Siim oli närvis. Ta ei mõistnud, miks politsei tundis nii suurt huvi ühe peo vastu.

Unimütsiks kutsutu, tema uimase pilguga uus tuttav oli talle pannud südamele, et ta peost kellelegi ei räägiks.

„See ei ole tavaline alternatiivpidu,“ oli ta öelnud, „sedasorti üritused käivad establishmendile tõeliselt närvidele.“

Enda rahustamiseks tellis ta ühe viinakoksi, pani selle hinge alla ja püüdis muusikale keskenduda. Ta polnud sellise elektroonilise stiiliga veel harjunud, pealegi ei mänginud muusika nii valjult kui mõnes nooblimas klubis.

Kas ei saanud korraldajad endale paremat võimu lubada, mõtles ta. Või nad ei tahagi muusikat kõvemini mängima panna. Vana laohoone, kus üritus toimus, oli küll linna asustatud osast veidi eemal, mahajäetud kortermajade taga, aga võibolla pidasid nad paremaks mitte riskida.

Siim ohkas. Ta oli ennast jälle suutnud muretsema panna. Oli tal vaja nüüd, kui ta oma luksuslikku eluga enam päris rahul polnud – ta vaatas virilalt oma tumedaid kaunistusteta riideid, mis olid ikkagi kallimad kui teistel siinviibijatel-, hakata otsima mässumeelsete seltsi. Nüüd, kus mäss ei tähendanud mitte julgema muusika kuulamist, vaid osalemist protestiüritustel, äärmusparempoolsete ärritamist  ja, nagu välja tuli, võimude tähelepanu endale tõmbamist.

Unimüts ja tüüp, keda tutvustati talle nii: „See on Grupikas,“  saabusid lõpuks. Siimule meenus, et talle oli lubatud kedagi eriti teadlikku tüüpi tutvustada, kes võib talle rääkida „kuidas asjad tegelikult on“.

Tegelikult ei saanud ta algul aru, et tegemist on mehega ja pidas pikka päikeseprillidega kogu naiseks. Nüüd oli ta oma arvamust revideerinud ja keskendus sellele, mida kõhn tüüp ütles.

„Mis sa arvad, miks üheksakümnendatel kõik need virtuaalse reaalsuse teemalised filmid turule lasti?“ küsis Grupikas.

„Küllap oli see kuidagi õhus,“ pakkus Siim. Grupikas muigas.

„Ei,“ ütles ta, „põhjus oli selles, et inimesed kavatseti ideega virtuaalsest reaalsusest üle puistata, et nad selle teema suhtes tuimaks muutuksid.“

„Sest et virtuaalse reaalsuse tehnoloogia loodeti kiiremini kõrgele tasemele arendada, kui see tegelikult juhtus?“ küsis Siim. Grupika muie oli kergelt üleolev.

„Me räägime sellest teine kord,“ ütles ta. Siim ei jäänud selle üle mõtlema, sest ta oli ikka veel mures võmmide pärast ja pealegi oli ta just saanud kätte uue shoti.

Järgneva poole aasta jooksul sai shotte ja, kui mõni pidu toimus kellegi odavas korteris, viinaklaase terve rivi. Selle aja jooksul sai ta ka teada, et Grupikas oli pidanud silmas seda, et virtuaalreaalsus juba on väga kõrgele tasemele arenenud.

„Tegelikult elame me selles üheksakümnendate algusest peale,“ teatas ta Siimule. See võttis Siimul palju pingeid maha. Kui selles seltskonnas oli nii paranoilisi tüüpe, siis võis kogu hirm võimude tähelepanu ees samuti luul olla.

Siis aga saabus päev, kui Grupikas näitas talle, et tema sõnad pole paranoiline jama. Ei midagi nii tühist nagu lusika väänamine – on see ju vaid objekti manipuleerimine aegruumis sellisena, nagu me seda harilikult kogeme. Ei, Grupikas keeras ühel koosviibimisel aja tagasi ja pani siis selle uuesti harilikul viisil käima.

Kui see oli juhtunud, siis hakkas Siim kogu asja tõsisemalt võtma. Sestap tutvustasid Unimüts ja Grupikas talle olukorda lähemalt ning rääkisid ka sellest, et virtuaalsest reaalsusest on võimalik vabaneda. Ja paar kuud hiljem oligi ta nendega koos teel paika, kus see teoks võis saada, nn. väljalogimisterminaali.

„Oled sa kindel, et sa ikka tahad reaalset maailma kogeda?“ küsis Unimüts talt, kui nad vana tehasehoone poole astusid. Siim noogutas. Nad oli sellest ka varem rääkinud – Nõukogude Liit polnud rahumeelselt lagunenud ja väljaspool ootas teda maailm, mida aastakümnete eest oli laastanud Kolmas maailmasõda.

Korraga haaras Grupikas ta käest kinni ja ütles:

„Võmm.“ Nad pistsid jooksu ja aeg tundus Siimule aeglustuvat. Politseinik aga lähenes neile ebanormaalselt kiiresti, mida oligi oodata virtuaalse reaalsusega tõhusamalt manipuleerivalt isikult või tehisintellektilt.

Õnneks said sarnaste manipulatsioonidega ka tema sõbrad hakkama ja nad tegid politseiniku kahjutuks. Aeg ei tahtnud küll kohe normaalselt tööle hakata, aga peagi jõudsid nad hoonesse ja Unimüts hoiatas:

„Enne lahti ühendamist kaotad sa korraks teadvuse, et šokk liiga suur ei oleks.“

Tõesti, korraks läks pimedaks ja siis ta koges sellist maailma, nagu nad talle kirjeldanud olid.

***

Politseinikuks rõivastatud tüüp katsus oma silmaalust.

„Sa poleks pidanud mind nii kõvasti lööma, agent Wesson,“ ütles ta. Pikk kõhn mees kehitas õlgu.

„Võibolla poleks tõest vaja olnud,“ ütles ta, „Siim oli kergesti töödeldav, pealegi oli ta psühhofarmakonide mõju all.“ Ta katsus oma käeserva, mis Siimu uimaseks löömisest ikka veel kirvendas. Kolmas agent mõtiskles korraks psühhofarmakonide üle. Kasulikud asjakesed, nendega sai ohvri ajataju kenasti manipuleerida.

Nad lahkusid salaukse kaudu ruumist, kus oli teiste mahutite hulgas see, milles Siimu sportlik kogu viimased viis minutit toitelahuses hulpis, hiljuti ühendatud juhe pea küljes.

Kes soovivad "Reaktori" tööshoidmisele kaasa aidata, siis ootame kõigilt huvilistelt kaastöid juttude, artiklite, uudisvihjete jmt. näol meie toimetusse.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0985)