Juunialguse palavuses peeti Järvamaal, Vanapagana metsamaja ümber maha üks mõnus muinasfantaasialarp “Hiie needus”. Maavalla vääriliselt kauni looduse keskel sõlmus mitmeid mõistatusi, mida siis nii oma arunatukese, mitut sorti maagia kui relvajõu abiga lahendama asuda.
Ootasin seda sündmust suure entusiasmi ja veel suurema ärevusega - ei teagi, kuidas see nii läinud on, aga minu juba üsna ammu tärganud huvi larbi vastu sai pärast agarat algust kümneks aastaks pausi peale pandud. Nüüdseks olen jälle algaja, kogenematu ja murelik! Niimoodi, õhina- ja hirmuseguselt meisterdasingi nii muinaskostüümi kui muretsesin aktiivselt oma tegelase teksti sisse libiseda võivate labaste okeide pärast.
Rollikirjeldus oli meeldivalt põhjalik ja esitatud vormis, mida võis võtta ilukirjandusena - veidi poeetilise, pisut sugestiivse jutukesena, mille elemendid ärkasid veel mängu kestelgi ootamatult ellu. Hindan kõrgelt võimalust saada roll koostöiselt - erinevalt teistest poleks minul olnud vilumust või julgust oma tegelast ise üleni kokku tellida, aga samas oli tore ikka natuke omalt poolt ka juurde öelda, mis omadused või mängulootused mu rollis võiksid kajastuda. Mu pakilise soovi peale ja suurema sisseelamise huvides väljastas korraldaja mulle ka soovitusliku kirjanduse ja meeleolu andvate filmide listi, mida ma jõudumööda hakkasin enda kasuks pöörama. Jõudumööda seepärast, et aega pilnud palju. Lisaks oli tegelase päritolu sattunud selline, et haistsin võimalust seda aspekti ka keeleliselt rõhutada - hakkasin selle tarbeks usinalt võrumurdelise keele riismeid koguma ja neid suupärasemaks harjutama, sest paraku varem pole ma võru keelt kõneleda mõistnud. Protsess aitas juba kodus pisut ümber lülituda ja tegelaseks muutuda, isegi kui tulemuseks oli ehk vaid midagi ähmaselt lõunamurdelaadset ja ainult mõningasel määral tegelase tunnusjooneks kõlbavat. Aga see oli lõbus! Ja larbiks valmistumine võikski ju olla lõbus!
Mäng ise sattus hämmastavalt soojale ja lämbele päevale, millesse ilmateade lubas ka äikesetormi ning paduvihma. Padusadu jäi nii palju hiljaks, et ei tulnudki, ainult õhk tilkus aeg-ajalt üleliigsest niiskusest. Puhuti mürises mängule üsna sobivate kohtade peal kõu. Vihma puudumisel nuhtlesid meid muidugi tihedad parved toitmata sääski, kes ei tahtnud algul üldse aru saada sellest, et tõrjevahendid peaksid neid peletama (või siis lükkasid kaugemad massid lihtsalt esimesi edasi nagu massirahutustel ikka ja esimesed, vaesekesed, lõid noka inimnahka juba puhtalt paratamatusest). See putukaküllasus muutus pikapeale aga miljöövärtuslikuks, sest et ega nõiaasjade kotikeses teiste väeesemete vahel üks pudelike mere tagant toodud piperiinusõli või pilvekesi puhviv, tõrjemaagiat täis deetikannuke polegi midagi imelikku. Pealegi jäävad sääsed hoogsalt liikuvatest inimestest kergesti maha, ja seda me seal enamasti tegimegi. Mängu erinevate tegevuspaikade vahel oli just parajalt vahemaad, et jaksaks vajaduse puhkedes neid alasid julgelt katta, aga samas midagi ei kosta-paista enneaegu kätte. Mets oli ka, nagu väljavalitult, vaheldusrikas, mis toetas stseenide eristuvust. Soovi korral võis metsas nii-öelda ära eksida, sest lepikust sai sarapik ja tollest pime kuusik iga kümnekonna meetri tagant. Väikesest majakesest sai kärmelt ja usutavalt talu, kuna isegi siseruume käiku võtmata leidus katusealust pinda ja lõkkeplatsi näol veel väliköökki. Kuulnud, et samas majakeses on varem aset leidnud teisigi mänge, ei imesta ma üldse - koht on äärmiselt sobiv ja ilma üleliigsete tänapäevailminguteta siiski hubane, valmidusega muutuda kiiresti kõhedaks, kui vaja peaks olema.
Tegelaste arvu poolest oli tegu üsna väikese mänguga. Sellel oli mitu head külge. Esiteks oli iga tegelast kogu aeg tarvis, keegi ei saanud isegi oma liiniga korraks toppama jäädes ikkagi unarule vajuda ja teistel mängijatel kergesti meelest ära minna, nagu hirmus suure mängijaarvuga lugudes võib, harva aga paraku siiski, juhtuda. Teiseks saavad vähema arvu poolt mängitud tegelased rohkem tuttavaks ja üksteiselt urgitsetakse välja rohkem ootel saladusi. Kolmandaks (ja minumoodi algaja jaoks mitte vähetähtsa mõjuna) ärgitab väike grupp iga üksikut julgem ja aktiivsem olema. Kõik peavad midagi arvama, habiseda pole mahti. Olukord soosib nii pahandusi kui sangaritegusid. Samal ajal suutis GM koos ainsa NPC-ga pidevalt uut infot sööta, nii et tempo, palavus ja sääsed püsisid kenasti balansis.
Tempot toetas ka mängusisene söömine, mida sai kasutada kord lõimumise, kord juurdlemise raamistikuna ja ajataju regulatorina, samal ajal muidugi ka mängijate jõu naturaalseks taastamiseks tundide vältel, mil energiat kasutati ettearvamatute sutsakatena nii emotsiooni kui kasvõi jooksmise peale. Toit oli pealegi lihtne ja maitsev, sobis üksiku kahtlase metsatalu kahtlaselt lahke õhustikuga ja valmis otsekui võluväel veelgi kahtlasema majahaldja käe all, keda oli lausa rõõm tegutsemas näha.
Mängu sisuks oli aga kohtumine tumedate ja aktiivsete jõududega ühe tühjeneva küla lähistel, mille juurde erinevad oma asju ajavad inimesed nõnda eri põhjustel jõudnud on, et nende kavatsustes tuleb vastastikku sageli kahelda. Kohaliku osapoolena tegutsesid Loodusnähtused aga selgelt musta jõu vastu ja kaalusid parasjagu, kas tasuks nii tähtsa eesmärgi nimel koguni inimestega tegemist teha. Esmapilgul konkreetsena paistnud ülesanne aga omandas mängu käigus tahkusid ja nüansse, mis mõistatuse lahendamist komplitseeridid ning panid ka sügavamale oma tegelaskujusse vaatama.
Mustad ilmingud olid üsna mitmekesised ning nende tehniliseks lahenduseks kasutati nii esemeid ja kulisse, NPC-tegevusi kui jutustust. Eraldi tasub mainida just mitmikreaalsemaid momente, kus küll tuulest saadud sõnumite erinev kuulmine, küll tehingud teises dimensioonis olid verdtarretavalt nakatavad - ilmselt GM-i lauataguse rollimängu oskused tagasid teispoolsete kogemuste (läbi elatud pineva intervjuuna) sugestiivsuse. Emotsionaalses mõttes tõusevad just need mälestused pingestatud ja ereda õhustiku poolest esile. Hakanud aga juba ühest otsast soperdama erinevate maagiliste objektidega, järgnes pikk jada kohati mõnusalt koomilisi ja samas tähelepanu teritamist nõudvaid pöördeid, kus mängiti tegelaste terviklikkusega - hingesid väntsutati esemete ja puude sisse, kehasid seestati ühe ja mitme vaimu poolt ning ühe ja mitme kaupa, kurivaimud tülitsesid omavahel ja rihtisid erinevaid ning vastandlikke eesmärke. Samal ajal püüdsid tegelased maailma päästmiseks oma parimaid võimeid rakendada, ehkki vähehaaval selgus, et tõeks läheb vanasõna: üksi pole ühtegi!
Korduvalt lavastus mu silme ees stseene, mida ma tegelasest välja kukkumata leidsin olevat ka visuaalselt mälestusväärsed. Aga ei saanud ju neid enda ja teiste jaoks ära rikkuda karmanist kandilise nõiariista väljakiskumise ja pildistama hakkamise teel - ning sama kehtis ilmselt kõigi kohta, sealhulgas meie aktiivne ja tegus GM. Seepärast on ka tagantjärele kaustapanekuks või teistele esitlemiseks fotomaterjali napilt, ning muidugi, justnimelt mitte äksisematest momentidest. Pealegi, kõik, kes tahavad larbile sattuda, ei taha tingimata seepärast veel pildile sattuda või selle pildiga avalikku internetti välja jõuda. Ning lõpuks, isegi pisikaamera muinasaegseks oimuehteks maskeerimine ei saa garanteerida meeleolukat fotogaleriid, kuna külm objektiiv ei haaraks kogu tähenduslikku laetust, rääkimata kujutlusvõimega maalitud lisakihtidest. Mis meeles, see meeles! Tõeliselt maagiline jääb kohalolijate mälestustesse.
Kiidaksin tohutu ümberkehastusvõimega kaheliikmelist korraldustiimi, kes suutsid meid suunata, iva haaval infot sööta, ka ree peale tagasi aidata ning mängida ära kõik statistiosad. Ma oleksin võinud vanduda, et vahepeal oli neid seal küll rohkem korraga platsil! GM suutis meil hästi silma peal hoida ning ilmutas äärmist paindlikkust, loovust ja kiirust kohtades, kus (nagu selgus), tekitasime mängijatena parajasti interaktsiooni abil uusi peatükke Maavalla maagia ajaloosse või oma tegelaste interpretatsiooni. GM aga kattis tühiku hüppelt improvisatsiooniga ilma silmavalgeidki välgutamata ning minul mängijana säilis kogu aeg seiklus, ei lastud tegelasvälisesse paanikasse või hüljatusse triivida.
Mõistatustele sekundeeris madin - osutus üliheaks mõtteks, et kolmel nõial leidus kambapeale ainult üks nuga (lisaks oli taluperemehel veel kirves), samal ajal kui vastasteks sattus maagilisi koletisi, kelle ohtlikkus ei seisnenud mitte ainult ülipikkades küünistes, vaid ka mitmepunktises elujõus ja suures kohanemisvõimes. Seetõttu tuli ikka pead tööle panna ning mõelda grupiviisiliselt - seda ainsat nuga olulisel hetkel käest kätte anda, kulutada oma ainus pudel elustavat eliksiiri olulise abijõu surmast päästmise peale, ise juba haavatud ja närvis ja võibolla kaalumas pudelikest enese peale kulutada. Tuli leida ja kõhklemata kasutusele võtta uusi maagilisi abivahendeid ja luua hea poolel usaldus üle eelneva umbusalduse. Jah, meil tuli kahtlustada igaüks kõiki, sest isegi iseenda peale ei saanud kindel olla! Järgmisel hetkel võis GM tuulest kostva häälena esitada maagilise ärameelituse, mis seostus eelnevalt tegelasloost loetud korduva unenäoga ja muutis niimoodi tegelase vaatenurka, et korraga oledki juba egoistlikult astumas üle hea ja kurja piiride, enesel suus olulised argumendid ja õigustused. Teiste tegelaste olemuse äramõistatamine kulges samuti üle kivide ja kändude, sest igaühel oli midagi varjata ja mitte kõik meist ei rääkinud inimkeeltki! Pole ka ime, et tegelik koostöö hakkaski ilmnema alles lõpupoole, kui me olime oma paranoiasid juba küllalt lehvitanud ning mõistatus ikkagi alles eksponeeris uusi külgi, mitte ei hakanud lahenema. Ja sellisel puhul olla hoomatava suurusega grupis on tegelikult suur õnn - tekib tarvidus hakata ka rajalt eksinud liikmeid tagasi mõistuse juurde tooma, neid pigem seestamisest vabastama ja valvsale käendusele võtma, selle asemel, et grupist/külast lihtsalt pagendada või ohutuse mõttes lihtsalt ära tappa. Vastutus siit maailma vallutama kippuvate mitme maagilise olendi kinnipidamise ees ei lubanud hüljata ei seda metsa selle metsa probleemiga omapäi (sest terve maailm on järgmine!), ega ka ilmselt eksiteele sattunud ja sealt tagasi tilkuvaid kaaslasi, sest hea poolel oli niigi liiga vähe jõude. Minu meelest mõnusalt täiskasvanulik on tingida mängul niisuguseid halltoone ja kompromisse, kus tasub olla pigem ressursisäästlik kui ühekülgselt ratsionaalne. See teeb tegelase valikud mitmekesisemaks, mängija kogemuse tummisemaks. Minagi mängisin ju nii praktilisest kui ideelisest vaatevinklist head inimest heade kavatsuste ja täiesti mõistetaval põhjusel soojendatud salasooviga, kes aga oli juba tegelasloos pisut pühitsemas kahtlasi abinõusid oma eesmärgi nimel, ning seda enam juba poole mängu peal leidis eneselegi üllatuseks end tilgutamas kurivaimu peo peale oma kolme veretilka - seda mitte oma varasema traagilise ajaloo kiuste, vaid pigem just selle tõttu. See oli mu jaoks dramaatiline ja meeldejääv, seda enam, et see polnud veel mängu lõpp.
Aga mängu lõpp, omakorda, oli samuti mõjus, sest olime suutnud lõpuks üksmeelele jõuda, oma tugevused välja selgitada ning jõud ühendada. Jäi nüansse, mida me läbi ei näinudki ning mis minu meelest pigem annavad legendaariumile juurde, kui et võtavad maha. Olukorra saime küll lahendatud, aga maailm ei ole veel ammendatud. Hea mäng, millele järge oodata! Sest tuleb ju järg, tuleb ju?
Pilt: GM
