Just siis, kui lõpuks tundus, et teadus saab midagi olulist inimeste heaks ära teha, tuli välja, et kõik läks veelgi rohkem valesti kui eales varem inimkonna ajaloos.

Ma leban praegu limase naha all. Aeg ajalt hakkab see nahk, mille pinnalaotus on viimaste andmete järgi umbes 85 000 ruutkilomeetrit, pulseerima, sest mööda seda keerutab end miski, mida võiks tinglikult nimetada veidi ülemõõduliseks palgiks. “Veidi” on muidugi iroonia. Selles palgis ei oleks peale mõõtmete midagi erilist, kui selle mõlemas otsas poleks vahetpidamata pilkuvaid hiiglaslikke hõõguvaid silmi.

Umbes iga kolme päeva tagant kihutab miski minust läbi nii kiiresti, et sellele ei ole jõutud veel nime anda. Keegi ei näe seda. Keegi ei oska seda kirjeldada. Mu rindkeresse tekib veritsev haavand ja teine samasugune selja peale. Tegelikult on tobe vinguda, haavand ei ole suurem nööpnõelaga torgatust ja tundub, et siseelundeid see ei vigasta. Iga korraga nihkub see südamele lähemale.

Veel kolm kuud tagasi elas planeet Maa oma tavapärast elu. Sotsiaalmeedia oli igasugu jama otsast otsani täis. Libauudiste ja horoskoopide kõrvale ilmusid ühtäkki L-Gluon Agency reklaamid. Siis laekusid esimesed kaebused. Ja mind saadeti asja uurima. Anti nii-öelda viimane võimalus ennast tõestada.

L-Gluon Agency peakorteris juba oodati mind.

“Istuge, palun, härra,” pakkus L-Gluoni peadirektor, maitseka sinise ülikonna ja vuntsidega mees, osutas hiiglaslikule nahktugitoolile ja libistas mööda nähtamatust klaasist kohvilauda minuni klaasi parimat konjakit.

“Lubage mul midagi küsida,” jätkas peadirektor mu vastas asetsevasse nahktugitooli uppudes. “Kas te teate, mis asi on Suur Pauk?”

Mulle läks konjak kurku ja ma hakkasin köhima.

“Üks kõva kärakas, mis käis pärast seda, kui meie mõõtmatult tihedasse punkti kokku surutud Universumil kitsas hakkas.”

Peadirektor muigas.

“Füüsika… see imeline füüsika. Oluline on, et kõik, mis universumis loodi, loodi suure paugu hetkel. Olete nõus?”

Noogutasin.

“Kas ka see, mida me ei saa näha, aga mida me tajume?”

“Jah, loomulikult,” vastasin.

“Kas oskate pakkuda, mis on see, mida ei saa kuidagi mõõta, aga ometigi teavad kõik, et see on olemas?”

“Erinevad kosmilised kiirgused.”

“Ma pean silmas midagi hoopis inimlikumat.”

Mõtlesin pikalt. Kõik, mida ma välja suutsin mõelda, oli kuidagi seotud mateeria, evolutsiooni või sugutungiga.

“Ei oska pakkuda,” andsin lõpuks alla.

“Hing,” ütles peadirektor. “Hinge peetakse eriti esoteeriliseks. Arvatakse, et see on kujuteldav lähi-sotsialiseerumine. Meie väidame midagi muud.”

Jõin kiirustamata klaasi tühjaks.

“Mida te siis väidate?”

“Et hing on päriselt olemas ja see on olemas igal inimesel. Seda saab mõõta, kirjeldada, kaardistada ning katalogiseerida.”

“Täpsustage, palun.”

“Hing on osake, mis tekkis Suure Paugu ajal. Me nimetasime selle L-Gluoniks.”

“Nii?”

“See on elementaarosake nagu elektron, prooton või kvark.”

“Väga tore, aga ma ei näe siin erilist seost...”

“Vabandust, et ma vahele segan. Ma kohe selgitan. L-Gluon lagunes oma algkujul alati paariks. Sellel on alati kaksik.”

“Ma püüan nüüd kuidagi mõista. Hingeosake, millel on kaksik. See on siis hingekaksik?”

“Tavaliselt nimetatakse seda siiski hingesugulaseks.”

Seda sõna olin ma palju kuulnud. Seda hingesugulase pläma tuleb uksest ja aknast.

“Me võtame klientidelt, teatud summa eest muidugi, L-Gluoni, murrame selle lahti ja paneme andmebaasi. Kui leiame täpselt samasuguse, viime inimesed kokku. See maksab loomulikult juba rohkem. Nad jäävad eluks ajaks kokku ja on kogu aeg õnnelikud. Nad on hingesugulased, kelle hingeosake tekkis ühel ja samal hetkel ning plahvatas seejärel kaheks. Universum ise määras nad teineteisele ja see ei ole esoteeriline sonimine vaid teaduslik, füüsikaseadustega põhjendatud fakt. Me aitame inimestel selle ühe ja õige üles leida.”

Peadirektor valas klaasid uuesti täis.

 “Ja kuidas te elementaarosakese lahti murrate?” uurisin.

“See on ärisaladus. Ütleme nii, et meil on selle avamiseks moodus.”

Ma ei osanud enam midagi küsida. Peadirektor niheles oma toolil.

“Kas on veel midagi, mida ma peaksin teadma,” tulistasin huupi.

“Ma olen teiega täiesti avameelne. Ma ju tean, miks teid saadeti. Te ei pea meie ettevõtte sulgemisega pead vaevama. Me läheme ilmselt üsna varsti pankrotti. Oleme dokumenteerinud juba üle kolmekümne juhtumi, kus hingesugulased leiavad teineteist ilma meie abita, täiesti iseseisvalt. Me lootsime kokkuviimise pealt hiiglaslikke summasid teenida. Hingesugulase nime eest annaks inimene ju kõik hinge tagant ära, vabandage mu kalambuuri.”

“Kui paljudel inimestel on L-Gluon avatud?”

“Veidi üle kaheksakümnel tuhandel.”

“Ja mitu teie kokku olete viinud?”

“Mitte ühtegi.”

***

Siis läks kaks kuud mööda, et ilma et midagi oleks juhtunud. Ma unustasin L-Gluoni peaaegu ära. Aga siis...

...kukkus Itaalias, Toskaanas, ühe pisikese traditsioonilise veiniistanduse põllule taevast roheliselt hõõguv liha meenutav moodustis. See oli umbes Fiat Punto suurune. Farmer ei jõudnud veel politseisse helistada, kui ta tütar kummaliselt käituma hakkas. Ta pani tütre aita kinni ja helistas ikkagi politseisse. Samal hetkel kukkus järgmine käntsakas ja siis järgmine ja järgmine. Neid sadas nagu vihma. Maa värises. Lõpuks oli istandus hävitatud.

Farmer ja tema naine vahtisid, suud ammuli, ega suutnud ennast liigutada. Kamakad hakkasid end küljelt-küljele kõigutama ja lohisesid ühte hunnikusse kokku. Siis kuulsid nad, kuidas tütar aidaukse eest ära murdis ja nägid jahmatusega, kuidas ta jooksis ennastunustavalt rohelise hunniku poole, mis oli umbes saja meetri kõrgune ja vähemalt kaks korda sama lai.

“Mamma, Papà,” hõikas ta vanematele. “Minu hingesugulane saabus. Ma olen nii õnnelik! Hüvasti!”

Tütar jooksis rohelise mäe juurde ja kadus sellesse jälgi jätmata.

Pärast seda hakkas hingesugulasi saabuma. Mõned saabusid ruumilaevadel, teised hõljusid ise läbi kosmose. Ja need olid alles kiiremad tulijad. Osad neist materialiseerusid ei kusagilt või astusid välja ootamatult tekkinud udupilvest. Ilmnes, et mõningad meile tuttavad asjad, mida oleme siiamaani atmosfäärinähtuseks pidanud, nagu virmalised või vikerkaar, on samuti elusolendid ja neilgi on oma hingesugulane.

Elu planeedil Maa pöörati mõne hetkega täielikult pea peale. Eks me peame nüüd õppima uues olukorras hakkama saama.

Minu instruktsioon nägi ette, et ma pean kõiki asjaolusid uurima. Tookord, kui ma L-Gluon Agency’s käisin, lasin eksperimendi korras ka enda L-Gluoni avada. Nad tegid seda täiesti tasuta.

Olen rahul, et minu hingesugulane nii viisakalt käituda oskab. Ta lendab kõigest iga kolme päeva järel läbi mu südame.

 

PS. Nende ridade kirjutamise ajal paisati uudistekanalitesse teade, et Rahvusvaheliste Kosmoseseirevägede juht keeldub avalikustamast, milline hingesugulane hetkel Maale läheneb.

Kes soovivad "Reaktori" tööshoidmisele kaasa aidata, siis ootame kõigilt huvilistelt kaastöid juttude, artiklite, uudisvihjete jmt. näol meie toimetusse.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (1.2265)