spider-577775

Ühel hilissügisesel hommikul lasus udu raskelt Londoni kohal. See polnud tihe suitsu ja niiskuse segu, värvilt hernesupi moodi ja kirbe ninale ning silmadele, mida tuntakse kui „Londoni erilist“, vaid üsna puhas ja valge, mis kerkis jõest ja hõljus tänavatel ning väljakutel suurte keermete, sõõride ja klompidena.

Mööduvad inimesed võdistasid õlgu ja mõtlesid lähenevale talvele, samas kui mõned optimistlikud hinged vaatasid üles taevasse ja ennustasid sooja päeva, kui päike oli jõudu koguma hakanud. Üks väike laps märkis kaaslasele, et lõhnab pesupäeva järgi, ja see võrdlus polnud sugugi põhjuseta. Tundus, nagu oleks metropoli motoriseeritud masinavärk puhunud välja auru uueks ja värskeks alguseks.

Inimesed möödusid üksteisest udus nagu linasse mässitud kummitused ja vaikisid. Sõber ei tundnud ära sõpra ja kui tundis, siis pidas loomulikuks, et teine ei tundnud teda. Kui välja arvata sõidukite ühtlane mürin ja pikk sügav heli, mida suurlinn hommikust õhtuni kuuldavale toob, näis maailm kummaliselt vaikne ja ebasõbralik.

Kindlasti oli see tõene ühe inimese kohta rahva hulgas, kelle tööasjad olid tol hägusel hommikul, kui kodu ja kaminaesine mõjusid eriti ligitõmbavalt, liikvele ajanud, Ephraim Goldstein oli loomu poolest sõnaaher ja ameti poolest ebasõbralik. Tema jaoks oli keel vajalik vahend mõtete varjamiseks ja kui taoliseks varjamiseks polnud konkreetset vajadust, miks peaks ta end siis kõnelemisega vaevama?

Asi polnud selles, et inimesed oleksid hirmsasti tahtnud teda kõnelemas kuulda. Ta tekitas loomuomast vastumeelsust ja seal, kus loodusel polnud õnnestunud seda ülesannet täita, oli Ephraim selle ise täiuseni viinud. Harjumus altkulmu põrnitseda oli efektiivselt kõrvaldanud vähimadki märgid sõbralikkusest, mis oleksid võinud õela silmavaate ja ebameeldivate näojoonte vahel säilida. Kui võõrad nägid Ephraimi esimest korda, vaatasid nad kiiresti enda ümber ringi, et leida vastumürgiks mõnda meeldivat nägu.

Me oleme maininud, et ta oli elukutse poolest ebasõbralik. Aga süütu ja ettevaatamatu inimene poleks seda iialgi kahtlustanud tööalaste kuulutuste järgi tema isiklikus veerus hommikustes lehtedes. Jõukas härrasmees, kes soovis ilma garantiide või põhjaliku uurimiseta laenata raha oma vähem õnnelikele kaaskodanikele üliväikese protsendiga ja kõige delikaatsemal võimalikul viisil, andis seeläbi kindlasti enda kohta parimat tunnistust kui hingest, kes on üdini läbi imbunud inimliku lahkuse piimast.

Ent need, kes olid Ephraimiga äri teinud, kasutasid tema kohta sõnu, mida teiste inimeste juuresolekul tavaliselt suhu ei võeta: ärimehed, kes tundsid finantsmaailma, nimetasid teda vereimejast ämblikuks ja Scotland Yard oli teda ära märkinud kui eriti kahtlast tüüpi. Ephraim ei olnud sümpaatne nendele, kes teda tundsid. Tegelikult oli tal ainult üks isikuomadus, mida võis tunnustada. Ta polnud kunagi muutnud oma nime Edward Gordoniks ega isegi Edwin Goldsmithiks: ta oli sündinud Ephraim Goldsteinina ja ta oli rahul, et jääb Edward Goldsteiniks elupäevade lõpuni. Nimi ei riku meest, aga inimesed ei väljendanud seda päris nii, kui jutt käis Ephraimist.

Ta ei olnud algusest peale olnud rikas mees, samuti polnud ta alati soovinud jagada oma rikkust teistega. Ebaharilikult pika mäluga inimesed meenutasid samanimelist noorukit, kes oli sattunud sekeldustesse Whitechapelis, kus ta oli müünud koššerkana, millele oli mõnevõrra liiva abil kaalu juurde antud. Ja veel käis jutt ühest noorest mehest, kes manipuleeris kolme sõrmkübara ja hernega mängides Epsom Downsis.

Aga miks tirida välja neid ammuseid skandaale? Mis tahes inimese puhul on ebaõiglane otsida sel moel minevikust tõendeid tema vastu ja Ephraimi puhul oli see täiesti ebavajalik. Ta oli kui püsitaim: ükspuha kui sünge minevik ka polnud, tema lõi igal aastal värske jõu ja samavõrra erksates värvides õitsema.

Kuidas rikkus tema juurde tuli, oli teada vist ainult talle endale, aga kindlasti oli see tulnud, sest on raske välja laenata raha, kui sul seda pole. Ja rikkuse saabumisega oli Ephraim kolinud Whitechapelist Haggerstoni, seejärel Kilburni ja lõpuks Maida Vale’i, kus oli nüüd tema kodu. Aga seetõttu ei pea siiski arvama, et ta nautis luksust ja elas ambitsioonikalt. Ta oli rahul väga tagasihoidlike mugavustega ja elas lihtsat poissmehe elu, aga ta pidas oma eesmärkidele sobivamaks veidi eemal seisvat aiaga villat, mitte terrassiga maja, kus kahel pool on uuriva pilguga naabrid. Tema külalised tuli äriasjus ja kindlasti mitte lõbu pärast – ning privaatsus oli neile sama vajalik kui temale.

See tööasi, mis oli teda sel udusel hommikul välja toonud, oli üsna ebaharilik ja sel polnud mingit pistmist rahategemisega. Tegelikult oli see hoopis seotud kahe gini väärtuses raha kulutamisega ja tõenäosus näitas ka hilisemaid väljamakseid ning see ei rõõmustanud teda sugugi. Ephraim oli teel Cavendish Square’ile, et konsulteerida tuntud silmaarstiga.

Mõne viimase nädala jooksul oli tal olnud kummalisi vaevusi nägemisega. Ta oli ikka veel alla viiekümne aasta vana ja seni oli ta olnud väga terava pilguga rohkem kui ühes tähenduses. Tema silmanägemine oli päevasel ajal täiuslik ja tavaliselt ka õhtul, aga hiljuti oli ta kogenud kahel korral veidrat optilist illusiooni. Mõlemal korral oli ta pärast õhtusööki rahulikult istunud ja lugenud, kui miski oli ta rahutuks muutnud. See oli samasugune rahutus, mida ta tundis alati, kui kass tuppa tuli. See tunne oli olnud nii tugev, et ta oli toolist püsti hüpanud, saamata täpselt aru, miks ta seda teeb, ja iga kord oli ta ette kujutanud, et tema tooli juurest suundus rida varikujusid kiiresti üle vaiba seina juurde, kus need haihtusid. Need pidid ilmselt olema kõigest varjud, sest ta nägi läbi nende vaipa, aga need olid küllaltki selged ja eristuvad. Need näisid olevat umbes kriketipalli suurused. Ehkki ta polnud kokkusattumusele tähelepanu pööranud, oli mõnevõrra kummaline, et mõlemal korral oli ta olnud päeval sunnitud kliendilt vastumeelselt võlga välja pressima. Ja kui Ephraim pressis, siis ta nalja ei teinud. Aga kindlasti ei saanud sel olla seost nägemisdefektiga.

Kuulus spetsialist uuris põhjalikult Ephraimi silmi, ent ei leidnud neil midagi viga olevat. Ta hakkas küsima kaugemalt ja päris patsiendi närvisüsteemi ja seedimise kohta, ent leidis, et need on täiesti korras.

Seejärel läks ta märksa delikaatsemate teemade juurde ja tahtis teada midagi Ephraimi harjumuste kohta. Neljakümnendates aastates poissmehele võivad meeldida tujutõstvad joogid, mis vahel ka purju teevad; talle võib rõõmu pakkuda ebatervislik toit; ta võib olla sõltuvuses õnnemängudest; tegelikult võib ta teha üsna palju asju, mida tema aastates mees tegema ei peaks. Arst oli diplomaatiline ja taktitundeline mees. Ta ei esitanud läbimõtlematuid küsimusi, aga tal oli väärtuslik oskus teist inimest rääkima panna. Ephraim polnud aastaid ühegi inimesega nii vabalt ja avameelselt kõnelenud. Tulemuseks oli see, et arst ei suutnud leida ühtegi alust, mille põhjal pakkuda, et vaevus oli seotud toitumise või mõne muu mõõdutundetu pahega.

Seepärast pöördus ta hädasse jäänud arsti viimase päästerõnga poole.

„Puhkus, mu kallis härra,“ ütles ta, „see on parim retsept. Mul on hea meel, et ma ei leidnud ühtegi tõsist haigust ega isegi funktsionaalset kõrvalekallet, aga on märke väsimusest, mis mõjutavad aju ja silmanärvi. Pole põhjust karta, et vaevused jätkuksid või isegi süveneksid, aga tark mees võtab alati kasutusele ettevaatusabinõusid. Minu soovitus on, et te loobuksite mõneks nädalaks igasugusest tööst ja veedaksite aega golfi mängides või mõne muu meelelahutusega vabas õhus – näiteks Cromeris või Surrey Downsis. Sellisel juhul võite olla täiesti kindel, et taolisi häirivaid nähtusi enam ette ei tule.“

Ephraim maksis oma kaks gini küllaltki virila näoga. Talle tundus, et ta ei saanud oma raha eest just kuigi palju, ent siiski oli julgustav teada, et tal midagi viga pole. Puhkus! Pläma! Ta ei olnud üle töötanud. Surrey Downs! Hampstead Heath on sama hea ja palju odavam, ta võib seal pühapäeva hommikuti väikesi jalutuskäike teha. Golf? Keegi ei pea nägema, kuidas ta end mingisuguse naeruväärse palli järele kõmpides lolliks teeb! Nii et ta jätkas umbes sama elu, mis varem, ja lootis et kõik läheb hästi.

Ent mingil moel ei paistnud temaga siiski kõik päris korras olevat. Äri õitses, kui saab rääkida ärist seoses oma varanduse vähem jõukate inimestega jagamise meeldiva tegevusega – ja alati kõige mõistlikumatel võimalikel tingimustel. Ephraim oleks teile rääkinud, et ta oli kaotanud meeletult inimeste ebaaususe tõttu, kui nood surid või sõitsid välismaale või kui nende ootused ei täitunud nii, nagu nad olid soovinud, ja ikkagi oli tal mingil seletamatul moel väljalaenamiseks rohkem raha kui eales varem. Aga ta oli mures.

Ühel õhtul pärast ebaharilikult tulusat päeva istus ta oma aias ja suitsetas sigarit, mille oli talle kinkinud üks tänulik klient, kellele oli jäänud ekslik mulje, et Ephraimi viis protsenti tuli arvutada aasta peale, kui see tegelikult käis nädala kohta. See oli hea sigar ja suitsetaja teadis, kuidas tuleb head tubakat hinnata. Ta lösutas võrkkiiges ja vaatas laisa pilguga, kuidas suitsurõngad tuulevaikses õhus kõrgemale tõusid ja eemale hõljusid.

Ühtäkki ta võpatas ja jäi ainiti vahtima. Rõngad käitusid väga kummaliselt. Need näisid formeerivad end suitsukeradeks ja igaühest eendus kaheksa lainetavat niiti, mis pöörlesid ja paindusid nagu mõne kõhedusttekitava olevuse jalad. Ja näis, nagu oleks need suitsust jäsemed pöördunud ja sirutunud tema poole. See oli veider ja mitte sugugi meeldiv. Aga see ei olnud optilise illusiooni juhtum. Õhtuvalgus oli korralik ja kõik oli selgelt näha. See pidi olema mingi hetkelise ebahariliku atmosfääriseisundi tulemus.

Ta virgus teiselt pool müüri kostva vestluse peale. Kõrvalmaja elanik oli koos sõbraga aias ja nende jutt puudutas aiandust. See ei pakkunud Ephraimile huvi, sest ta maksis aednikule väikseimat võimalikku tasu, et too aeda korras hoiaks, ega muretsenud rohkem selle asja pärast. Ta ei tahtnud kuulda juttu erinevate kohalike seemnemüüjate plussidest ja miinustest. Aga vestlus jätkus ja ühel hetkel märkas ta, et kuulab seda vastu tahtmist. Nad rääkisid ämblikest ja tema naaber väitis, et ta pole kunagi varem näinud neid nii palju ega nii suuri isendeid. Ja siis ütles mees, et kogu see nuhtlus näis tulevat Ephraimi müüri tagant! Kuulaja märkas, et sigar on kustunud ja ta läks tujutult tuppa.

Vaid mõni päev hiljem juhtus järgmine episood. Ephraim oli tundud väsimust ja läinud tavalisest varem voodisse, ent ta ei suutnud uinuda. Ta vähkres paar tundi väsinult ja närviliselt – sest harilikult magas ta hästi – ja vajus siis rahutusse ja ärevasse unne. Tema silme eest jooksis läbi üks unenägu teise järel ja mingil moel näisid need kõik olevat seotud ämblikega. Talle tundus, et ta tungib läbi tiheda võrgudžungli; ta kõndis pehmetel ja vetruvatel kehadel, mis lömastusid ja lirtsusid ta jalge all; lugematud karvased jalad vehkisid siia-sinna ja haarasid temast; kihvadega lõuad hammustasid teda ja nende tulised vedelikud nõelasid valusalt; ja kõikjal olid jõllitavad silmad, mille pilgus peegeldus sõnulkirjeldamatu kurjus. Ta kukkus ja võrgud mässisid ta tapvasse embusesse. Suured villased olevused hüppasid talle peale ja lämmatasid teda oma rüveda haisuga. Kohutavad elukad olid võtnud ta surmahaardesse, ta uppus kirjeldamatu õuduse ookeani.

Ta ärkas karjudes ja hüppas voodist välja. Miski tabas ta nägu ja klammerdus ümber pea. Ta kobas käega lülitit ja sai tule põlema. Siis rebis ta ära teda pimestava köidise ja nägi, et see on siidiste niitide mass, mille oleks justkui kudunud hiigelsuur ämblik. Ja kui ta selle silmade küljest lahti sai, nägi ta, kuidas suured varjud mööda seinu üles jooksid ja siis kadusid. Need olid kasvanud esimesest korrast, kui ta neid vaibal näinud oli, need olid nüüd jalgpalli suurused.

Kohkunud Ephraim tundis hirmu. Rahutu uni ja pikk õudusunenägu olid juba iseenesest halb lugu, aga siin oli midagi veel hullemat. Siidised jätked, mis endiselt ta pea külge kleepusid, ei olnud samast materjalist, millest on tehtud unenäod. Ta mõtles, kas hakkab hulluks minema. Kas kogu lugu oli hallutsinatsioon? Kas ta suudab end kokku võtta ja sellest lahti rebida? Ta püüdis, aga võrguniidid, mis ta sõrmede ja näo küljes hõljusid, olid täiesti materiaalsed. Neid ei saanud kududa ükski unenäoämblik, neid ei saanud luua pelk kujutlusvõime. Veelgi enam, ta ei olnud elava kujutlusvõimega mees. Hoopis vastupidi. Tema tegeles reaalsusega: kinnisvara oli kindlustus, mida eelistas.

Korralik klaas viskit soodaga rahustas teda. Ta ei olnud sõltuvuses stimulaatoritest – tema elukutse puhul ei olnud sellest kasu –, aga see oli eriline juhtum, mis nõudis erilisi vahendeid. Ta tõrjus kinnisidee kõrvale ja mõtles, et võib-olla on selles golfi mängimise soovituses siiski mingi iva. Ja kui hommikul helistas talle klient, et arutada väikese laenu saamist, saavutas Ephraim nii soodsa tulemuse, et üllatas iseennastki.

Järgmine intsident, mis tekitas jõukas härrasmehes märkimisväärset rahutust, näis olevat juhtunud umbes kuu aega hiljem. Ta ei olnud loomaarmastaja, aga ta sallis šoti terjeri olemasolu oma majas. Mõnikord olid tal kodus suuremad rahasummad – mitte tihti, aga vahel ei olnud sellest pääsu – ja väike valvas koer oli heaks kaitseks sissemurdjate vastu. Nii et ta kohtles koera justkui usaldusväärset teenrit ja oli temasse omal moel kiindunudki. Kui ta nähvitsat just otseselt ei armastanud, siis vähemalt ta hindas ja väärtustas teda. Ta ei pannud pahaks isegi loomaarsti arveid, kui koer haige oli.

Öösiti oli koer majas lahti, aga harilikult magas ta matil Ephraimi toa ukse taga. Tollel konkreetsel ööl oli Ephraim näinud und, et ta kukkus koerale otsa ja too tõi kuuldavale valju valukiunatuse. See nägemus oli nii selge, et ta ärkas üles, ja looma kiljatus näis ikka veel õhus hõljuvat. Tundus, nagu koer oleks ukse taga tõepoolest kiunatanud. Ta kuulatas, aga peale kummalise naksuva ja imemist meenutava heli, mida ta väikeste ajavahemike tagant kuulis, tundus kõik vaikne. Heli näis kostvat otse ukse tagant, aga see ei saanud nii olla, sest koer oleks üles ärganud ja häiret andnud, kui midagi oleks valesti olnud.

Nii et ta jäi varsti jälle magama ega ärganud enne, kui oli tema tavaline aeg üles tõusta. Riidesse pannes turgatas talle pähe, et kui kummaline on, et koer endast märku ei anna, sest too oli harjunud teda liikumas kuuldeas harjunud haugatuse või kahega tervitama. Kui ta ukse avas, lebas terjer surnult matil.

Esialgu oli Ephraim šokeeritud, siis tundis kurbust ja seejärel ärevust. Ta oli šokeeritud, sest taolistel asjaoludel oli loomulik šokeeritud olla. Ta tundis kurbust, sest ta teadvustas endale, et loom oli tähendanud talle rohkem, kui ta ise oli võimalikuks pidanud. Ja ta tundis ärevust, sest ta teadis, et valvekoera salapärane surm eelneb sageli sissemurdmisele.

Ta kiirustas trepist alla ning vaatas kiiresti uksed ja aknad üle, eriti aga seifi, mis oli peidetud seina taha ja nägi välja nagu üks tugev mööblitükk. Aga kõik oli kenasti korras ja polnud ühtegi märki, et keegi oleks proovinud tema valdustesse tungida. Siis läks ta tagasi üles, et koera laip minema toimetada, mõeldes veel, kas asi oleks väärt lahkamise korraldamist. Ephraimile ei meeldinud müsteeriumid, eriti kui need juhtusid tema majas.

Ta tõstis surnud terjeri maast ja sai kohe tõsise ehmatuse osaliseks. See oli nagu sulgkaalus ja vajus ta käte vahel kokku! See polnud palju enamat skeletist, mille kondid lahtiselt nahast koti sees klõbisevad. See oli lihtsalt tühjaks imetud!

Ta viskas selle õudust tundes käest ja märkas siis, et ta käte külge kleepuvad mõned siidised niidid. Ja niite hõljus ka õhus, sest üks neist keerdus ta pea ümber ja kleepus näo külge. Ja siis langes miski pehme mütsatuse saatel tema selja taga põrandale ja ta pöördus just õigel hetkel, et näha, kuidas üks vari sööstis seina juurde ja haihtus. Ta oli näinud seda varikuju varemgi, ent seekord näis see kuidagi vähem varju moodi ja rohkem materiaalne.

Näib, et umbes samal ajal ringles Maida Vale’is kuulujutt, et Regent’s Parki loomaaiast on üks pärdik plehku pannud ja seda olla nähtud Ephraimi maja seinal ronimas.

Esimesena nägi seda hommikul piimamees, kes mainis asjast politseile, ja varsti pärast seda teenijatüdruk, kes pühkis vastasmaja treppi. Oli üsna hämar ja udune hommik, mis kahtlemata selgitab mõningast ähmasust looma kirjeldustes. Aga selles osas, mida nähti, olid kõik kirjeldused sarnased.

Pärdikut kirjeldati kui väga paksu isendit, ümmargust ja peaaegu jalgpalli suurust, kellel on väga pikad käsivarred. See oli kaetud tiheda läikiva musta karvaga ja seda nähti mööda maja esiseina üles ronimas ning lahtisest aknast sisse minemas. Piimamees, kellele meeldis palju lugeda, ütles, et tema arvates oli see ämblikahv, aga ainuke põhjus selleks näis olevat asjaolu, et see sarnanes mõnevõrra väga suurele ämblikule.

Hommikul hiljem helistas politseinik Ephraimile, et juhtunut mainida ja küsida, kas ahv on ikka veel tema juures. Tema kõne ei võetud sõbralikult vastu ja ta lõpetas selle hämmeldunult. Seejärel helistas ta loomaaeda, aga talle teatati, et ükski ahv ei ole sealt kadunud. Juhtum registreeriti politseis korrektselt ja sellega see lõppes, sest hiljem ei kuuldud ahvist enam kunagi.

Aga üks teine juhtum järgmisel nädalal pakkus palju kõneainet, eriti piirkonna naiste hulgas. Ephraimi kõrvalmaja põõsastest leiti hinnalise pärsia kassi tühi nahk – tühi, see tähendab, kui mitte arvestada looma konte. Nahk oli üsna värske, mis oli arusaadav, sest kassi oli eelmisel õhtul elusana nähtud. Mõistatusest sai üheksa päeva ime ja seda ei lahendatudki, kuni sellele tuli seltsiks veelgi šokeerivam müsteerium. Kassi nahk oli seest tühjaks imetud ja kohaliku teooria kohaselt oli kas kärp või mõni muu elajas loomaaiast putku pannud ning selle sünge teoga hakkama saanud. Aga samas tõestati, et ühtki põgenemist polnud juhtunud ja rohkem ei osatudki midagi arvata.

Ehkki see võib tunduda tähtsusetu, võib siiski ära märkida ühte tühist intsidenti, mis juhtus nädal või paar hiljem. Ühe heategevusliku organisatsiooni rahakoguja läks Ephraimile külla ekslikul eeldusel, et too on isik, kes tahab oma rahast lahti saada. Tema eksimus tehti talle kiiresti selgeks ja ta viibis majas ainult mõne minuti. Aga ta rääkis hiljem oma naisele, et hr Goldstein on ilmselt suur kassiarmastaja, sest ta oli märganud majas mitut toredat musta pärslast kerratõmbunult magamas. Ta mainis seda riivamisi hr Goldsteinile, kes ei paistnud temast aru saavat. Tegelikult vahtis too teda nõnda, nagu ta arvaks teda silmini purjus olevat!

Veel üks sündmus andis tol ajaperioodil Ephraimi naabritele jutuainet. Ainult talle endale teada olevatel põhjustel oli tal olnud pikaajaline harjumus magada laetud revolvriga voodi kõrval ja ühel hommikul, umbes koidu ajal, oli kuulda lasku. Politsei tuli kiiresti kohale ja nõudis majja sisselaskmist. Ephraim kinnitas neile, et relv oli kogemata lahti läinud, kui see põrandale kukkus, ja kui politsei oli näha küsinud tema relvaluba, läksid nad ära.

Aga see, mis tegelikult oli juhtunud, oli palju huvitavam. Ephraim oli ärganud ilma silmanähtava põhjuseta, ent ebamäärase ohutundega, ja jõudis näha tiheda karvastikuga kaetud ümarat musta keha, mis ronis tema voodi jalutsit mööda üles ja suundus ettevaatlikult ta näo poole. See oli hiigelsuur ämblik ja selle kaheksa läikivat silma leegitsesid rohelises sädeluses nagu kobar kurjakuulutavaid opaale.

Ta oli õudusest halvatud, ent võttis siis kogu tahtejõu kokku, haaras revolvri ja tulistas. Pauk ja tulesähvatus juhmistasid ta hetkeks ning kui ta taas selgelt nägi, oli ämblik kadunud. Ta pidi olema tabanud, sest ta tulistas lühikeselt distantsilt, aga ühtegi märki polnud sellest jäänud. See polnudki kõige halvem, sest vastasel juhul poleks tema jutt politseile usutav tundunud. Aga hommikul hiljem leidis ta siidiste lõngade raja, mis jooksis üle vaiba voodi juurest seinani.

Aga lõpp oli nüüd väga lähedal. Ainult mõni päev hiljem oli politsei taas maja juures. Seekord oli nad kohale kutsunud aednik, kes ütles, et hr Goldstein ei vasta talle, kui ta uksele koputab, ja ta arvas, et too võib ehk haige olla. Uks oli lukus ja tuli lahti murda.

See, mida politsei leidis, on parem mitte kirjeldada. Ja matusekorraldaja mehed ütlesid matusel, et nad pole kunagi kandnud meest, kes oma kogu kohta nii vähe kaalub.


Tõlkinud Silver Sära

Reaktori tööle saab kaasa aidata igaüks! Saada oma jutt, artikkel, arvustus, uudisvihje, arvamus või muu kaastöö toimetuse aadressile toimetus@ulmeajakiri.ee.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0591)