Taavi Kalju: Tartsiga kohtusin esimest korda kas 2000 või 2001 Estconil. Pigem võis see olla 2000, mis oli mulle esimene, Tarts oli vist juba 99 Estconil käinud. Igatahes Mustjõel kui Estcon oli veel kahe päevane.

Aga Tartsiga heaks sõpradeks saime me 2003 Estconil, mis olid Väätsal. Kuna mul oli küüti vaja, siis kuidagi sattus nii, et Tarts korjas mu Tallinnast peale. Oli tal üks vana ja logisev Ford Transiti-romu. Kuna kaubikusse palju reisijaid ei mahu, siis olime kahekesi ning sattusime jutuhoogu. Tarts juba on selline sõbralik inimene kellel jagub juttu igast teemast. Reis Väätsa Tallinnast pole just eriti pikk, aga me suutsime selle päris pikaks venitada, sest pärast Tartu maanteelt ära keeramist suutsime ära eksida ja nii me kihutasime mööda kitsaid soodevahelisi kruusateid päris pikalt. Lõpuks õnnelikult kohale jõudnuna jätkus lobisemine juba õllekannude taga. Mingil ajal tuli mul kange tahtmine Väätsa jahimaja ees olevasse linnuvaatlustorni ronida. Tarts küll keelitas, et pole mõtet, kukun alla jne, aga mul noore mehena veri kees, seega mingi 6-8 õllepudelit seljakotti ja ronisingi üles. Ilus vaade ümbritsevatele soodele oli sealt. Ja mingi paari-kolme minuti pärast oli kuulda kerget ähkimist ning ka Tarts oli värisevate jalgadega üles saanud. Nimelt kartis Tarts koledasti kõrgust ning ega ma teda eriti hiljem rohkem redelite või puude otsas ronimas polegi näinud, ka mitte oma maatükil Arukülas. Ikka pidi keegi teine ronima kui oli vaja kuhugi ronida. Istusime seal tornis kuni pimedani ja arutasime kõiki maailma asju. Õlled olid igatahes ammu otsa saanud kui alla tulime. Eks juttu jätkus ka järgnevateks päevadeks ja ka tagasisõiduks Tallinna.

Hiljem toimus selliseid istumisi, kus arutasime kõikidest maailma asjadest nii paar korda aastas. Küll erinevates Tartsi korterites Mustamäel, Järvel ja Lasnamäel, mis olid ilgelt akvaariume täis tuubitud, nii et liikumagi ei mahtunud, erinevates baarides ning hiljem juba ta oma majas Igasugu vee-elukate kasvatamine oli nimelt Tartsil suureks kireks. Kahjuks Tartsi viimane unistus, 200-liitrine akvaarium mida ta tahtis maja teisele korrusele ehitada, ei saanudki teoks. Lianne sõnul jubid saabuvad siiamaani riburada pidi. Ning Tartsil ei lõppenud kunagi jutt otsa.

Kahju, et enam kunagi ei saa Tartsiga maha istuda ja kõigist maailma asjadest rääkida, kuulata ta humoorikaid jutustusi Vene sõjaväest või eesti politseist 90ndate alguses. Muuseas sõjaväes pole Tarts tegelikult kunagi käinud, aga ta suutis neid lugusid nii värvikalt rääkida, et paljud uskusid et Tarts oligi Vene sõjaväes. Aga ega Tarts ei luisanud kah, tegelikult olid need sõjaväe jutud hoopis ta vanema venna läbielamised Vene sõjaväes. Samas politseis oli Tarts ise töötanud, 90ndendate alguses reapolitseinikuna. Ta vanem vend, nii kümmekond aastat vanem, töötas juba vene ajal miilitsas ning kui eesti vabaks sai kutsus Tartsi politseisse tööle, Tarts oli siis 19-20. Tartsi vend töötab vist siiamaani politseis.

Kristjan: Esimene tutvus oli vist ühel ammusel Estconil, kui ta väitis, vestlusringis, et ta nimi on Tarts: ja kui inimese nimi võib olla Parts, siis miks mitte ka Tarts. Järelikult oli see ilmselt perioodil 2003-05 kui Parts oli peaminister. Aga eks neid naljakaid seiku meenub seoses temaga palju nagu see kui ta tuli aastal 2007 tartu ulmekokkutulekule ja ma arvasin et ta on see kirjanik Tarmo Teder. Küsisin et kas sina kirjutasid romaani "Onanistid".  Ta vastas mulle et ei, tema pole SEE kirjanik Tarmo Teder ja mõtlesin, et äkki häbeneb, aga pärast tuli välja et oligi teine isik. Nukravõitu detailina meenub ka ta FB post pärast mu mullusele Estconile järgnenud kuumarabandust: Ilmselt mitu asja kokku - palav ilm, vähene magamine ja last, ent ei pruugi mitte least olla - iga pole enam see, et mitu aega järjest purjutada. Pole mõeldud moraalilugemisena (khm, kes kurat olen mina, et siinkohal moraali lugeda, eks ole), vaid tuleb kalendrist aastaarvu vaadata ja tõdeda, et... Peamine, et kõik on vonksus ja jätkame veel pikki aastaid. See jäi viimaseks korraks kui teda elusast peast nägin.

Kuskil 2009 või nii istusime Viimsis Hargla verandal ja arutasime, et mis tänavanimi see "Soosepa" küll on... Ma ütlesin et: "Kõlab nagu soss-sepp". Tarts teatas, et tal on väga kahju, et ehitusbuum on möödas (tookord oli masuaeg), muidu võiks rajada sellise piirkonna mille nimi on Soss-Sepa elamurajoon ja kus asuvad raskesti ligipääsetavad, viletsasti ehitatud majad. Akvaariume ma mäletan ka tema elukohalt Järvelt. Lisaks neile olid veel ka kaks vene tsarinnade järgi nimetatud emast kassi, kelle eest akvaariumid olid nii kinni pandud, et kalu püüdma ei pääsenud.

Margus Makke:  Tarmo Terder aka Tarts oli lahe säga, seda nii otseses kui ka kaudses mõttes. Otseses mõttes siis tema pikad vuntsid, mida ta alati keerutas, ei olnud küll sägalikud (pikad ja peenikesed jätked), kuid nende keerutamine oli tal justkui alateadvuslik vajadus. Kaudses mõttes, nojah, lahe säga on isik, kes igas olukorras jääb iseendaks ning sealjuures ei lähe nõmedaks ja seda suutis Tarts alati, isegi kui ta oli nn A-kaines olekus. Ainukesed korrad, kui ta häält tõstis, oli kui Estconide ajal mõnel paneelil publiku jutt muutus liiga suureks ja siis peaaegu alati oli distsiplineerivaks Tartsipoolne valjuhäälne hõige: "SILENTSIUM".

Kui aus olla, siis sajandi algupoolel Tartsi väga ei tundnudki, loomulikult sai tolleaegsetel Estconidel trehvatud, aga pikemaid arutelusid eriti ei tekkinud ja kas ma toona oleks osanudki väga rääkidagi, eks ma ole ju kogu elu olnud introvert, kelle rääkima saamiseks on vaja palju alkoholi või väga head sõpra. Sõpradeks saime vist mingi 2007 või isegi 2008, kui jaurasime mingilt Tallinna ulmikute kogunemise järgselt mööda linna ringi enam vähem poole hommikuni, igatahes väljas hakkas juba valgeks minema toona. Minul vist oli see suur au teiste mulle tundud ulmikute seast, et Tarts oma esimese ulme loo saatis ja seda lugeda ja kommenteerida palus, loodetavasti see ehk ilmub ka lõpuks trükis, kuigi oletan, et Tarts ise seda avaldada ei tahtnud. Mingi aeg oli pikem paus, kus ta käis harva ulmikute kogunemistel. Kuid peale seda kui ta Liannega tuttavaks sai ning Arukülla elama läks sai taas tutvusi uuendatud. Umber kolm aastat tagasi sai esimest korda Arukülas käidud, toona aitasin Tartsil keldrit lammutada. Viimased kaks aastat olen nii Jaanipäeval kui ka tema sünnipäevadel käinud. Kahjuks seekordne jaanipäev oli juba ilma temata. Estconidel Udutalus sai ikka tema majakese juures grillimas ja niisama juttu puhumas käidud.

Metsavana: Mina kohtusin Tartsiga teadlikult esimest korda 2010. aasta Estconil. Ta oli seal hirmus lõhkises Motörheadi särgis ning sai sauna ees põhjalikumalt „12 toolist“ ja ulmest räägitud. Hiljem õpetas ta mind aga viinale pekki kõrvale sööma. Ta tuli nimelt üks talv Ovele külla, pudel viina ja pekikäntsakas käes ja tõestas, et see pole mitte mingi rõvedus, vaid päris mõnus asi. Veel meenub kord, kui temaga ühest maapoest aastaid tagasi pudeli viina ostsime ja selle ka teel baaslaagrisse kohe kehasse keerasime. Toona avastasin ka, et Tarmo oli üsna pädev IT-mees, kes oli sellel alal omajagu praktiseerinud ja igasuguseid huvitavaid seiku läbi elanud. IT asjadest rääkisime temaga viimati üle interneti kui ta enda kutsekooli jaoks suuremat virtuaalserverite clusterit ehitas ja minult ühe tarkvara alal nõu uuris, kuna olin seda EENetis hiljuti tööle pannud.  Päris vahva oli ka see, kui ta Facebookis vahel õhtuti hoogu sattus ja muusikat jagama ja kommenteerima kukkus. Therion on näiteks üks bänd mille ma ilmselt sedamoodi avastasin. Oma sünnipäevale kutsus ka iga aasta ja ma mõtlesin alati, et küll ma jõuan ja lõpuks näed ei jõudnudki.

Jüri Kallas: Kui ma hakkasin meenutama, millal ma Tartsiga tuttavaks sain, siis kõige varasem vestlus meenub mulle Baltconilt. Samas, ma olen üsna kindel, et me olime kohtunud ka enne 2004. aastat...

Baltconi lõpust meenub olukord, kus parklas Tartsi autos metall möirgas ning siis Tarts ja mitu teist karvast auto juures musa nautisid. Pärast sõitsime veel Tartsiga koos Tallinna, autos mängis Kino ja me rääkisime vene ulmest, ajakirjast Jesli jne. Osaliselt ka seetõttu, et ma uurisin, kuidas ta ajakirja nii operatiivselt kätte saab, et kas Tallinnas kusagil müüakse. Selgus, et Tarts töötas laeva peal ja käis seetõttu mitu korda kuus Piiteris, et sealt siis kogu aeg ostis.

Seekord Tallinna sõites oli ka juttu, et ta võiks saarel käies ka meile külla jõuda, sest tal siin sugulased ja sama kant ju. Kuid kokkuvõttes ta ei jõudnudki. Korduvalt see teema küll tõusis, küll ühelt poolt, küll teiselt poolt, aga asjaks ei läinudki. Eks ma tegelikult ju mõistan – kui mina Pärnus vanematel külas käin, siis ega minulgi suurt muuks aega/tahtmist pole.

Ja kui olmest rääkida, siis meenub mulle üks palavamaid Estcone Saarjärvel. Aastat kindlalt ei mäleta, aga see oli hästi soe suvi. Nägin siis kuidas Tarts mõrralinast kotti koos õlledega järve uputab. Küsisin, et mis mõte sel on? Äsja oli mul kallis kaasa vees käinud ning selle kuumaks supiks ristinud. Mispeale Tarts pidas mulle pika ja õpetliku loengu vee kihtidest, sügavusest jne. Seejärel ulatas mulle õlle ja küsis, et kas on soe? Või on mõnus ja jahe? Tuli nõustuda, et päris jahe ja meeldiv on.

Füüsiliselt saimegi kokku peamiselt Estconidel ja mõnikord ka Tallinna kõrtsiõhtutel, aga seda enam on ehk meelde jäänud virtuaalne suhtlemine. Eriti just ulmekirjanduse ja raskemuusika teemadel. Mäletan, et ühel ööl sai härjalt (ilmselt Metsavana) FB seinale postitatud musavideosid. Et algas kõik süütult, et mis on ja mis pole gooti metal, aga lõpuks käidi ikka igasugu asju läbi ning varastel hommikutundidel lõpetasime me Ungari progega.

Ja kui muusika, laulmine ja ulme kokku panna, siis meenub mulle üks viimaseid Estcone, kus inimesed öösel taaskord laulma kippusid. Suure maja ette olid kogunenud traditsioonilisemad laulusõbrad ja siis ühe metsaäärse kämpingumaja juurde oli kogunenud seltskond, mille ma kõrva järgi ristisin Tartsi nimeliseks meestelaulu seltsiks. Sealt metsa äärest kostis ikka sellist madalat ja mehist jorinat. Mingil hetkel see meestelauluselts seal laulis ning refrääni ajal, ilmselt ohtra lauluõli mõjul, läks laul lappama, et osa seltskonda laulis edasi sama laulu, aga osa läks koos refrääniga sujuvalt teisele laulule üle. Mingi salmi pidasid nad niimoodi vastu, enne kui keegi märkas ning tuleb tunnistada, et ega see väga kakofooniline polnudki...

Lõpetuseks tahaksin aga öelda seda, mis mul enne matuseid ja ka hiljem peas on keerelnud. Meenutasin, mis ma meenutasin, aga ma ei suutnud meenutada, et keegi oleks Tartsiga tülitsenud. Jah, kui ma seda matuste järel rääkisin, siis mulle mingeid episoode räägiti, aga see tundus ikka selline ebatõsine oleavat. Mis tülis! Ma tegelikult ei suutnud isegi meenutada, et keegi oleks Tartsi taga rääkinud... ja seda ulmefändomis, kus kõik erilised klatšimoorid on!?

Hea mees oli.