Iial ei või teada, kes või mis öövarjus tegutseb. Jaan mitte ainult ei olnud sellest teadmatuses, kes sel septembriööl tegevuses oli, vaid ta isegi ei kahtlustanud seda, et tegu polnud tavalise ööga.

Niisiis astus Jaan Pahmas mööda kõleda äärelinnaosa vahelise tänava kõnniteed, kui ta midagi teisel pool teed tühermaal märkas. Nähtut kommenteerisid kolm häält Jaani peas.

„Tee, et sa siit minema saad. Kes teab, kellega tegu on,“ ütles kõige vaiksem hääl.

„Selles kõiges on midagi ebatavalist,“ ütles teine hääl, see mis Jaaniga tema peas harilikult siis rääkis, kui ta oma ajakirjanikutööga tegeles.

Kolmas hääl ei öelnud enne midagi, kui Jaani välismissioonil treenitud tähelepanu polnud korraks keskendunud. „Marss, see naine tuleb päästa,“ ütles see käskival toonil, mis veidi tema rühma komandöri hääletooni meenutas.

Kummaltki poolt ei tulnud autot, kui ta vales kohas üle öise tänava läks. Ajakirjaniku hääl tema peas hakkas uuesti rääkima.

„Sellest võib loo saada, kui sa sellest muidugi eluga pääsed,“ ütles see. Jaan liikus juba teisel pool teed, hinnates varjumisvõimalusi.

Enne metsatukka oli üks põõsas. Ta korraks kükitas selle taha ja liikus siis edasi. Tal tuli läbida pikk katmata vahemaa, mis muutis üsna ebatõenäoliseks, et varjumisest kasu oli.

Siis oli ta juba ohutult metsa vahel ja seal oli varjumiseks võimalusi küll. Õnneks olid oksad igas teises suunas liiga tihedad läbimiseks ja ta nägi kuuse taha varjudes mehi. Nood olid üsna kaugel, ent õnneks olid nad peatunud ja blondiini teadvuseta kogu puu najale toetanud.

Üks neist hoidis käes rahakotti, mis tõenäoliselt kuulus naisele ja Jaan kuulis teise häält. „Aga äkki ta kontrollib, kas me pole raha pihta pannud.“

„Ta ei tundu kellegi sellisena, kellele see oluline…,“ ütles teine. Ta oli mõelnud lisada, et ta ju jätab osa raha rahakotti alles, aga Jaani ilmumine katkestas tema jutu.

Jaan liikus edasi, märgates silmanurgast, et üks meestest pistis käe põue. Viga, muidu oleks nad mõlemad jõudnud võtta kaitseasendi. Jaan haaras teise mehe käest ja lennutas seda kangina kasutades mehe kaaslasele otsa.

Kohe oli ta nende kohal ja veeretas pealmise mehe eemale. Tuli ju jalaga lüüa käe, millega alumine mees nuga hoidis, randme pihta.

Ranne krõpsatas ja mehe karjatus kajas metsavahel ka siis, kui eemale veeretatud mees Jaani jalast tõmmates peaaegu kukkuma pani. Jaan lasi ise oma keha nõtku ja tema põlv tabas ründaja kubet. Nüüd karjatas ka too, suu näos tema kiilaspea all pärani.

Naine tuli teadvusele. „Põgene,“ ütles Jaan erilise lootuseta, sest oma kukalt katsuv neiu, kes nägi meigi tõttu oma tegelikust east vanem välja, vaatas midagi mõistmata segaduses ringi. Jaan nihkus noa, mille ta jalaga oli eemale lükanud, juurde ja kükitas seda võtma.

„Kaome,“ sisistas siilisoenguga tüüp teise käega oma rannet, mis enne oli lõdvalt rippunud, toetades, „Me võime seda teha ka järgmisel öösel.“ Seletust, mida nad teha võisid, ei järgnenud.

Kui oksad lahkuvate meeste järel sahisesid, hingas Jaan kergendatult. Kahe vastasega niigi kaua toimetulemine oli peaaegu nagu võit õnnemängus.


*


See õhtu ei meenutanud üldse toda, kui Jaan oli neiu inimröövlite küüsist päästnud. Toona oli ta oma aktsendiga rääkiva sõbraga eklektilise mööbli keskel joonud ja kartulisalatit söönud. Kapist, mis oli üks nendest mööblitükkidest, mis näisid veel nõukogude ajast pärinevat, võetud viinapudelist väga tihti pitsi ei valatud. (Jaan oli hiljem metsas jõmmidega kakeldes selle üle tänulik, et küsimus „kas sa mind austad?“ oli koos vanema põlvkonna slaavlastega minevikku kadumas.)

Praegu aga istus ta laua taga, millel olid rikkaliku, kuid mitte eriti toitva söögivaliku jäägid. Jaan üritas mõista, kas see oli kammkarbi maitse, mida oliivimekk tema suus päriselt ei suutnud varjutada. Igatahes olid nad joonud kangema alkoholi asemel veini ja sedagi vaid kohe koosviibimise alguses.

Seltskond oli samuti suurem ja tund, mil ta eramajast aedlinna õhtusse lahkus, varasem. Kahe nädalaga ei olnud hakanud nii palju varem pimedaks minema, et see tunda andnuks.

Kenasti värvitud puumajade ja roheluse keskel jalutades polnud tal plaanis busspeatusesse suunduda. Ta kavatses jala kesklinna poole suunduda ja seal siis vaadata, mis edasi.

Siis märkas ta meest. Ta poleks teda selja tagant, hoolimata tolle raseeritud kolbast, ära tundnud, kui autosse istuva mehe kaelast kõrgemal poleks olnud tätoveeringut.

Kuna kuu oli kakluse ajal korraks päriselt pilve varjust välja tulnud, teadis ta täpselt, mis mehe pähe tätoveeritud oli. Veidralt kunstlikuna mõjunud valgus oli väikese luukerepea selgelt välja joonistanud.

Jaani sõduripilk registreeris maitsetu auto, mille kohta samal ajal tema ajakirjanikuvaist ütles, et see oli sellise lõnguse jaoks veidi liiga kallis, margi. Ka maja, mille hoovist auto välja sõitis, hindas ta nagu ajakirjanik.

Kui see mustalt kiiskav masin oleks lahkunud eramaja eest mõnes vähem hubases rajoonis, oleks ta meest pidanud lihtsalt mõne organiseeritud kuritegeliku rühma liikmeks. Aga miks lahkus auto selle kolmekordse maja eest, mille pealislauad olid siniseks värvitud? Oli see juhus? Või elas siin mõni mitte kõige puhtam poliitik, kes aegajalt rusikameeste abi vajas?

Jaan registreeris aadressi lippaia küljes oleval sildil ja lasi siis ülikonna vesti ülemise nööbi lõdvaks. Nii kaugele ta polnud oma ontlikku sõpra külastades siiski läinud, et oleks lipsu ette pannud.


*


Sinine eramaja kuulus kellelegi Vladimir Gorõnitšile. Too oli edukas ärimees, aga poliitikaga tal Jaani uurimistöö järgi palju pistmist polnud, kui mõned aastate jooksul tehtud annetused allakäivale rahvuslikule erakonnale välja arvata.

Kas kolmepäisel Vladimiril - Jaanile, kelle lapsepõlv oli möödunud Nõukogude Eestis, meenutas mehe perekonnanimi vanadest multifilmidest tuttavat lohet – olid mingid valgustkartvad ärid? Seda mõtet kaaludes keris ta otsingumootori lehekülge allapoole. Jaan oli otsustanud proovida õnne uuemate kirjetega ja see tasus ära.

„Uue kaupluse avamine“ luges ta lingi alt ja klõpsas. Ekraanile ilmus baari, mille vastas Vladimiri keti uus kauplus asus, pilt ja Jaan luges selle alt avamisele pühendatud ürituse kuupäeva. Afterparty pidi toimuma selles samas baaris.

Poe avamisele minekuks ette valmistumiseks tuli vähe teha. Ta veenis veidi hämmeldunud seltskonnarubriigi toimetajat selles, et nende lehel on sellest üritusest reportaaži vaja ja et just tema, mitte keegi asjasse puutuva rubriigi toimetusest peaks sinna minema, ning hankis endale lipsu.

Ta oli olnud päris kindel, et üks, veidi liiga kirju lips pidi tal ka endal kapis olema, aga ju ta siis eksis. Kui ta oli baari uksest sisse astunud ja paar sammu edasi teinud, siis meenus talle oma kingadele pilk heita. Pagan, paremat kinga tuli kempsus kraanivette kastetud paberitükiga veidi poleerida.

Pilt, mida ta oli enne silmanurgast märganud, jäi WC uksest välja astudes otse tema ette. Tal oli õigus, et sellel oli midagi punast. Jaan ei suutnud otsustada, kas üleelusuurusi naisehuuli kattis mahl või veri.

Külalised nägid liiga head välja, et Vladimiri maja juures nähtud teksapükstes ja tagis tüüp siia oleks sobinud. Ülikondi ja kleite vaadates tundus ebausutav, et tätoveeritud tüüpe üldse olemas on.

Mida ta rusikavenna puudumisest järeldab, mõtles Jaan eemal väikese seltskonnaga vestleva Vladimiri poole astudes. Kas seda, et see polnud pidevalt ärimehe kõrval? Või seda, et tegu oli lihtsalt Vladimiri tuttavaga?

Jaan polnud vestelejatele veel nii lähedale jõudnud, et nood oleks teda märganud. Tegelikult küll nii lähedale, et teised vestlejad oleks teda märganud, poolviltu seisev ärimees pöördus järsult tema poole.

Vladimir oli kahvatum, kui oli jäänud mulje netist leida olevatelt vähestelt fotodelt. Korraks seisis ta sama sirgelt, nagu piltidelgi, siis aga vajus ta tagasi kühmu.

Ajakirjanik Jaanis oli hämmeldunud. Sõdur temas aga oli üsna kindel, et selja sirgu ajamine oli osa imelikust reaktsioonist Jaani lähenemisele. Ta ju sai mind vaid silmanurgast märgata, ütles sõduri hääl Jaani peas.

Jaan tardus ja astus siis, enesekindluse tagasi saanud, sujuvalt Vladimirile lähemale ja tutvustas end.

„Suuruselt teise lehe ajakirjanik,“ ütles Vladimir, „kas tõesti pakub see väike üritus teie seltskonnarubriigile huvi?“

„Eestis ei toimu ju eriti midagi, isegi mitte pealinnas,“ vastas Jaan talle.

„Isegi neidusid ei röövita,“ lisas ta äkilise uiu ajel. Ärimehe tume kulm kerkis millimeetri võrra.

„Ei röövita ei neide, ega üldse inimesi,“ ütles ta samasugusel kergel toonil, nagu Jaan oli kasutanud.

Jaani nõutust märgates juhtis ta jutu kohe teisale. Jaan lasi tal kauplusest rääkida ja siis jutujärje kaaslannadele, kes seltskonnarubriigi kangelasteks paremini sobisid, üle anda. Ta oleks Vladimiri vastusega viitele neidude röövimise kohta rahule jäänud, aga sõdurile temas ei meeldinud ärimehe liiga kiire reaktsioon.

„Hea küll,“ ütles ajakirjaniku hääl tema peas vastuseks sõduri torinale, „ma siis ragistan veel natuke ajusid. Võimalik, et ta teab midagi inimröövidest, aga need ei piirdu ainult tolle ebaõnnestunud katsega, mil valitud ohver oli noor naisterahvas.“

Oma ea kohta hästi välja nägeva daami jutu peale naerev Vladimir ei jätnud muljet sellest, et ta võiks millestki koletust midagi teada. Hääl Jaani peas jätkas:

„Kui jutt inimeste röövimisest mind segadusse ajas, siis ta eeldas, et see, mis ma neidude kohta ütlesin, oli nali. Oleks vist parem, kui ma silmad lahti hoiaks.“

Vladimir vabandas oma vestluskaaslaste ees ja läks kuhugi ära. Kurat, mõtles Jaan, kas ta läks helistama? Jaan ei saanud tähelepanu äratamata talle järgneda, aga võimalus, et ärimees tellis kapid teda varitsema, ei meeldinud talle sugugi.

Ta otsustas endale takso järele tellida. Kui ta oli kõne lõpetanud, läks ta uuesti kempsu, kahe kabiini taga seisva pissuaari juurde.

„Veini“ organismist väljutamine käis ruttu. Kui Jaan seejärel nupule vajutas, siis tõi pissuaar kahhelkivide all kuuldavale veevisina. Millegipärast kustus kempsus tuli.

Jaan astus kabiinide tagant välja. Kostis ukse kinni langemise heli ja Jaan ei saanud tule kustumise tekitatud hämmelduse tõttu olukorrast kohe aru.

Keegi oli kempsu pimeduses, taipas ta siis. Jaan tõmbus tagasi pissuaari juurde ja võttis kaitseasendi.

Vaikne hääl oli tema peas tagasi. „Siin on midagi valesti, see ei ole lihtsalt mõni rusikakangelane…“

Jaan tõrjus selle hääle kõrvale. Ja selleks ajaks oli juba hilja.

Keegi väga tugev keeras ta kringliks ja hoidis teda kindlalt kinni. Seejärel lennutas too end vist kempsuaknast välja, sest nad sattusid tagahoovi. Jaanile, kellel oli raske midagi selgemat oma asendi tõttu näha, jõudis kohale, et tagahoovis oli juba pandud põlema lamp. Haare tema ümber tundus lõdvenevat. Ent siis vilksatas tema vaateväljas midagi, mis võis olla nahktagi käis ja Jaan jõudis vaid korraks tunda valu, enne kui ta teadvuse kaotas.


*


Jaan vaatas üle laua Vladimirit. Ta ei istunud esimest korda Vladimiri vastas ja Jaan kaalus valikut, mille Vladimir oli talle eelmine kord teatavaks teinud. Aga kõigest järgemööda.

Ta oli ärganud kongis, mis oli värvimata seintest hoolimata vähemalt oma suuruse poolest soliidne. Jaan avas silmad ja nägi krohvitud seina. Ta lebas voodil, mis oli kitsas, aga mitte päris välivoodi. Kongi mahtus ka plastpinnaga laud. Kongis läks hämaraks ja otsekui vastuseks Jaani küsimusele, mis tal lauda nähes tekkis, toodi talle süüa.

Jaan, kes oletas, et kongis läks hämaramaks pirni jukerdamise tõttu, püüdis sisenenud meest kõnetada. Miski ei meeldinud talle mehe juures, kes ei kavatsenudki vastata, aga ajakirjanik ei suutnud otsustada, mis see just oli, mis teda rahutuks tegi.

Kuigi mees ebaviisakalt vaikis, siis oli toit korralik ja Jaanile toodi isegi kahvel. Sõdur Jaani peas otsustas, et tal ei ole aimugi, mis ootab teda kongist väljas olevas koridoris ja kuhu see koridor üldse viib. Sellepärast ei hakanud ta valvurit, kes oli millegipärast siia tulnud üksi, ründama.

Ajakirjanik tema peas ütles:

„Millegipärast jäeti mind ju ellu. Ma pean ikkagi katsuma temaga rääkida…,“ kui tumedas sviitris mees suu lõpuks lahti tegi.

„Vladimir soovib teid näha.“ Mees peatus kongiukse kõrval ja viipas välja. Jaan astus punkti laua ees ja tegi nagu vaataks ta koridori. Selle käigus libistas ta kahvli –serviisinuga oleks oma nüriduse tõttu olnud kehvem relv- endale käisesse.

Vastaste hooletus läks üha veidramaks. Valvur kõndis koridoris tema ees ja läks siis trepist üles. Mehele järgnedes märkas Jaan, et tollel olid tumedad püksid ja sportjalatsid. Ülal hindas ta olukorda.

Nad olid roninud hämaralt valgustatud elutuppa. Kardinaid polnud korralikult ette tõmmatud. Vladimiri taga mustendas kardinapraos öö.

Ta keeras ringi. „Aa, vapper ajakirjanik,“ ütles ta tugitoolile viibates.

Mööblitükke oli toas rohkem kui inimesi, mõtles Jaan, kõigepealt teeb ta valvuri kahjutuks.

„Kui veab, saan ma ka Vladimiriga hakkama,“ ütles sõdur tema peas, „ja ta ei jõua isegi häiret anda.“

See oli kummaline kogemus. Valvur, kelle ta oli lootnud põlvili suruda, oli oma kiitsaka kogu kohta ootamatult tugev. Kahvlilöök küll tabas, aga see tundus isegi veider, kui kergelt kahvel ihusse tungis. Siis oli korraga Jaan põlvili. Valvuri käsi, mida Jaan oli hetk tagasi väänanud, tegi tema õlale haiget ja Jaan ei suutnud näos, mida ta oli kahvliga löönud, haava eristada.

„Ma olen sinus pettunud,“ ütles Jaanile lähemale astunud Vladimir. „Sa oleks võinud mõelda, et sellel on põhjus, miks me vähest valgust eelistame.“

Ärimees tegi oma suu laiemalt lahti, paljastades teravad purihambad. Kõik hääled Jaani peas sulasid kokku lapsehäälseks kriiskamiseks.

„Kas sa oled mõelnud sellele, mismoodi vampiirid ellu jäävad, kui valgus neile halvasti mõjub?“ küsis Vladimir, „See, mis ei tapa, teeb nõrgemaks. Vampiirid on hämaramas tugevamad ja peavad peale valguse käes viibimist kosuma.“

Hääl Jaani peas ei olnud enam päris lapse oma. See oli murtud mehe hääl. See hääl kõneles aegajalt tema peas sellest ajast peale, kui nende auto viimasel missioonil miini otsa sõitis. Plahvatuse järel toibus ta juhiistmel rühmakaaslase, kes oli pooleldi aknast väljas, kõrval. Tolle soolikad, mis olid aknasse jäänud klaasitükkide poolt välja rebitud, olid suuremas osas samuti väljaspool maasturit.

Jaan ei läinud enam kunagi missioonile. Ja kuna ta ei suutnud sellest peale autot juhtida, siis ta ei istunud enam kunagi ka autorooli.

„Hirm,“ ütles Vladimir, „nii kaua, kuni on oht, et sa sured, tekib see tüütult lihtsalt.“ Ta kallas lillevaasi sisu Jaanile kaela. Paanika tolle pilgus veidi vähenes ja Jaani silmad keskendusid Vladimirile. Nähtuga rahule jäädes ütles vampiir:

„Nüüd sa võtad jälle kuulda, mida sulle öeldakse. Väga hea, meil pole palju aega.“ Väljast kostis autohääli ja korraks paistsid kordamööda tuppa nii esi-, kui ka tagatuled. Peagi juhatas mehed sisse teine valvur, kelle keha oli samuti kõhetu.

Jaan sai korraga aru, mis talle oli esimene valvuri juures kummaline tundunud. Valvurite aukus silmad mõjusid kummaliselt väheses valguses, mis varjas meeste kahvatust.

Kolmas vampiir ei näidanud välja mingit üllatust selle üle, et Jaan kössitas märjana Vladimiri ja esimese valvuri ees. Küll aga olid üllatunud kallilt, ent kuidagi maitsetult riietatud mehed, kes vampiirile järgnesid.

„Kas…,“ alustas üks neist aktsendiga. Vladimir ruttas teda ja tema kaaslasi rahustama.

„Kõik on juba korras. See, kellega minu ja mu meeste puhul tegu on, tuli talle lihtsalt uudisena.“ Ärimehest vampiiri käsi viipas Jaanile. Külalistest ainus, kes ei kandnud ülikonda, võttis põue pistetud käe uuesti välja. Käsi, mille randme ümber oli kuldkett, oli tühi.

„Niisiis, mida te otsustasite,“ küsis Vladimir. Meeste kehad läksid korraga pingesse. Esimesena lõdvestus meestest kõige vanem.

„Me võtame su pakkumise vastu,“ ütles hallipäine mees. Vladimir astus meestele lähemale ja esimene valvur sulges ennetavalt Jaani suu.

Muidugi tuli hirm tagasi. Oleks tulnud ka siis, kui mehed oleks lihtsalt verest tühjaks imetud ja nad poleks seejärel surnust üles tõusnud.

Edasise kohta olid Jaani mälestused hägusad. Ta ilmselt ei kaotanud teadvust, mitmekordne šokk ei lasknud tal lihtsalt kõige toimuvat mõista. Ühte mäletas ta järgnevast ajalõigust, mil reaalsus paistis temast olevat eraldatud vatist seina poolt, kindlasti - vampiiri seletust, miks ta polnud teda kohe tühjaks imenud. Vladimir ütles: „Me ei usu enam, et me oleme neetud ja pooleldi deemonid. Me oleme lihtsalt tugevamad olendid, keda surm päris samal kujul ei ohusta, kui tavalisi inimesi.“Ilmselt ta ka täpsustas oma juttu ja kordas seda mitu korda, et see šokeeritud Jaanile kohale jõuaks.

„Ei ole mõtet anda pikendatud elu neile, kes on liiga nõrgad selle ära teenimiseks. Nii et ma jätan sulle järelemõtlemisaega. Sul on sama valik, mis oli nendel mafioosodel - kas sa oled võitleja või tükike kõdu.“

Jaan tuli meenutustest tagasi olevikku ja ütles: „Ma olen otsustanud su pakkumise vastu võtta, mu isand.“ Vladimir tõusis püsti ja tema keha kattis Jaani vaatevälja.


*


Viive Tee jõudis lugemisega kohani, kus noor Indrek Mariga saatuslikku vestlust alustas. Siis segas teda mingi heli.

Viive kuulatas põgusalt ja luges siis edasi, kuni hetkeni, mil talle käsi suu peale pandi. Ühtlasi hoiti teda tugevasti kinni.

Kui Viive rabelemise lõpetas, lasi vangistaja tal kergelt pead pöörata. Üllatusehüüe sumbus tema töökaaslase Jaan Pahmase, keda teda kinni hoidiski, peopessa.

„Anna andeks, ma pean sulle midagi šokeerivat näitama,“ ütles mees, kes oli kahvatum, kui Viive teda mäletas. Jaan surus käe tugevamini naise suule ja avas siis enda oma.

„Kuss, kuss,“ ütles Jaan veidi aega hiljem, kui kihvade nägemisest paanikasse sattunud Viive rabelemine nõrgenema hakkas, „Ma pole ainus vampiir. Sa pead ametivõime veenma meie olemasolus, ma olen nende vastu üksi ja ükski vampiir ei ole füüsiliselt võimeline kallale tungima sellele vampiirile, kes ta endataoliseks muutis.“

Ja ta rääkis Viivele Vladimirist ja endaga toimunust lähemalt.

Kui Jaan lahkus, kirjutas Viive endise töökaaslase antud informatsiooni üles. Et mitte kahtlust äratada, oli Jaan otsustanud edaspidi püsida Vladimiri kõrval ja seega ei saanud ta enam naise juurde tulla. Klaviatuuri kõrval vedelev „Tõe ja õiguse“ kolmanda osa köide jäi oma aega ootama.

Oma aega ootas ka Jaan. Vastsel vampiiril oli seda raskem oodata, et teiste vampiiride peatamise nimel tuli ohverdada ühe kodutu elu ja Jaan ise oli sunnitud tolle määrdunud kaelast jooma. Jaan ei teadnud, kas vampiirlus on needus või mitte, nagu Vladimir arvas. Igal juhul oli tal kergem tunne kui ohver, kui nõrkade esindaja, Vladimiri käsilaste poolt lõplikult vaiaga tapeti.

Jaan ei teadnud ka seda, kui lähedal oli olukord politsei sekkumisele. Inspektor, kes juhtis neid jälgivat rühma, oli erakordselt avatud meelega. Siis, kui ta nägi paljastuvaid kihvu, langetas oma binokli, et oma kaaslasi takistada.

„Kas nad näevad välja nagu keegi, kellele kuulid mõjuvad?“ küsis ta. Prügimäel, kus kurbmäng oli toimunud, koristasid Vladimiri kaaslased ära selle, mis oli kodutust pärast vaia südamesse rammimist alles jäänud.

Keha ei olnud pudenenud mullaks. See oli vajunud laiali mingiks orgaaniliseks lägaks pesemata riiete sees ja ümber.


*


Inspektor Tiit Sepik oli erakordselt sobiv mees senitundmatu hädaohuga võitlemiseks. Ta mitte ainult ei taibanud ilma sobivate vahenditeta vampiiride ründamisest hoiduda. Eeldades, et vampiiridel on terav haistmine, ei lasknud Tiit paigutada pealtkuulamisseadet mitte Vladimiri linnamajja ja sellesse elamisse, mis oli peidetud metsa, vaid kasutas pealtkuulamiseks ainult seadet, mis oli ülitundlik eemalt kostvate helide suhtes.

Tänu sellele seadmele sai tema juhitud rühm teada ka selle, et vampiirid kavatsesid siseministri vampiiriks muuta. „Milleks neile seda vaja on?“ küsis noorem alluv nõutult.

Tiit ütles: „Lihtne ju, väiksemad kulutused politseile tähendaks nii teadmata kadunute lühemaaegset otsimist, kui ka muu kuritegevusega kehvemat võitlemist. Pidades end inimestest paremaks, vajavad nad luksuste jaoks ebaseaduslikult teenitud raha. Ja nendega liitunud kuritegelikud liidrid on ka rahul.“

Kõigist oma uurimise tulemustest kandis Tiidu rühm ka pealinna politseivalitsusele ette. Tõendusmaterjali surve all olid algul skeptilised ülemused sunnitud vampiiride olemasolu tunnistama ja andma rühma käsutusse ressursid vastuoperatsiooni läbiviimiseks.

Tiit kontrollis, kas kõik on valmis. Ta tõstis pilgu prožektorilt, tuues nähtavale oma paari kerge kortsuga näo.

„Läks,“ ütles ta ja Vladimiri metsamajale suunatud prožektorid lülitati sisse. Valgusjoad joonistasid eelmise riigikorra aegse sõjaväebarakki, kuhu vampiiri teine elamine oli peidetud, selgelt välja.

Kõik töötas nii, nagu Tiit oli plaaninud. Ilma majale sel määral lähenemata, et vampiiride teravad kõrvad neid kuulnud oleks, õnnestus neil vastaseid nõrgestada. Alguses küll tegutsesid vampiirid, kes barakist välja ilmusid, üliinimliku kiiruse ja jõuga. Iga vampiiri kohta oli neli politseiniku ja rüseluse ajal hakkas vereimejate jõud raugema.

Juba suruti kõige kiitsakam neist maha ja rammiti vaiaga läbi. Siis oli teiste valvurite ja paari külalise kord. Tiit oli veendunud, et Jaan võitles, et mitte Vladimiris kahtlusi äratada ja peatas politseiniku, kes tahtis talle vaia rinda lüüa.

„Reetur,“ hüüdis Vladimir selle teo tähendust taibates ja rebis end lahti. Paljastatud Jaan lõpetas rabelemise ja sealsamas kõrval muutus viimane külaline lõplikus surmas laibalõhnaliseks lögaks. Kõik vabanenud prožektorid suunati just Vladimirile ja vampiiride isand vajus käpuli.

„Kas me tapame su?“ küsis Tiit, „või sa räägid meile sellest kõik, mida sa ülejäänud vampiiridest, olgu siis kodumaal või maailmas, tead?“

„Otsi lolli,“ sisistas Vladimir, „ja teil pole sellest abigi. Ühel päeval lömastatakse teie jõuetu liik nagunii.“ Ja ta viskus politseiniku, kes oli ettevaatamatult lähemale astunud, käes oleva vaia otsa.

Sellele, mis Vladimiri surmale järgnes, ei pööranud Viive tähelepanu. Ta oli juba siis, kui prožektorid ümber suunati, rutanud võitlusväljale, Jaani juurde.

„Sa tead, mida sa tegema pead,“ ütles Jaan ja Viive vastas:

„Jah, tean.“

Ta pöördus ja tõmbas välja vaia, mis oli kallist ülikonda kandnud külalise jäänustes viltu vajunud. Vladimirile keskendunud politseinikud ei pööranud tähelepanu Viivele, kes vaia Jaanile rindu rammis.


Reaktori tööle saab kaasa aidata igaüks! Saada oma jutt, artikkel, arvustus, uudisvihje, arvamus või muu kaastöö toimetuse aadressile toimetus@ulmeajakiri.ee.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0807)