Jüri Pino. Erakogu

3. juuli 1970 – 23. juuni 2019 – need kuupäevad on ühe mehe algus ja lõpp. Füüsiline algus ja lõpp, sest olen üsna kindel, et Jüri Pino püsib me meeltes veel kaua.

Ehk mäletavad teda ka ulmeinimesed, sest Jüri Pino oli ka meie inimene, ulmeinimene. Ise oli ta selles asjas küll tagasihoidlik ja meenutas, kuidas ta Estconil end alati kõige rumalamana tundis. Võib-olla tundiski, aga käis vahemalt kahel Estconil ning ka mitmel Marduse kõrtsiõhtul. Seltskond olevat vahva olnud ja üritused ise ka meeldinud.

Jüri Pino, kes sõpradele, tuttavatele, kolleegidele oli enamjaolt lihtsalt Poni. Mees, kellest esmahetkel jäi mulje kui muhedast nalja- ja napsumehest. Jah, napsust ja heast toidust pidas ta lugu küll ning nalja tegi ja lõõpis samuti, aga kui Poniga pisutki suhtlesid, siis koorus sealt midagi enamat välja ning said aru, et tegu on märksa tõsisema inimesega. Aga eks sageli ole nõnda, et klouni silmad on kurvad.

Tutvusin Jüri Pinoga 90ndate esimeses pooles ning meid ühendasid AS Zetti väljaanded Liivimaa Kuller ja Favoriit. Suhtlesime ning selgus, et mees loeb samuti ulmet. Hiljem selgus, et isegi kirjutab. Varjunime Juris H. Poni all avaldas ta Liivimaa Kulleris suisa kolm ulmelugu. (Arvan, et ma ei teinud siin erilist kuritegu ning ei paljastanud suurt saladust, sest pseudonüüm on ju enam kui läbinähtav.) Poni kirjutas ulmet rohkemgi ja mõne oma ulmelaastu avaldas ta vist isegi juhtkirja pähe ning üsna mitu läks ka kaduma.

Mäletan, et kunagi küsisin, et kas ta on veel ulmet kirjutanud ja siis ta rääkis, et on küll, et saatis sinna ja tänna neid ning ei avaldatud ja käsikirjad kaotati ära, et ju polnud olulised. Suhtumises kirjutatud teksti oli Jüri Pino pigem ajakirjanik kui kirjanik. Tundus, et kirjutamine tuli talle kergelt – ta kirjutas ja unustas ning läks elu ja kirjutamisega edasi. Kuid see (näiline?) kergus ei rikkunud tekste. Neis oli mõte, sageli mitu, aga mis peamine – need olid läbimõeldud ja mõnusad lugeda.


Pisut hilisemast ajast meenub, kuidas me Poniga kunagi jõulude eel kusagil kaubandusasutuses trehvasime. Mõlemal olid tülpinud näod peas, et palju inimesi ümberringi ja mingi ärritav sundostlemine. Poni käis välja geniaalse mõtte – kaubamajades-kaubanduskeskustes peaks olema nn meestehoid, kus mehed saaksid paari õllega oodata oma ostlevat peret või muidu naistuttavaid. Et las nemad poodlevad, mehed aga istuvad kenasti meestehoius ning kõik on rahul ja rõõmsad.

Jüri Pino töötas mingil ajal Postimehes. Üks sealne vestlus on mul samuti meeles, see avab väga kenasti Poni suhtumist ulmesse. Olin kirjastuse Elmatar toimetaja ja eks interneti-eelsel ajal tuli pidevalt lehetoimetustes käia, raamatud ja muu taoline materjal kotiga kaasas, suhelda vajalike inimestega ning muidu promo teha ja püüda asju lehte saada.

Poni oli ka kuidagi kultuuriga seotud ning ma toppisin talle paar krimkat pihku, et järsku ta...? Et leheneeger ikka liimile läheks, siis olin alatu ja sõtkusin ka ulmepedaali ning rääkisin, et kohe tuleb meil Lovecrafti kogu. Ja siis Poni teatas, et selle ta ostab, seda ta ei ole nõus tasuta võtma, sest see on oluline!

Foto: Margot Sepp

Kes soovivad "Reaktori" tööshoidmisele kaasa aidata, siis ootame kõigilt huvilistelt kaastöid juttude, artiklite, uudisvihjete jmt. näol meie toimetusse.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0612)