Suvine Rootsi on üllatavalt mõjusaks lavaks õudustele ja turmale. Läänemeri tundub ookeani-avaruste kõrval paraja lombina; selle ääres on kõik tegelikult nii vaikne ja paigal võrreldes muu maailmaga, et harva võiks siin ette kujutada tänapäevast katastroofi. Vaikus ja metsad kõlbavad kõhedusteks küll – õudusfilmi „Pärilik” autor Ari Aster viib sel aastal vaatajad oma uues filmis „Midsommar” jaaniaegsesse Rootsi, kummastava kultuse kütkeisse. 2018. aastast on aga rootslased ise õõvast jaanipäeva kinolinadel näidanud, filmiga „Uskumatu” (The Unthinkable või Den blomstertid nu kommer).
Loomingulise rühmituse Crazy Pictures poolt kirjutatud, lavastatud ja produtseeritud film on saavutanud suure edu nii oma kodumaal kui ka rahvusvaheliselt. Põhjust on selleks küllaga, kuna žanriliselt hüppab film kahe tunni jooksul läbi mitme hoovuse ja on rabav vaatemäng suurema osa ajast. Filmi ingliskeelne nimi viitab vast teadmatule ja arusaamatule koledusele, mis ühtäkki jaaniulmas riiki ja rahvast tabab. Rootsikeelne nimi on samanimelise põhjamaade suvehümni järgi, mis tõotab (filmi sisuga võrreldes irooniliselt) süütust ja õitseaega ning mis tundus olevat ka filmi muusikas läbiv motiiv. Paeluva pinge kõrval on ka see hämmastav, et filmi rahastus sai alguse Kickstarterist ja selle eelarve ületas veidi ainult kaht miljonit dollarit. Ometi on film lavastatud ja üles ehitatud palju loomulikumalt kui paljud lombitagused suurfilmid, eriefektid kaasa arvatud.
„Uskumatu” mõjub puslena. Süžee algab argiselt, samas emotsionaalselt üpriski teravalt, ühe laiali laguneva perekonna kodus, 2005. aastal, idüllilises maakülas Stockholmi lähedal. Uje, aga andekas peategelane Alex on armunud oma sõpra Annasse, kes on varsti suurde linna lahkumas. Alexi emotsionaalselt vägivaldne isa, kes riigiteenistujana valvab lähedal asuvat alajaama, hoiab pere elu talumatu pinge all. Toimub murrang ja lahkumised, kõik see pole aga tegelikult oluline, sest midagi on väga valesti, mitte ainult lihtsates inimsuhetes, vaid... Kõikjal.
Mõned aastad hiljem, jaanipäeva paiku, hakkab maailm koost lagunema. Filmi kulgedes kujuneb tükk tüki haaval mingisugune pilt, millest saab peaaegu täit aimu alles lõpukolmandikus. Põnevus ja kummastus on õhus kuni paljastub tõde, mis võib oma proosalisuses tulla isegi šokina või pettumusena. Vaataja parima kogemuse jaoks ma täpsemaid detaile ei avalda.
Vastuolulisel kombel peetakse filmi nõrkuseks ja samas ka üheks tugevuseks inimsuhete kujutamist. Ühel hetkel on need loos olulised, teisel mitte, kolmandal aga jälle. Säärane lainetamine võis olla taotluslik, hoidmaks vaatajat sarnaselt tegelastele mingisuguses segadusseisundis, mis pingele veelgi hoogu andis. On heidetud ette, et mitte ükski tegelane pole tegelikult eriti sümpaatne ja sellel on tõsi taga, kuna omakasu ja „igaüks enda eest” nähtuvad isegi enne suure konflikti saabumist. See aga muudab süžee veelgi realistlikumaks ja isegi isiklikumaks – kõik oleme ju vigadega inimesed, kriisis paistaksid need vead veelgi enam välja.
Pingest kasvavale absurdile on kirsiks tordil filmi lõputiitrid, mis klippidena vastab viimastele küsimustele, mis vaatajail tekkida võis. Selleks ajaks ei tea, kas naerda või panna lõpuks suu kinni. Kirjeldamatu õõva tundja ja selle perioodilise nautijana hoidis film mind tooli ääre peal peaaegu terve aja. Tagantjärele selgub põhjus, miks „Uskumatu” niimoodi ka mõjus – nähtud sündmused toidavad hirmu, mis heaoluühiskonna lumma all peitub. Võiks vabalt ette kujutada, et ühel päeval võibki nii minna, nagu filmis läheb, eriti meil siin Eestis, igava Läänemere ääres. Rohkem vihjeid tõesti ei taha anda, sest mida vähem teada, seda parem film ka on.
