Sissejuhatuseks: Reaktor nr 92 – mai 2019 avaldas terve portsu jutuvõistlusele laekunud töid. Nii et ma ei saa juba kolmandat numbrit järjepanu jutuvõistlusest üle ega ümber. Kohati olen ma nende juttude kohta juba arvamust avaldanud – seega on siin kopi-peisti omajagu. Antagu mulle andeks inimlik laiskus – et ma olen neid jutte juba korra lugenud, endale kommentaarid kirjutanud, siis ma „vaatasin need üle“, kasutades tekstiredaktorisse ehitatud võrdlemise funktsiooni. Minu parima arusaamise kohaselt on osad jutud avaldatud selliselt nagu need võistlusele laekusid – seega on (vähemalt osad) minu toonased kommentaarid asjakohased ja kui leidsin muudatusi, siis olen ka nende mõjust midagi arvanud.

Meeldetuletuseks siis: hindeid tuleks tõlgendada selliselt, et vahemik 4...6 on selline keskmine tase. Alla 4 jäävad hinded viitavad siis sellele, et loetu (eriti) ei meeldinud. 7-8 märgib juba päris head ja 9-10 näitavad siirast vaimustust.

Järgnev sisaldab kindlasti mõned spoilerid…


Laura Loolaid - Tagalas on alati soe

Alustan hoopiski järjejutust. Ja sellest, et see oli minu jaoks üks neetult raske lugemine. Kui nüüd küsida, et mis siis konkreetselt on kehvasti, ei oskakski midagi väga tarka ütelda… On selline militaar SF-seting. On võõras planeet, millel müttavad sõdurid oma väljaõpperutiine teha, on lahedat bio-bula-mula-tehnikat, on dialoogi, on kirjeldust ja veel ühte-koma-teist. Minu põhiline mure on see, et veel umbes poole teksti peal (mis on oma pikkuselt lühiromaani mõõdus – 20+ tuh sõna) ei juhtu õigupoolest midagi „kandvat“. Kõik see sehkendamine lihtsalt on kuidagi, üks episood järgneb teisele, tehakse tegevusi, vahetatakse repliike, aga mis on loo point? Kuhu see lugu peaks minema? Mis toimub? Miks toimub? Peale selle noh, et sõdurid ikka teevad väljaõpet…

Sisult on see sihuke suht lobe kaitseliidu üksuse „nädalavahetus metsas“ (või minu poolest 2 nädalat Siilil) kirjeldus. Aga suures ulatuses ilma seikluse, ilma huumori, ilma õpetusliku või olemusliku momendita.

Mingite nüansside kallal nuriseks samuti. Lugemist ei muuda kergemaks asjaolu, et loosisene ajaarvestus käib kilo- ja megasekundites. Mulle on täiesti mõistetamatu, mis lisaväärtust peaks see andma? Muutma õhustikku kuidagi futuristlikumaks? Ma arvan, et selleks on suht head põhjused, et inimestel on igapäevaselt kasutusel ajalised mõõdud, mis ei lähe tüüpiliselt minutist väiksemaks. Sekundite olulisus on tajutav sündmuste juures, mis ongi lühiajalised, kui kirjeldatakse kiireid protsesse. Misjaoks ma peaksin 1 h asemel mõtlema 3,6 kilosekundist? Ööpäeva asemel 86,4 kilosekundist ja mida ütleb mulle ajaühik 15,034 megasekundit? Peale selle, et eeee… vist on päris pikk…?

Samavõrra on „toores“ arv kolmteist-sada (1300) – inglise keeles räägitakse niimoodi, nõus, kuid eesti keeles saame värdtermini. Google’i tõlkerobot on siinkohal küündimatu… Kahtlen sügavuti, et keel selles suunas areneks. Inglisekeelse one thousand (and) three hundred mugandusena thirteen hundred on täiesti mõistatav, kuid eesti keeles oleme asja juba ära mugandanud – me ei räägi üks tuhat ja kolmsada, vaid ütleme lihtsalt tuhat kolmsada.

Lõpp jätab kuidagi pooliku mulje – et noh, missioon on hoopis üks teine salajane missioon ja üks mingi saladuslik tegelane on selle taga ja et on veel mitu huvitavat saladust – aga vot lugeja imegu käppa, nendest asjadest autor ei räägi. Väidetavalt sai jutt otsa, kuid selline „järgneb…“ tunne jääb õhku. Romaani esimene osa? Et tuleb edasi üks suurem asi kunagi? Samas pole lõpp sihuke hinge kinni hoidma jättev põnevuslõpp (huvitekitaja e cliffhanger; kunagi Sirbi artiklis välja pakutud ’ripplõpp’ pole minu meelest vist laia kasutust leidnud), et tahaks küüsi närida, jalgu trampides autori juurde põrutada ja järgmist osa nõuda.

No-jah… Suur hulk tööd ja vaeva on nähtud. Natuke sihuke nõutu tunne on ja kui üldse mingit emotsiooni tekitab, siis on kahju, et ei meeldinud… (4/10)


Paavo Helde - Uluru

Jutt Eestist Austraaliasse UFO-sid otsima läinud tüüpidest. Minu esimene emotsioon seda juttu lugema asudes oli, et UFO-kütid ei sisenda enesekindlust "hea ulme" osas.

·Esimene ca 1/3loost on lihtsalt kulgemine kuskil Austraalia tühermaal - mida pole on ulme. See iseloomustab minu kui lugeja kannatamatust – ei ole aega nuppe sättida, ei ole – jutt kihutab lõpu suunas nagu laupkokkupõrke kursil võidusõiduauto müüri poole. Aeg on asuda „asja“ juurde!

·Emu alla ajamine ja segase jutuga tüdruku ilmumine ei kvalifitseeru minu silmis (piisavalt) ebatavaliseks juhtumiks. Kui tahta nt mingit X-files'i stiilis episoodi, peaks kohe alguses "andmiseks" minema.

·Sellel kohal, kus hakkab korralise sotsiaalpoliitilise süsteemi kirumine ja "analüüs" stiilis "niinimetatud ametlikud valitsused ei esinda enam ammu oma rahvaste huve ja on moondunud omavahel rivaalitsevateks parasiitorganismideks, mis käituvad oma primitiivsete ja agressiivsete reeglite järgi, millel ei ole mingit pistmist nende rahvaste heaoluga, keda nad nagu peaksid esindama" hakkab minu viitsimine selle tekstiga tegeleda sootuks ära lõppema.

Teises pooles võtab lugu natuke konkreetsema pöörde ja ma kannatan ilusasti lõpplahenduseni ära. Mis kõige naljakam – omas jaburuses hakkas see jutt lõpupoole mulle isegi natuke sümpaatsemana tunduma – umbes nagu mingi endid väga tõsiselt võtvaid idioote kujutav komöödia. „Uluru“ on hea näide väheke absurdini viidud jutust. Seejuures ei tohi tõlgendada minu kriitikat „Uluru“ komöödialikkuse aadressil selliselt, et ma põhimõtteliselt „mingeid naljalugusid“ kõrgelt ei hinda. Kui on ikka hästi tehtud huumor, siis on see väga hea. Lihtsalt – hästi tehtud ja ponnistatud huumori vahel on suur ja sügav kuristik, mille ületamine nõuab annet ja ilmselt ka head õnne. (Hindeks 5/10)


Bar Hiid - Sierra

Pseudonüümide teemal sai eelmine kord juba võetud – seega võib põhimõtteliselt aprillikuise numbri ette võtta ja sealt lugeda. Siin vähemalt on mingi selline määratlematu olukord, et mine tea, võibolla on tõesti eesnimi Bar ja perekonnanimi Hiid on ju täitsa eestikeelne tähendusega sõna…

Hoogne militaarne märul miskil X planeedil lõksus olevast eriüksusest. Lühike jutt, ei mingit liigset ballasti, edasi on antud erinevate tegelaste vaatepunktist, lõpetuseks isegi väike puändike. Mulle meeldis – mõnus meelelahutus. Kui jällegi midagi enamat tahta, siis ehk veidi rohkem tausta maailmast.

Reaktori jaoks on juttu ümber kirjutatud (toimetatud) – lisandunud on ca 500 sõna jagu mahtu, millest päris suur osa läheb selle peale, kes mida tunneb ja mõtleb. Seda jutuvõistluse aegset tunnet, et tahaks natuke rohkem „suurt pilti“ see lisandunud maht ei rahulda. Pigem jääb hinge kahtluse uss närima, et ehk need momendid, mis on lisandunud, võtavad natuke algset, ehedat, toorest tempot maha. Kokkuvõttes on see jätkuvalt üks minu lemmikuid. (Hinne 8/10)


Joel Jans – Langtoni maailm

Langtoni nimeline planeet. Minajutustaja, kurikael Müller ja mingid suured monstrumid, kes jätavad endast maha mälustruktuure. Käib aktsioon nanomasinate üle ja ühe samas tähesüsteemis oleva maailma terraformimise teemal.

·Algus on selles mõttes hea, et kohe selge - ulmejutt. Ei käi mingi hale olmeteemaline möga.

·Kui mõelda võimalikule südamepahadusele ja oksendamisele skafandris, siis peaks olema a) miskid kemikaalid, mis viiks selle võimaluse nulli; b) miski toruots/huulik, millest kinni haarata ja otse sinna sisse oksendada

·Vastupidiselt kuulujuttudele, ei taga kohvi lisamine jutu sisse lisapunkte :)

·Üldiselt ei saaks nii võhiklik ja tuim tüüp nagu Müller üheski normaalses ühiskonnas tööd kosmosemissioonil. Ehk siis tema kohalolu põhjus on hoomatav kui mingi ideoloogiline sõnum, mida autor tahab selle klišeeliku tüübi abil esitada. Paraku kahandab selline "jutlustamine" jutu väärtust. Kui ma järele mõtlema hakkan, siis mulle tundub, et Mülleri näol on meil tegemist nii Joel Jansi kui Maniakkide Tänava nö tüüptegelasega, kes on suht samast kategooriast nagu nt Täionu jt, kes seiklevad „Mehitamata inimestes“. Selliste tegelaste ja nende toimetamiste pinnalt käivitubki palju viimasel ajal populaarseid diskussioone päti-, prole-, krahvi- jmt -ulme teemadel. Olgu – võib ju endale ette kujutada maailma, kus ongi kosmoselennud niisama tavalised kui meil täna taksosõit ja ilmselgelt pole ka iga roolikeeraja mitte see inimkonna kõige säravam pärl…

·Teksti lugedes ei õnnestu mul siiski vältida üldmuljet, et mingi täiesti suvaline seltskond sehkendab planeedil: üks paneb nanod käima, teine ei viitsi vaadata, läheb hoopis süstiku juurde, kolmas tüdineb ka ära ja kõmbib tagasi jaama; peategelane töllerdab niisama platool ringi – ei mingit tegevuskava, ei mingit ohutustehnilist mõtlemist. Nagu oleks tegemist jalutuskäiguga pargis. Sellel kohal langes minu hinnang mitu pügalat.

·Kui veel konkreetsetest asjadest rääkida, siis viiskümmend meetrit vabalangemist on selline, et ellu jäämiseks peab olema ikka mingi väga mõjuv põhjus, mitte lihtsalt "langtonlasele otsa kukkumine" – skafander üksi ei suuda sellises olukorras kedagi päästa. (Näiteks sillalt alla vette hüpates sooritavad inimesed enesetappe…) Siin oleks mingit tehno-mula selgitust tarvis minu veenmiseks.

·Kui suuta üle vaadata selle vaheepisoodi veidrusest (inimsuhete ja dialoogide puisus, kunstlikkus, jaburus), siis tegelikult mulle meeldis ideena see langtonlaste kontseptsioon. Seda tuleks arendada kuidagi nii, et lugu isemuutuks ka tervikuna usutavamaks, tegelased rohkem päris inimesteks.

Jutuvõistlusele saadetud versiooniga võrrelduna on siin jutus mõningaid kosmeetilisi ja teisi päris olulisi muudatusi. Summaarselt on mõnisada sõna juures. Lõpp on uus – põhjalikum. Minu isiklik maitse, kuid mulle tunduks, et see jutt saaks parem kui siia nö rohkem liha luudele kasvatataks, veel rohkem inimeste motiive, sisekaemust, jutu sisusse puutuvate teemade üle arutelusid, sündmuste arengut kriisini, lahenduseni, miks mitte järgmise kriisi ja lõpliku puändini... Arvestades jutu (mulle tundub) suhteliselt suurt ambitsiooni võiks isegi kaaluda mõne väiksema kõrvalliini loomist ja sellega näiteks lühiromaani mahuni pürgimist. See muudaks tegelased rohkem päris inimesteks, kelle sehkendamised mulle korda läheksid.

Võrreldes võistutööga on liikumine minu hinnangul olnud kindlasti õiges suunas seega kergitan ka hinnet. (Hinne 8/10)


Laura Loolaid, David Noë - Kirjatark ja Doktor

On tegelane Kirjatark, kes talitleb otsekui uurija/kohtuarst ja läheb mingisse baasi, mis asub gaasihiiu kuul. Seal on üks „märatsev“ tehismõistus ja keegi inimene. Kirjatark kogub infot, toimub aktsioon ja ta lahkub.

Eks ta natuke kohmakas on siit-sealt; selline püüdlik episood crime procedural'ist, iseseisva jutuna ei mõju. Ilmselt minu suurim etteheide on, et jutt on lõpetamata - tegemist on pigem stseeniga, mitte tervikliku looga; eriti mannetult mõjub lõpp. Samas kui mõelda kõigi võistlustööde kontekstis, siis pigem üle keskmise. Reaktorisse on jutt läinud üles minu parima arusaamise kohaselt samasugusena nagu tuli võistlusele. (Hinne 7/10)


Marika Piip – Üksi

Reaktori versioonis on jutt saanud tubli keeletoimetuse osaliseks, kokkuvõttes ka mõnekümne sõna jagu pikem.

Ma võiksin lausa eraldi kategooria teha ja nimetada sellesse lahterduvat materjali „puuduva žanritunnetusega tekstideks“. Ehk siis ulme ei väljendu mingis suvalises nihestatud sürrealismis. Nõus – olmelised asjad peavad tunduma „päris“. Minult endalt on üks võhik kunagi raamatuesitlusel küsinud umbes sedasi, et millest ikkagi need ulmad tulenevad, et kuidas ma autorina oma ideid saan. Ja vot siin „see asi“ ongi – ulme ei võrdu mingite suvaliste ulmadega, see ei ole „pudeli põhjas päkapikkude nägemine“; ulme ei ole sürreaalne reaalsusnihe, hallutsinatsioon. Mis ei tähenda, et selline tekst ei võiks olla hästi teostatud ilukirjandus.

Lugemise aegsed mõtted-emotsioonid:

·Lugu algab kohviku ja kohviga - yep - what could go wrong...?

·Arvestades, et on ainult 7 lk, siis 1/3 peal pole veel midagi juhtunud – ongi ainult kohvijoomine, maja- ja mööblikirjeldused, üks udune vihje, et "siin Põhjas pole sa kunagi üksi"...

·Jutt on rohkem selline sürreaalne olupildike – püütud on luua atmosfääri, justkui painavat tunnet. Mitte väga õnnestunult ütleks ma. Õudust on raske kirjutada selliselt, et tegelikult ka õudne oleks.

·Minu subjektiivne hinnang – hästi edastatud emotsiooniga olupildike, kuid mitte päris ulme, rohkem selline tondijutt; selline vähe paranormaalne isikliku elu kogemus (a'la kuidas mina UFO-t nägin ja mismoodi tulnukad mind röövisid ja minuga eksperimente tegid; või siis minu päris oma kummituse lugu).

·Ei – kirjutatud on hästi, mõjuvalt.

„Üksi“ on selline kerge paranormaalse varjundiga melanhoolne jutuke – olukirjeldus, mitte ulmejutt. (Hinne 8/10 väljendab arvamust kvaliteedile, mitte ulmele).


Tea Roosvald – Haruväljapääs

Tüüp kuskil koridoriderägas - uksed, mida blokeerida ja mingid tulnukad, kes inimesi ründavad ja kes suudavad kuju muuta (mingis kohas nimetatakse neid ka zombideks).

·Jutu algus on OK – keelekasutus selline, et ei pane ohkama ja suudab esimesed paar lehekülge kenasti huvi üleval hoida. Selgeks saab, et siin on ikka mingi "päris ulme".

·Siis läheb vahepeal suur hulk "auru" kellade erinevuste seletamisele, mis ei tundu lugu edasi viivat.

·Kuskil 7 lk kandis, pärast Anita kadumise kirjeldusi tuleb selline "Labürindijooksja" vaib peale – et on mingi "elus" labürint, mis muudab oma kuju, uksed kaovad, paiknevad ringi, inimesi sattub sinna juurde, mingi katastroof, aga tegelikult ei anta lugejale teada, mis värk ikkagi on. Olgu – varun kannatlikkust, kirjutatud on selliselt, et ei peleta eemale. Uudishimu, et mis värk on, veel kestab

·Kui 10 lk kandis läheb reinkarnatsiooni-alaseks mõtiskeluks ja kerkib õhkõrn võimalus, et "kõik on üksnes uni", siis tekkib minu väike kartus, et jutt keeratakse pekki…

·Lõpp kukkus tõesti mu jaoks kuidagi ära – noh, jah – kõik oligi miski purgatooriumi/reinkarnatsiooni ooteruumi sigri-migri, mitte mingi salakaval futu-tehno-düstoopiline eksperiment näiteks. Aga OK - see võttis ehk ühe punkti maha – siiski suht-koht korralik jutt

Reaktori versioon erineb väga minimaalselt võistlustööst. Mulle meeldib selle jutu sees asjaolu, et võibolla kõige ligilähedasemalt jõuab siin kohale õuduse moment. Et noh, natuke hirmus oli vahepeal küll. (Hinne 7/10)


Ander Skarp – Mälestus igavesest eilsest

„Mälestus igavesest eilsest“ on üks nendest juttudest, mis võistlusel jäi tõenäoliselt kogu muu tekstimassiivi taha või sisse varju. Ei midagi eriti silmatorkavat, olgu siis heas või halvas mõttes. Vaatasin hiljem oma lugemise aegseid märkmeid ja neid on napilt kolm lauset: vabadusvõitleja ja Keskaju – Režiim, mis on kestnud üle 1000 (või 1500 või 100?) aasta. Täitsa tore, nutikas jutt. Kui midagi ette heita, siis alguse kohmakust ja hüplikkust...

Ühest küljest iseloomustab see, et tegemist oligi sellise keskmisel tasemel oleva looga – nagu öeldud, ei midagi ebameeldivalt mälestusväärset, kuid paraku polnud ka midagi sellist, mis oleks meelde jäänud. Niisiis tuli võtta kätte ja lugu uuesti läbi lugeda, et mingisugunegi adekvaatne arvamus tekkiks.

·Aprillinumbris ilmunud „Golemi“ osas juba torisesin selle üle, et otsekõnes peab kooloni järel algava lause esimene sõna olema kirjutatud suure tähega. Siin on siis autor viljelenud jätkuvalt stiili a’la „Ma eelistan vana head paberi ja tindipliiatsi meetodit,” kostis reporter: „õnneks olen kiire kirjutaja, seega võite rahulikult samas tempos edasi rääkida.” Mingi iseomase veidruse tõttu on see ka Reaktori keeletoimetajal jätkuvalt parandamata... Ei midagi sisulist – lihtsalt roppu moodi riivab silma.

·Kogu see jõuväljakaardina ja plasmakahurite võrgustik – kui Režiim oli vähegi tehniliselt võimekas, siis miks ei ehitatud nt droone/roboteid hooldustööde tegemiseks? Seda võiks pidada autori suvast johtuvaks loogikaauguks – vajalik olukord, et põgenemine saaks toimida.

·Lainedetektor, mis tuvastab elektroonikaseadmed paarisaja ruutkilomeetri raadiuses – üleval orbiidil ja kosmoses peaks tuvastustöö käima ikka 3D – seega KUUPkilomeetrites.

·Kokkuvõttes meenutab jutu lugemine sibula koorimist kiht-kihi kaupa. Ja ääri-veeri on selline Matrixi vaib ka küljes.

·Loos on alguses kaks liini, mille omavahelistest seostest on raske aru saada – ajakirjanik intervjueerib kunagist vabadusvõitlejat ning siis on mingid tüübid, kes võitlevad Režiimi vastu. Hiljem selgub, et need liinid on väga otse omavahel seotud ja moodustub päris ilusasti terviklikum pilt. Kokkuvõte on küll selline veidi masendavat sorti, kuid kuskil polegi öeldud, et heal lool peaks ilmtingimata õnnelik lõpp olema.

·Ja see suur et mulle kangesti meeldib loo pealkiri – selles on sihukest melanhoolset, ilusat tooni ja näpuotsaga laia joont.

Võimalik, et võistlustööna sai jutt teenimatult vähe tähelepanu. Kindlasti on see üle keskmise tugev tükk. Mõttes lisan ühe punkti oma varasemale hinnangule. Skarbi loomingu üle järele mõeldes leian, et see on parim, mida temalt seni lugenud olen. (Hinne 8/10)


Johannes Kivipõld – Universumi ahvid

See oli üks esimesi lugusid, mis võistlustööde seast läbi lugesin. Tuleb tunnustada autori püüdlust jutustada suure ambitsiooniga pikka lugu. 12+ tuhat sõna ja Reaktori versioonis on veel mõnisada lisandunud. Lugu ise on siis sellest, kuidas inimkonnal on tekkinud kontakt võõrtsivilisatsiooniga kosmosest ja toimub esimene ekspeditsioon nende võõraste kodumaailma.

Esimene emotsioon on, et mis tõeliselt nõme pealkiri on jutule pandud. Ei teagi, miks see nii mõjub... Lihtsalt. Mina ei suuda teksti sisusse niivõrd süüvida, et ma selle tähenduslikkusest aru saaksin – isegi arvestades, et märksõna käib jutust läbi.

Jutt on suht ladusalt kirjutatud. Võibolla õige veidi on selline venitamise maik man, kuidagi intensiivsem või tempokam oleks parem. Minu mõte võistlustöö lugemise aja oli: tasuks üle vaadata selle mõttega, kas saab midagi välja visata, mis päriselt oluline pole. Paraku väidab minu tekstiredaktor, et jutu algusesse on Reaktori versioonis tublisti sõnu lisatud ehk siis tempot on veelgi maha krutitud.

·Faktidest – on Amazonase jõgi ja on selle piirkonna geograafiline nimetus Amasoonia. Ei ole sellist asja nagu „vihmapilved Amazoni kohal“. Kui just ei peeta silmas sellenimelise firma peakorterit – kontekst siiski välistab selle võimaluse.

Omaette küsimus on, kas kontaktist maavälise eluga õnnestuks parima tahtmisegi korral vaikida mitu aastat...? Asjaolu, et Wikileaksid jmt pole suutnud senimaani paljastada mingit valitsuste vandenõud reptiilsete tulnukatega koostöö varjamisest viitab minu meelest eeskätt sellele, et taolist vandenõud lihtsalt pole olemas. Antud teemal kõige usutavam põnevus/ulmejutt keskenduks eeskätt sellele, kuidas vandenõu paljastatakse.

Välise nimel Jõur võiks olla ka mingi tähendus. (Hea küsimus üldse – miks ’välised’, mitte lihtsalt ’tulnukad’?) Point selles, et hetkel kõlab see väga eestipäraselt – aga miks peaks? Lihtsalt tingituna autori suvast ja/või suutmatusest midagi teistsugust välja mõelda? Samas on autor näiteks võtnud vaevaks estronaudi olemasolu selgitada – see ei ole asi iseenesest, vaid asi loogilise põhjusega.

·Kirstu pardal oleva pommi teema kipub veidi võssa kiskuma – esiteks, miks pidanuks Jõur sellest teadma ja delikaatselt vaikima? See oli selge usaldamatuse tunnus. Teiseks – mehhaaniline süütemehhanism kõlab ikka tõsise arhaismina. Olgu siis juba 'päästik' – praegu mõtlen lugedes mustast ümarast kerast, mille ühest otsast vaatab välja süütenöör ja siis paneb Road Runner sellele tule otsa, et Koiott õhku lasta...

Tegelikult on esimene ca 1/2 jutust üks suur infodump ja midagi õieti ei toimu.

Nii pika teksti puhul oleks juba peatükkideks jagamisest abi. See on muidugi minu täiesti personaalne kiiks – on ju terveid kõrgelt tunnustatud romaanegi, mille struktuuris pole peatükkidest ja osadest halligi.

Kogu see Oliveri kõhklus, mis neist saab kui nad Väliste kodumaailma jõuavad, ei mõju veenvalt. Iga intelligentne tsivilisatsioon, mis saadab välja uurimisjaamu, annaks nende "piloodile" ka mingisugusedki volitused terviku eest kõnelemiseks. Vastasel juhul poleks kontaktil ju suur mõtetki... Või noh, mingil hetkel tundus see teema kuidagi totter.

Täiesti lambist mainitakse teksti keskpaigas, et kuskil galaktikas luusib ringi mingi paha/kuri tsivilisatsioon (kas siit aimub Bobverse'i mõjutusi?) ja siis jäetakse see kontseptsioon tükiks ajaks unarusse.

Loo teises pooles kruvitakse pinget üles, on konflikte, tekkib nö kriis ja jõutakse selle lahenduseni.

Minu jaoks on suurimaks probleemiks loole valitud lõpplahendus. Olgu – ma saan aru, et võib küll jah niimoodi ka, võibolla annabki mingi olulise reaalsuse nüansi juurde. Aga... Ma olen siiski väga pettunud! Minu jaoks tegi see tühiseks suure osa sellest eelnenud headusest. Et noh – pole nagu „see päris“ enam. (Hinne 7/10)


Helen Käit – Libahundi päevik

Täiesti võimalik, et ma ei peaks üldse seda lugu arvustama, sest ilmselgelt ma ei ole niisuguste lugude sihtgrupp – st minu parima arusaamise kohaselt õrnas eas olev nooruk (ja pigem ilmselt varateismeline tütarlaps ja võibolla ka mõtlemise tasemelt sinna samasse vanusesse kinni jäänud varakeskealine isik). Autor tundubki eeskätt olevat edukas noortekate ja miskit sorti „seebikate“ kirjutamises. Iseasi jah, kas just rohkem kui 10 raamatu avaldamine ilmtingimata edukuse kriteerium on...

Minu jaoks ei toimi viimase piirini ülekasutatud skeemid: jou, olen teismeline tüdruk/poiss, mul on mingid salajased võimed, tead ja ma siis autori suvast johtuvalt olen neist teadlik või mitte ning mul on nüüd missioon, olgu selleks kättemaks, tõe avastamine või lihtsalt mingi seikluse läbi tegemine, lahe värk, tead… No vabandage väga – ei ole lahe. Tüütu on.

Seesinane jutt on kokku võetav umbes selliselt: olen koolis tiinekas, olen libahunt, mingid vastikud tüübid on mu klassis, kiusavad mind, sest ma ise olen selline eemaletõukav friik, ma tahan neile kätte maksta, see siin on mu päevik... Mingis mõttes kvalifitseeruks see „koolitulistaja sisekaemuseks“ ainult, et tulirelva ja tulistamise asemele on siis kirjutatud ’libahunt’. Kusjuures – juttu lugedes (NB! Autorit teadmata!) tuli mulle loo lõpus suht suure üllatusena, et peategelane on hoopiski poiss. Kuidagi oli esimestest lõikudest nii ilmselge, et see on tüdruk. Tagantjärgi targana ei oska seda muud moodi kommenteeridagi, kui et ilmselt on tegemist „naisterahva käekirja“ efektiga. Ja ärge palun küsige, mismoodi seda peaks tunda olema. Mõnikord kuidagi lihtsalt on.

Minu lugemise aegsed kommentaarid olid sellised:

Peategelane on libahundineiu koolis.

Koolikiusamise episood on omamoodi õõvastav – klišeelik, aga siiski mõjus – kummalisel kombel leevendab minu negatiivset esmamuljet tekstist.

·Kahju ainult et suhteliselt algusest saab selgeks, et tüdruk plaanib mingit verist arveteõiendamist. Kah klišee ju.

Hea üllatus oli muidugi lõpetuseks see, et peategelane on hoopis poiss! Ei tea, kuidas see mul algusest peale on kahe silma vahele jäänud... Miski kirjatüki juures ütleb mulle, et autor on tüdruk.

Kokkuvõttes ei ole ma selle looga siiski rahul – liiga keskpärane. Liiga ebausutav on see lõpu rappimise stseen

Tundub, et Reaktorisse on läinud minimaalsete korrektsioonidega versioon – seega jäävad mu varasemad kommentaarid kehtima. Ka aeg pole armuline olnud, tugev negatiivne reaktsioon on selle jutu suhtes jätkuv. (Hinne 3/10)


Tuuli Tolmov – Mis vaevab hundi südant?

Olen Tolmovilt varem lugenud Reaktoris ilmunud „Kirjad Päikesele“, mis on meelde jäänud teatava rabedusega.

Esimese asjana võitis mind enda poole kohe käesoleva loo pealkiri - see läks mulle hinge, sümpatiseerides mulle kui koeraomanikule. Algus mõjus justkui kummardus Jack Londonile: hundi silme läbi antud looduskirjeldused. Sündmustik on viidud siis tuntavalt minevikku (omas mõttes sildistasin selle loo kui folk-ulme st fantasy-jutt) – mõisnikud, talurahvas jne.

Peategelane on naine, kes käib libahundiks. Juhtub intsident, et tapetakse mõisapreili ja siis juhtub veel üht koma teist. Lõppvaatus annab kogu loole kurva tonaalsuse.

Kusjuures kõrvutades seda juttu eespool arvustatud „Libahundi päevikuga“ on ilmselgelt selle loo „sõnum“ ju mingis mõttes sama: inimesed vihkavad erinevusi ja reaktsioon tundmatu suhtes on tihtipeale selle hävitada püüdmine, konflikt on justkui paratamatu. Ometi mõjub hundi südamevaev vähem „ideoloogiliselt laetuna“, rohkem loona, mitte mingi seisukohavõtuna (traktaadina) ja seetõttu ei ole eemaletõukav, vaid kõnetab sootuks paremini. (Hinne 8/10)


Riho Välk – Ainult unenäos

Eespool kommentaaris loole „Üksi“ olen juba sedastanud üht-teist žanritunnetuse puudumise kohta. Lugu „Ainult unenäos“ sobitub samasse kategooriasse. Kirjutatud pole ju sugugi pahasti. Lugu kui niisugune on ka olemas. Ja autorit tuleb tunnustada selle eest, et „kõik on/oli ainult unes“ saab siin lahendatud natuke teisiti – see, mis unes, ongi tegelikult päriselt. Jah – nii segane ongi... Minu meelest on ääretult halb lahendus jutule tõmmata lõpp kokku tõdemusega, oh kõik see oli õnneks/kahjuks uni. Antud lugu on vähemalt algusest peale, juba pealkirja tasemel aus – suurem osa sellest ongi unenäo kirjeldus.

Lühike sisukokkuvõte – mees ostab maamaja, näeb unes muudkui mingit naist, kes ta unenäkku vangistab, nii et ta sinna lõpuks peaaegu kooleb.

Kokkuvõttes selline „üritab olla õudne“ jutt. Kirjeldatu on minu jaoks isiklikult pigem vastik, eemaletõukav. Aga mis seal ikka – autor teadis, mida teha tahtis – oli sissejuhatus, oli teema areng oli lõpp – isegi puänt oli olemas; see kõik on suht-koht normaalselt kirja pandud – mida kokku on oluliselt rohkem kui mõnegi teise jutu puhul. (Hinne 5/10)



Lõpetuseks. Jutuvõistlusel jäid mitmed head tööd „joone alla“ – põhjuseid erinevaid nagu ikka. Rebimist esikümne nimel oli ja vähemalt paar-kolmkümmend algupärast eesti autorite lugu, mis võiks rahuldada lugemisnäljas kohalikke fänne on täitsa olemas. Avaldatagu.

Kes soovivad "Reaktori" tööshoidmisele kaasa aidata, siis ootame kõigilt huvilistelt kaastöid juttude, artiklite, uudisvihjete jmt. näol meie toimetusse.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0873)