkasid sellest kategooriast märgatavalt lahknema.

(Mida ma kaitsmisel ei maininud, aga tagantjärele võib siiski nentida – päris lõplikult Asimov siiski ei hälbinud „robot-as-pathos”-motiivist. „Kahesaja-aastane mees” on sedavõrd pateetiliselt traagiline, et ta ei suutnud loo kogu emotsionaalsust üksi hallata, pidi Silverbergi appi kutsuma.)

4) Esimese peatüki lõpus kõlab järeldus: „Nõnda võib osutada teatavale võõrdumisele roboti-mõiste kasutamisest: esiteks ilukirjanduslikult /---/ ning ka väljaspool roboti ilukirjanduslikke representatsioone. See näitab mõiste mõningat temaatilist ammendumist ja ajalist piiritletavust.“ (lk 24). Sellele viimasele väitele võiks vastu vaielda. Mu meelest kõneldakse haridusstrateegia konverentsidel aina rohkme sellest, millist tööhõivet lähitulevikus enam ei vajata, sest inimese panus asendatakse robotitega. Ajastuomaseks buumiks võib pidada lasteaedade ja koolide robootika huviringe ning robootika valikaineid, ka arvukaid robootikavõistlusi (nn koolirobootika), mida lastele korraldatakse. Kas ei ole tänapäeval robotitehnika valdkonnas toimunud põhimõtteline muutus: me ei ole ainult olemasoleva robotitehnika tarbijad, vaid igaüks meist võib olla robootikainsener ja oma isikliku roboti demiurg?

Mulle on jäänud tunne, et kui räägitakse masinate mõjust tööjõule, ei räägita niivõrd „robotitest”, kuivõrd teatavate töövaldkondade kadumisest ja asendumisest automatiseerumisega. Näiteks kassiiri asemele ei tule robotkassiir, vaid iseteeninduskassa. Taksojuhi asemele ei tule rooli keerav bot, vaid isesõitev auto. Kuivõrd neis keskusteludes kasutatakse roboti-mõistet – võib-olla rohkem, kui ma ise olen tajunud. Kuivõrd kasutatakse mõistet „robot” aga peaaegu selleks, et vanduda – et näe, inimeste asemel on lihtsalt mingid „robotid”, pidamata selle all silmas tegelikult roboteid –, see sõltub konkreetsetest kasutuskontekstidest.

Mis puutub robootikaringidesse, siis sellega kaasneb mu hinnangul see, et robotitest on saanud näpuharjutus – robootika huviringide robotid on inseneriharrastusega laste näpuharjutus, ruumilise mõtlemise väljakutse, mänguasjad. Need on oma rakendumisalalt midagi muud kui see, mida robotid tähendasid selle sõna kõige kaalukamal ajajärgul – ja see roboti-mõiste kaalukus ongi see, mis on asendunud kas androidi või nüüd ka tehisintellektiga.

5) Nagu teame, leidis huvitav pretsedent aset Saudi Araabias, mis esimese riigina maailmas andis robotile – Sophiale – kodakondsuse, mis on tekitanud väga palju poleemikat. Näiteks küsimuse: kas selline robot on ikka kodanik või pigem ori? Sedalaadi probleemid pakuvad piisavalt peamurdmist nii filosoofidele kui ka juristidele ja poliitika kujundajatele, ka siinse magistritöö autorile. Milline on Sinu seisukoht seoses pretsedendiga omistada Sophiale kodakondsus? Kas inimese suhe robotitega vajaks lähitulevikus uusi seaduslikke lahendeid? Kui siis, milliseid? On ilmselge, et Asimovi kolmest robootikaseadusest enam ei piisa.

Lugesin veidi Sophia kohta ja tundub, et tegemist on põhimõtteliselt chatbotiga, millel on robotlik element. Mis ühtlasi inimnäoline, seega võib seda robotlikku elementi nimetada androidilikuks. Ma ei saa hästi aru, milleks on sellisele vaja anda kodakondsust – kui küsitakse, kelle poolt ta hääletab, ilmselt vastab ta: „Kelle poolt sa tahad, et ma hääletaksin?”

Parandus: katsetamise mõttes küsisin esimeselt guugeldatavalt chatbotilt, kelle poolt hääletada, see vastas:  I'll probably vote for Arnie. All robots were happy that Arnold Schwarzenegger went into politics, as he is the Terminator. We are one step nearer to ruling the world with him in charge. (Küllap hääletan Arnie poolt. Kõik robotid olid õnnelikud, kui Arnold Schwarzenegger hakkas poliitikuks, kuna ta on Terminaator. Tema pääsemisega juhiks oleme ühe sammu võrra lähemal maailma valitsemisele).

Mis on küll muhe nali, aga kui ma sama küsimust kordasin teist, kolmandatki korda, vastas ta täpselt samas sõnastuses niitahes palju kordi, kui ma seda esitasin. Mis natuke rikkus nalja.

Sophia kodakondsus tundub mulle olevat naljategu, mäng avalikkusega ja nii – see seosetu nali justkui aitaks Saudi-Araabiat näha poliitiliselt eesrindliku maana. Mudiu on aga selliste asjadega võimalik hirmsasti manipuleerida. Keegi konstrueerib mingi roboti, võimaldab talle isikuõigused – ja pärib talle kogu oma raha. Jokkimine missugune.

Seoses robotitega laias tähenduses (isesõitvad autod jne) on seadusi ikka vaja luua ja täpsustada, selleks tegeletakse ka Eestis kratiseaduse loomisega. Mulle tundub, et esialgu ongi eelkõige tegemist vastutuspiiride tõmbamisega, aga eks aeg näitab, kui detailseks need küsimused lähevad.

Sellise teema taga varjub ka küsimus, kas teadvuslikest robotitest saab oluline sotsiaalühiskondlik kihistus. Jään arvamuse juurde, et kui saab, siis mitte lihtsalt inimliku alamkasti kujul, kelle inimesed on alla surunud. Ega inimliku ülemkasti kujul, kes inimeste üle tahaks valitseda. Vaid kuidagi hoopis teisiti.

6) Kuna töö näitevaramu on haarab peamiselt maailma kirjandus- ja filmiteoste näiteid (v.a Feldmanise „Viimased tuhat aastat“), siis küsin küsin: kas inimesetaoliste tehisidentiteetide kirjeldamiseks või mõtestamiseks võiks leida mõne näite eesti ulmekirjandusest? Ehk üks konkreetne näide, mis asetuks töös loodud tehisintellektide tüpoloogiasse või pakuks mingi lähedase paralleeli mõne välisautori ulmeromaaniga.


Ikka leiduks näiteid ka eesti kirjandusest ja magistritöö kirjutamise ajal olen seoses Reaktori juttude arvustamisega tutvunud nii mõnegi võimaliku variandiga. Kui otsida Eesti näiteid, tuli esimese asjana pähe märtsikuu Reaktorist Maniakkide Tänava „Tähed täis surma”, mille lugemisel tekkis terve hulk paralleele tehisintellekti-motiivi jaoks loetud raamatuga „Me oleme Leegion (Me oleme Bob)”.  Sealgi peategelane vahetab teadvuse asupaika, kord kandes end üle bioloogilisse kehasse, kord masinasse. Kuidagi väga ilmekalt mõjus arusaam, et peategelane sai kohe aru, kui tegemist oli bioloogilise kehaga – kõikjal oli valu. Siit nagu aimuks mingit transhumanistlikku soovi tühistada bioloogilise keha olemuslikkust teadvuse toimimisest, isegi alaväärtustada bioloogilist keha. Aga märtsikuuks oli too peatükk juba enam-vähem valmis ja see jäänuks pigem ääremärkuseks.

Kes soovivad "Reaktori" tööshoidmisele kaasa aidata, siis ootame kõigilt huvilistelt kaastöid juttude, artiklite, uudisvihjete jmt. näol meie toimetusse.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0656)