Kosmosefregati Sinine Kuul kaptenisillal oli õige kuum. Ja mitte üksnes seetõttu, et kapteni abi Sarah oli vormipluusi seljast koorinud ning istus oma ekraanide taga pelgalt rinnahoidja ja lühikese seeliku väel.
Tõtt tunnistades tuli möönda, et Sinise Kuuli ümber oli olukord veelgi särtsakam, sest fregatt oli ruumihüppe järel ootamatult hiidtähe ohtlikku lähedusse sattunud.
“Reflektorid on täisvõimsusel, kuid kere temperatuur tõuseb ikka veel kontrollimatult,” kandis napilt rõivastatud Sarah ette.
Navigaator Seth pühkis laubalt järjekordse higinire, vandus endamisi ja püüdis mõista, kas ta pulss oli kiirenenud palavuse, ärevuse, või Sarah pluusi puudumise tõttu. Välistada ei saanud ka kõige kolme faktori koosmõju.
“Ikka läheb kuumemaks,” teatas Sarah ja jälle ei saanud Seth teisiti, kui kuulis öeldus seksuaalset alatooni.
Kapten Norton ei lasknud end kõigutada, ta isegi ei higistanud eriti. Seth äigas käeseljaga üle nina. Või kurat, kes täpselt teadis, millised kehamodid kaptenile lubatud olid. Igal juhul ärritas Nortoni mitte-higistamine teda vähemalt sama palju kui ta enda lakkamatult nutvad nahapoorid.
Ligihiilivat vedelikupuudust aimates lonksas Seth vett ja jälgis silmi pilgutades ekraanil vahetuvat infovoogu.
Sethi ees oli mitmeid kontrollereid, kuid hetkel ta neid ise ei näppinud. Sinise Kuuli autopiloot sai ülesandega “eemaldu tähest nii kiiresti kui võimalik” ise täiesti pädevalt hakkama, vähemalt seni, kuni see veel üle ei kuumenenud. Seegi oht varitses Sethi enne kui autopilooti.

“Milline on reaktorite ja ajami olukord?” Kapteni hääl oli jahe ja nõudlik. Kuidas kurat suutis ta kõlada jahedana?
“Esimene reaktor – stabiilne,” teatas Sarah näite lugedes. “Teine – stabiilne. Kolmandas on temperatuur tõusnud. Ajami temperatuurid on kõrged, kuid veel normi piires.”
“Kogu tõukejõud on ikka päramootoritesse suunatud?” nõudis Norton edasi.
“Just nii, kapten!”
“Prognoos?”
Seth köhatas, ta sai kah lõpuks sõna sekka. “Praeguste näitajate juures pääseme ääsilt enne tõsisemate kahjude tekkimist.”
“Kui just kolmanda reaktoriga midagi ei juhtu,” lisas Sarah üle õla vaadates. Ta ilusad pruunid silmad olid tõsised, aga Sethi pilk ei püsinud neil. Tahes-tahtmata jälgis ta higipiiska, mis kahe rinna vahelisse vakku jooksis.
“Sarah, anna mulle masinaruumi,” käsutas Norton.
Kuradi pompoosne tropp, mõtles Seth kaptenit silmas pidades omaette, kui Sarah taas toolil pöördus. Norton saaks ise ka masinaruumiga ühenduse luua, aga peab ikka mõne osa käsuliini läbi mängima. Seth oli kindel, et Norton tegi seda puhtalt võimu näitamiseks ja sellekski, et osutada: Sarah on tema abi, kapteni oma ja mitte kellegi teise.

Igavene häda, kui laeval vähe naisi teenis ja just see kõige ilusam – Sethi arvates kohe kindlasti – täiesti käeulatusest väljas oli. Mees-suhted Sethi ei huvitanud, ja ega see väga päästnud poleks – kapten nimelt ei sallinud, kui meeskonna hulgas paarikesed tekksid.
Nortoni-sugusega ei olnud tõesti nalja, ta võttis eeskuju aegade põrmuks pudenenud merelaevakapteneilt, kes olid oma alustel kui jumalad taevas. Jah, Nortoni käsk oli Sinisel Kuulil vankumatuks seaduseks, olgu need Alliansi Kosmoseregulatsioonid sellised kui tahes. Ja muuhulgas oli Norton käskinud kõigil alluvatel oma karvased käpad kapteniabi Sarah’st eemal hoida, sest Sarah oli kapteni jagu. Üldine teadmine oli, et ega Sarah’l endal seal ka väga palju otsustusõigust ei olnud.
Ei tea, miks just nüüd – võib-olla sellesama mittehigistamise pärast, aga Seth tundis, kuidas tal mõõt täis saab. Kaua sa säärase kapteni pilli järgi ikka tantsid?

Sarah oli loonud ühenduse masinaruumiga ja jagas kuva kapteni ekraanile. Masinistid olid juba poolenisti röstitud, võis pildi alusel oletada. Riideid nad siiski seljast koorinud ei olnud, sest sealkandis kippus ka laeva sisemus tuliseks minema ja pelgalt piirete otsa koperdamisest esimese astme põletusi saada ei tahtnud neist keegi.
“Praegu on olukord kontrolli all,” teatas vahetuse vanem Peter, endal nägu maski taga punane nagu keedetud vähk.
“Hirmus palav on, aga veel saame hakkama.”
“Nii hoida,” kõlas lühike käsklus ja kapten katkestas side, et lonks vett võtta.
Tema omas on jääkuubikud, ei saanud Seth jätta märkamata. Oli ikka sigadus. Meeskond vireleb, aga vana Norton elab nagu mõni padišahh.
Okei-okei, naisi oli tal küll ainult üks, aga see-eest oli see üks Sarah.
Ikka ja jälle rändas Sethi pilk naise kaunilt vormitud käsivartele ja seljale tagasi, isegi ta kael oli täiuslik. Nortoni eest suutis navigaator oma ahneid pilke varjata, kuid Sarah teadis, kuidas Seth teda silmadega õgib ega paistnud pahaks panevat.
Kõigiga nii ei olnud. Sarah pidi küll kaptenile alluma, aga meeskonna suhtes ei häbenenud ta võimu näidata. Kui keegi ikka valesti vaatas, järgnes sellele leebemal juhul terav märkus, karmimal juhul positsioonilt taandamine sihtkohaga masinaruumis.
Aga Sethiga oli teisiti. Ta oli päris kindel, et Sarah oli talle paaril korral isegi salaja naeratanud.
“Kapten,” pöördus Sarah nüüd Nortoni poole. “Ma arvan, et kolmanda reaktoriga saab kõik korda.”
“Arvad või tead?” Norton lonksas oma jääkuubikutega vett ja ei higistanud.
Sarah süvenes hetkeks kuvatud näitudesse.
“Nüüd saan juba öelda, et tean, kapten.”
“Näete,” pöördus Norton nüüd kogu silla poole. “Ma toon teid ikka ja alati jamast välja.”
Sittagi see sina oled, vana ahv, mõtles Seth. Autopiloot sai hakkama, masinistid said hakkama, kokkuvõttes sai hakkama kogu Sinine Kuul. Ja kapten võtab ikka kogu au endale. Ja Sarah pealekauba.
*
Intsident natuke ootamatult supernoovaks läinud tähega oli küll möödas, kuid sellest peale ei töötanud Sinise Kuuli kliimaautomaatika enam normaalselt. Temperatuur püsis kõigele kruttimisele ja putitamisele vaatamata vankumatult 34 soojakraadi juures ja Norton, vana tõbras, nõudis kõigilt peale Sarah täismundrite kandmist.
“Munder on tõend korrast,” jutlustas Norton, kui keegi higi pühkides ohata julges. “Munder olgu alati plekitu, alati viimse nööbini kinni ja viigid nii teravad, et neil võiks aatomeid lõhestada.”
Kapteni enda munder oli muidugi alati laitmatu. Nõks, mis on troopiliselt kuumal ja üha niiskemaks muutuval kosmoselaeval oluliselt lihtsam, kui sa ei higista. Hommikul oli kapten kohanud koridoris vahetuselt naasvat masinisti, kel särk maha kooritud ja püksid kortsus. Nüüd oli Norton kõik kokku kogunud, kes just ei pidanud ühegi kontrolleri juures passima, ja pidas neile loengut korrast laeval.
“Kui mees ei suuda enam vormi nõuetekohasena hoida, ei saa kapten loota, et ta keerulises olukorras suudaks otsustavalt tegutseda. Kui sa ei austa mundrit, ei austa sa meeskonda ega laeva, ja sa ei austa oma kaptenit.”
Külg-külje kõrval seisev meeskond nõretas higist ja kühmus õlad andsid märku, mida mehed sellest kõigest arvavad. Seth kiristas hambaid. Ta ise pidi mitte igal õhtul, vaid pea igal vabal momendil tegelema vormi värskendamise ja higiplekkide eemaldamisega. Nüüd tundis ta kapteni õiendamist kuulates, kuidas otsustavus temas kasvas, olgu siis vorm hetkel laitmatu või mitte.
Hiljem, kui kapten neid kõiki viimaks “mundrit korrastama” saatis, küpses Sethi peas üks meeleheitlik ja auahne plaan. Ta otsustas alustada ülestõusu. Võis kindel olla, et masinistid on selleks kasvõi kohe valmis, ja ega ülejäänud meeskond ka väga tõsist veenmist vajanud. Veelgi enam, Seth oli kindel, et saab ka Sarah oma plaaniga nõusse. Ta nägi ju, kui vihaseid pilke Sarah kapteni suunas salamisi saatis.

Jah, asjad Sinisel Kuulil pidid muutuma. Seth kaalus pikalt, kuidas sõna levitada, et meeskonda oma nõusse saada ja plaane punuda. Laeva sidekanalid salasepistusteks ei sobinud, isegi hoolega krüpteeritud sõnumid tekitaksid küsimusi, ja muid sidekanaleid neil siin ei olnud. Kapteni nõudmised... Ometi tuli asju ajada salamisi, sest kaptenil oli ka oma väike, ent tõhus julgeolekurühm. Need vähesed nautisid nähtavaid eeliseid ülejäänud meeskonna ees ja vaevalt, et nad kohe paremast elust loobuma tõttaksid.
Niisiis, kuidas mässuplaane levitada? Suusõnal kõigi laeval olevate sadadega läbi rääkimine võtaks liialt palju aega. Enne lõppeks nende seekordne transfeer või siis kõigi kannatus ja puhkeks kontrollimatu ülestõus. Pealegi ärataks selline sosistamine kahtlust. Mida siis teha?
Seth käis päevi ringi nagu munas kana, ega suutnud ühtki head ideed leida. Õnneks tuli nagu ingel taevast talle appi Sarah. Ühel lõunapausil tõmbas ta Sethi koridorist kõrvale varjulisse nurgatagusesse.
“Ma arvan, et sul mõlguvad patumõtted peas,” sosistas ta Sethile tungivalt silma vaadates.
Seth ei saanud kohe aru, kuhu Sarah tüürib, ja neelatas valjult, pilk tahtmatult naise napi pluusi kaelusele naelutatud.
Sarah turtsatas naerda. “Nojah, neid patumõtteid ma praegu silmas ei pidanud. Ma arvan, et sa tahad kapteni vastu midagi ette võtta.”
Seth köhatas veel korra ja noogutas. Põrgut, kui palav tal oli ja kuidas särgikrae ja lipsusõlm praegu poosid.
“Olukord on ju väljakannatamatu,” sõnas ta viimaks.
“Jah,” Sarah ilme oli nüüd päris tõsine. “Sellepärast ma tahangi aidata.”
“Asi on selles,” alustas Seth ja seletas lühidalt, mis takistus kuulsusrikka revolutsiooni teel seisis.
Seepeale Sarah lihtsalt muheles ja tõmbas seelikutaskust midagi nelinurkset ja erksavärvilist välja.
“Mis siis need on?” imestas Seth, tunnistades ruudukujulisi kollaseid lehekesi Sarah pihus.
Millegipärast Sarah punastas. “Märkmepaberid. Kunagi kuulusid need iga kontori igale lauale.”
Seth pühkis laubalt higinire. “Et nendele siis kirjutati.”
Sarah kohmetus veelgi. “Jah. Märkmeid.”
Huvitav. Seth võttis ühe paki servapidi kokku liimitud kollaseid lipikuid. “Ei teadnudki, et meil laevas sellist kraami on. Mis sa nendega teed?”
Sarah põsed lõid veelgi enam õhetama ja ta pööras pilgu kinganinadele. “See on kapteni... selline huvi...”
Taibanud, kuhu jutt sihtis, tõusis Sethilegi värv näkku.
“Ahah. Ega ma peagi teadma,” kohmas ta, mõeldes, et ei, ta ei taha teada, mis fetišid vanal Nortonil meele rõõmsaks teevad. Või mis osa neis on Sarah’l ja kollastel märkmepaberitel.
Sarah köhatas ja andis veel paar pakki pabereid Sethile. “Ühesõnaga, kui teade nendele kirjutada ja pabereid hoolega varjata, saame sõnumi meeskonnaliikmeteni viia.”
Seth noogutas. “Ei mingeid liigseid sosinaid, ei mingit kahtlast sodi sidekanalites.”
“Just nii,” naeratas Sarah talle ütlemata armsalt. “Ainus mure on kirjakesi varjata ja pärast hävitada, et turvad haisu ninna ei saaks.”
“See ei ole keeruline,” möönis Seth. Ühest pisikesest paberitükist vabanemiseks oli mooduseid küll.
“Siis on revolutsioon käima lükatud,” naeratas Sarah.
“Vaata aga,” muheles Seth märkmeplokikesi taskutesse peites, “mis kõik kasulikuks võib osutuda. Paber.”


Autor: Tr2gun

Nii sai mässu kavandamine käigu sisse. Üks raskus tuli Sethil siiski veel ületada – nimelt teadete kirjutamine. Tuli välja, et käsitsi ei olnud see üldse lihtne ja võttis omajagu aega, vaja oli ka kirjutusvahendeid. Siingi tuli Sarah talle appi, smuugeldades mõned pastakad ja aidates esimest ringi sedeleid kirjutada.
Edasi kogus nende üritus juba uusi pooldajaid, kui Seth levitas sedeleid sillal teenivate nende ohvitseride seas, kes kindlasti kohe kapteni fännikluppi ei kuulunud.
Ohvitseridest igaüks võttis enda kanda järgmise portsu sedelie kirjutamise, et neid siis sobivalt meelestatud seltskonnas higisest pihust higisesse pihku poetada. Nii rändasid kollased lehekesed üha edasi. Sõna levis ja Sethi suureks heameeleks üsna ilma sosinateta.
Peagi hakkasid samad paberid teistpidi tagasi voolama. Ikka märgetega “nõus”, “jaa”, “teeme ära”, “oli juba aeg” ja ikka nii edasi. Ega Seth vähemat toetust olnudki oodanud. Pealegi, intsidendist supernoovaga oli juba kolm nädalat möödas, aga kliimaseadmed ei töötanud ikka veel ja ei paistnud, et kapten probleemiga üldse tegeleda tahaks.
Nüüd, kus pall veerema pandud, tuli Sethil asjade käiku ohjata ja juhtida. Nii tähtsat asja nagu mäss kosmoselaeval, ei saa teha uisapäisa. Masinistid oleks kohe mõne toekama tööriista näppu haaranud ja kaptenile kolki läinud andma. Mõistetav, muidugi – nende tööruumides oli temperatuur mitte 34 kraadi, vaid 40.
Ei, pidurdas Seth kõige vihasemate hoogu, teeme seda ikka tsiviliseeritult. Ja nii, et me Nortoni-tõpralt koodid kätte saame.
Koodid olid ütlemata tähtsad, sest need allutasid laeva tarkvara koos riistvaraga kapteni tahtele. Kapten sai üldkursi lukustada ja ükski teine meeskonnaliige ei pääsenud seda kruttima. Kui nad tahtsid vabadust, oli koode vaja.

Taas tulid mängu kollased märkmepaberid. Seth mõtles hoolega, vahetas Sarah’ga mõne sõna ja otsustas siis, et võimu üle võtmiseks kõige sobivam hetk päevakorra järgi on siis, kui kapten on istunud õhtusöögilauda. Nagu nii mõnigi asi Sinisel Kuulil, oli kapteni ja sillaohvitseride ühine õhtusöök igapäevane püha toiming, pealegi ainus selline, kus kapten oma kontrollnuppudest piisavalt kaugel viibis.
Ja suurem osa õhtusöögi laudkonnast olid vandeseltslased.
Niisiis kirjutas Seth oma sõnumi paberikestele, jagas need sillaohvitseridele laiali ja need omakorda andsid enda kirjutatud sõnumid edasi. Süsteem töötas, kinnitused saabusid ettenähtud ajaks.
Õhtusöögilauas oli palav nagu ikka, kuid suurema osa ohvitseride püksiviigid olid erakordselt teravad, andes aimu vankumatust otsusekindlusest. Sethi enda viikidel võinuks mitte ainult aatomeid lõhestada, vaid nendega saanuks rebestada aegruumi ennast. Nii vankumatu oli tema tahe.
Ja nagu kiuste, kippus ta eriti palju higistama. Norton istus laua otsas nagu vana rahu ja muidugi oli tema laup ainsa higipiisata, puudersile nagu alati.
Oota sa.
Kokkulepe oli, et supp süüakse ilusti ära. Keegi ei tahtnud päris tühja kõhuga mässu alustada. Kuid kui viimne tilk maitsvat, ehkki pisut liigsoolast puljongit oli taldrikutelt kadunud, valmistus Seth tegutsema.
Pilgud kohtusid, vahetati vaevumärgatavaid noogutusi. Sarah, kes seisis veinipudeliga kapteni vasaku õla taga, vaatas Sethile pikalt otsa ja noogutas siis. Jah, aeg oli küps.
Seth hüppas ainsa rapsakaga püsti, paisates tooli enda taga kolinal põrandale. Hetkega oli mundripintsaku käisesse peidetud pisike laserpüstol tal käes ja kaptenile suunatud.
Tolle näos liikus ainult üks kulm, aga relv tekkis kapteni kätte vaat et üleloomulikul kiirusel.
“Mida see tähendama peaks, navigaator Seth?”
Seth mõtles oma püksiviikidele ja sellele, kuidas ta hääl peab kõlama kindlalt kui kalju. “See on mäss, kapten Norton. Me võtame Sinisel Kuulil võimu üle ja vabastame teid kapteni kohustustest.”
Teised vandeseltslased olid astunud turvatiimi liikmete selja taha ja surusid neile relvi vastu kukalt.
Kapten siiski ei rutanud alla andma. “Ja miks te arvate, et te juhtkoodid kätte saate?” Norton teadis oma ainsaid trumpe ega häbenenud neid lauda lüüa.
“Sest meid on vajalik aparatuur olemas,” kõlas kapteni kõrvalt Sarah hääl. Nüüd oli tal veinipudeli asemel peos fooliumkausile sarnanev seade, mille ta ühe osava käeliigutusega kapteni kuldtikanditega vormimütsi vastu vahetas. Kohemaid klammerdusid tillukesed nõelasarnased haaritsad seadeldise servas Nortoni ikka veel mati peanaha külge.
Norton püüdis vastu hakata, ta jõudis kaks lasku tulistada, enne kui kõrval istunud ohvitserid tal relva käest käänasid, ja üks laserkiir riivas Sethi mundrikäist.
Riie süttis põlema ja Seth pidi käe veekannu suruma, et leeke summutada. Kuid juba oligi kõik möödas – endine kapten istus lösakil toolis, fooliummüts peas ja silmad udused. Meelemõjutaja töötas hästi.
“Koodid, Norton. Anna meile koodid.” Seth astus lähemale, sest kapten oli valmis kõik saladused hingelt rääkima.
Ta kummardus lähemale, et kuulda sõnu, mida Norton nõrkeval häälel pomises.
“Koodikiip on minu mütsi põhja all.”
Seth muigas. Kapteni peakate oli lauale kukkunud, õnneks taldriku kõrvale, ja keegi ei pööranud sellele tähelepanu. Hea, et vana liiga valjult lobisema ei hakanud, mõtiskles Seth. Ta pidi enda värsket autoriteeti uue kaptenina ju kuidagi tagama. Aeglaselt ajas Seth end sirgeks, kortsutas kulmu just nagu mõtleks millegi üle ja haaras siis sundimatult Nortoni peakatte, et see endale pähe suruda.
“Selle asjaga on siis kombes,” teatas ta ülejäänutele ja noogutas talle küsivalt otsa vaatavale Sarah’le. Koodid on olemas.
Seejärel käskis Seth kukutatud kapteni kuhugi laoruumi luku taha panna ja suundus koos ohvitseridega sillale. Keegi ei kergitanud kulmu ka, kui ta peatumata kaptenitoolini astus ja sinna siis istus. Mundrikäis ja käsi võisid ju kõrbenud olla, aga viigid pükstel püsisid endist viisi teravad.
“Tähelepanu Sinise Kuuli meeskond,” sõnas Seth, kui kõik sidekanalid olid avatud. “Räägib teie uus kapten Seth. Käesolevaga on Norton oma kohalt sobimatuse tõttu taandatud. Minu esimene käsk uue kaptenina on järgmine – me teeme vahepeatuse lähimas vahejaamas, et viia laeval läbi tarvilikke parandustöid, eelkõige kliimaseadmete remonti. Sellega me jääme küll graafikust pisut maha, kuid kapten peab oma meeskonna heaolule mõtlema.”

Kõikjal üle terve laeva vallandusid kiiduhüüded, masinistid pildusid mütse õhku.
“Ja kõigil on senikaua õigus teha mööndusi mundrite kandmises. Liiga palav on.”
Ovatsioonid olid kõrvulukustavad.
*
Õhtu. Sarah oli üsna kahemõtteliselt teada andnud, et soovib värsket kaptenit sillal näha. Mõnusa eelaimdusega seadiski Seth sammud sinnapoole, ja ei pidanud pettuma.
Sarah seisis kaptenitooli kõrval, ihul higi pärlendamas. Lubadus üksi ei teinud ju kliimamasinat korda... kuid antud juhul ei omanud see üldse mingit tähtsust... Sarah oli veel kaunim kui kunagi varem, sest ta naeratas – ja naeratas ainult Sethile.
“Kapteni abi ootab,” sõnas ta muigvelsui, nimetissõrm tumeda juuksekiharaga mängimas.
Kõrvetada saanud käeselg unus meelest, sest sel hetkel oli hoopis midagi tähtsamat. Sarah, sealsamas, lõpuks ometi Sethi käeulatuses.
Ta astus lähemale ja võttis Sarah näo oma pihkude vahele. Naise silmad naeratasid talle vastu.
“Sa said ju koodid?” nurrus Sarah.
“Muidugi,” muigas Seth. “Vana näss peitis kiipi enda mütsi sees.” Ta koputas tähenduslikult vormimütsi läikiva noka pihta.
Kui enne oli Sarah kaunilt naeratanud, siis nüüd lõi ta suisa särama.
Esimene suudlus oli pikk, põhjalik ja lubas nii palju enamat. Seth suudles Sarah kaela, tundis tema naha soolakat maiku ja kuuma hingeõhku enda põske puudutamas. Käed rändasid üle naise kumeruste ja parem käsi libises seeliku alla, leides selt kutsuva niiskuse. Seth lükkas tülikad püksikud pöidlaga eemale ja leidis sõrmedega õige koha, mis Sarah’ hingamise sügavaks ja kiireks muutsid ja teda veelgi enam Sethi vastu liibuma panid. Naise silmad olid naudingust poolkinni vajunud, kuid korraga välgatasid need lahti, mingi hea plaan pilgule sära andmas.
“Tule kaasa,” sosistasid Sarah pehmed huuled otse Sethi kõrva ääres. “Ma tahan sulle midagi näidata.”
Ehkki Sethile oli ka sillal päris kenasti meeldinud, ei vaielnud ta vastu. Hetkel ei saanud küll Sarah’le vastu vaielda.

Naine juhtis ta kärmelt läbi Nortoni avara kajuti ühe üsna väikese lüüsini.
“Mis see siis on,” imestas Seth, kui ukseiiris aegamisi avanes. Eestpoolt õhkas neile vastu niisket õhku ja mingit rammusat lõhna – nii tuttavlikku, nii kauget...
“Sa kurat,” oli kõik, mis Seth pomiseda mõistis, kui Sarah ta kättpidi lüüsist läbi vedas. Väike ovaalne laevakerest välja mullistuv vaatlustekk oli kujundatud troopikaaiaks, siin kasvas potipalme ja õitsvaid orhideid, sõnajalgu ja bonsaipuid. Ja kõige keskel sinas bassein, mis ulatus otse tähistaevasse.
Sarah viipas tuled kustu ja galaktika nende kohal lõi miljardite täpikestena särama, peegeldudes tasaselt veelt.
Vaatepildist rabatud Seth ei märganudki otsekohe, kuidas Sarah viimsedki riided seljast viskas. Alles siis pööras ta pead, kui naine ühe otsustava sulpsatusega basseinivee virvendama lõi, sukeldudes kui tähisteesse endasse.
Otsekohe tahtis Seth talle järgi tormata, kuid talle meenusid riided ja ikka veel pead kaunistav nii tähtis vormimüts. Selle viskas ta uhke kaarega seinaäärde nagisse ja rebis rutakalt särgi seljast. Püksid, raisk, ei tulnud üldse nii kiirelt ja elegantselt jalast. Ühel jalal hüpeldes ja teist püksisäärt sikutades liikus ta ometi veesilmale lähemale, kuni lõpuks juhtus paratamatu – tasakaal kadus ja Seth lärtsatas külitsi vette.
Ja kohe olid teda aitamas kellegi osavad käed, need harutasid tüütu püksipuntra lahti ja lasid vettinud ihukatteil põhja vajuda. Vesi oli mõnusalt värskendav, kuid mitte jahe ja Sarah’ ihu kuumas Sethi vastas.
Nad pühkisid üksteisel veenired ja juuksed silmist, et näeks suudelda, näeks katsuda, näeks kirenaudingut teise näol. Sarah hoidis end Sethi vastas ja ta teine käsi leidis mehe riista, pannes nüüd tema kiiremini hingeldama ja veel enamat igatsema.
Sarah hoidis neid basseini ääres ja Seth hoidis Sarah’t. Ta libistas käed üle naise kikkis rindade, siis seljale ja siis vormikatele tuharatele, tõmmates naist endale veelgi lähemale. Ta oli nii kikkis kui vähegi olla sai ja surutud enda ja Sarah’ häbeme vahele, kuid Seth teadis, et Sarah otsustab, millal on õige hetk.
“Ma olen seda nii kaua oodanud,” sosistas Sarah ja kattis siis Sethi suu uue kuuma suudlusega, põimides jalad veelgi tihedamalt ümber Sethi vöökoha, end täielikult mehele avades. Soojus, mis Sethi vastu võttis ja teda jäägitult ümbritses kippus viivuks kõike muud varjutama.
“Sarah...”
“Shh,” hingas naine ja õõtsutas neid vaikselt. Ta oli ühteaegu kirglik ja õrn, hellitav ja tuline ja Seth tahtis temasse uppuda.
Koos leidsid nad rütmi, mis on sama vana kui elu. Enam ei sulgenud Sarah silmi, ta vaatas Sethile otse hingepõhja ja tema Sarah’le. Galaktika säras nende ümber ja kogu universum koondus ühte ainsasse punkti.
Sarah hingetõmbed muutusid rabedaks, nüüd heitis ta pea kuklasse ja teda läbisid üleni värinad. Samas jõudis tippu ka Seth.
Pärast nad suudlesid, hõljusid vees ja vaatasid täheilu. Mingil hetkel silitas Sarah Sethi põske, pöördus siis ja ronis basseinist välja. Seth ei kiirustanud talle järele, olles rahul avaneva vaatepildiga. Sarah leidis ühe bonsaipoti tagant väikese puldi, näppis sellel mõnda nuppu ja põrandaplaadi alt sõitis välja baarikapp jookide ning klaasidega. Seth jälgis muheledes, kuidas Sarah kapist šampuse otsis ja selle asjakohase pauguga avas. Natuke vahust jooki pritsis naise paljastele rindadele. Siis küünitas Sarah üle õla, õngitsedes seinaäärsest nagist kaptenimütsi, asetades selle šampusepudeli kõrvale. Siis näppis ta veel pisikest pulti, seadistades vist tulesid.
Seth arvas, et nüüd oleks paras hetk veest välja ronida. Ta haaras basseini servas olevast torust ja valmistus end välja vinnama, kuid põrkus ootamatult millegi vastu. Jõuväli?
Seth tõstis üllatunud pilgu Sarah’le, kes oli kaptenimütsi endale pähe seadnud.
“Vabanda, Seth,” sosistasid ta täiuslikud punased huuled. “Mul oli küll tore sinuga, aga sellest ei tuleks midagi välja. Ma ei kavatse enam ühegi kapteni abi olla.”
Uskmatuse ja arusaamatusega jälgis jõuvälja taha suletud Seth, kuidas Sarah puldil veel midagi vajutas ja kuulis siis halvaendelist pahinat. Basseinivesi pihustus lilleõiena avatud luugist avakosmosesse, sealsamas aurustudes, ja sellesama vee ning basseinimulli suletud atmosfääriga kisti maailmaruumi ürgpimedasse rüppe ka Seth. Viimane asi, mida ta veel nägi oli Sarah kaunis kuju nõtkelt palmitüvele nõjatumas, kaptenimüts peas ja šampusepudel huultele tõstetud.
Kes soovivad "Reaktori" tööshoidmisele kaasa aidata, siis ootame kõigilt huvilistelt kaastöid juttude, artiklite, uudisvihjete jmt. näol meie toimetusse.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0458)