Howard esikaas

Delenda est

„Ma ütlen sulle, et see pole mingi impeerium! Kõigest võltsing! Impeerium? Häh! Piraadid, need me vaid olemegi!“ See oli muidugi igavesti tujukas ja sünge Hunegais, kelle patsidesse põimitud mustad lokkis juuksed ning sorgus vuntsid reetsid slaavi päritolu. Mees ohkas südamest ja tema nefriidist peekrit hoidev lihaseline käsi vääratas, loksutades Falerno veini ta purpursele kuldtikanditega kaetud tuunikale. Võtnud peekrist veinisõõmu nii häälekalt, et selle kõla meenutas joogikünast vett lürpivat hobust, jätkas Hunegais nukrat kaeblemist:

„Mida me Aafrikas teinud oleme? Tapnud maha suurmaavaldajad ja preestrid, hakanud ise maaomanikeks. Kes harivad põldusid? Vandaalid? Ei! Sama rahvas, kes haris neid roomlaste võimu all. Me oleme lihtsalt roomlaste koha endale võtnud. Kogume makse ja rente ning oleme sunnitud oma uusi maavaldusi neetud berberite eest kaitsma. Meie nõrkus peitub meie vähesuses. Me ei saa kohalikega sulanduda! Me kaoksime nende sekka. Me ei saa kohalikest teha oma liitlasi ega alamaid. Kõik, mida me teha saame, on teatud sõjalise mõju alalhoidmine: oleme väike võõraste kamp, kes istuvad kindlustes ja sunnivad oma võimu peale arvukatele kohalikele, kes – tõesõna! – ei vihka meid sugugi rohkem, kui nad vihkasid roomlasi, aga ...“

„Sellest vihkamisest võib osaliselt lahti saada,“ sekkus Athaulf. Ta oli Hunegaisist noorem, pöetud habeme, kena välimuse ja mitte nii primitiivsete kommetega. Athaulf oli sueeb ja veetnud oma noorukiea pantvangina Ida-Rooma õukonnas. „Nad on ortodoksid. Kui me ütleksime ariaanlusest lahti ...“

Ei!!!“ Hunegaisi sulguva suu raksatus võinuks lõhkuda ta hambad kildudeks, kui need poleks nii tugevad olnud. Slaavlase mustades silmades lõi lõõmama fanatism, mis eristas ta sugu ümbritsevatest teutoonidest. „Ei iialgi! Meie oleme isandad! Nemad peavad alistuma, mitte meie. Me tunnemeariaanlikku tõde. Kui need õnnetud aafriklased ei suuda oma viga mõista, tuleb nad seda mõistma panna – kui vaja, siis tõrviku, mõõga ja piinapingiga!“ Pilk ta silmis tuhmus taas. Hunegais ohkas taaskord südamest ja sirutas käe veinikannu järele.

„Saja aasta pärast on vandaalide kuningriigist järel vaid mälestus,“ ennustas ta. „Kõik, mis meie riiki praegu koos hoiab, on Genserici tahe.“ Ta hääldas seda nime „Geiserich“.

Nimetatu naeris, nõjatudes oma musta eebenipuust tahutud tooli seljatoele ja sirutades välja oma lihaselised jalad. Need olid ratsaniku jalad, ent nende jalgade omanik oli vahetanud sadula sõjagaleeri teki vastu. Ta oli juba praegu hävingu sünonüümiks oleva rahva kuningas ja kogu tuntud maailma teraseima mõistuse omanik.

Ta oli sündinud Doonau kaldal ja kasvanud meheks pikal rännakul läände, mille käigus rändrahvaste tõusuvood uhtusid üle purustatud Rooma palissaadide. Tema kroon oli sepistatud Hispaanias ning ta kandis seda oma ajastult saadud metsiku tarkusega, saatjaiks mõõkade verejooming ja hõimude pealetung või purustamine. Ta metsikud ratsanikud olid Hispaania roomlastest valitsejate odad unustusse pühkinud. Kui visigoodid ja roomlased ühendasid oma jõud ning hakkasid lõuna poole vaatama, panid just Genserici salasepitsused Attila armiliste hunnide hordid, lugematud piigid kihvadena leegitseva silmapiiri kohale kerkimas, lääne poole voogama. Nüüd oli Attila surnud ja keegi ei teadnud, kuhu olid maetud ta luud ja aarded, mida valvasid viiesaja tapetud orja vaimud. Tema nimi kandus kõuekõminana üle maailma, ent eluajal oli ta olnud vaid üheks kuulekaks etturiks vandaalide kuninga käes.

Kui gootide väed olid pärast Katalaunia väljade lahingut üle Püreneede tunginud, polnud Genseric ootama jäänud, kuni ülekaalukad vaenlased ta jõud purustavad. Siiani neeti Bonifaciuse nime, kes oli kutsunud Genserici appi oma rivaali Aetiuse vastu ja avanud vandaalidele tee Aafrikasse. Bonifaciuse lepitus Roomaga oli tulnud liiga hilja ja olnud sama kasutu nagu vaprus, millega ta oli püüdnud oma tegusid heastada. Bonifacius oli surnud vandaali oda otsas ning lõunas oli kerkinud uus kuningriik. Nüüd oli ka Aetius surnud ning vandaalide suured sõjagaleerid liikusid põhja poole, pikad aerud laineisse sukeldumas ja tähevalguses hõbejalt helkivat vett pritsimas, suured laevakered tõusulaineis kreenis ja kõikumas.

Eespoolseima galeeri kajutis kuulas Genseric oma väepealike vestlust ja naeratas kergelt, tugevad sõrmed läbi metsiku kollase habeme kammimas. Ta soontes ei voolanud tilkagi sküüdi verd. See asjaolu eristas tema suguvõsa mõnevõrra teistest teutoonidest, seda juba alates vanadest aegadest, mil nood laialipillutatud stepiratsanikud olid enne sarmaatide alistamist lääne poole rännates saabunud Elbe jõe alamjooksul elava rahva sekka. Genseric oli puhas germaanlane – keskmist kasvu, suurepäraste laiade õlgade ja rinna ning jämeda soonelise kaelaga, kehakujust nähtumas sama palju füüsilist tugevust kui suurtest sinistest silmadest peegeldumas vaimujõudu.

Ta oli teadaoleva maailma kõige tugevam mees. Ta oli ka piraat – esimene teutooni mereröövlitest, keda hiljem hakati kutsuma viikingiteks. Ent ta tegevuspiirkonnaks polnud Läänemeri ega sinine Põhjameri, vaid Vahemere päikeselised kaldad.

„Ja Genserici tahe on,“ naeris ta vastuseks Hunegaisi viimasele märkusele, „et me jooksime ja pidutseksime ja laseksime homsel päeval ise enda eest hoolt kanda.“

„Hea on sul nii öelda!“ mühatas Hunegais, väljendades oma arvamust barbaritele endiselt omasel vabal moel. „Oled sa kunagi lasknud homsel päeval ise enda eest hoolt kanda? Sa muudkui salasepitsed ja salasepitsed, mõeldes mitte ainult homsele, vaid ka tuhandetele tulevastele homsetele. Meie ees ei pea sa seda komejanti tegema! Me pole roomlased, keda saab lollitada sindlolliks pidama – nagu pidas Bonifacius!“

„Aetius ei olnud loll,“ pomises Thrasamund.

„Aga ta on surnud ja meie seilame Rooma poole,“ vastas Hunegais, ilmutades esmakordselt rahulolu. „Alaric ei saanud kogu röövsaaki endale, tänu Jumalale! Ja mul on hea meel, et Attila lõi viimasel hetkel araks – seda rohkem saaki meile jääb.“

„Attila mäletas Katalaunia välju,“ venitas Atthaulf. „Midagi Roomast on endiselt elus – pühakute nimel, see on imelik. Isegi kui impeerium tundub täielikult hävitatuna – puruksrebituna, rüvetatuna ja räbalais –, ärkab mingi osa sellest taas ellu. Stilicho, Theodosius, Aetius – kes küll ette teaks? Täna öösel võib Roomas magada mees, kelle saatuseks on meid kõiki võimult kukutada.“

Hunegais mühatas ja raksas rusikaga veiniplekilisele lauale.

„Rooma on sama surnud nagu see valge mära, kelle sadulas ma ratsutasin Kartaagot vallutama! Me peame vaid oma käed välja sirutama ja temalt röövsaagi kahmama!“

„Oli kord üks väejuht, kes mõtles samu mõtteid,“ ütles Thrasamund uniselt. „Ka tema oli kartaagolane, Jumala nimel! Olen ta nime unustanud. Aga ta lõi roomlasi iga kord. Lõikas, raius – nii oli tal kombeks!“

„Siiski,“ märkis Hunegais, „pidi ta lõpuks kaotama, sest vastasel juhul oleks ta Rooma hävitanud.“

„Tõsi!“ pahvatas Thrasamund.

„Me pole kartaagolased,“ naeris Genseric. „Ja kes üldse rääkis Rooma rüüstamisest? Kas me ei purjeta mitte keiserliku linna poole vastusena keisrinna abipalvele, keda ohustavad igast küljest kadedad vaenlased? Ja nüüd kaduge siit välja, teie kõik. Ma tahan magada.“

Kajutiuks lajatati pauguga kinni, lõpetades Hunegaisi sünged ennustused, Athaulfi vaimukad vastused ja teiste pomina. Genseric tõusis ja kõndis laua juurde, valamaks endale viimase peekritäie veini. Ta liikus longates – jälg paljude aastate eest frangi odast saadud haavast.

Vaevalt oli ta jõudnud kalliskividega kaunistatud peekri huulile tõsta, kui ta end ehmunult vandudes ringi pööras. Genseric polnud kuulnud kajutiukse avamise heli, ent ootamatult avastas ta teisel pool lauda seisva mehe.

„Odini nimel!“ Genserici ariaanlus oli väga pinnapealne. „Mida sa mu kajutis teed?“

Pärast esimeste ehmunud vandesõnade kuuldavale laskmist oli ta hääletoon muutunud rahulikuks, peaaegu tüüneks. Kuningas oli liiga kaval, et oma tõelisi tundeid ülemäära sageli välja näidata. Ta käsi pigistas vargsi mõõgapidet. Üks kiire ja ootamatu löök ...

Ent võõras ei teinud ühtki ähvardavat liigutust. Ta oli Gensericile võõras ja vandaal teadis, et tegu pole ei teutooni ega roomlasega. Mees oli pikk, tõmmu ja suure peaga, tema voogavaid lokkis juukseid kammitses tumepurpurne pael. Ta rinnal lainetas lokkis patriarhihabe. Teda vaadates sähvatas vandaali mõtteis ähmane, ekslik tuttavlikkus.

„Ma pole tulnud sulle viga tegema!“ Võõra hääletoon oli sügav, tugev ja kõlav. Genseric ei saanud ta riietusest eriti palju aimu, sest teda kattis lai tume keep. Vandaal mõtles, kas selle keebi all võis varjul olla relv.

„Kes sa oled ja kuidas sa mu kajutisse pääsesid?“ nõudis ta.

„Kes ma olen, pole tähtis,“ vastas teine. „Ma olen olnud selle laeva pardal ajast, kui sa Kartaagost välja seilasid. Sa asusid teele öösel, siis ma tulingi pardale.“

„Ma ei näinud sind Kartaagos kordagi,“ pomises Genseric. „Ja sinusugune mees torkaks rahva hulgas kergesti silma.“

„Ma elan Kartaagos,“ vastas võõras. „Olen elanud seal palju aastaid. Ma sündisin seal ja mu esiisad enne mind niisamuti. Kartaago on mu elu!“ Viimane lause kõlas nii kirglikult ja raevukalt, et Genseric astus tahtmatult tagasi, silmad vidukile tõmbumas.

„Linnarahval on mõningaid põhjusi meie üle kurta,“ ütles vandaal. „Aga rüüstamine ja hävitustöö ei toimunud minu käsul. Juba siis oli mul kavas Kartaago oma pealinnaks muuta. Kui sa kannatasid kahju rüüstamise tõttu, miks ...“

„Mitte sinu huntide süül,“ vastas teine süngelt. „Linna rüüstamine? Olen näinud sellist rüüstamist, mida isegi sina, barbar, pole uneski näinud! Nad kutsuvad teid barbariteks. Ma olen näinud, mida tsiviliseeritud roomlased teha võivad.“

„Minu mälu järgi pole roomlased Kartaagot rüüstanud,“ pomises Genseric ja kortsutas veidi segadusseaetult kulmu.

„Poeetiline õiglus!“ röögatas võõras, virutades äkitselt keebi alt ilmunud rusikaga vastu lauda. Genseric märkas, et ta käsi oli lihaseline, ent valge – aristokraadi käsi. „Rooma ahnus ja reeturlikkus hävitasid Kartaago, kaubandus aga ehitas ta uuel kujul üles. Nüüd purjetad sina, barbar, oma laevastikuga välja Kartaago sadamaist, et alandada ta vallutajat! Pole siis ime, et muistsed ulmad hõbetavad su laevade valle ja luusivad nende trümmides ning et unustatud viirastused lõhuvad lahti oma iidsed hauad, et su laevade tekkidele libiseda.“

„Kes on rääkinud midagi Rooma alandamisest?“ nõudis Genseric rahutult. „Oleme vaid teel lahendama troonipärimisse puutuvat vaidlust ...“

„Phäh!“ Rusikas raksatas taaskord lauale. „Teaksid sa seda, mida mina tean, hävitaksid sa selles neetud linnas kõik elava, enne kui taas oma laevade ninad lõunasse pöörad. Isegi praegu valmistuvad need, kellele sa appi purjetad, sind hävitama – ja reetur on su oma laeva pardal!“

„Mida sa mõtled?“ Vandaali hääletoonist ei kostnud endiselt vähimatki ärritust ega kirge.

„Oletame, et ma tõendan sulle, et su usaldusväärseim kaaslane ja läänimees valmistab ette su hävitamist mestis nendega, kellele sa appi purjetad?“

„Tõenda mulle seda ja küsi siis minult, mida soovid,“ vastas Genseric terake karmil toonil.

„Võta see hea tahte märgiks!“ Võõras viskas lauale mündi ja tõstis üles siidvöö, mille Genseric oli hooletult maha visanud.

„Järgne mulle kajutisse, mis kuulub su nõuandjale ja kirjutajale, nägusaimale mehele barbarite seas ...“

„Athaulf?“ Genseric ei suutnud võpatust alla suruda. „Ma usaldan teda rohkem kui kõiki teisi.“

„Siis pole sa nii tark, kui ma arvasin,“ vastas teine süngelt. „Reeturit sees tuleb karta rohkem kui vaenlast väljas. Mitte Rooma leegionid ei alistanud mind – vaid reeturid mu oma väravate vahel. Rooma ei osta vaid mõõku ja laevu, vaid ka meeste hingi. Olen tulnud kaugelt maalt, et päästa su impeerium ja su elu. Vastutasuks küsin sinult vaid üht: uputa Rooma verre!“

Hetkeks muutunud ilmega võõras seisatas, võimas rusikas tõstetud ja tuli tumedais silmis helkimas. Teda ümbritses kohutava jõu aura, mis isegi vandaalis aukartust tekitas. Siis mässis ta purpurse keebi kuningliku liigutusega enda ümber, marssis ukseni ja sellest läbi, hoolimata Genserici hüüatusest ning katsest teda kinni pidada.

Jahmunud kuningas lonkas vandudes ukseni, avas selle ja heitis pilgu tekile. Ahtritekil põles lamp. Trümmist, kus kurnatud sõudjad aerude kallal rassisid, kerkis pesemata inimihude lehka. Aerude monotoonne kõlksumine segunes samasuguste helide hajusa kooriga teistelt galeeridelt, mis järgnesid pikas tontlikus rivis Genserici alusele. Tekki valgustas laineilt peegelduv hõbedane kuupaiste. Genserici ukse taga valvas üksainus sõdalane, kuuvalgus sädelemas suletutiga kuldsel kiivril ja Rooma turvisel. Ta tõstis tervituseks oda.

„Kuhu ta läks?“ nõudis kuningas.

„Kes, mu isand?“ uuris sõdalane lollakalt.

„Pikk mees, sina tobu!“ hüüatas Genseric kannatamatult. „Purpurses keebis pikk mees, kes äsja mu kajutist lahkus.“

„Mitte keegi pole teie kajutist lahkunud pärast seda, kui Hunegais ja teised ära läksid, mu isand,“ vastas vandaal jahmunult.

„Valetaja!“ Genserici tupest tõmmatud mõõk välgatas hõbeja säbarlainena. Sõdalane kahvatus ja tõmbus tagasi.

„Jumal olgu mulle tunnistajaks, kuningas,“ vandus ta, „täna öösel pole ma ühtki sellist meest näinud.“

Genseric heitis talle pilgu. Vandaalide kuningas oli hea inimestetundja ja ta mõistis, et see mees ei valeta. Tundes peanahas veidrat tõmblust, pöördus ta sõnagi lausumata ja lonkas kiirustades Athaulfi kajuti poole. Kajutiukse ees kõhkles ta korra, ent paiskas siis ukse lahti.

Athaulf lamas laual lösakil poosis, mis ei lubanud ta seisundit kaksipidi mõista. Ta nägu oli purpurpunane ja klaasistunud silmad punnis ning mustunud keel tolknes suust välja. Tema ühe käe kõrval lebas sulg, teise kõrval tint ja pärgamenditükike. Viimase üles korjanud, luges Genseric vaevaliselt:

 

Tema Majesteedile, Rooma keisrinnale

 

Mina, Teie alandlik teener, olen järginud Teie käsku ja olen valmis veenma barbarit, keda ma teenin, lükkama edasi oma kallaletungi keiserlikule linnale, kuni Teie oodatud abi Bütsantsist on saabunud. Seejärel juhatan ma ta varemmainitud lahele, kus on võimalik ta otsekui kruustangide vahele võtta, tükkis kogu ta laevastikuga hävitada ja ...

 

Kirja tekst katkes laialivalguva kritseldusega. Genseric heitis pilgu surnule ja tundis taas lühikesi juuksekarvu oma peanahal turri tõusmas. Pikakasvulisest võõrast polnud ühtki märki ja vandaal teadis, et teda ei nähta enam kunagi.

„Rooma maksab selle eest,“ pomises ta. Mask, mida ta avalikkuse ees kandis, oli langenud – vandaali näoilme meenutas näljase hundi oma. Ei pidanud olema teadmamees, lugemaks ta pilgust ja võimsa käsivarre pinguldunud soonilistest lihastest Rooma hävingut. Äkitselt meenus talle münt, mille võõras oli lauale visanud ja mida ta endiselt käes pigistas. Heitnud sellele pilgu, laskis ta kokkusurutud hammaste vahelt kuuldavale sisiseva hingetõmbe. Ta tundis ära vana, unustatud keele tähed ja mehe näojooned, mida ta oli sageli näinud nikerdatuna vana Kartaago iidsesse marmorisse, säilmena Rooma vaenust.

„Hannibal!“ pomises Genseric.


Inglise keelest tõlkinud Kristjan-Jaak Rätsep


***

Fantaasiakirjandusele aluse pannud legendaarne kirjanik Robert E. Howard (1906–1936) oli äärmiselt mitmekülgene kirjamees, eesti keeleski on juba olemas kümmekond ta raamatut barbar Conanist, Punasest Sonjast, piktide pealikust Bran Mak Mornist ja teistest iidsete ajastute mõõgakangelastest. Nende kaante vahele on kogutud kirjaniku 13 ajalooainelist lahinguid ja võitlusi, verd ja vihavaenu, üllameelsust ja kättemaksu täis lühiromaani, jutustust ja lühipala, mille tegevuspaikade ja -aegade diapasoon ulatub Suure rahvasterändamise perioodil Rooma riigi varemeid hävitavaist vandaalidest 5. sajandi Vahemerel varakeskaja Põhjamere viikingiteni, ristisõdade ajastu Bütsantsist ja Püha Maa vürstiriikidest kauge Kesk-Aasta suurte impeeriumide ja vallutajate nagu Tšingis-khaani ja Lonkur Timurini. Vähem osav ei olnud Howard ka 17. sajandi Kariibi mere ja Vaikse ookeani piraatide süngete seikluste kujutamisel.


Robert E Howard suit

Reaktori tööle saab kaasa aidata igaüks! Saada oma jutt, artikkel, arvustus, uudisvihje, arvamus või muu kaastöö toimetuse aadressile toimetus@ulmeajakiri.ee.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0601)