1. Põrgu

Sõiduk peatus ja tagurdas, surudes oma lahtikäiva tagaotsa vastu hoone seina, täpsemalt kohakuti samasuguste ustega. Need avanesid korraga, nagu metroo või lifti uksed. Oma kolmkümmend inimest bussis olid juba tõusnud, et minna. Nad põrkusid tagasi, kui nägid, mis sees toimub. Ent sellele oli mõeldud. Toole bussi ei olnud ja juhti reisijatest eraldav vahesein sõitis aegamööda bussi tagaotsa, lükates inimesed majja.
Sees avanev pilt ehmatas kindlasti. Esimeseks hakkasid tohutus ruumis silma puurid. Suured vertikaalvarbadega puurid täis inimesi. Puuride vaheline osa meenutas politseijaoskonda oma laudade ja nende taga istuvate vormis inimestega. Õhku täitsid karjed, kisa, nutt, rabelemise müra ja peksmise matsud. Põrand oli täis verd, okset ja igasugust muud sodi, millele ei osanud nime anda, ja kõike seda valgustasid külma valget valgust kiirgavad jalgpallisuurused kerad laes.
Niimoodi bussist välja lükatud inimesed leidsid end samasuguses puuris.
Kusagilt tagapoolt tuli viis inimest ja nad kohtusid puuri juures puuri kõrval olevast ukses sisenenud mehega. Seersandipagunitega, umbes neljakümnene ülekaaluline tegelane neist viiest mörises, lugedes puurisolijaid. Ta pilgutas oma tumedaid seasilmi, igavesse vastikusse tardunud ilme ümaral lodeval näol, mis võis kakskümmend aastat tagasi päris meeldiv olla, astus paar sammu kõrvale ja luges sõrmi kõverdades veelkord. Kui ta sellega lõpule oli jõudnud, võttis ta kõrvaluksest sisenenud mehe käes dokumendialuse ja sirgeldas sinna allkirja.
„Hulkurid või midagi tõsisemat?” küsis ta.
„Tavaline sõnnik,” kehitas nad üle andnud tegelane õlgu, pöördus ja kõndis uksest välja, heitmata kellelegi rohkem ühtki pilku.
„Töötame läbi või topime kuhugi hommikut ootama?” küsis üks seersandiga kaasas olnud, pealtnäha napilt poisieast välja jõudnud sõduritest, kui viimane oli juba oma kümme sekundit vaikides puurisolijaid silmitsenud.
„Kuradile!” Seersandi pilk väljendas nüüd lausa apokalüptilist tüdimust. See oli ka pisut udune ja kui ta puurivarbade juurde astus, võisid lähemalolijad tunda alkoholilõhna. „On kellelgi tahtmine neid läbi töötada? Las istuvad öö puuris.” Ta vaatas selja taha. „Number kaheksas on veel ruumi.” Ja nüüd lõpuks pöördus ta inimeste poole. „Lähete ilusti või lähete karmil meetodil? Arvestage, et meil on lubatud tulistada hoiatamata.”
Vastust muidugi ei tulnud ja seersant noogutas omaette. Ta kobas pulti vööl, toksis sinna mõned numbrid ja üks puurisegment sõitis kettide lõginal üles. „Läksime,” viipas ta ebamääraselt peaga, pannes puldi ära ja võttes kabuurist püstoli. Püstol oli musta värvi, suur, justkui täispuhutud ja sellel näis igasuguseid kummalisi lisandeid olevat rohkem, kui ühel tavalisel tapariistal iial vaja oleks.
Inimesed läksid. Mis neil muud üle jäi.
Kui nad teises puuris olid – seal oli enne neid vaid paar nendesarnast kaltsakat – astus seersant ootamatult ettepoole.
„Selle ma töötan küll läbi.” Ta tiris puurist välja ühe tüdruku.
Tüdruk võis olla 16, aga võis olla ka 30. Kurnatus muutis ta ammu pesemata näo hulga vanemaks ja asjale ei tulnud kindlasti kasuks sinine silm ja paistes, veritsev huul. Eks olid kõik bussisolnud räbaldunud ja räpased, kuid tüdruk oli üks hullemaid. Ta pikad, nisukarva, loomulikus lokis juuksed olid kogutud ammu ümberpõimimist vajavasse patsi ja meenutasid nüüd merepõhja unustatud ankruköiejuppi, ta kunagi punaseks värvitud sõrmeküüned olid sakilised ja murdunud ja ka üht käeselga ehtis pikk tume kärn, mille ümbrus punetas, ehk teisiti öeldes oleks palju paremat ümberkäimist vajanud.
„Sa haised.” Seersant tiris tüdruku ühe seinajupi äärde, pani ta käed raudu, tõmbas need ketiga üles ja võttis vöölt suure noa. Tüdruk niutsatas ja sulges silmad, tõmbudes nii kaugele, kui kett raudus käte ümber lubas. Sõdurid olid puuriukse sulgenud ja vahtisid irvitades. Suurem enamik laudade taga istujatest ei teinud toimuvast väljagi, mõned näisid etendust nautivat.
Seersant lõikas tüdruku riided puruks ja heitis need hooletult ühte konteinerisse sealsamas kõrval. Konteiner hakkas surisema ja peenikesed metallkäed otsisid jäänused läbi, tõstes lauale paar väärtusetut asjakest, nagu väike käsipeegel, kamm, paar kompvekki ja münti.
Seersant võttis sellal vooliku ja asus parajalt suure surve all purskuva veejoaga tüdrukut pesema. Tõenäoliselt tegi veejuga ka haiget, sest tüdruk oigas ja karjus. Seersant paistis meelega valivat momenti, mil ta sisse hingas, et suunata veejuga näole. Tüdruk puristas, köhis kopsudest vett välja. Ta peaaegu vajus kokku, ent käerauad randete ümber pidid väga valu tegema, kui neile rohkem raskust langes, nii et ta otsis vääneldes tasakaalu.
„Ole vait!” virutas seersant talle vastu kõrvu. Ta nägu oli veepritsmetest märg, kuid mundrilt veeres sinna langev vesi imendumata maha. Ta lasi üles tõmmatud keti käeraudadega allapoole, avas karabiinhaagi ja vedas tüdruku ühe laua juurde. Ta tiris tüdruku sellele pikali, vedas ta käed üle pea ja kinnitas käerauad sobivasse kohta pandud haagiga laua külge. Laud oli nii lai, et laua esiserv jäi tüdrukule tagumiku all. Too tõmbas põlved vastu kõhtu ja keeras end külili. Tal oli häbi ja jahe ja polnud aru saada, kas ta nägu on lihtsalt pesemisest märg või ta nutab.
Seersant avas sel ajal püksiluku ja mõõtis siis, munn peos, tüdrukut.
„Sa oled liiga kõhn,” käratas ta lõpuks. „Sitane kondikubu. Tisse ei ole.” Seda saatis hooletu tagantkäelöök tüdruku väikeste rindade pihta. Mees pöördus. „Tahab keegi teda keppida? Mina ei taha. Hommikul sai üks hulga parem ette võetud.”
„Mulle käib küll,” astus toosama enne kõnelenud noor sõdur lähemale, irvitus näol. Ta ajas oma püksid maha, haaras tüdruku jalgadest ja keeras ta selili. Tüdruk peksles jalgadega ja mehel kulus oma minut jahmerdamist, et need kinni püüda, raudu panna ja lähemale hiivatud sildkraana konksu abil niipalju üles tõmmata, et tüdruk pidi jalgu sirgu hoidma, et rauad soonima ei hakkaks. Ruumi läbis „huuu” paljudest suudest, kui ta oma riista tüdruku vittu surus ja viimane selle peale heledalt kriiskas.
„Kuulge teie,” venitas üks etteheitev hääl. Sõdur lasi tüdruku lahti ja hüppas sammu eemale, seersandi naeratus kustus ja ka tema seni püksiaugust välja rippunud munn kadus nagu nõiaväel.
Ebamäärases eas, seersandist vast pisut noorem, kuid hulga paremas vormis – nii kehakujult kui kanga ja pagunite tasemelt – mees tuli laudade vahelt kiirustamata lähemale. Tal oli pisut kongus nina, terava lõua ja kõrgete kulmukaartega nägu; ta pikad tumedad juuksed olid kuklasse hobusesabaks kogutud. Ta astus tüdruku juurde, silmitses teda mõne hetke ja sirutas siis käe kõigepealt ta käe- ja siis jalaraudade juurde. Need avanes niipea, kui ta neid puudutas. Ta vaatas ringi, läks viie sammuga ühe laua juures seisva suure kasti juurde, võttis sealt valge kitli, vaatas veelkord ringi, leidis teisest kastist rätiku ja jalutas siis tagasi tüdruku juurde. Too oli end vahepeal kägarasse kiskunud, ent võttis nüüd rätiku, tuli laualt maha ja kuivatas end kiirustades kohmakate, rabedate liigutustega – palju vähem, kui tegelikult vaja oleks olnud –, lausa rabas seejärel mehe käest kitli ja tiris selle varrukaid sõlme ajades selga; selleks läks tal rohkem aega, kui oleks läinud, kui ta seda natuke aeglasemalt ja sujuvamalt oleks teinud.
„Tule kaasa,” ütles mees. „Sina ka,” lisas ta seersandile. Ta võttis tüdruku küünarvarrest ja juhtis ta laudade vahelt läbi ruumi tagaosa suunas. Seersant järgnes neile paari sammu tagapool. Nad jõudsid raudukseni, mille keskel turvaklaas. Punased tulukesed selle luku juures muutusid roheliseks, kui mees tüdrukuga oli sellest kahe sammu kaugusel, ja selgesti oli kuulda elektromagneti klõpsatust. Ukse tagant algas valge tühi koridor.
„Nii?” pöördus mees seersandi poole, kui uks nende taga oli kinni vajunud.
Too kehitas ebamääraselt õlgu, vahtides natuke trotslikult oma kinganinasid.
„Või sa ikka testid, kui halvasti meil selle tööjõuga tegelikult on?” küsis ta uuesti, kui vaikus oli kümnele sekundile veninud.
Veel paar sekundit vaikust ja siis pöördus mees lahkel ja lõbusal toonil tüdruku poole: „Vaata, me teatud määral tolereerime neid nende lõbustusi, kuigi sul kindlasti on selles suhtes eriarvamus. Nad ei tapa. Alguses oli palju hullem, pealtnäha ontlikud tegelased muutusid kiiresti tõelisteks sadistideks-maniakkideks, kui neile vaid võimalus anda. Me tapsime ära need, kes tapsid. Nüüd jääb suurem osa ellu. Piisavalt suur osa, et me pigistame teinekord silma kinni. Ainult et nad kipuvad kah üle piiri minema. Kuulsin, et kenamad naised tõmmatakse otse vastuvõtusaalis laua peal läbi. Nii ma siis kontrollima tulingi. Ühest küljest oleks nüüd õige need tegelased kah ära tappa või saata kuhugi, kus nad kaasinimestele viga ei tee, aga meil on tööjõuga tõesti kitsas.”
„Meie neid siia ei kutsunud,” porises seersant.
„Nad põgenevad tuumasõja ja keskkonnakatastroofi eest.” Mees enam ei teeselnud, nagu räägiks tüdrukuga. „Jah, me oleme siin elanud sajandeid, aga iseenesest oleme samasugused põgenikud.”
„Aga meie ei jäänud suurtele rahvastele ette. Kui see rämps valgub suurte aladele varastama ja lagastama, tulevad nad meid karistama. Me peame nad ära korjama.”
„Jah. Peame. Aga kuidas sa kujutad ette, kui ühel päeval kui jälle valitseb rahu ja kord, astub mõni selline plika mõnel vastuvõtul või ükskõik millises sotsiaalses situatsioonis su lähedaste juurde ja teatab seltskondlikul toonil, et tunneb sind, et jah, ta võttis mu vastu, pani käeraudadega laua külge ja vägistas.”
„Ma ei...” Alustas seersant ja jäi poolelt sõnalt vait.
„Olgu, ma aitan sind,” jätkas teine mõne sekundi pärast. „Ma tean, et sa oled pede ega vägistanud seda tüdrukut lihtsalt sellepärast, et sul ei tõuse tema peale. Aga sa pead oma meeste silmis säilitama karmi aurat. Et sa oled selline hoolimatu jõhkard.” Ta ohkas. „Mõtle nüüd hästi järele, mida me koos järgmiseks ette võtame. Kas te tõmbate tagasi või me hakkame teid iga natukese aja tagant detsimeerima? Täna ei juhtu midagi. Aga et sõnum oleks selge – te teete rasket ja ebameeldivat tööd. Tööd, mida ükski inimene ei peaks tegema. See on kohutav stress. Ja selle tõttu vaadatakse mõnestki teie teost mööda. Aga teatud piirini. Üle selle hakkame me kõige hullemaid jõhkardeid tapma. Mine nüüd.”
Seersant läks läbi raudukse saali tagasi – tema pidi läbisaamiseks uksepiida vastu oma identifikaatorkaardi suruma – ja tüdruku ära toonud tegelane vaatas talle ligi minuti süngelt järele.
Lõpuks ta nagu ärkas ja väristas õlgu. Ta heitis tüdrukule viltuse pilgu ja viipas kätt õieti tõstmata käelabaga. „Tule.”
Nad kõndisid oma paarsada meetrit, siis jõudsid teise samasuguse ukseni, mis mehe ees ise lukust lahti läks, ja jõudsid külma, niiskesse ja tuulisesse sügisöhe. Tüdruk oma kitlis hakkas kohe lõdisema, ta kiskus, käsi vastu rinda surudes, kaeluse nii kokku kui sai; paljajalu oli ta ka. Mees heitis talle vaid järgmise viltuse pilgu ja suundus kiirel sammul parkimisplatsil seisvate sõidukite juurde. Üks neist vilgutas ta lähenedes tulesid ja selle uksed avanesid ülespoole nagu liblikatiivad. Ta andis kerge peanõksuga tüdrukule märku parempoolsele esiistmele istuda, istus ise vasakule juhikohale, käivitas mootori, sulges uksed ja sõitis parklast välja. Masin hakkas kohe kohinal salongi kütma, nii et umbes minuti pärast lõpetas tüdruk lõdisemise.
Tee pöördus ja masin nõksatas, kui selle ümber veikles korraks udune pööris. Madal raagus võsa nende ümbert oli korraga kadunud ja taevast pilvede vahelt piilus kuu. Veel üks pööre, millele järgnes too kummaline pööre, mis muutis kogu ümbrust, ja kahel pool teed kõrguvad puud olid lehes ja ülevalt, kus nende võrade vahelt oli taevast näha, piilus alla hele täiskuu.

2. Paradiis

Sõiduk pööras suurelt teelt kruusasele rajale ja peatus valgustatud platsil paraja mõisa mõõdus kahekorruselise maja ees. Maja uksest väljus umbes kolmekümnene naine, kerges kleidis ja sandaalides, heledad juuksed kuklasse hobusesabaks kogutud. Ta pruntis huultega ja mõne maitse jaoks võib-olla pisut liiga pika ninaga näol oli kuri ilme.
„Kuidas sinuga on?” küsis ta tüdrukult. „Nagu ma aru sain, sai Alighieri su poole vägistamise pealt kätte?”
„Nojah,” kohmas tüdruk autost tõustes.
„Ja huul on sul lõhki ja silm sinine. Ma eeldan, et sul on selliseid töötegemise tunnismärke mujalgi. Marss masinasse!”
Maja juures oli öö soe ja tuuletu, ritsikad siristasid ja kusagilt kaugemalt kostis tasakesi mingi seltskonna naeru ja nõudekõlinat, kui nad arvatavasti õues õhtust sõid.
Mees tõusis samuti autost ja ringutas. „Vaata ta instrumentaarium ka üle – ega kutt ei oodanud, kuni ta märjaks läheb.”
„Ja sa vana tolgus ei võinud...”
„Jäta, Age,” krimpsutas Alighieri nägu. „Ma tegin nii kähku kui sain. Ja Fili teab väga hästi, millele välja läheb. Ta käib Maal ja Esimeses Varjus vabatahtlikult, keegi peale tema enda ei aja teda sinna.”
„Kindlasti ei käi ta seal selleks, et karmi sm-seksi nautida!” Selle aja peale olid naised juba uksest sees; mees järgnes neile.
„Elan üle,” silitas tüdruk korraks Age käsivart. „Alati ei ole nii hull ka. Enamasti pole see üldse hull.” Ta hääl oli madal ja kähe ja tundus, et tal on lõhkise huule tõttu raske rääkida.
„Ära räägi,” sõnas Age talle; oli võimatu aru saada, oli see mõeldud vastuväitena öeldule või lõhkise huule pärast. Ta viipas Fili ühte ruumi, too ajas kitli maha, ulatas selle neile järgnenud Alighierile ja heitis suurele, natuke vanni meenutavale lavatsile. Ta noogutas, kui Age tiris lähemale voolikutega maski. „Ma jään täna siia. Selle hiljaksjäämise eest täna keppi ei saa. Ma tulen teie juurde elutuppa, siis räägime.”
Teised kaks noogutasid, Age aitas tal maski pähe panna ja tõmbas alusele katte peale. Kui nad ruumist lahkusid, hämardus see kiiresti ja vann hakkas vedelikuga täituma.
Fili ootas neid ühe laua serval kõõludes, kui nad jõudsid avarasse ruumi teisel korrusel. Ta oli helevalges, kogu keha kuni kaelani katvas valges õhukeses kombinesoonis. Mõlemad tulijad noogutasid talle, Alighieri kõndis vasakule, kus avanes samuti keskmise talli suurune kööginurk, ja Age laua juurde, mille serval Fili istus. Naine puudutas selle pinda ja vaatas Filit, kelle kehale oli tekkinud hulgaliselt märgendeid ja kirju.
„Nii ei ole viisakas,” sõnas Fili pisut nipsakalt.
„Viisakas ei ole end niimoodi hakklihamasinast läbi lasta. Sa seisid ju vaevu jalul. Ja see pasakott,” – viibe peaga üle õla Alighieri suunas – „ei aidanud sind ka kuidagi.”
„Sa oleksid armukadedusest lõhki läinud, kui ma ta süles sisse oleksin toonud,” heitis köögilaua puutetundlikul ekraani justkui sümfooniat esitav mees vastu. „Siis sa oleksid praegu kontrollinud, kas ta tõepoolest nii sodi on, et ise poleks saanud. Ükski luu katki ei ole. Sinikad ja marrastused on hommikuks korras.” Ta astus sammu valge kapi suunas ja sealt sirutus talle vastu robotkäsi suure, arvata pooleliitrise klaasiga. Klaas ise oli natuke suitsjas, nii et jook võis ja võis mitte olla kange musta tee karva. Ta võttis klaasi ja loivas kiirustamata teiste suunas, sellal kui tema taga köögis läks lahti elav mehaaniline askeldamine. „Kuidas vitt on?”
„Sa tunned ka ainult ühe asja vastu huvi,” heitis Fili käed taeva poole.
„Käi persse. Räägi nüüd kõik algusest peale ilusti ära, kuidas sa endale selle üheöösuhte... või pigem ühelükkesuhte kokku keerasid.”
Fili näitas talle keelt. „Kui päris algusest, siis kõigepealt lõin ma taeva ja maa.”
„Hüppa, palun, mõni miljard aastat edasi,” mühatas Alighieri ta kõrval seisma jäädes ja teda – täpsemalt muidugi ta keha pinnale ja sisse kuvatud märgendeid – uurides, ise samal ajal klaasist aeg-ajalt väiksesi lonkse juues.
„Kas sellest kohast, kui Vene-Hiina tuumasõda lõpuks korralikult paigalt võttis, Kuu linnadelt tõmmati katted ja reaalsus purunes? Ma olin siis viisteist, vahtisin matkabinokliga katusel Kuud, ei näinud eriti midagi. Ka mitte neid kutte, kes mind märkasid. Siis ma saingi esimest korda keppi. Samamoodi ei huvitanud kedagi, mida mina asjast arvan.”
„Mida sa talle süstisid?” küsis Alighieri Agelt.
„Mina mitte midagi. Sarkofaag oma tavalised ja ta ise lisas ketamiini.” Paar helendavat kirjarida hüppas lauaplaadist välja ja jäi kergelt pulseerides õhku hõljuma.
„Pole mingi eriline annus,” sõnas Fili pisut vabandavalt.
„Jah, aga koostoimes teistega oled segi nagu märtsijänes,” napsas Age. „On sul teda tingimata vaja praegu küsitleda?” küsis ta mehelt.
„Oled sa võimeline vastama?” küsis viimane tüdrukult.
„Ma proovin,” tõsines see pisut. „Ma olen üle neljakümne tunni üleval olnud. Tegelikult ma pean rääkima – Peter võib hädas olla.”
„Peter?” Alighieri vaatas üles, talle otsa. „Kus ta on?”
„Viimati samuti Esimeses Varjus. Üldiselt ma soovitaksin kõik, kel vähegi kahtlased lisad, Maalt ära kutsuda. Nüüd on kaugdetektorid juba igal ristmikul, maanteedel iga paari kilomeetri järel ja kõigi vähegi oluliste ametiasutuste-poodide ustel. Ja need, kes jäävad, ei tohi enam läbi varjude lõigata – hakatakse uurima, kuidas sa vahepealsetest detektoritest mööda said.”
„Nii et sa jäid vahele,” pigem tõdes Alighieri.
„Jah,” noogutas Fili kuivalt. „Missioon ebaõnnestus kohe alguses, hea vaid, et nad ei taibanud, et ma lähen Vergili juurde. Täpsemalt, mida seal mõelda – mida muud ma seal tegin? –, aga nad ei saa tõestada.”
„Ja siis sa põikasid Esimesse Varju ja sealt Puhastustulle ja lasid end kinni võtta?”
„Põhimõtteliselt jah. Aga see muutub iga päevaga ohtlikumaks. Esimene Vari on täis tapjaroboteid. Igas suuruses – tankisuurustest nanodeni. Õnneks ei saa seal satelliite üles lasta, muidu oleks NATO selle ammu oma tagahooviks kuulutanud.”
„NATO?” küsis Age ja lisas kohe: „Ma tean, mis NATO on. Ma mõtlen, kas neil on selleks jõudu?”
„Ameeriklastel on veel sitaks jõudu. Neid ei julge veel keegi pommitada – saad kordades hullemini vastu. Ja neil on vist isegi teie omadega, Heminaga mingi leping. Nad suudavad uusi tehnoloogiaid rakendada ja üldse... Ega ma väga hästi enam aru ei saa, mis toimub. Kõik põgenevad. Või lähevad kohapeal hulluks. Canada ehitab Usa piirile samasugust müüri kui Sviss ja Döits Frankide piirile. Pärast seda, kui Rhin ummistus pühasõdalaste laipadest, nii et Hollandis puhkesid kõik ammu unustatud epideemiad ja nad tahtsid tammi ehitada ja sakslased selle puruks lasid ja... noh, head niipalju, et Madalmaades pole enam ühtki vaktsineerimata last ja teistele on see äratuseks olnud – vaktsineeri ainult neid, keda kavatsed alles hoida.”
„Sa kaldud kõrvale,” märkis Alighieri. „Döits on Saksamaa ja Frank on Prantsusmaa.”
„Ma tean,” nähvas Age. „Peter? Ta uuris viimati kloonimistehaseid, kus sohki tehti – rikkad vanurid kirjutasid end kuhugi rikkasse riiki lapsendatavatesse lastesse.”
„See on keerulisem – esiteks pole kindel, kas nad ei tea või teadlikult ei hooli, et see pole mingi täielik isiksuseülekanne, teiseks taheti igasugustele kodututele ja pagulastele ausat teist võimalust pakkuda ja kolmandaks käis illegaalne sertifitseerimisäri, sest keegi ju tegelikult ei taha last, kelle pea on kellegi teise sitta täis. Aga Peter avastas midagi hullemat – mingi seltskond tahab ehitada läbi varjude kuhugi Rohelisse Vööndisse ulatuva ahela. Nad olla mingite deemonitega kokku leppinud, et need neid transpordivad.”
„Ja mis viimased sellest saama peaksid?” küsis Age.
„See on sama seltskond, kes pakkus abielupaaridele hingevahetusteenust – noh, et saaksid proovida teise nahas elada. Ja nad käisid kepinukke elustamas. Nad tegutsesid ju juba varem Maal – Mofos, noh – see pornokett – pitsa koos vituga või kuidas see teenus kõlas.”
„Ja mida on selles kolonisatsioonikavas erilist?” vangutas Age pead. „Nad ei jää ju ellu.”
„Peteri viimane info oli, et nad üritavad tuumarelvi kaasa võtta,” sekkus Alighieri.
Fili noogutas ja Age silmad läksid suureks. „Ohh. Siis... kuidas see teie väljend oli: lendab sitt ventilaatorisse. Sa teadsid?” Ta vaatas mehele pisut etteheitvalt otsa.
„Üks oletus teiste seas,” krimpsutas too nägu. „Ma rääkisin Thomase ja Saint-Johniga. Meil ei ole ilma andmeteta kuhugi suunas tormata. Enne kui Peteri implant Puhastustules aktiveerub...” Ta kehitas õlgu.
„Ja te lihtsalt ootate?”
Alighieri kehitas uuesti õlgu. „Valois ja Bonavent on samuti kusagil Maal või mõnes lähivarjus. Keegi Bonifaci kontorist lubas deemonite konvendiga rääkida. Meil ei ole midagi peale mõne vihje. Ainus, mida ma teha saan, on ise läbi Esimese Varju Vergili juurde minna. Mida ma kavatsengi teha, kui olen kõhu täis söönud.”
„Aplus,” noogutas Fili. „Aga ma olen muidugi tänulik, et sa tõid mu siia ära, mitte ei jätnud sinna puuri hommikut ootama.”
„Küll ma oleksin sulle ise järele tulnud,” puhatas Age. „Ablas on ta tõesti. Ja laisk ka. Ja ihar ja kõrk. Vihane aeg-ajalt; ainult ihnust ja kadedust ma pole temas leidnud.”
„Ihne oled sina,” viskas mees vastu; just oli robot toonud talle suure taldrikutäie auravat toitu. „Miks ma peaksin ihne olema, kui see on sinu raha? Ja kade oled sa ka, iga kord on ütlemist, kui ma Filit või mõnd teist kepin.” Ta asus hoogsalt lihatükke kurku kühveldama.
„Ma tahan kõrkust endale,” tõstis Age vasaku käe hoogsa teatraalse žestiga mehe poole. „Mida kõike pead sa taluma, kui metslase majja võtad!”
Alighieri ainult irvitas tema poole vaadates, ise hoolega närides.
Age potsatas tehtud lootusetusega ühele toolile. „Laiskus. Tõepoolest laiskus. Ta ei vaevu isegi vastama.”
„Te olete nii toredad,” nurrus Fili. „Ma olen nii õnnelik, et saan siin teiega olla, Hemina haldjas ja Hüljatud Metsade nõid. Mõnikord ma mõtlen, mida te üldse minus leiate... Ma vist ajan jama.”
„Ajad küll,” sõnas Age vaikselt. Alighieri noogutas muiates kaasa. „Maga nüüd. Pärast räägime.”

3. Puhastustuli

„Sa segad,” ütles Alighieri autos enda kõrval istuvat Aget vaadates. Ta pani harali sõrmedega käe naise kehale ja vajutas sõrmed kokku. Naine vähenes esimese korraga vast kolm-neli korda, nii et ta kordas seda. Siis tõstis ta naise armatuurlauale.
Too vaatas seal rahulolematult ringi ja lasi siis armatuurlauale tekkida oma vaksapikkusele sobiva diivani. „Ma saan pahaseks alles siis, kui sa hääle maha keerad.” Hääl kõlas vastavalt ta suurusele väga kõrge piiksumisena. „Kuradi värdjas!” See viimane aga kostis taas täiesti normaalselt.
Alighieri ainult irvitas.
„Nii, mis sa siis temas leiad?” küsis ta mehelt, kui oli end mugavalt istuma seadnud.
„Ja mida sina temas leiad? Sa ju magad ka temaga.”
„Noor. Eksootiline. Umbes nagu sinagi – paljudes maailmades peetakse lemmikloomi.”
„Ainult?”
Tee keeras ja auto ümber virvendas udune pööris. Naine kadus korraks ja tekkis siis taas. „Ütle midagi,” nõudis ta.
„Midagi. Siin on ainult mõned millisekundid. Aga kui sa tõesti tahad Maad näha, siis on see sulle tõsine põnts. Ma ei usu, et Hemina luure või ülikool või ükskõik kes selle sulle kinni maksab.”
„Ma elan selle üle,” kehitas naine õlgu. „Ma ei saa ise tulla, ma tean, et põhjustaksin rohkem probleeme kui asi väärt. Aga minuga on ta ikkagi peamiselt sellepärast, et on sinuga. Sina ta välja otsisid. Mida ta sulle on?”
Mees liigutas üht õlga ja kallutas pead nii, et see polnud ei noogutus ega eitus. „Temas on potentsiaali. Temas on seda midagi, mis kestab natuke kauem kui inimestele tavaliselt aastaid antud. Kui tal veab, võime kunagi sajandeid hiljem mõne veidra maailma kõrtsis Maa päästmist meenutada.”
„„Maa päästmist”...” kordas naine ilmse sarkasmiga. „Sa oled sealt pärit. Sa hoiad neid rohkem kui peaks.”
„Jäta,” ohkas mees. „Muidugi. Ilmselt. Aga ma olin Maalt pärit seitsesada aastat tagasi. See on fakt ja fakte ei saa muuta, aga see pole midagi, mille üle uhkust tunda. Ma ei mõistnud siis midagi. Ei taibanud midagi. Ei saanud tegelikult üldse aru, mis minuga toimub, kui maailmakude minu ümber lagunema hakkas.”
„Ja siis korjas Beatrice su üles ja...”
„Beatrice.” Alighieri mühatas. „Olgu siis Beatrice. Jah. Ma tahtsin õppida. Tahtsin mõista. Ma olen läbi käinud pika tee. Ja kui sa veel sel teemal tahad rääkida, hakkame filosofeerima selle üle, miks ma mõnikord lasen end vanematel naistel ülal pidada.”
„Olgu, sinu võit. Kas ma arvasin õigesti ära, et Vergili on su õpetaja?”
„Jah.”
„Ja ta on pagenduses?”
„Ta määras end sinna ise.”
„Sest teda ei saanud viisakasse seltskonda lubada.”
„Nagu liigagi paljusid maalasi.”
„Teie suhtarv on palju madalam kui paljudel teistel.”
„Jah, võrreldes näiteks sellega, kuhu lõpuks mandus Amazonia.”
„Jah. Ma elasin terve põlvkonna koos ühe kutiga sealt, kel oli pealehakkamist maskeerida end tüdrukuks, et saada mereväkke teenima.”
„Tänan,” porises Alighieri.
„Pole tänu väärt,” sõnas Age pärast seda, kui oli järjekordse ruumipöörde järel kadunud ja uuesti tekkinud.
Mees jättis auto sinnasamasse parklasse, kust ta vähem kui tund tagasi oli Filiga startinud, ja kõndis majja sisse. Ta jõudis suurde ruumi ja avastas, et terve seltskond – see tähendab nii sõdurid-politseinikud kui kõik kinnipeetud – vahtisid, kuidas sõdur – Alighieri tundis ta ära, see oli seesama, kes enne Filit oli vägistanud – kepib selja tagant üht kõhuli laual lebavat tüdrukut. Ta võttis sujuva liigutusega vöölt püstoli ja sihtis...
„Oota,” sisistas tema kõrvale tekkinud seersant, pannes käe ta relva toru ette.
Alighieri vaatas talle otsa. Oli selge, et mees on viimaste sekunditega üleni higiseks läinud.
„See ei ole see, mis paistab. Palun. Ma selgitan.”
Alighieri relv kadus sama sujuvalt tuppe ja ta ainult seisis ja vaatas paarikümne sammu kauguselt. Tüdruk oli silma järgi 15-16, suurte siniste silmadega, väga peenikese piha ja ootamatult suurte rindadega. Ta õlgadeni ulatuvad kohevad sinised juuksed olid laiali, hambad valged ja ühtlased ja meela ilme järgi näol ei paistnud tal toimuva vastu tegelikult midagi olevat.
„Mis see siis on?” küsis ta vaikselt.
„See tüdruk on surnud,” sosistas seersant talle nii lähedalt, kui söandas ta poole kummarduda – umbes poole meetri kauguselt. „Ta ei tunne midagi. Me lülitame ta pärast välja ja põletame ära. Vene kukla. Sõdurile auasi... ainult et demonstratsioonina mitte eriti efektiivne, sest paljud võivad arvata, et see on robot – vaata ta nägu. Või... noh, mõned on ju kõigega nõus, kui ainult väga valus ei ole...”
Sõdur tegi paar viimast lüket, sai ilmselt paugu lahti ja tardus mõneks sekundiks, õnnis ilme näol. Tüdruk libises laualt maha, jäi lauajala vastu toetudes põrandale istuma ja surus käe omale jalgevahele. Ta keha õõtsus õige pisut sellises ratsutamisrütmis kaasa, kui ta suletud silmil onaneeris.
„Need vene tüdrukud, kelle isiksus tapetakse, et keha juhtida, eks ole? Et enamasti on seal pornobot, aga põhimõtteliselt võib kes tahes teda avatarina kasutada?”
Seersant noogutas lühidalt, ilmse kergendusega, et ohvitser vägivaldseks ei muutunud. „Juhtmoodul pluss paarkümmend kiiret ja räpast iluoperatsiooni. Levib järjest enam kogu maailmas, eriti Euroopas. Kõrgseltskonna daamidel juba väga levinud oma mehele kingitus teha – minna temaga voodisse sellise tüdruku kehas. Isegi kirik on kahevahel – et teatud loogika järgi ju pole tegu abielurikkumisega.”
„Need ju ei püsi kaua elus? Kuidas see üldse siia sattus? Ise see ju siiani ei jõuaks?”
„See juba mädaneb tegelikult. Poiss õnneks ei saa veel aru. Ja ma ei taha talle öelda ka; tal oli seda vaja. Ilmselt omanik viis lagunemahakkava nuku Varju – kena viis lahtisaamiseks, pole vaja laibaga tegeleda ja ehk keegi lööb maha või... saad ise aru. Aga mingi seltskond ei saanud aru, mis ta on, ja ligimesearmastusest võtsid ta kaasa.”
„Olgu,” noogutas Alighieri. „Kas mõni värav on lahti Tartu suunal ja kas seal on mõni patrull? Ma pean Maale minema.”
Seersandi pilk pöördus sissepoole. „Ei ole patrulli. Kanalitega on veider lugu, Tartu ümber on tekkinud koonduv spiraal. Vari vajub. Sajab, aga vett on liiga palju. Veeuputus. Kui nii edasi läheb, peame Puhastustule evakueerima. Ja siis pole sealsetest varjudest niikuinii enam kedagi päästa. Mõned lagendikud on juba mitmemeetrise vee all. Sa ei pääse sealt läbi. Paate meil ei ole ja bussid... ei ole päris selleks mõeldud.”
„Ma oskan vee peal käia.” Alighieri suundus ukse poole, olles samuti mõttes üle vaadanud ja endale salvestanud kaardi, mida seersant oli uurinud.
Seersant maigutas, otsustas siis, et see oli nali, ja kuna Alighieril ei paistnud teda rohkem vaja olevat, pöördus laua poole. Ta vahetas pika pilgu ühe seal läheduses laua taga istujaga, too noogutas ja viipas käega.
Seersant astus tüdruku juurde, kes oli just endaga lõpetanud ja istus nüüd seal liikumatult, üks jalg välja sirutatud, teine enda alla kõverdatud, käed süles, ja uuris tõsisel pilgul ruumi ja inimesi selles.
„Sa oled talle nüüd võlgu, tead sa seda?” küsis seersant sõdurilt, kes vahepeal oli püksid uuesti korralikult jalga saanud ja ilmselt lihtsalt oodanud, et tüdruk lõpetaks. „Me võtame ja me anname. Me päästame elusid ja teinekord võtame selle eest väikest tasu. Aga me ei jää võlgu. Sa oled sellele tüdrukule teene võlgu.” Seersant rääkis nii kõvasti, et seda kuulsid kõik kolme-neljakümne meetri ulatuses ümberringi.
„Ma olen talle teene võlgu,” noogutas sõdur ja andis au, lõpetades žesti tüdrukule otsa vaadates.
Seersant võttis ühe laua sahtlist läbipaistva pudeli. „Korralik vodka,” ulatas ta selle tüdrukule. „Kas sa tead, et sa oled väga haige?”
„Ma tean, et ma olen ravimatult haige ja mu aeg on läbi,” ütles see ükskõikselt, võttes pudelist paar suurt lonksu. Siis ta tõusis ja vaatas muiates sõdurile otsa. Ta ei koketeerinud ega näidanud end spetsiaalselt, ta lihtsalt seisis seal alasti täiesti vabalt ja loomulikult. „Ma sain aru küll. Sõdur, tee mulle see teene – tapa mind. Ma suudan käia ja olla ainult seepärast, et valu on blokeeritud. Ma tahan minna nüüd, pärast sinuga olemist ja pärast...” Ta viipas ebamääraselt pudeliga. „Enne, kui ma elusalt kõdunen ja keegi mind ei taha. Ma nõuan oma teene sisse. Tulista!”
Kes väga tähelepanelikult seersanti oleks jälginud, oleks näinud, et ta sõrmed ja huuled liiguvad vaevumärgatavalt tüdruku jutu ja liigutuste rütmis kaasa.
Noor sõdur tardus mitmeks pikaks sekundiks, vaatas siis seersandi poole, kes ainult noogutas vaevumärgatavalt – ja jälle ei näinud keegi või ei tahtnud näha, et ka tüdruk noogutas kaasa – ja võttis siis relva. Ta liikus nagu aegluubis, aga ta ei peatunud. Ta kontrollis relva, asetas toruotsa tüdruku otsaesisele ja vajutas päästikule. Relv ei teinud peaaegu mingit häält, tüdruku otsaesisele tekkis pisike must auk ja ta lendas löögist selili. Ta jäi liikumatult lamama ja kui sõdur kontrollimiseks tema kohale kummardus, tuli ta kõrvast ja ninast kerge pahvak kõrbeva elektroonika ja inimihu lõhnaga suitsu. Sõdur oksendas.

4. Veeuputus

Alighieri kirus, tõstes jalga hoolikalt jala ette. Vesi alanes ja lõpuks paistis talle villand saavat, nii et ta lasi end läbi vajuda ja kahlas edasi pahkluusügavuses vees. Tänav tõusis ja mõis keset teisi linnamaju, natuke kõrgema koha peal oli veel kuival.
Ta läks sisse avatud väravast, mis vast sada aastat kinni polnud käinud, mööda ümber ringikujulise lilleklumbi seisvatest autodest ja paraadtrepist üles. Ta ei vaevunud koputama, vaid lükkas lihtsalt ukse lahti. Suures hämaras hallis ei olnud kedagi. Pikas koridoris selle taga ei olnud kedagi. Ta lükkas lahti magamistoa ukse ja leidis seal suures kaheinimesevoodis ühe tegelase lakkumas pealtnäha 10-aastase tüdruku jalgevahet.
Ta kõhkles hetke ja siis võttis tüdruk kahe käega mehe juustest ja tiris ta pea üles. „Vergili, sulle on külalisi. Häbematuid selliseid. Sa oleksid võinud oodata.” Seda viimast ütles ta ukselseisjale.
Mees pöördus ja tõusis voodist. Ta oli pikk ja kõhn, pika kitsa näoga. Ta võis olla kolmkümmend aga ka viiskümmend, ta nahk oli tugevalt päevitunud ja temas oli midagi tabamatult sarnast vahemerepärase Alighieriga. Ta riist oli kikkis ja kõva, aga see hakkas kohe pehmeks vajuma.
„Sina. Ma juba mõtlesin, et kes on piisavalt raske, et ilma suuremate pahandusteta siiani välja jõuda.” Ta uuris hetke Alighieri õlal istuvat Aget. „Tere, Agape.”
„Ma imestan ise ka selle üle,” ütles Alighieri, oodanud ära Age vastutervituse. „Ärgem raisakem aega. Mida sa ootad?”
„Surma ja uuestisündi. Olgu, kui sa juba tulid, joome ära ühe vana veini. Dido, ehk ma jõuan sind veel viimast korda paradiisi lakkuda. Anna andeks, vanade sõprade privileegid. Või endiste õpilaste.”
„Dido?” küsis Alighiero tüdrukult kulme kergitades. Age naeris ja sikutas teda kõrvast.
„Jah, ma tean, ikka ühed ja samad näod,” porises tüdruk. „Mul läks noorenemine natuke viltu. Selle maailmaga on tõesti midagi lahti, nõidused toimivad liiga hästi.” Ka tema ajas end püsti ja ronis voodist välja. „Selles kehas ei saa veel korralikult keppida.” Ta tõstis vasaku jala üles kõrva juurde ja demonstreeris Alighierole oma suguelundeid. „Näed, liiga väikesed. Teeb haiget ja kuna ma täpselt ei tea, mis minuga lähipäevil juhtub, ei ole tahtnud jõhkramalt sekkuda kah. Kas lossiõu on veel kuiv?”
„Veel on. Mis see on? Maapind ju ei vaju ja vesi hunnikus ei seisa. Gravitatsioonianomaalia?”
„Nagu sa ei teaks. Lähme kööki, veinid on seal,” viipas Vergili käega. „Küsimus on, mida teevad Need, Kes Reisivad Tähtede Vahel? Nad on selle kindlasti avastanud.”
„Saadavad boliidi peale? Nad ei ole kunagi midagi teinud,” kehitas Alighieri talle järgnedes õlgu. Dido oma lapsekehas sibas kirudes järele, kui nad kiirel sammul mööda pikka koridori tagasi, köögi ja sissepääsu suunas sammusid. Age Alighieri õlal näitas talle pikka nina.
„Nad on Maale karantiini kehtestanud. Nad ei salli Neid, Kes Liiguvad Maailmade Vahel.”
„Eeldusel, et nad ise ei liigu,” kehitas Alighieri taas õlgu. „Liiga kunstlik oletus, et tõsiselt võtta. Nad on tehniliselt väga arenenud, et üle tähtedevahelise tühjuse siia jõuda. Väheusutav, et nad ei tea, et läbi varjude jõuaksime me nendeni, kui tahaksime.”
„Kui tahaksime. Läbi miljonite varjude, peegelduste ja pettepiltide. Keegi ei pea sellist sõda, see ei ole ohtlik. Nad kardavad Neid, Kes On Meie Peas.” Nad olid kööki jõudnud ja ta tuulas peadpidi ühes kapis, kuni leidis tolmunud keraamilise pudeli. „See on Vein Aegadest, Mis Olid Suured. See on mu isa istandustest.”
„Kuule, mind hakkab häirima – ma lausa kuulen kogu aeg neid suurtähti. Miks sa arvad, et sinuga midagi juhtub? Miks just nüüd? Miks sa arvad, et toimuv sinuga seotud on? Ja vein ei püsi nii kaua joodavana.”
Vergili mõtles hetke. „Olgu, ma panin kaks asja kokku – vein ON mu isa istandustest ja selles ON suuremate aegade hõngu. See on täiesti joodav. Oled sa mõelnud, mis see õieti on, mis annab meile igavese elu, võime liikuda maailmade vahel ja üldse muudab meid millekski muuks, kui bioloogilisele inimesele ette on nähtud?”
Alighieri kehitas kes teab mitmendat korda õlgu. „Faktidega läheb vast kõige paremini kokku oletus, et see on natuke putukate ja tolmnemise või eoste edasikandmise moodi sümbioos. Kui nad ka on teadvuslikud, ei ole meil nendega ega neil meiega midagi rääkida, sest meie põhjuslikkusvektorid ei ühti. Ju nad vajavad assotsiatsioonide, loogika ja kes teab mille teadvusega seotu edasikandumist selle aegruumi füüsilisel kandjal. Võimalik, et inimesed ja teised sellised teadvuslikud olendid oma uudishimust teevad seda kümneid ja kümneid suurusjärke efektiivsemalt, kui nemad oma dimensioonis seda suudaksid.”
Vergili valas kolme klaasi veini, maitses enda omast ja noogutas. Ta ulatas ühe klaasi Alighierile ja teist käes hoides hakkas korraga naerma. „Sa oled veel liiga väike, et veini juua.”
„Kui sa seda veel...” röögatas Dido ja hakkas ootamatult nutma.
Vergili ulatas talle kiiresti klaasi ja silitas ta pead, põlvitades korraks ta kõrvale.

„Me nakatame üksteist verd või muid kehavedelikke vahetades. Mõnedest meist saavad nõiad, mõnedest jumalad – vastavalt sellele, kui suur on meie unistus. Ja kui meie aeg läbi saab, kui eosed punguma hakkavad, siis mõnest meist sünnivad maailmad. Nii suured, kui me oleme. Joome veini ära ja siis peate te minema.” Ta põlvitas uuesti oma lapsjumala ette ja võttis talt ümbert kinni. „Anna andeks, see on nagu sünnitus. Aega on vähem, kui ma arvasin. Ma kaon ja siia tuleb soe sinine meri, kus kangelased uute randade poole purjetavad, et panna alus uutele, hingematvalt suurtele ja kaunitele kultuuridele.”
Reaktori tööle saab kaasa aidata igaüks! Saada oma jutt, artikkel, arvustus, uudisvihje, arvamus või muu kaastöö toimetuse aadressile toimetus@ulmeajakiri.ee.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0659)