Ulmikutele pole su kaval pilk ja alati sõbralik olek võõrad, aga kõik Reaktori lugejad ei tea sind (kuigi oled meile väga häid lugusid kirjutanud). Räägi endast natuke - kes sa oled, kust sa tuled?
Isa poolt eestlane, ema poolt korealane, olen kogu elu Annelinna kivimüüre esindanud. Erialalt olen rahvaluuleteadlane, eks tuleneb sellest, et just lood-jutud on alati läinud hinge ning soovin nende tähendust mõista. Töötasin pikalt keeltekoolis inglise keele õpetajana, nüüd olen Mänguasjamuuseumis teadur. Kirjutama hakkasin juba lapsepõlves – peamiselt tuntud muinasjuttude omi variante, hiljem sain teada et niimoodi see rahvajuttude vestmine käibki – eks see ulme juurde suunaski.
Ilmselt oleks natuke narr küsida, et kuidas jõudsid raamatuteni (“Nad eksisteerivad ja kunagi võtsin ühe kätte ja edasine on ajalugu…”), aga kuidas jõudsid ulmeni? On sul ehk meeles esimesed kokkupuuted ulmega?
Selles osas pean tänama vanemaid. Isa-ema panid tuppa riiulid püsti ja igaks sünnipäevaks-jõuluks kingiti mõni raamat. Isal oli juba korralik (laste)raamatukogu olemas, uurisin põhjalikult seda. Venna omi lugesin ka. Lapsepõlvest mäletan, et peamised lemmikud olid muinasjutud – mida pikemad, seda paremad. Sealt maalt oli ka lihtne ulme ja fantaasia žanride peale edasi minna ning ülikoolis folkloristika peale suunduda.
Vot esimest kokkupuudet ei mäleta, aga vaieldamatu lemmik on siiani “Sõrmuste isand”. See on üks esimesi nö suuri raamatuid mille läbi lugemist mäletan, olin umbes kümnene (lõin kohe pärast Vennaskonna filmi hambad kaande). Keskmaalt see temaatika ja ind külge jäidki.
Kirjandusteaduses on küll levinud seisukoht, et kirjanik ja tema looming tuleks üsna rangelt lahus hoida, aga keda see ikka huvitab – kes sa kirjanikuna oled? Mis su eesmärk on, kui sa teksti lood? Kui üldse on, muidugi.
Ma ei tea kas ma selle seisukohaga küll täiesti nõustun, sest paljudel juhtudel annab kirjaniku taust ja isik meile pildi sellest millise mõttega ta on teose kirjutanud ning mis teda on mõjutanud. Aga selles suhtes olen päri, et ühte ei peaks teise tõttu hukka mõistma.
Minu mõte on alati see, et kõige tähtsamal kohal loos on tegelased. Üritan neid sügavamalt uurida ning värvikalt kujutada. Olen sellel arusaamal, et (ükskõik mis meediumi) tegelased peaksid lugejale-vaatajale-mängijale korda minema, me peaksime hoolima mis nendega loos juhtub, jagama nii nende võite kui kaotusi. Mõnegi raamatu panen käest põhjusel, et peategelane lihtsalt ei köida ning temas pole midagigi, millega samastuda. Mulle meeldivad taolised tegelased kellega tahad kõrtsis mõne õlle juua ning kuulata mida ta maailmast arvab. Kõik ei pea ilmtingimata moraalselt head olema, lihtsalt mitmetahulised ja köitvad.
Teine tahk millele kõige enam keskendun on loo maailm. Püüan olustikku luua elavalt, niimoodi, et lugejale joonistuks maailm silme ette ning ta kogeks seda koos tegelas(te)ga kes seal rändavad. Tõenäoliselt on see mõjutatud (arvuti) rollimängudest, arvan, et mu parimad kogemused ongi olnud säärased kus käid tegelaste seltskonnaga maailmas ringi ning kuuled neid üksteisega tögamas. Loomulikult ei saa unustada ka teisi külgi – lugu ennast, butafooriat, dialoogi, keelt, aga usun, et kui saad hästi välja arendatud tegelased ja endasse tõmbava maailma paika, on ülejäänud lugu üsna varmas ise kirjutamise-lugemisega kaasa tulema.
Millised kirjanikud või žanrid sind kõige rohkem mõjutanud on? Mida ise kõige rohkem kirjutada armastad?
Tõenäoliselt ulme ongi, eriti fantaasia. J. R. R. Tolkien oli üks esimesi kirjanikke, kes sügavale hinge pitseri jättis. Üldiselt olen üritanud lugeda avaralt. J. D. Salinger ja Ernest Hemingway on alati meeldinud, nagu ka Charles Bukowski dialoogid ja huumor. Koomiksites kaldun Marveli poole (klassikutest Chris Claremont, viimastest aastatest Brian Michael Bendis, Dan Abnett ja Andy Lanning), niisamuti meeldivad Neil Gaimani Sandmani ja Bill Willinghami Fables’i sarjad. Luule on ka südamele lähedane – Alfred Lord Tennyson, Walt Whitman, iirlased W. B. Yeats ja Oscar Wilde. Sisulises ja keelelises mõttes üritan igast loetud teosest vaadata ja õppida, aga eks me kaldumegi nende poole kes kõige enam naudingut pakuvad. Muidu ise armastan ulmet kirjutada, aga sealmaal annab samuti erinevaid alamžanre proovida, mida olengi üritanud teha.
Kes sul Eesti kirjanikest lemmikud on? Nii ulmikutest kui ulmevälistest?
Eesti kirjanduses olen kõige enam ehk sellise nö etnokirjanduse lainel olnud. Kunder, Jaik, Kreutzwald, Tammsaare. Eks see tuleneb ka erialast. Tänapäevastest kirjanikest meeldivad Hargla, Kivirähki, Õnnepalu teosed. Ausalt öeldes pole ma eriti sügavalt kodumaist kirjandust lugenud, peaasjalikult selles mahus ja neid autoreid keda ülikooli kursused rõhutasid. Eks tuleb mingi hetk seda külge parandada. Kaasulmikuid, eriti Tartust, üritan ikka toetada, väga rõõmustav on näha ja lugeda mida teised kirjutavad. Kuna mu enda stiil ja temaatika on üsna erinevad, siis ongi mõnus uurida eesti kaasulmikute kirjatöid.
Mida hindad kirjanduses kõige rohkem?
Ma arvan, et peamiselt naudingut? Või noh, saan aru, et osa kirjandust ongi selline, mida loed lihtsalt uuenduste ja stiili pärast ja nägemaks kuidas on üldse võimalik kirjutada. Aga üldiselt kuna tegu on meelelahutusega – eriti just ulmekirjanduse puhul – mis võistleb kõigi ekraanide ja säärasega, siis peaks teos just paeluma. Nagu mõne filmi või sarja puhul, kui ikka käima ei lähe ja natist kinni ei haara, pole erilist ajendit hambad ristis jätkata. Peaasjalikult vaatan tegelasi ja maailma (sarnaselt sellele kuidas üritan ise kirjutada), kui nood kaks on köitvad, olen nõus investeerima. Süžee suhtes olen vabama meelega, nagunii kipub kaasaegne populaarne ulmekirjandus olema sündmustikult üsna laialivalguv (tegevus pole punktist A-B, peamiselt “midagi juhtub igal pool”). Keelt ei maksa muidugi unustada, lugemine on üks põhilisi viise kuidas enda seda külge rikastada ning osa raamatuid olengi lugenud vaid selle pärast, et näha kuidas autor keelt kasutab.
Millised rubriigid on sulle Reaktoris enim meeldinud? Milliseid alati loed? Mis võiks meie järgmine püsirubriik olla?
Ehkki iga kuu alguses ei õnnestu tervet numbrit läbi lugeda, loen alati vähemalt igast rubriigist ühe-kaks näidet ja siis nädalate jooksul neid mis alguses kahe silma vahel jäid. Artiklid ja jutud on alati väga põnevad, tekib mingi ülevaade sellest mis hetkel kodusel ulmemaastikul toimumas. Üheks huvitavaks rubriigiks on (juttude) arvustused. Kuigi iga kord arvamustega ei nõustu, hindan seda, et analüüse on esitatud ning näen kuidas teise pilgu läbi juttu-filmi-mängu vms näha. Õppimise koha pealt on tänuväärne vaadata seda kuidas teoste erinevaid külgi lahatakse ja mida teised rõhutavad.
Töötad Tartu Mänguasjamuuseumis – räägi sellest õige lähemalt. See tundub üks ütlemata põnev ametikoht.
Töötan teaduri kohal, nüüd juba veidi üle aasta. Võimas on, ja huvitav tõesti. Kollektiiv on hästi tore. Mina aitan muuhulgas näitusi kokku panna, kirjutan tekste ja tõlgin, haldan raamatukogu. Ekskursioone viin samuti läbi, peamiselt inglis- ja venekeelseid, vahel ka meie omas. Mõned näitused on andnud võimalusi käsitleda mänguasju, mis enda lapsepõlves vahele jäid – näiteks mudelautodest ma pisikesena erilises vaimustuses ei olnud, aga nüüd oli põnev teise pilgu alt vaadata. Aasta alguses panime Barbie näituse püsti, selle nuku tausta uurimine oli samuti lahe. Võin soovijaile põhjalikku Barbie-ajalugu rääkida. Olgu, Keni kah.
Kirjutamise poole pealt on tegu väga inspireeriva paigaga. Vahel näed mõnda mänguasja ja mõtled, et sellest saaks jutu jaoks küll midagi päris vinget kokku panna – veidike putitada, veidike üle võlli tausta lisada, ja ongi ilmekas tegelane olemas. Viimase jutuvõistluse aurupungi jaoks ammutasin kahe tegelase puhul allikat just muuseumis nähtud mänguasjadest.
Mida sa tööst vabal ajal teed? On sul mõni põnev hobi?
Kirjutamine ongi. Praeguseks on küll tegevusest välja kasvanud midagi enamat kui hobi, sellega tahan ikka potentsiaalselt täiskohaga tegelda ja kaugele jõuda. Kuna arvuti on üsna kapsas ja miskeid võimsaid mänge (isiklikud lemmikud on Bioware’i ja nüüdseks tegevuse lõpetanud Telltale’i rollimängud) välja ei vea, tuleb aega teisiti sisustada. Üritan vähemalt pooltel nädalapäevadel mingi korraliku aja valmis kirjutada, minu jaoks tähendab see seda, et kirjutan kuni ära väsin või kavandatud stseen läbi saab. Pärast tööd-trenni tund-paar kõpitseda on üsna hea. Naljakas, trenniga on ka kirjutamisprotsessi tulnud teatud distsipliin – nõnda nagu ühte ei jätaks vahele, ei taha/tohi ka teist. Üsna palju vaatan jalkat – hoian Liverpoolile pöialt.
Millist maailmalõputeooriat hindad kõige tõenäolisemaks?
Keerame planeedi tuksi. Pole ehk nii vürtsikas kui auklike nägudega zombied kelle peal vibulaskmise peent kunsti harrastada või müstilisi kalliskive otsima tulev Thanos, aga vaadates seda mis probleemid meil looduse säilitamise ja kliimasoojenemisega on, siis tundub see kahjuks üks kõige rohkem häirekelli käima löövaid murekohti.
Kas tulnukaid ja/või AI-d tuleks karta või loota nendega kohtumist?
Ideaalis näeksime ju alati tulevikuühiskonda säärasena, kus tulnukad, AI-d ja inimesed on kõik ühiskonda integreerunud ja saavad üksteisega ilusti läbi. A la Tähesõjad või Mass Effecti universum. Aga nagu ajalugu ja iga hea jutt on näidanud, on igal rassil ja kultuuril omad agendad ja uskumused, mistõttu on ennatlik eeldada, et kõik kohe sõbraks saavad. Me ei saa omavahelgi läbi, mis siis veel tulnukatega. Huvitav oleks muidugi, pigem loota ja siis edasi vaadata.
Millal su esimest raamatut lugeda saaks, oo jutuvõistluse võitja?
Mingit tähtaega ei tahaks ette seada. Ma olen pigem seda tüüpi kirjutaja, et võtan loo üles ja vaatan kuhu see edasi kasvab. Kui on romaani mõõtu, siis on ühel hetkel näha ja teada. Mulle meeldib nokitseda, vahel mõni suurem jutt kõrvale panna (eriti kui toppama jääb) ja hiljem, isegi mõne kuu pärast tagasi tulla ja uue pilguga edasi kirjutada. Aga ütleme niimoodi, et üks lugu on hetkel tublisti suuremat mõõtu ja mastaapi kui novellivõrse. Mitte küll valmimisjärgus, aga suunda sihin sinnapoole küll.
Võõravihast on palju räägitud ja ma ei saa jätta Kroonikat tegemata – on sul kunagi oma kaugete juurte tõttu mingeid probleeme olnud?
Lõbusaid ja vähem lõbusaid. Lapsepõlves oli ikka nii, et mis teistsugune, see näpuga välja. Sellest saab muidu ajaga üle ja ega noid inimesi väga ei meenutagi enam. Täiskasvanuna on aeg-ajalt ikka ette tulnud, aga mitte säärastel viisidel, et keegi poejärjekorras röögatab ja teise sappa läheb või et mõni kurikakangelane parklas kultuuriviktoriini esitab. Vahel on kusagil kõrtsileti ääres mõni purjus tüüp jaurama tulnud, mõnikord olen bussis või tänaval vürtsikaid väljendeid kuulnud, aga noh, kuivsööt ulmejutu dialoogi ja mõne põmmpea-tegelase algmaterjaliks. Enamjaolt on Tartu rahvas normaalne :) Välismaal pole küll mingeid probleeme olnud.
Mida teeksid kümne miljoni euroga?
Kirjutaksin täiskohaga. Tõenäoliselt reisiksin ka kõikjale kuhu süda kutsub, aga peamiselt oleks see mõnus väljund pühenduda kirjutamisele. Okei, käed laseks ka lõpuni täis tätoveerida, aga selle jaoks pole säärast summat tarvis.
