Selleks, et kõik ausalt ära rääkida nii nagu see oli, pean alustama sellest, kuidas peatoimetaja preiliLoide hõikas mingis jutunurgas, kas keegi Meresi uut raamatut tahab arvustada. Keegi ei jõudnud minust ette... Minul on Triinu loominguga selline omamoodi tore love/hate suhe ja et ma olen juba kaks arvustust teinud, siis kolmas oleks justkui loogiline järg.
Kogumik koondab endasse kaks juttu „Sulavesi ja vereside“ ning „Nagu nuga vööl“, mis on varem ilmunud vastavalt Täheaeg nr 12 ja Reaktor nr 10 (juuli 2012), pluss paberil kogumikus „Tuumahiid“. Lisaks on kaalukam osa (ca 150 lk) lühikese romaani „kuigi sa proovid olla hea“ päralt. Justnimelt niimoodi, väikese algustähega ongi pealkiri raamatus esitletud. Joel Jansiga mõtteid vahetades, nimetas tema seda järjekindlalt lühiromaaniks, ma siiski jääks oma hinnangu juurde, et lühike romaan. (Mul faili käepärast pole, et mõõta, seega võiks keegi kontrollida järgnevaid arvestusi…) Minu tagasihoidliku arvepidamise järgi on see umbes 300 sõna x 150 lk, mis teeks kokku pluss-miinus 45 000 sõna; kui konservatiivselt hinnata, siis ilmselt ikka sinna 40 tuhande piirile küünitab. Mõõdupuid võib olla erinevaid: näiteks EKL’i romaanivõistlusel on latt asetatud 200 tuhande tähemärgi peale (tühikuteta), mis tegelikult küünitab ca 35 tuhande sõnani. Olulisem tähemärkide või sõnade arvust on mu meelest selle loo struktuur ja sisu, mis püüab olla pigem romaan. Nii et registreerisin selle oma parema äranägemise kohaselt BAASis romaanide kategooriasse. Ühe võimaliku vaatepunktina võiks olla ka kollaaž-romaan, sest kolm lugu on samas maailmas, osaliselt samade tegelastega, kronoloogilises järjekorras… Aga et on kolm konkreetselt eraldi juttu, siis ikkagi kogumik.
Lugude tegevustik leiab aset väljamõeldud maailmas, milles asub Kuuevalla kuningriik. Lisaks saab lugeja natukene teada ka vähemalt ühest selle riigi naabrist – Harjuvirde – ja siit-sealt näpuotsaga ka kohalikku ajalugu. Tagakaane tutvustustekst ütleb julgelt, et kogumikus on kolm ulmejuttu. Jah, eksole – kes, mida sõna ’ulme’ alla tahab lahterdada. Möönan, kui autor ise ütleb, et see või teine teos on või pole ulme, siis võibolla enamasti nii tulekski sellesse suhtuda? Samas olgu tujurikkumise mõttes öeldud, et lisaks sellele väljamõeldud tegevusmaailmale puudub teoses absoluutselt igasugune ulme. Mul on raskusi isegi selle liigitamisega fantasyks, sest väljamõeldud keskaegse maailma kõrval puuduvad kõik teised alamžanrile omased tüüptunnused – maagia, maagilised olendid jmt. Aga eks see žanripiiridel balansseerimine on ajastu tunnusjoon ja kui ikka kirjastaja sinult küsib midagi avaldamiseks ja tahab seda ulmena serveerida, siis olgu pealegi.
Maailm, nagu öeldud on keskaegne. Nõustun teise väitega tagakaanelt, et keelekasutus on vanamoodne ja karm põhjamaine romantika on ka enam-vähem läbivalt olemas. Triinu ise kirjutab Goodreadsis, et püüdis neid jutte kirjutada nagu luuletusi – leida täpselt õiged sõnad ja et midagi poleks ülearust.
Läbivateks teemadeks on kogumikus armastus, kohuse- ja autunne, uhkus, lojaalsus, perekond, valikud ja nende tagajärjed.
„Sulavesi ja vereside“ on mul varasemast loetud – peaaegu seitse aastat tagasi. Ma mäletasin üldjoontes, millest see lugu oli, mõtlesin, et võtan siiski ette, kui mitte muudel kaalutlustel, siis vähemalt mäluvärskenduseks „vaataks otsa“. Juhtus muidugi see, mis heade lugudega ikka kipub juhtuma: loed ja loed ja loed, kuni viimaks tuleb lõpp vastu ja tunne jääb, et jama küll, oleks võinud rohkem kesta. Ma olen lummatud!
Sealjuures on oluline tõdemus, et lugu tundub täna olevat parem kui seitsme aasta eest. Mul toonast võtta pole, et mingit tekstianalüüsi teha, kas on sama või on midagi muudetud ka. Tundub, et on sama. Vähemalt see jahmatav isiklikkus on sama. Ma olen seda varemgi öelnud, et Meres oskab väga hästi lugejal natist kinni võtta ja ta oma tegelaste pähe tirida (vastupanu on siinkohal täiesti mõttetu!) ja siis sa oled seal ja pead koos selle tegelasega kõike kogema, nägema, mõtlema, tundma... Kõike. Väga, väga vahetult. Ebamugavustundeni vahetult.
Lugu on jutustatud otsekui pöördumise või kirjana, mida minategelasest naine räägib oma armastatule. See on keelatud armastuse lugu, reetmise, lojaalsuse, au ja armastuse, uhkuse ja... paindumise, murdumise, kestma jäämise lugu. Kuuevalla aadlipere tütar armub võõramaalasest salakuulajasse (kuigi, mis salakuulaja ta ikka oli kui kõik ju teadsid seda, et kuulab maad – seega pigem ehk saadik) ja kuidas siis püütakse põgeneda, kuidas toimub ellujäämisvõitlus, kuritegu ja karistus ja (mingis mõttes) lunastus. Ja mis on kõige selle taustal: tunded, tunded, veelkord tunded ja näpuotsaga mõtteid.
Igati viis-pluss jutt. Triinu Meres oma parimal kujul.
Keeran lehte ja alustan „Nagu nuga vööl“. Mul on riivamisi tunne, et ma nagu peaks olema seda lugu lugenud. BAASist ma oma arvamust ei leia. Tean, et lugesin „Tuumahiiu“ jutte valikuliselt ja paraku olen Reaktori jutte lugenud veelgi valikulisemalt. Olgu siis mäluvärskendus või esmatutvus. Loen.
Loen ja... tunne on selline naah... Et mis siis nüüd juhtus? Jutt on siis lahinguväljalt mägedesse pagenud haavatud vähetähtsast noorisandast ja tema teenrist (selliseid asjapulki nimetatakse Kuuevallas vöömeesteks, kes on isandal käepärast võtta, nagu nuga vööl, eksole), kes kuidagimoodi, suuri-vaevu elu ja surma piiril vaaguvad. Ilmub siis üks kohalik noor mägilane, tehakse saatuslik viga ja... Jutt otsas.
Ausalt öeldes on kukkumine pärast esimest juttu niivõrd ootamatu ja järsk, et see lühike looke saab enne otsa kui ma lugejana jõuan mingi tõsisema seisukoha võtta selles osas, kas mulle tekst üldse meeldib või mitte. Iseenesest pole ju viga. Aga...? Aga! Triinu, nii pole ilus, tahaks öelda... Kuhu jäi see vahetu kaasamine? Mis juhtus? Miks oli vaja vahetada vaatepunkt selliseks üldiseks, pigem nagu neutraalse kõrvalseisja vaatepunktiks?
Loo raskuspunkt sisulise tähenduse mõttes on lõpplahendusel, kuidas tegelased selle saatusliku vea lahendavad, kuidas toimub süü lunastus. Paraku jääb see minu meelest hüpoteesina õhku rippuma, selle toimimist praktikas ja mõju osapooltele ei käsitleta. Nõus – väga riivamisi tuleb see teemaks järgnevas loos, kuid niivõrd pinnapealselt, et ma ei nimetaks seda isegi mitte käsitluseks.
Lühike romaan „kuigi sa proovid olla hea“ võtab jutujärje üle vaid üsna väikese katkestusega pärast „Nagu nuga vööl“ lõppu. Kuuevalla kuningatütar Anno juurde on tulnud kosja eelmise loo noorisand Valdar. Lisaks Valdarile ja Annole on siin loos olulisemaks kõrvaltegelaseks Valdari vanem vend Leitar. Läbi nende kolme vaatepunktide on see lugu edastatud.
Saame teada (tegelikult on see küll tähelepanelikule lugejale selge juba varasemast), et Kuuevallas toimub pärilus emaliini pidi. Mehed lähevad naisele, mitte ei võta endale naist. Poegade osaks on seega kodust lahkumine, tütred pärivad maad ja kindlused jne. Minu ajalooalased teadmised pole piisavalt põhjalikud diskuteerimaks matriarhaadi teemadel, kuid vähemasti jääb loost mulje, et päriselt nö naiste võimuga selles ühiskonnas tegemist siiski pole. On rohkem nagu matrilineaalne (ingl.k matrlilineal) korraldus ehk siis pärilus ja peresuhted käivad naisliini pidi. Midagi analoogset toimis vanasti väidetavalt näiteks Spartas ja samamoodi peaks idee kohaselt olema olukord traditsioonilises judaismis ning paljudes Ameerika, Aafrika ja Aasia pärisrahvaste kultuurides, Euroopas baskidel ja minevikus keldid (vt nt Wikipediast Matrilineality). Üldise õhustiku baasilt võiks ju teha oletuse, et Meresil on oma maailma üles ehitamisel olnud silma ees keldi ja Põhjala kultuurid.
Seega jah – kindlasti ei ole siin mingit võitleva feminismi manifesti. On pigem armastuse ja eneseotsingute teema. Selline klassikaline „seisus kohustab“ abielu versus aga mina ju armastan/tahan hoopis teist ja tegelikult oled sa selles ise süüdi, sest oled kogu aeg kodust ära (loe: sul on muid tähtsamaid asju kui mina, nuuks…) ja pealegi ega sa ise kah parem pole, võtad nii vasemalt kui paremalt (urr-rrr!). Asjaolu, et naine võtab endale armukeseks mehe venna, ei lisa teosele kröömigi värskust. Tõdemus, et lõppeks lahendatakse konflikt kuidagi ära ja autor justkui püüab meile maalida võimalikke stsenaariumeid, et kui mehed saaks otsustada, siis käik asi nii, aga kui naised otsustaks, siis naa, ei jäta küll rahuldava lahenduse tunnet. Pigem selline „lugu vajab lõpetust“ asi serveeritakse.
Täiesti omaette nähtus on romaani muu teksti vahele kiilutud „ajalookroonika väljavõtted“. Esimese selliseni jõudes jäin korraks juurdlema, et kas see peaks olema autori nö käsitööline märkus – jäänuk tööprotsessist, kus on enda jaoks visandatud mingit olulisena näivat tausta, et see aitaks kuidagi mõtteid õigel rajal hoida või selgitada midagi, mis eespool ja järgnevalt jutuna lahti kirjutatakse. Ja siis on see sinna „ununenud“. Ausalt öeldes jäängi nõutuks, millist lisaväärtust need tekstikatked peaksid romaanile andma? Mahtu…? Natuke kindlasti. Tausta teadmisi? Sedagi saab. Aga mis ma nende teadmistega peale hakkan? Olgu – võibolla see polegi autori mure, tehku lugeja selle infoga, mis tahab, mõnele sobib, teisele ei meeldi ja what not…
Siin on see dilemma – ma olen olnud tõsiselt „tige“, lugedes Triinu varasemaid teoseid, kus on olnud nii „Lihtsate valikute“ kui „Kuningate tagasituleku“ puhul see maailma läbi lukuaugu piilumise tunne. Ma olen tõsiselt piinelnud kange tahtmise käes nendest maailmadest veel-ja-veel teada saada. Tagantjärele tarkus – see tunne iseloomustabki elamust heade tekstide juures. See tunne valdab mind näiteks ka „Sulavesi ja vereside“ lehekülgedel. Paraku puudub see täiesti „kuigi sa proovid olla hea“ lehekülgi keerates.
Ei – Meres ei võta mul käest (või natist) kinni ja ei vii mind avastusretkele sellesse põnevasse maailma, mil nimeks Kuuevalla ja naabrid. Ta sulgeb mu kuhugi sinna natuke ebameeldivasse kindlusesse (mõnda keldrikongi näiteks) koos oma veidi ebameeldivate tegelastega ja paneb seinale valgusruutu justkui grafoprojektori lüümiku, millel on tuim tekst, mis peab mulle andma infot. Võimaliku huvitava, inimliku loo hakkimine täiesti teises stiilis, teatmeteose või ajaloolise ülevaate vormis, modernse(ma) keelekasutusega faktide jadaga on selle lühikese romaanikese kallal ränk ja andestamatu füüsiline ja vaimne vägivald. Nii ei ole ilus teha. Nõus – ma ei tea luuletuste kirjutamisest just palju, kuid minu arvates ei vasta see kuidagi kriteeriumile „kirjutasin nagu luuletust“.
Tahes-tahtmata jääb mulje, et autor on kogumiku moodustamiseks ponnistanud mingi teksti kokku. See on kare ja viimistlemata toorik, mis kordab sarnaseid ideid nagu esimeses loos, kuid puudub sellele omane elegants. Kui „Sulavesi ja vereside“ on kaunilt viimistletud, nüansirikas puidust skulptuur, siis „kuigi sa proovid olla hea“ mõjub justkui selle skulptuuri valmistamisel järgi jäänud laastudest, tükkidest ja tolmust kokku pressitud briketina. Toormaterjal on sama, tulemus… Kahju.
Mida siis kokkuvõttes arvata… Üks õnnestumine, teine selline ükskõikseks jättev lühisooritus ja kolmas osa, mis minu jaoks kujutab endast läbikukkumist. Kui lugeja naudib tegelaste hinges ja mõtetes ja motiivides urgitsemist, mida on serveeritud lehekülgedepikkuste dialoogidena õrnas keskaegses miljöökastmes, siis on tegemist sihtrühmaga ja pole välistatud vaimustus. Kes otsib karmi (sünkmorni) või eepilist fantasyt, siis siit kaante vahelt seda ei leia. Kelle süda kisub ikka tehnotiine SF’i poole, siis võiks sellest emodraamast kaarega mööda minna. Aga igaüks tehku oma valikud ja järeldused ise – olgu eelarvamuste või lugemuse baasilt.
Mina ei tunne end lugemise järgselt ei parema ega halvema inimesena. Informeeritum olen kindlasti :)
