Surm on kummaline asi. Kui lahkunu pole lähedane, siis inimesed ei lase end surmal suuremat liigutada. Ometi aitab just surm mõndagi asja õigest perspektiivist näha.

Kaur Mänd vaatas teenistuse ajal Anton Leebe kirstus lebavat kogu. Tegelikult polnud suguvõsas kuigi palju kristlasi, aga peale seda, kui Venemaa suurema osa Ukrainast okupeeris ja põgenikevool kasvas mitmekordseks, olid eestlased hakanud oma eripära teadvustama. Luterlikud matused ja  pulmad olid lihtsalt kombeks saanud.

Kaur ei võrrelnud onu surnukeha välimust mehe välimusega tolle eluajal. Ta õieti ei näinudki onu surnukeha, vaid ta mõtted tegelesid mälukustusküsimusega. Tal polnud onust mingeid erilisi mälestusi –ta mõtles võimaluse üle lasta mälestusi kustutada seoses lahkuminekuga oma tüdrukust. Jutlus jõudis lõpule ja kirikuõpetaja ütles viimased sõnad jumala kohta, kes Kaurile korda ei läinud. Maasse paneme ise oli jutlusest tähtsam, sest keegi ei seostanud seda tegelikult ülestõusmisega, vaid puhkuse ja rahuga.

Peale sängitamist kõndisid matuselised kiviaiast välja ja autod hakkasid sõitma motelli poole, kus peied toimusid. Kauri auto ei olnud autodereas esimene ja teda haaras irreaalne tunne, kui tema auto ajas laiali tee peal oleva linnuparve –eessõitjate autod oleksid pidanud selle ju tee pealt varem ära peletanud olema? Korraks paistis Kaurile, et kaootiliselt laiali lendavad linnud on onu laguneva keha aatomid, mis universumiga ühinevad.

Kirik, milles jumalateenistus oli toimunud, oli lihtne maakirik. Seetõttu tundus kuidagi sobiv, et ka motell oli madal ja ilmetu hoone. Kuna hoonel teist korrust ei olnud, siis võttis motell „Magala“ enda alla üsna suure maa-ala. Söökla oli motelli ühes servas.

Alguses sattus Kaur istuma tema jaoks võõraste hõimlaste vahele, aga siis juhtus nii, et kuidagi vahetasid istekohti üks nutetud näoga vanem naine ja Antoni onupoeg Vaiko Leebe. Vaiko maandus sööklatoolile ja tema mõnevõrra pundunud nägu vaatas mõnda aega Karli, enne kui Vaiko tõi käriseval häälel kuuldavale:

„Kaur-poiss või? Ära mängi.“

Kaur mäletas, et Vaiko oli üsna tüütu, eriti kui ta oli veidi napsu võtnud. Praegugi katkestas ta Kauri meenutused Oljast.

Kui autosõidu ajal, kus tähelepanu teel muutis tema meenutused katkendlikuks, olid Kaurile põgusalt meenunud nende ilusad ühised hetked, siis peielauas oli ta mõelnud nende lahkumineku peale.

See oli üsna formaalne tüli, kus tema roheliste silmadega keevaveriline Olja teatas talle võib-olla juba sajandat korda, et ta teab küll, mida nõukogude võim kaasa tõi.

„Aga sellegipoolest ei saa fašistide poolel võidelnud eestlasi kangelasteks pidada.“ Seda öeldes liigutas ukrainlanna end jõuliselt, nii et tema lopsakad vormid värisesid.

Kuna allasurutud viha ja pinged olid Karli hinges juba kuu aega kuhjunud, siis ta sähvas:

„Sa oled nii mõistmatu! Ja kuhu jäävad sinu progressiivsed vaated siis, kui küsimuse all on õdede ja vendade abielu?“

Välja pakutud abi- ja kooseelude seaduse täiendus, mille järg oleksid ka vennad ja õed abielluda saanud, oli juba mitu kuud kuum teema olnud ja nii ka Kauri ning Olja leibkonnas.

„See on perverssus. Kuidas sa saad võrrelda fašismi vastu võitlemist sellise rõvedusega...“

„Vot see on fašism,“ lõikas Kaur vahele, „slaavifašism.“

„Kuidas sa julged! Pole mingit slaavlaste ühist asja –ma vihkan venelasi rohkem kui sina.“ Kui Kaur tahtis vahele segada, ütles Olja kiiresti:

„Ole vait. Sina ja sinu „Aga Puškini luule on ju suurepärane!“. Sa lihtsalt kaitsed seda abieluseadust, sest sa tahad“ – ta kasutas venekeelset sõna – „oma õde.“

„Mul on kasuõde, mitte õde ja ma ei taha... Kuidas sa saad sellist asja mõelda“ – Kaur nimetas Oljat vene keeles tobuks – „asi on põhimõttes!“

Kaur ei viitsinud Vaiko heietusi, millesse lõikas käre „ära mängi“ iga kord, kui Kaur enda meelest mõne sugugi mitte naljana mõeldud märkuse tegi, kuulata ja ta ei tahtnud ka end ka meenutustega piinata. Ta pani nutiseadme tööle, see tegi lühikese üsna loomulikuna mõjuva vestluse käigus kindlaks, et Kaur soovib jälgida nutimängude uudiseid.

„Kas ma loen artikli ette?“ küsis nutiseade vaiksel häälel.

„Ei,“ vastas Kaur samasugusel toonil. Ta ei soovinud teisi matuselisi eksitada, mõned külalised, kes ise kasutasid ilmselt ilma tehisintellektita nutitelefone, juba vaatasid tema poole. Kõigi nende nägudel ei olnudki kortse.

Talle pahase pilgu heitnud kahekümnendates või kolmekümnendates eluaastates naine tõi talle jälle Olja meelde – tegemist ei olnud küll tumedapeaga naisega, aga naise ümarates põskedes oli midagi Olja näoga sarnast- ja Kaur pööras pilgu ärritunult nutiseadmele.

 „Kõrvalda südamevalu ja kurbus, vali õnnelik tulevik,“ teatas mälukustusteenuse reklaam artikli kohal ja Kaur judistas end. Üks asi oli see, et ka reklaam meenutas talle Oljat, hullem aga see, mis häälega oleks nutiseade ilmselt selle reklaami talle ette lugenud. Tehisintellekt tehisintellektiks, aga tehisilmekus imes vilinal.

Kui aga talle jälle meenusid naise hääl, puudutused ja keha ning vaikne nukker muusika, mida too eelistas kuulata, siis ei tundunud nutiseadmega seotud küsimused talle enam üldse olulised. Ka uudis, mis teatas, et seiklusmängudesse integreeritakse intelligentne vestlussüsteem, ei pakkunud talle enam huvi.

„Kui neid neetud mälestusi ometi poleks,“ mõtles ta ja jõudis siis otsusele lahkuda. Ta ei olnud ju onuga üldse lähedane ja käis läbi väga väikese osaga oma hõimlastest. Talle ei jäänud isegi meelde need vabandused,  mis ta lahkumise kohta tõi ja kas nägudel oli etteheitev ilme või mitte.

„Ma lasen mälestused temast kustutada,“ kordas ta autoroolis mantrana, et neidsamu mälestusi tõrjuda. Algul oli ta mõttes kasutanud väljendit „mälestused Oljast kustutada“, aga nimi oli talle tarbetult meelde toonud need korrad, kus ta seda oli naisega koos olles kuuldavale toonud.

„...kustutada,“ mõtles Karl ja talle meenus see, kuidas Olja oma nukrad venekeelsed armastusluuletused ära kustutas.

„Need lahkuminekud on minevik, nüüd oled mul sina ja seda igaveseks,“ oli Olja öelnud. Karl tundis kurbusesööstu ja keeras sellest ärritatult järsult rooli. Üks tee äärde istutatud puudest jäi täpselt autole ette.

Kui Karl hakkas teadvusele tulema, siis tegeles tema veel hägune mõistus auto tehisintellekti küsimusega. Kas see poleks pidanud avariid ära hoidma? Samal hetkel kui maailm tema silme ees taas selgeks muutus, meenus talle, et ta oli tehisintellekti ise välja lülitanud. Jällegi meenus talle Olja, kellele ta oli alati väitnud, et tehisintellekt on nii ettevaatlik, et kui ei soovita just alla 80 kilomeetrise tunnikiirusega sõita, siis ei kõlba selle kasutamine kuskile.

Voodi ees seisid kasuõde, kelle karjäärinaise pilk oli tavalisest ainult õige vähe soojem ja kes vist päriselt ei vaadanudki temast läbi, ja vend Paul. Vend märkas tema teadvusele tulekut esimesena ja küsis:

„Taarale tänu, sa oled üleval! Miks sa üldse mingis kolkas ringi sõitsid?!“ Nad vastasid õega Paulile üheaegselt, et ta käis ju onu matustel ning alles siis, kui vend neile mõistmatuid pilke heitis, meenus neile, et vend oli ema ja ema suguvõsaga seotud mälestused lasknud kustutada.

Need paar päeva, mis tal kulusid toibumisele, mõtles ta venna kunagise otsuse üle. Palat oli mugav ja kena. Hea, et vähemalt kodanikuravikindlustus oli sisse viidud, oli ta ju Oljaga tülitsemise ja lahkumineku tõttu jätnud uue töökoha otsingud pooleli.

Pauli meelest olid mälestused ema surmast olnud liiga valusad. Aga enne seda, kui emal nende lapsepõlves peas kolmandat ja viimast korda veresoon lõhkes, oli ju olnud palju ilusat. Kaurile koguni meenusid sõnad, millega isa oli püüdnud veenda venda mälestusi alles jätma.

„Mäletad sa,“ oli ta öelnud, „kuidas ema teile Pinocchiot luges? Sa veel küsisid, miks peab selles raamatus nii palju koledaid asju juhtuma“

„Elu ei saa olla kannatusteta,“ oli ema öelnud, „sest raskusi ületamata ei saa inimeseks.“ Pauli polnud need sõnad toona veennud ja ta tõesti vihkas seda raamatut, isegi vana trüki detailseid sürreaalsevõitu illustratsioone. Ei veennud need sõnad teda ka siis, kui ta oli üheteistaastane ja isa neid meenutas.

Kaurile aga mõjusid need sõnad ikka veel.

„Kõik ei saa nii lihtne olla,“ proovis ta endale öelda ja sai siis aru, et selle uskumiseks oleks ta pidanud armuvalu lapse leinast hirmsamaks tunnistama.

Siiski jäi Kaur kõhklevaks, kuni oli käes hetk haiglast lahkuda. Ta lükati ratastooliga välisuksest heleda valguse kätte ja Kaur tõusis jalgadele. Ta oli oma otsuse teinud.