Seekordsed karvustused on siis Eesti Ulmeühingu ja kirjastuse Fantaasia tänavuse jutuvõistluse nn teine kümme. Ma nimme ei hakanud kontrollima, kas kogu teine kümme, või jäi midagi ka välja. Ka ei hakanud ma vaatama, et millised kohad need jutud reaalselt said. Samuti ei ole ma eriti lugenud žüriiliikmete mälestusi-hinnanguid. Ma tahtsin, et tekstid kõneleksid minuga ise.
Kahte juttu siinvaadeldavatest olen ma enne võistlusele saatmist käsikirjas lugenud, mainisin ka vastavate juttude karvustustes need ära, aga mu arvamust see varasem teadmine ei mõjutanud.
Autoritel palun mitte heituda, mitte solvuda ja mitte viha pidada. Avaldatud jutt on avaldatud jutt ning reaktsioone ja kriitikat autor suunata-määrata ei saa.
See jutt hakkas mulle vastu kohe esimestest lausetast ning ega ma ei saanudki oma vastumeelsusest üle. Mälusin teksti kohusetundlikult läbi ja olin õnnelik, kui lõpp saabus. Aga tõesti, ma pidin selle õnne nimel ikka pikalt kannatama, liiga pikalt.
Tegu segase ja kuidagi hüpliku kirjeldusega Austraaliast, aborigeenidest ja tulnukate laevast. Tekst alagab suvalisest kohast ja suvaliselt ka lõppeb. Pisut toob tuimusesse eluvaimu aborigeeniplika, kes sõgedat sogakeelt patrab. Kuid kahjuks hakkab see sogakeel üsna ruttu ka närvidele, sest lugejana ma sellest jaburast tekstijorust kuidagi aru saanud, sest aru saada polnudki võimalik. Õnneks lõpus mingi seletus sellele anti, aga kuidas üks peategelane seda taipas, see jäigi saladuseks. Emude teema jäi aga üldse avamata!
Võimalik, et mul jäi jutus mõni seletus kahe silma vahele, aga sel juhul on autor süüdi. Kes käskis lugejat uputada väheolulise sõnavahuga.
Autor ei peaks nüüd meelt heitma, aga mõelda võiks küll pisut ja püüda järgmist teksti kirjutada nii, et see oleks huvitav ja arusaadav ka lugejale.
4/10
Päris kobe märul... kuid kergelt ajuvaba.
Jutu esimene pool on tühi ja suuresti ka ebavajalik sõnavaht. Selline algaja autori tekst, kus autor juba niipalju teab, et jutul võiks olla sissejuhatus, aga veel eriti ei oska. Tulemuseks siis tekst, mida lugedes on selge, et autori ihaks oli kirja panna see jutu teises pooles toimuv madin, aga kuna madinastseen üksi juttu ei tee, siis pongestas autor ka sissejuhatuse.
Sissejuhatus oli tüütu ja kuigi lugejale infot jagati, ei aidanud see info lugejat suurt kuidagi. Noh, et mis abi mul lugejana on sellisest kirjeldusest: „Rabakaev oli pikka kasvu mees, heledate sassis juuste, sirge lõua ja tugeva ninaga.“
Üldmulje: otsekui katkend millestki pikemast, mida tõenäoliselt veel kirjutatud polegi. Autoril oli ilmselt kõik selge, lugejal mitte. Tähendab, et ega otseselt ju midagi arusaamatuks ei jäänud, aga mis mõte sel kõigel oli. Autori jaoks ilmselt oli, et sai hakkama. Lugejale jääb sellest reeglina väheks.
5/10
Öeldakse küll, et ideed maksavad viis senti pang, aga millegipärast need ütlejad ei täi seda viit senti välja käia, või nad lihtsalt ei tea, kes neid ideid kusagil pangega müüb.
Joel Jansil pole ideid vaja kusagilt osta, sest tal on neid rohkem kui ta kasutada jaksab. Päris kindlasti on tegu eesti ulme kõige ägedama ideegeneraatoriga ning ilmselt ma ei lahmi, kui väidan, et „Langtoni maailm“ on lõppenud jutuvõitluse kõige efektsema ja originaalsema ideega tekst. Jah, lugenud ja autori ulmeeelistusi teadev inimene ilmselt tunneb ära selle kuulsa romaani, mis siinkarvustatavat teksti on inspireerinud. Kuid see teadmine pole oluline, sest tegu pole ei jäljenduse ega austusavaldusega – autoritel lihtsalt on n-ö sarnane veregrupp.
Lugesin seda juttu ka käsikirjas ning seal oli süžee ja kirjatehnika ehk pisut hõredam, aga mitte niipalju, et jutu teise kümnesse oleks pidanud jätma. Kuid eks see ole alati jutuvõistluste probleemiks, et säravad tekstid jäävad tahapoole.
Oli kuidas oli, aga Reaktoris ilmunud kohendatud versioon on muarust üks tugevamaid kandidaate järgmise aasta Stalkeri-hääletusel.
9/10
Ma pole kursis, kas selle jutu tegevuspaigaks on samuti Kaosnoova universum, aga ega see karvustamiseks nüüd nii oluline ka pole.
Lugeja visatakse kohe alguses üsna värvikasse tehnokeskkonda. Ja hoolimata tehnost on jutul kohe algusest selline kergelt muinasjutuline hõng ja mütomõõde küljes. Kirjeldusi oli pisut palju, aga üldiselt mulle see kõik meeldis. Pinget krutiti ka kenasti ja viimane ellujääja pani mul lugejana ka rümbarebulihase kenasti tukslema. Hea jutt, aga...
Tähendab, et ma andsin andeks, et tekst algas suvalisest kohast, sest ma lootsin loo käigus mingeid taustu saada. Lugesin kirjeldusi, nautisin toimuvat, aga seletusi ei saanud. Ja siis tuli lõpp! Ja ma olin suht sama tark, kui juttu alustades. Ma ei väida, et lugejale peab kõike pulkadeni lahti seletama, aga praegu jäi küll mulje, et ega autorid ka päris täpselt ei teadnud, või kui teadsid, siis lugejale ei öelnud. Katkendina romaanist oleks selline tekst super, aga iseseisva jutuna mitte.
Eraldi tahaks kiita aga tõlkesiiriku abil teostatud keelte segamist. See oli mõnus puder ja samas arusaadav! Aplaus! Kestvad kiiduavaldused!
7/10
Alustuseks ei saa ma aru, miks see jutt esikümnes ei ole!
Kahtlustan, et teist nii tugevat, kompaktset ja läbimõeldud juttu sel võistlusel polnud. Jah, ulme on selles tekstis kogu aeg pigem kõrvaltoas või üldse maja taga metsas ning erilist märulit või mürglit samuti ei toimu. Kuid kas peaks!?
Autor on valinud sellise loo jaoks just õige jutustaja, kes suurt midagi ei tea, aga kes mõistliku inimesena kuulab, mida kohalikud räägivad ja püüab oma lünkliku teadmisega hakkama saada. Kiidan ka jutu lõppu, kus kahe postskriptumiga lõpetati lugu kenasti ja liigse venitamiseta.
Tahaks loota, et see kõik polnud autori juhuslik õnnestumine ning veel enam tahaks loota, et see ei jääks autor ainsaks ulmetekstiks.
10/10
Ütleks kohe, et tegu on hea jutuga – algus haakis ja minul lugejana oli huvi kogu aeg üleval. Jah, vahepeal see huvi ehk pisut langes, aga igav ei hakanud kordagi.
Kiidaks just autori oskust hoida üleval pinget olukorras, kus lugeja tegelikult suurt midagi aru ei saa. Meeldis ka teksti läbimõeldus, seda nii detailides, kui ka suuremas plaanis. Detailides just seepärast, et kuigi ma lugejana vastuseid ei saanud, tundusid need detailid kuidagi huvitavad ja loogilised – lihtsalt mina lugejana ei tea, aga kusagil on seletus olemas. Kui konkreetselt, siis näiteks see tööristadega seonduv, mis oli loogiline loo alguses ja millele loo käigus tuli ka põhjendusi.
Kui kritiseerida, siis kusagil keskel, kus peategelane hakkas taipama, siis seal see üleminek oli pisut järsk ja ehk selline sõrmenipsu loogikaga: „Nüüd ma siis aiman, ei tean!“
Ja lõpp! Jutul on lõpp ja hea lõpp! Tõmbab otsad kokku ja ajab neid samas teistmoodi harali.
Võib-olla peaks seda teksti ehk pisut siluma? Muarust saaks hea veel paremaks. Igatahes võib autor hindele veel pool punkti otsa mõelda... ei pane ma seda poolt punkti lihtsalt seepärast kirja, et muarust on kümnepalliskaalal poolikud punktid juba ilmne jaburus.
8/10
Kuna ma olen läbi lugenud kõik, mida Ander Skarp on Reaktoris avaldanud ja isegi vist mõne jutu rohkem, siis näen ma juba mingit seaduspära. Praktiliselt iga Skarbi jutt koosneb erinevatest tegevus- ja ajaliinidest, kuid mis peamine, need on alati segiaetud – lugeja saab alguses mingi pildi, aga päris kindlasti ei jää see pilt kestma, sest uued andmed või teine vaatenurk muudavad pilti. Ei, selles pole midagi halba, aga pikemas perspektiivis, eriti kui oled seda märganud, muutub see pisut tüütavaks. Jutt «Mälestus igavesest eilsest» näitab, et autor on sellist tüüpi loojutustamise kenasti käppa saanud, et järsku prooviks vahelduseks kasvõi päris sirgjoonelist lugu.
«Mälestus igavesest eilsest» näitab ka taolise skeemi teatavaid puudusi. Või on need puudused siiski pigem autori oskustest tingitud. Algus on pisut igav vestlus, sest saladused ja pinge tulevad hiljem. Esimese jupi lõpus tõuseb mingi pinge ja lugeja saab aru, et midagi on teistmoodi, kui tegelane arvab teadvat. Autor avab uusi kihte ja lugu läheb lugeja jaoks üha huvitavamaks. Kuid siis jõuab kätte lõpp, mis on loogiline, aga samas banaalne ja oi-kui-palju-kordi juba olnud. Autori jaoks võib-olla oli see lahe lõpp, aga paljulugenud mind ajas lõpp haigutama. Ilmselt on objektiivne reaalsus kusagil seal vahepeal.
Samas, Ander Skarpi enda skaalal on tegu päris tugeva saavutusega, kindlasti üks parimaid tal. Miinuseks, vähemasti minu jaoks, on jutu mittemeeldejäävus – ma lugesin seda teskti ka käsikirjas, aga Reaktoris lugesin ma seda otsekui esmakordselt. Kogu loomise aur on läinud loogilise skeemi väljamõtlemise ja esitamise peale ning eredad detailid, meeldejäävad ütlemised jne pole juttu jõudnud...
8/10
Päris ootamatu tekst. Noh, et mulle kohe ei meenugi, et eesti autor oleks midagi nii teaduslik-tehnilist kirjutanud.
Selline lähituleviku inseneriulme.
Valitud laad annab ka kohe teatavad vead või miinused ette. Tekst on kuiv, kuna
autor peab tõepära huvides vajalikuks iga seadme kohta pikalt kirjutada ning
nii meenutabki tekst pigem kuiva aruaannet kui kirjandust. Samas, autori
kiituseks tuleb öelda, et ma lugesin ja lugesin huviga. Hoolimata kuivusest ja
arundest, oli huvitav ja ajuti suisa põnev. Jah, eks lõpupoole sai üsna
selgeks, et hea jutu saamiseks on võimalikud vaid kaks lahendust – pulbilik ja
realistlik. Õnneks valis autor realistliku lahenduse, mis on ka haruldasem ja
seetõttu värskem. Jah, isegi ahtakeses eesti ulmes on vähemasti üks kord seda ideed
pruugitud, aga üldiselt on see siiski üsna harvakasutatav idee – kogu maailma
ulmest meenub mulle sel teemal vaid alla kümne teksti ning umbes pooled neist
jäävad siinvaadeldavale loole alla.
Eraldi kiitus tuleb lõpus oleva lisavindi eest, sest minu mäletamisel ükski
neist kümnest samateemalise teksti autorist taolise idee peale ei tulnud, või
siis ei pidanud vajalikuks.
9/10
Kõigepealt ütleks, et see on parim autori juttudest, mida ma lugenud olen. Autor on valinud sobiva vormi ja suuresti kirjutab sellest, mida ta ise ja kõik lugejad on näinud või kogenud.
Miinustena tooksin esile eelkõige pealkirja, mis võtab tekstilt igasuguse pinge maha. Ka mainiks, et peategelane on selline naisautori poolt kirjeldatud meessoo esindaja – alguses ei taipagi, et meesterahvas, pikapeale tuleb mingi kahtlus ning lõpuks selgub, et oligi. Võimalik, et tänapäeva poisid ongi sellised, mõni ikka, aga kuidagi siiski häiris.
Muarust oleks arukam, kui pealkirjaks olnuks „Ühe poisi päevik“ või poisi nimi ja päevik.
6/10
See on siis näide ulmelisest naiskirjandusest. Ei, see pole halvasti öeldud, ega hinnag, lihtsalt on teatav osa kirjandusest, mis kõnetab naisi rohkem kui mehi. Ja minuarust see jutt on selline.
Õnnetu naine ja toored mehemühakad. Mul on taolise tekstiga üsna raske suhtestuda. Ei, loen ja saan aru, aga mingit emotsionaalset sidet ei teki.
Samas, kirjutatud oli ju hästi. Jah, kompositsioon kergelt logises tegelaste motiivid jäid ka üsna segaseks, aga mingi autoripoolne kindlakäelisus oli tunda.
Lugesin, ei nautinud, sain justkui aru, hindan tehtut, aga elamust ei saanud. Hinne siis just nende vastandlike muljete pealt. Sealjuures on mu jutt ilmselt hindest adekvaatsem.
7/10
Alustaks ülestunnistusest: unenäolised tekstid pole mulle kunagi meeldinud. Noh, et autor peab sellega arvestama, et mul oli eelhäälestus. Ma püaan karvustades alati endast üle olla, aga ka mina olen vaid inimene.
Jutt ise mulle meeldis. Et tõmbas
endasse ja ma tegelikult täitsa nautisin. Ja ega ma suurt rohkem ei oskagi
öelda. Vaid niipalju, et see on autorile paras õnnestumine. Taolist kirja- või
päevikuvormis teksti pole raske kirjutada, kuid raske on kirjutada nii, et
pinge oleks üleval ja loo kulg loomulik. Ja seekord olid asjad paigas.
Hinde andmiseks panin ma kokku oma esialgsed hirmud ja saadud elamuse ning
püüan aru saada, kustmaalt läheb piir reaalse tekstielamuse ja minu isiklike
kiiksude vahel.
8/10
Kokkuvõtvalt võiks öelda, et mu karvustused ja hinded peaks selge pildi andma. Ka püüdsin ma žüriiga mitte eriti vaielda. Osaliselt seetõttui, et ma pole lugenud esikümne tekste, osaliselt seetõttu, et minul on oma arvamus ning peamiselt seetõttu, et mingi mõtteline koht ei tee minu silmis teksti ei paremaks, ei halvemaks. Pealegi, ma olen kõigi jutuvõistluste puhul täheldanud, et kunagi pole võitnud parim tekst.
Siinkarvustatud tekstidest oleks minu isiklik TOP3 järgmine: „Langtoni maailm“, „Üksi“ ja „Haruväljapääs“. Järjekord on pigem emotsionaalne, aga kõiki neid kolme juttu tahan ma vähemasti üks kord veel lugeda ja lugeda just karvustajapainest vabana, lihtsalt tekstina.
Üsna TOP3-e lähedal ja samuti taaslugemise tahtega on ka jutud „Kirjatark ja Doktor“, „Universumi ahvid“ ja „Ainult unenäos“.
Et kusagilt nende tekstide juurest läks mul see isiklik meeldimise piir.
Eraldi tahaks ma aga vabandada Laura Loolaidi ees, kelle mainumbris lõppenud järjejutt „Tagalas on alati soe“ mul siin karvustamata jääb. Lühiromaan on mul loomulikult loetud, aga ma tunnen, et selle karvustus siia jutuvõistluse omade otsa hästi ei sobiks. Kuid järgmises numbris kindlasti!
