Selles postituste sarjas vaatleme ulmelisi kõrvalvoolu-koomikseid - nii veebis- kui trükisilmuvaid. Tutvustatava materjali valik on sügavalt erapoolik ja kujuneb printsiibil “lugesime, nautisime, jagame”.

Seekord jätame veebikoomiksid bitimaale kosuma ja võtame sihikule hoopiski kodumaise koomiksinäituse Kõhe folk2. Näitust korraldab Eesti koomiksiselts ja selle esimene etteaste toimus Tartus, Ülikooli raamatukogus, Prima Vista festivali raames.


Teadustuse kohaselt ootab vaatajat “kirju valimik lühilugusid, mis kõik on inspiratsiooni leidnud ehedatest rahvalikest tondi- ja hirmujuttudest”. Number 2 näituse nimes aga reedab, et tegu on juba teise niisuguse ettevõtmisega: esmakordselt koguti kõhedad lood koomiksinäituseks aastal 2014.

Idee tekkimist ja kujunemist kommenteerib Koomiksiseltsi liige Ivar Laus: “Kõhe folk oli loogiline järgmine samm pärast Eesti filmidel ja muusikal põhinevate lühikoomiksite näituseid. Kuna koomiksiseltsil on võimalusi oma näituseid ka mujal maailmas näidata, siis tundus siitkandi folkloor just selline teema, mis võiks olla tõlgituna ka mujal huvipakkuv ja arusaadav.”

Autoritele anti lähteülesanne “kohandada mõni kodumaine kõhedusttekitav muinaslugu, muistend või rahvapärimus”, vormipiiranguks anti igaühele ette kaks kõrvuti paiknevat lehekülge ja lugude koostamisel pidi jälgima, et koomiks sisaldaks “üleloomulikku, tontlikku või kõhedusttekitavat detaili”. Omapoolseid tõlgendusi-muudatusi soositi ja julgustati.



Ma ise läksin näitust vaatama äärmiselt kohase eelhäälestusega - äsja said lõpuni loetud mitmed “Vinguva jalaluu” jutud ja ka “Emand kaseladvas” oli kodutöö korras alla töölauale roninud. Kohapeal panin rõõmuga tähele, kui palju erinevaid maailmu ja tõlgendusi pealtnäha pisikeses nurgakeses leida võib: muistsed needused-nähtused tänapäevaga konfliktis; endisaegsete inimeste suhted küla, kiriku ja loodusega, sekka annus otsest kohapärimust; mööda ei pääse ka kuraditest, kooljatest ja kratiteost ning all- ja pealmaailma pahupidipöördumisest.


Siin on kõik lood umbes-täpselt selles järjekorras, nagu nad raamatukogu seinal asetsesid.

“Võllamehikesed“ - Toom Tragel.

Heauskne rändur (ilmselt mitte Kaval-Ants, nagu Kreutzwaldi sarnases jutus, vaid keegi vähem kaval) pakub end kellamehe ametisse - ja pea kohe hoiatab pastorihärra, et tööga käivad kaasas varjatud ohud. Rändur ei pane hoiatust miskiks ja läheb suure täiskuu ajal vahtima, et kes seal kirikus hilja öösel hulgub. Vähe sellest, sulane hakkab ööpimeduses veel kellagi lööma. Kolmest kellalöögist piisab, et kirik kokku kukutada ning tondid ja kooljad maa peale lahti päästa. 


“Kaevupeegel” - Mark Antonius Puhkan.

Lugu all- ja pealmaailma kokkupuutest ning sellest kui õhuke on tegelikult olme ja võõra vaheline piir. Hoiatustest hoolimata veepeeglit vahtima jäänud talutüdruk pudeneb kogemata teise ilma, kus juurikad kasvavad väänduvate kombitsatena ülespidi, ringi roomavad lehmasuurused satikad ja pea kohal helgib kodune kaevusuu.


Sepa needus” - Heiki Waher.

Lugu muistse ja tänapäevase kokkupõrkest. Laigulises välivormis tegelane sõdib rahulikult võõrsil, kui tema tegemistesse sekkub mütoloogiline sepp, kes jahub midagi mõõgast, needusest ja kättemaksust. Sõjamees saadab ilmutuse kuulirahe saatel pikalt. Kuid kaasaegne reaalsusseadistus vana needuse vastu ei aita; mõõk teeb seda, mida Soome sepa mõõk ikka teeb, ning “Kalevipoeg” lõpetab jupi jagu lühemana tilgutite all.


“Ahjualuse juhtum” - Anti Veermaa.

Ka siin toimub tegevus tänapäevamaailmas - käsil on kohtujuhtum ahjualuse ja kapitalistist toidutootja vahel. Parasiit-vaeseke (tarbija-parasiit, mitte tootja-parasiit) on väidetavalt lisaainetest puhitused saanud ja toiduvärvist kärna läinud. Et tõde niisuguses valguses on paista lastud, jääb ahjualusel karmim karisus saamata ning talle antakse võimalus meeleparanduse korras seltsmeedias laiata.


“Muhu Vasslid. Surnu” - Urmas Viik.

Lugu sellest, kuidas Muhu rahvas nalja ei mõista - kui juhtud eluaja paha inimene olema ja naabrit mõnitama, pistetakse veel pärast surmagi pulga otsa ja su eidele aetakse naelad päkkadesse. 


“Kuidas vanapaganat petta” - Stella Salumaa.

See koomiks on olemuselt nõuannete kogum, ehk väljamaa-keeli PSA. Iga üksikpilt esitab juhised mõneks kuradisooga lävimise tüüpolukorraks - kolme tilga vere asemel sõstramarjade või tõpravere tilgutamine, krati protsessori kokkujooksutamine võimatute tööde abil, strateegiliselt ajastatud kukelaul... Kõik juhised on varustatud ingliskeelsete subtiitritega, et ka saksem rahvas saaks võimaluse oma hinge eest hoolt kanda.


“Vanakuri” - Anna Lauretta Eespere.

Värvikas kirjeldus vanakurja raskest elust. Jõle kirikukell rikub und, torni pihta kivimüraka heitmine ajab taevased jõud liikvele ja sunnib jõepõhja pakku pugema. Püha Jüri kutsikad aga vahivad võsa vahelt ja irvitavad veel peale.


“Äkk ja pupp” - Veiko Tammjärv.

Õpetlik infograafiline lugu sotsiaalse lepingu tuksikeeramisest. Varavedajale pannakse hea töö eest parte vahele ikka kausikene pudruga ja süsteem töötab - kratt mekib putru ja tassib vilja. Siis aga arvab rumal sulane, et puder kulub endalegi ära ja jätab kratile produkti, mis juba korra soolikatest läbi käinud.


“Koerakoonlased” - Veiko Tammjärv.

Teine õpetlik infograafiline lugu. Sedapuhku selgitatakse, mis juhtub lihtsameelsete seeneliste ja kassiga, kui nende tee inimkoerte jahiradadega ristub. Koerakoonlaste esindaja ehib ka näituse sissejuhatavat plakatit.

Töökatkend lehelt veikotammjarv.voog.com/kratt


“Hõbekuul” - Liisa Kivimäe.

Lugu jahimehest, kes keelatud pühadeajal võtab nõuks metsa minna. Lisaks oodatud tedremängule kohtub ta võsa vahel tundmatuga, kelle peatamiseks tuleb appi võtta hõbekuul. Jahimees õpib saadud kogemusest ja edaspidi pühal ajal metsa ei roni.


“Kuradid laipa passimas” - Aleksander Rostov.

Klassikaline lugu sellest, kuidas koolnud härra jäetakse lautsile ja peagi on platsis kurjasigidikud, kes ta nahka selga proovima asuvad. (Need, kes une pealt “Rehepappi” tsiteerida oskavad, tuletavad siinkohal meelde, kuidas Töllpärt riides käib). Selles külas ei jää aga inimesed sortsidele alla ja kirst kõige kurjaga valatakse sulatina täis!


“Parknaha kaupmees” - Sven-Tõnis Puskar, Vesse Veering, Maiken Silla, Mattias Mälk.

Jube lugu äraneetud sõjamehest, kes maad mööda hulkudes otsib rahu ja püüab mineviku koormat maha panna. Mineviku koorem aga koosneb lahingutes pargitud inimnahkadest ja elav rahvas jookseb hirmuga sõjardi teelt - kõik, välja arvatud üks…


“Treimani rannas” - Liisi Grünberg.

Selleski loos saab kõhe pärimus kätte pahaaimamatu tänapäevalise - Põhjasõja rahutud kooljad tõusevad kirikuga rannale ja tahavad endaga kaasa viia kõik need, kes on maapealsete töödega ühele poole saanud ja nüüd puhkuseks valmis. Suvitaja päästavad lõpuks hädast ripakile jäänud tööd.


“Mees karu küüsis” - Raul Esko ja Romet Esko.

Sisult lihtne, visuaalselt vinge lugu sellest, kuidas jahimees jääb karude kätte ja saab hirmsal kombel räsitud. Viimasel hetkel jõuab ta päästikule vajutada ja karu paneb kõrvad igavesti pää alla. Tekstikatketest ei selgu otseselt, kas mehe päästis muidu inimlik visadus või millegi kolmanda sekkumine, kuid lõpupilt, kus paranenud kütt välejalgselt ise karusid taga ajab, laseb kõhedate jõudude tegevust kahtlustada.


“Õisu järv” - Meelis Kupits.

Pesuehtne kohapärimuslik lugu sellest, kuidas hoolimatu külarahva solkimistest tüdinud järv kätte võtab ja minema lendab. Järvetäis vett teatavasti taevasse pidama ei jää, olgu või võlujõul, ja Õisu kandis tuleb see kolinal maha, nõudes inimohvri.


Niisiis, õpihimuline lugeja pangu kõrva taha - mütoloogilistele olenditele ei tohi sitta toitu anda, tundmatus kohas ei ole hea vette ega kirikutorni tikkuda, koolnutel tuleb silm peal ja nahk ihu ligi hoida, pühade ajal tuleb metsast ja maailma äärest kaugemal püsida ning ka tööd-tegemised on tervise huvides parem pooles vinnas pidada. Kes aga juhtub ise tondi- või sortsisugu olema, sellel tasub silmad pettuse suhtes lahti hoida, lageda peal mitte magama jääda ja võõraste vanameestega tehingutest hoiduda.


Sisutõlgenduste mitmekesisust täiendab visuaalsete lahenduste küllus - iga koomiks on ise nägu ja ühine piiratud formaat võimendab stiilierisusi veelgi ning laseb autorite käekirjadel särada.

Ivar Laus kommenteerib: “Seekord valisime formaadiks kaks lehekülge, see tundus piisav, et võimaldaks juba natuke pikemat lugu jutustada, samas aga piisavalt lühike, et autorid leiaksid aega oma koomiksiga õigeks ajaks valmis jõuda. Ühtne formaat on kindlasti mõnes mõttes piirav, aga samas on see nii näituse kui tekkiva võrdlusmomendi osas kindlasti kasuks.”

Küsimise peale, mis on esimese näitusega võrreldes muutunud, mida on juurde õpitud, ja mis on korraldajate mõtted-muljed praegusest näitusest, kirjutab ta: “Põhiline õppetund nendest kahest folgikoomiksite näitustest on, et kuigi vahel ei pruugi see nii tunduda, on Eestis siiski suur hulk autoreid, kes oskavad ja tahavad korralikke koomikseid joonistada. Eesti oludes on koomiksikultuur siiski pigem hobi, seetõttu täname kõiki asjaosalisi, kes on sellesse oma aega ja oskusi panustanud! Tegelikult on ju just seesuguste näituste organiseerimine aidanud kaasa mõnusa sõpruskonna tekkimisele, kes loodetavasti elavdab kohalikku koomiksielu ka tulevikus.


Praegu valmistub Kõhe folk2 reisiks - Augustis näidatakse end Vilniuses, sügisel minnakse Brüsselisse festivalile. Kui Euroopa-retked tehtud, kogunevad kõhedad koomiksid huvilistele vaatamiseks Tallinnasse, Paepealse Raamatukokku.

Senikaua aga lugege Pikselduste blogist esimese kõhefolgi ülespanekutest Helsingis ja Tallinnas.


Reaktor tänab Eesti koomiksiseltsi, eriti Ivar Lausi ja Joonas Sildret, kes materjalide ja hüva nõuga artiklit kokku panna aitasid!

Pildid - Eesti koomiksiseltsilt.

 

Kes soovivad "Reaktori" tööshoidmisele kaasa aidata, siis ootame kõigilt huvilistelt kaastöid juttude, artiklite, uudisvihjete jmt. näol meie toimetusse.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0874)