Viriseda ja liialdada mulle meeldib. Seda võivad kõik tunnistada, kes mind teavad, aga ma loodan samas siiralt, et tegelikult on aru saada, et ma olen oma praeguse olukorraga enam kui rahul. Olen suutnud pea peale pöörata inimesi keskeas (või keskmises eas, 30-60) tabava „aja kiirenemise“. Lastele tunduvad päevad pikad, nädalad eriti pikad ja aasta on terve igavik, sest nende aju on pidevalt töös õppimise, kohanemise, kogemisega. Täiskasvanuna langevad inimesed rutiini, mitte tingimata ainult nende endi „süü“ läbi, vaid peale seda, kui sa oled näinud tuhandet päikeseloojangut, ei tundu enam üksikud päikeseloojangud nii mõjusad; peale kahe tuhande filmi vaatamist ei ole süžeed enam nii ootamatud ning peale kümne tuhande raamatu lugemist hakkavad elemendid korduma, üksteise sisse sulama, üksteist varjutama ja nii ongi, et päevad muutuvad üksteise koopiaks…

Aga minul on aastaring märkamatult täis tiksunud teie ees on kaheteistkümnes Reaktor, mille peatoimetaja on mul suur rõõm olla olnud. Ja see aasta on tundunud kümne aasta pikkusena. Just eile arutasin sõbraga, et tema ei suudaks seda rolli täita, sest … Noh, ütleme, et töö spetsiifika ei ole talle sobiv. Vastasin talle nii:

Triin Loide, [28.06.19 20:09]

Noh, selle vastu ma soovitan Reaktori peatoimetaja olemist.

Triin Loide, [28.06.19 20:09]

Umbes poole aastaga on ajud täiesti läbi kärssanud ja tekib teatud immuunsus.

Triin Loide, [28.06.19 20:10]

Ma soovitaks seda lausa budistliku nirvana-otsingu ühe etapina.

Triin Loide, [28.06.19 20:10]

See on kiirtee mõistmiseni, et kõik siin universumis on mõttetu, kaduv ja miski ei vääri erilist erutumist.

Triin Loide, [28.06.19 20:10]

Ära taha midagi, ära looda midagi, ära ole midagi.

Triin Loide, [28.06.19 20:10]

Loide apoteoos.

Ma usun, et üsna hea viis selle – aja kiirenemise ja rutiini – vastu võitlemiseks on keskeakriisi ennetada ning teadlikult enda ellu mõõdukas tempos uusi asju tuua. Mul on päris mitu asja nimekirjas, millega ma tahaksin tegeleda – ehk kunagi, kui mu energiavarud on lõpukorrale jõudnud ja ma vajan Reaktorist pausi. Lähitulevikus seda ilmselt ei juhtu, sest Reaktor annab rohkem kui võtab ning see energiahoog ning endorfiinilaks, mis mind peale iga numbri avaldamist valdab, on võrreldav mõne huvitava aine tarbimisega. Kuidas see kõik juunikuise Reaktoriga seotud on? Ei olegi, mul on suvine pingelangus ja mõtted laiali, anna kassile kast ja ta ronib sinna sisse, anna lollile kast ja ta ronib sinna otsa ja kukub vadistama.

Aga mida siis juunikuisest Reaktorist leida võib? Ma tahaks öelda, et üllatuslikult päris palju – tihtipeale tundub mulle nädal enne Reaktori ilmumist, et seekord tuleb üles panna lihtsalt valge Paintis tehtud .jpg kaaneks, peal comic sansiga tehtud kiri, et: „Seekord mitte.“ Aga nagu alati, siis imbuvad tekstid kivide alt ja vahelt välja, ülekoormatud toimetajad nokivad nad unetuse ja pohmelliga võideldes üle ning paiskavad pahaaimamatu ulmekogukonna ette.

Jutud – Glen Simsoni debüüt "Vanamehe tola". Glenil on veel mitu jutuideed varuks ning ma loodan, et ta kirjutab Reaktorile veel, esialgu kuulsin, et juba juulikuusse on ta planeerinud järgmise jutu ning see teeb mulle ainult rõõmu. Karmo Taltsilt on seekord kaks lühijuttu  – "Vabastamine" ja "Valusad mälestused", mis mõlemad tegelevad meie reaalsuse olemuse piiride kompamise ning selle reaalsuse õgvendamisega. Ja lõpuks Iti Tõnissoni "Kooljapää külavanem", mille inspiratsiooniks olen ma ise, mulle tundub. Juhtusin pahas tujus netist umbluud lugema, sõimasin, Iti juhtus tunnistama... Ja pealkirjaga "Kooljapää külavanem" on veel omakorda huvitav lugu – selle pealkirja mõtles välja Laura Loolaid, kelle aju ei puhka kunagi ja kes genereerib mõtteid, ideid ja ulmet nagu üks eriti usin väike AI (märkus Laura palvel: kuid reeglina ei tööta peremeesorganismi parimates huvides). Kuna ta ei osanud pealkirjaga "Kooljapää külavanem" midagi peale hakata, siis ta paiskas selle vabakasutusse. Iti haaras sellest kinni ja tegelikult ma loodan, et ehk haarab sellest veel keegi kinni ja me saame lõpuks mitu erinevat "Kooljapää külavanemat" ja mitu erinevat nägemust, et mis selle lustliku pealkirja taga peituda võiks...

Tõlkejuttudest on seekord Silver Sära poolt tõlgitud "Fantoomämblikud" ja katkend kirjastus Viiking poolt välja antud Howardi kogumikust "Põhjamere mõõgad", kus leidus ka üks ulmesugemetega lugu, mille Kristjan-Jaak Rätsep tõlkis. Kes tõlkida soovib, siis see andku ainult Reaktorile teada, meile pakuvad kaastöid nii välismaised autorid ise kui leidub ka vabavaras tekste, mida eestistada – ma ise heitlen Cory Doctorow tekstidega näiteks ning üritan juulikuisesse Reaktorisse vähemalt ühe loo tõlkida, miskipärast tundus hea mõttena küberpunki ette võtta... See, tähendab, ei olnud kuigi hea mõte, mõjub enesehinnangule hävitavalt, kui tund aega kahte lauset tõlgid.

Igasuguseid arvustusi ja karvustusi on meil ka seekord, Weinberg luges lisaks Reaktorile ka Triinu Merese uut jutukogu ning kupatasin Martin Nõmme kinno rootsi filmi "Uskumatu" vaatama. Tea Roosvald käis larbil ning Miikael Jekimov sattus kinno "Tumedat Fööniksit" vaatama. Jekimoviga on ka sellekuine intervjuu, sest vahepeal võttis ta nagu muuseas kätte ja pani ilma suurema vaevata kinni 2019 aasta ulmejutuvõistluse. Üleüldse on ulmikud viimasel ajal tublid, kes kaitseb magistritöö ja saab Master of Science Fictioniks, kes  asutab oma kirjastuse ja saab  muuhulgas ka EKL romaanivõistlusel teise koha... 

Tõnis Hallaste karvustused ei laekunud ka see kuu, aga anname andeks – MA töö kirjutamine ja kaitsmine tühjendab kõik energiavarud.

Kohtumiseni Estconil!



Tervitades
Triin ja toimetus

Kaanepildi autor on Gerli Carol K.

Kes soovivad "Reaktori" tööshoidmisele kaasa aidata, siis ootame kõigilt huvilistelt kaastöid juttude, artiklite, uudisvihjete jmt. näol meie toimetusse.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.1002)